Heia linnainimesed!
Siin me siis oleme. Manjimupis. 300km Perthist lõunasse. Väike linn, Paide, Rapla sarnane, ehk isegi pisem maakoht. Istume bäkkeris ja mõtleme, et iga päev on ikka nii erinev. Eile jätsime Justiniga hüvasti, koristasime natuke, pakkisime asjad, panime võtme mati alla, midagi ei varastanud ja asusime teele. GPSile sai seatud sihtkohaks Manjimup.
Justinile jätsime laua peale Kalevi kommidest tehtud tänusõnad (lisame pildi). Rain hüppas rooli, Juss kaardilugejaks. Auto oli asjadest pungil nagu guugeldades võib leida pilte transpordivahenditest Indias. Plaan oli esimesse ettejuhtuvasse bensiinijaama sõita, sest paagis oli veidi üle veerandi.
Väikeste eksimistega leidsime tee linnast välja, kiirteele. Iga kolme minuti tagant võis kuulda Marieli suust sõnu: "PALUN ÄRA KALDU TEELT VÄLJA, AAAAAA!!! APPIII, SA KALDUD VÄLJA!!! AAA! " jne.. vahetasime erinevates keeltes erinevaid väljendeid ja jäime mõlemad muusikat kuulama. Mariel vist olla lasknud silmagi looja muuseas. Nägime rekkat, millel oli järel lammaste neljakorruseline hotell. Lihtsalt mainime.
Seejärel imetlesin mingit Jeepi, kes minu eest rahulikult püsikiirusehoidjat kasutas. Mina kasutasin teda. Polnud hullu. Paar padukat, veidi kuuma päikest, kuid ikkagi ei ühtegi bensukat. Muutusime murelikumaks.
Ühel hetkel nägi Mariel bensuka märki, mis juhatas kiirteelt maha. Rain vaatas ja sõitis edasi, kahjuks. Siis leppisime kokku, et kui järgmine bensuka märk tulema peaks, kasutame seda seekord ära. Nii leidsimegi umbes 10 km pärast uue sildi ja keerasime kõrvalteele. Meie õnneks oli seal peale bensiinijaama veel ka Hungry Jacks (kohalik BurgerKing ehk kiirtoidurestoran). Panime paagi täis, kohaliku tüübi nõuannetega ja läksime sööma. Tegime kerged eined ja asusime teele. Pidavat veel umbes 250km minna olema.
Mis seal siis on, kiirteel 110, muudkui tulista. Oleks siis! Veel umbes 50 km pärast lõppes kiirtee ära ja algas Lõuna-Eesti sarnane maastik (korda kolm). Mäest üles, mäest alla. Juhe oli koos juba ja väsimus peal. Muide, kiirteedel võis alatasa näha suuri elektroonilisi silte (umbes nagu Tallinnasse sissesõidul Tartu poolt, aga kordi suuremalt) : "Drivers, please look twice for motorcycles!" Ehk siis emakeeli öeldes: "Autojuhid, palun veenduge kaks korda, et märkaksite mootorrattureid!". Tegi südame soojaks.
Üldse olid seal liiklusohutust propageerivad sildid "veidi" erinevad, kui meil Eestis. Eestis on ristid ja kõik liiklusega seonduv nii mustades toonides. Näiteks ühest väikelinnast läbi sõites, oli asulast väljudes silt :"Palun ole liikluses ettevaatlik, sest tahame sind veel siin näha". Tundub, kuidagi kenam või mõtlemapanevam. Ei tea..
Niisiis, olime sõitnud 110kmh alas 100ga (uued ja rohelised), kuni keerasime kiirteelt maha. Ootasime 90 märke, kuid ei miskit. Ikka 110. Eestis oleks sellistel teedel kindlasti 90. Mingi suvaline külavahetee. Sõitsin seal siis 90kmh, kuid Marieli karjetele (LIIGA TEE ÄÄRES, LIIGA TEE ÄÄRES, LIIGA TEE ÄÄRES..AAAAAAA!)ei näinud lõppu tulevat. Seejärel nägime 70 märki, mille peale vajusid näod küll ära. Kurvid, ulmelised kurvid. Selline kena 30-50kmh ala. Sõitsime siis ja imetlesime neid alleesid ja mägesid ja orge. Ulmeliselt ilus vaatepilt.
Mingi hetk, ei mäletagi kas kurv vasakule, paremale, mäest alla või üles tulles, märkasin teeääres ilusat löökauku. Loomulikulit panin pauguga läbi sealt, no kohe nii täiega, et paremini ei annaks sihtidagi. Marieli ilme oli priceless, kuid ta ei hakanud soola haavadele raputama. Intelligentsus, lugupidamine ja kaastunne. Mina aga sõimasin ja ropendasin veel vähemalt 15 minutit. Siiamaani olen maruvihane enda peale. Mariel muigas. (Auk oli vasakus teeservas, sellepärast äkki, või jaa? ).
Pea juba väsimusest üsna uimane, keerasime peale mingit väikelinna vasakule ja nägime esimest korda reaalselt Manjimupi poole viitavat silti, woohoo!
Sõitsime siis edasi ja mingi hetk teatas sõbralik naishääl GPSis, et keeraku me vasakule. (Merike hoiatas meid selle eest, et maakohtades võib GPS veits alt vedada). Vasakule vaadates nägime metsa sisenevat kruusateed. Ilus oranž Austraalia kruus. Meie seda ei usaldanud ja sõtsime edasi...50m pärast siiski otsustasime gpsu naishääle tungival soovil siiski ringi keerata ja metsa minna. Sõitsime siis enam vähem olemata teed pidi metsa, kuni tädi gepsus soovitas paremale keerata. Mingi pooleks kukkunud ebamäärane silt kattus tädikese mainitud teenimetusega.
Vaatasime paremale, kus teed enam ammu ei oldud kasutatud. Ette oli tehtud teeblokeering mingist mädanevast puust. Ei hakanud seda maha rammima ja otsustasime selle viimased ~2 km tagasi maanteele sõita. Maantee ääres sisetasime uuesti Manjimupi mingi suvalise tänava ning jätkasime teekonda sealt, kus see pooleli jäi.
Sõitsime veel umbes 40 km ja olimegi kohal! Milline kergendus.
Ekslesime natuke linnas ning peatusime kohaliku hotelli ees. Kell oli saanud juba 18:00. Siis võttis Rain telefoni ja helistas bossile. Vastas mitte eriti sõbralik meeshääl.
Dialoog:
Rain: Tere, meie oleme need eestlased, kellest Merike teile rääkis, oleme nüüd kohal, Manjimupi Hotelli ees.
Boss: Nii, ja siis?
Rain: Eee..,et kuhu me tulema peaksime, või kas Teil on aega kokku saada, me eksisime natuke ära vahepeal.
Boss: Ma olen kodus juba.
Rain: Okei, aaaaga, mis me siis teeme? Kas tahate meile ehk näidata kus me homme tulema peame või mis?
Boss matutas toitu: Ma elan 40 km Manjimupist.
Rain, hääl värises juba: Aga, kas saame siis homme kokku?
Boss: Kus te ööbite?
Rain: Me ei tea veel, vaatame ehk omale koha mingis hostelis.
Boss: Minge backpackersisse ja saame seal ees hommikul kell 7:00 kokku, ei tulge 6:45 hosteli ette.
Rain: Okei, cool, sobib!
Boss: Okei.
Tuut,tuut,tuuuuut.
Niisiis hakkasime hostelit otsima, leidsime. Uks oli lukus, uksel oli number. Mariel helistas. Meesterahvas ütles, et kohe tuleb keegi ja laseb meid tuppa.
Ootasime 5 min. Külm oli, lühkadega, Austraalia ju ikkagi. Jube külm oli..
Mingi tsikk avas ukse ja läksime sisse, näitas natuke ringi ja palus omanikku oodata. Ootasime 10 min. Siis veel 20. Siis veel 30. Tund oli kindlasti möödas, kui üks neiu ütles, et see on selle mehe puhul tavaline, et kõik peavad ootama.
Istusime väljas diivanil, piljardilaua juures, oli külm. Aga diivanite juures oli õnneks ahi, mis sooja andis. Tutvusime veidi rahvaga ja peale mingit 1,5h tuligi kohaliku bäkkeri kunn. Siis näitas ta veidi ringi ja rääkis hindadest. 150 doltsi oli inimene, ilma konditsioneerita toas, kus haises. 160, oli kondiga. Rain tahtis 150 tuba, hinna pärast, Mariel 160, mugavuse. Võtsime kondiga. Tulime tuppa ja Rain tänas Marieli super otsuse eest. Olime kahekesi neljases soojendusega toas. Lükkasime hiiteri põhja ja läksime sööma. Tegime paki nuudleid ja tulime tagasi tuppa kus oli ikka megakülm.
Otsustasime magada esimese öö külmas hostelis nari alumisel korrusel kahekesi, kuna nii kuradi tohutult külm oli. Meenutasime, et meie Mustamäe kodus polnud aasta jooksul kordagi sellist külma toas veel olnud..
Rain jättis dressid jalga ja pusa selga, Mariel tegi sama. Võtsime kaks paksu tekki peale ja magama. Väsimusest tingituna tuli uni imekiirelt. Äratus oli 5:30. Läksime pesema.
Pesuruumide uksed olid avatud, see tähendab meie keeles, jääkülma. Vesi läks pikapeale õnneks soojaks. Asi seegi. Ärkasime üles, panime riidesse ja kobisime maja ette bossi ootama.
6:45 teda veel ei olnud. Ootasime veel 10 minutit ja onu oma vana vaevuliikuva maasturiga oligi kohal. Tutvusime kiirelt ja ta käskis Rainil järgi sõita. Marieli nõudis ta enda autosse. Rain oli tige, aga nõus.
Sõitsime linnast välja (bäkkerist umbes 3km kaugusel) asuvasse õunafarmi, mis oli hiiiigelsuur. Igalepoole, kuhu vähegi vaatasid ja pilk ulatus, olid lõputud õunapuude read. Panime oma nn töökaardid aparaati, mis fikseeris meie töö algusaja. Seejärel tegi onkel meile pooletunnise tiiru oma maasturiga ümber oma valduste, mille käigus nägime korduvalt auto kõrval kekslevaid kängurusid. Metsik.
Armsad olevused (kängurud) hüplesid meie õunapuude vahel vabalt ringi. Pilti ei hakanud tegema, kuna kartsime veel seda bossi veits.
Seejärel sõidutas onu meid garaaži juurde, kus alustasime oma tööga.
Meie ülesandeks oli "thinning", ehk noorte õunapuude hõrendamine. Täpsemalt pidime 0,5m - 2m õunapuudelt võtma ära tipust pungi ja õisi. Tippu pidi viimase värske oksa alles jätma ja sellest ~10cm allolevatest lehtedest jms puhastama. Väga lihtne töö.
Tegime umbes 2h, kuni tuli esimene paus. Sõime kergelt miskit ja jätkasime. Ainus asi oli see, et kui nägime mürgipritsi lähenemas, pidime põgenema uude kohta, sest see mürk ei pidavat väga tervislik olema. Mariel oli tubli, Rain oli tubli. Onkel viis peale teist lõunat Raini tiirule, peakontori juurde linna. Hea töö puhul saime omale juba päevaga välja teenitud lepingud.
Homme tutvume tööohutusnõuetega, sõlmime lepingud ja hakkame ametlikult farmeriteks. Kena.
Sõites kontorisse suutis boss ära mainida, et Rainil on nii suur müts, et selle tagant ei näe isegi välja. Rain eemaldas mütsi ja sõit võis jätkuda.
Sellel mehel on omapärane viis suhtlemiseks. Kui Eestis on sidesõnadeks:aga, kuid, vaid jne.. siis temal on lihtsalt FUCK!
Sõbralik aga omamoodi huumorisoonega vennike.
Päev oli ühesõnaga ootustest parem.
Tööpäev algas 7:00
Esimene paus 15min : 10:00
Teine paus 30min : 12:30
Tööpäeva lõpp: 15:30
Töö oli tõesti lihtne ja saime enda arust hästi hakkama.
Palgapäev on iga kolmapäev, ehk siis tööpäevad on esmasp-reede. Palka saame tundide kaupa.
Oleme siin esimesed turistid, kes algaval hooajal tööd said. Teist rahvast hakatakse tööle võtma alles paari nädala pärast. AITÄH MERIKE!
Käisime toidupoes ja võtsime süüa. Käisime ka drive in-is. Mitte mäki vaid bottle shopi omas. Sõidad autoga ligi, tädi küsib, mis alkot soovid ja nii lihtne see ongi.
Võtsime õhtusöögi kõrvale õlut ja tulime koju. Tegime süüa ja mängisime pinksi. Võitjateks tulime mõlemad. :)
Lubasime, et enne magama ei lähe, kui endast blogisse teada anname. TEHTUD!
Nüüd magama ja homme tööle. Otsustasime, et paar päeva blogi ei kirjuta. Nädalavahetusel lähme reisime natuke ringi ja uurime kohalikke vaatamisväärsusi. Reedel on Eesti - Iirimaa kohtumine. Kuna siin on palju iirlasi siis arvatavasti lähme nendega pubisse ja vaatame koos. Öösel kell 4-6 aga mis seal ikka. Jalka on elu. Ka siin. (Rain)
Ilm oli muide täna ilus, Marielil päikesest käed punased ja nina ka punane.
Aga olks siis. Ei tea, paljud teist seda lugeda viitsisid, aga loodame, et keegi veel loeb meie pikki romaane.
Järgmine nädal kirjutab Mariel, sest Raini nädal sai just praegu läbi ja näpud saavad kohe kohe puhata.
Olge tublid ja andke endast ka siis teada meile. (See käib eriti Marieli vanemate kohta, sest Mariel igatseb teist ka midagi teada).
Meil on hetkel veel kõik hästi. Eks näis mis homne toob.
Farmerid,
Mörijel änd Rein/Ryan
Nett liiga aeglane, et uploadida, lisame pildid homme, kui saame.
Wednesday, November 9, 2011
Monday, November 7, 2011
Autost
Tere,
Niisiis, eilse õhtu staar oli Mariel koos oma pearoa hakklihakastmega. Imekombel tuli see siinse toidu ja piimavalikuga imehästi välja. Megan tuli ka imetoitu maitsma. Neile mõlemale väga meeldis, sõid suured portsjonid. SUPER!
Mina olin tubli ja pesin nõud ja lasime teistel puhata. Kõik läks suurepäraselt.
Siis saime sõnumi tüübilt, kes autot müüs. Oli huvitadud, kas me ikka tuleme proovisõidule. Vastasime, et peale õhtusööki oleme platsis. Nii saigi kell märkamatult 7:00 ja asusime teele, mis kestis kokku koguni 42 sekundit. Ümbernurgamees.
Jõudsime kohale, andis tüüp kohe auto võtmed, Justin istus rooli, mina kõrvale, Murka tagaistmele ja hakkas pihta. Justin oli auto käsitlemisel väga karm. Ütles, et nii tulevad auto vead ehk paremini välja. Proovisime kiirendada, tugevalt pidurdada jne. Piduriklotsid olid tutikad, auto sõitis kenasti. Küsisime ka õlide ja asjade kohta, kõik tundus kena. Auto värv on veidi tuhmunud, aga see ei olegi meile primaarne.
Veljed on see-eest olemas (17 tolli), stereosüsteem on väärt juba umbes 500doltsi. Otsustasime ära osta. Hinnaks oli 2300 daala, kuid Justin tingis sel kuul lõppeva rego tõttu 300 doltsi kohe üleeile juba alla. Oleme rahul, kuna arvestasimegi esimese auto kohta umbes sellist summat. Ahjaa autoks on siis Toyota Camry 1994 aasta. Läbisõidunäidik 270 000km. Õli ja filter on vahetatud kuskil 3 kuud tagasi, aga eks lähinädalatel pean õlivahetuse ise ikka ära tegema.
Täitsime paberid ja panime minema. Tundusid ausad inimesed. Tahavad automaatkastiga autot, seepärast müüsid jutu järgi. Neil oli rohkem autosid ja enamus juba ümber vahetatud automaadi peale.
Siis õhtupimeduses oligi minu esimene sõit parempoolses liikluses. Autosse istusin õieti, tore. Käigukastile lähenesin tundega parema käega ja lõin vastu akent. :D Okei, alguse asi. Siis panin auto käima ja sõitsin Justini järel tema poole. Kõik okei, pole hullu midagi.
Äkitselt helises telefon võõra numbriga. Vastu võttes sain aru, et tegemist on automüüjaga, kelle juurest äsja tulime. Nimelt oli ta nii kena ja kutsus meid tagasi, et anda meile kaasa ka üks tutikas õlifilter. Lendasime kohale ja tänasime. Tore inimene.
Siis sõitsin tagasi Justini juurde, samal ajal Justin hoidis kahe käega igaksjuhuks käepidemetest kinni ja selgitas mulle ringliikluse põhitõdesid. Põhimõtteliselt erinevus Eestiga ringteedel on selles (peale kõige muu), et ringi suunas liikudes tuleb vastavalt ka suunda näidata. Näiteks, kui kasutada esimest väljasõitu tuleb näidata vasakule suunda, ringilt otse väljudes ei pea midagi näitama ja kasutades viimast väljasõitu ehk liikudes ringristmikult paremale, tuleb näidata paremat suunamärguannet. Easy.
Koju jõudes olime ärevil, kuid rahul. Pingelangus oli suur. Tohutult suur. See auto ost oli minu suurm hirm, loodame nüüd, et auto kestab ka.
Avasime viski ja tegime paar drinki ning vaatasime "The league of Gentelmen"i. Väga musta huumoriga küllastatud briti komöödiasari. Super asi. Soovitame!
Justin läks magama, läksime peagi ka meie.
Hommikune äratus oli 7:00, peale pesu tegime võikud ja asusime ARK poole teele. Väike hirm hommikuste ummikute ees oli, aga J sõitis ees ja meie tema järel. ARK ees näitas ta meile kuhu minna ja nii me ka tegime. Kogu ostumüügilepingu esitamine + järjekordades seismine võttis aega kokku umbes 10 minutit. Uuendasime 6 kuuks rego ja maksime koos teenustasuga kokku vaid umbes 280 doltsi. Lihtne.
Siis hakkasime omapead kaubanduskeskust otsima, et kindlustust teha. Jõudsime kenasti kohale. Leidsime ka koha, kus võtmekoopiaid teha, kuna autol oli vaid 1 pult ja 1 võti. Võti tehtud (18doltsi) suundusime kindlustusse. Seal läks asi veits keeruliseks. Igatahes tegime aasta peale kindlustuse, mis korvab teise osapoole auto lõhkumise, kuid mitte meie oma. Maksime aasta eest natuke alla 300 doltsi. Mingi 250 vms. Kuid kindlustusfirmale peame selle paugu eest ikka maksma 1200 doltsi, mis on vähem ,kui mingi 50 000+ väärtuses auto omanikule maksta. Kui oleksime tahtnud "full cover" teemat, oleks see kohe meile 1200 maksma läinud.
Hea asi on see, et kuna me praegu tunneme, et tegime midagi valesti, siis saame selle iga hetk katkestada ja saame raha tagasi. Ei midagi hullu. Las see olla praegu peal, sest olen alles roheline selles liikluses ja parem, kui midagi peal on. Siin ei ole muidu kindlustus üldse kohustuslik, kuid vägagi soovitatav. Mingi hetk tahaks uurida Reinu ja teiste eestlaste käest, mis nemad teinud on. Meie tegime RAC kindlustuses.
Peale kindlustust Mariel rahustas mind natuke ja läksime jalutasime poodides. Mariel on mulle oma koti ostmisega paar päeva nüüd peale käinud ja lasin tal esimesest ettejuhtuvast poest omale käekoti osta. 20 doltsi läks, aga parem 20 doltsi ühe korra poodi, kui seda koti juttu toidu alla ja peale. :D Tegelt tegin nalja, nii hull ka asi pole.
Siis ostsime ka 2,5l kanistri päikesekreemi (20 doltsi) ja tulimegi tulema. Korra panin parema suuna asemel kojamehed ka käima, aga väikese naeru saatel proovisin teist kangi. :D
Peame veel külastama bensiinijaama ja toidupoodi ja Manjimuppi jõudes maksma mõlema eest nädala ettemaksu hostelis (300 2inimest minimum).
Pappi läheb normaalselt. Õnneks tulime hetkeseisu arvestades üsna mugava varuga ja muretsemiseks veel põhjust ei näe. Siinkohal suured tänud ja tervitused Merikesele, kes meile töö orgunnis. Ilma selle olemasoluta muretseksime vist siniseks juba. Eks näis kas hakkama ka saame või tuleb lennupiletid osta. :P
Küll me saame. Hetkel pakkis Murka asju ja mina korrastasin veidi autot ja tegin paar pilti meie Taevasinisest nitropüssist.
Kusjuures auto on korralik püss ikka. Mariel mainis mitu korda, et väga hästi läheb edasi. 2.4 bensukas. Liigub tõesti sujuvalt ja hästi.
Ei tea, kas lähipäevil blogi uuendame, või üldse endast midagi teada saame anda, kuna üritasime Rogeri ja Deeliga ühendust saada, kuid levi oli niivõrd kehv ja sain aru, et nad seal netti ka ei saa. Nii, et varuge kannatust ja anname esimesel võimalusel teada, kui kohale jõuame. Rox ja Deeli on sealkandis. Mingi 25km vahega sellest kohast kuhu me siirdume.
Hoidke pöialt, et auto vastu peaks, tööle takistuseta saaks ja elukoha leiaks.
Ahjaa see Garmini Nüvi kaasavõtmine oli ajaraiskamine. Siit sellele kaarti leida on võimatu, või siis liiga kulukas. Kuna J on elektroonikapoe manager, siis teeb ta meile tutika navi, koos Austraalia kaardiga odavalt. Muidu maksab 200 doltsi poes, aga meile toob ta selle sama oma poest 125 doltsi eest. Arvame, et see on hädavajalik ja samas hea diil.
Parimatega,
Rain
Niisiis, eilse õhtu staar oli Mariel koos oma pearoa hakklihakastmega. Imekombel tuli see siinse toidu ja piimavalikuga imehästi välja. Megan tuli ka imetoitu maitsma. Neile mõlemale väga meeldis, sõid suured portsjonid. SUPER!
Mina olin tubli ja pesin nõud ja lasime teistel puhata. Kõik läks suurepäraselt.
Siis saime sõnumi tüübilt, kes autot müüs. Oli huvitadud, kas me ikka tuleme proovisõidule. Vastasime, et peale õhtusööki oleme platsis. Nii saigi kell märkamatult 7:00 ja asusime teele, mis kestis kokku koguni 42 sekundit. Ümbernurgamees.
Jõudsime kohale, andis tüüp kohe auto võtmed, Justin istus rooli, mina kõrvale, Murka tagaistmele ja hakkas pihta. Justin oli auto käsitlemisel väga karm. Ütles, et nii tulevad auto vead ehk paremini välja. Proovisime kiirendada, tugevalt pidurdada jne. Piduriklotsid olid tutikad, auto sõitis kenasti. Küsisime ka õlide ja asjade kohta, kõik tundus kena. Auto värv on veidi tuhmunud, aga see ei olegi meile primaarne.
Veljed on see-eest olemas (17 tolli), stereosüsteem on väärt juba umbes 500doltsi. Otsustasime ära osta. Hinnaks oli 2300 daala, kuid Justin tingis sel kuul lõppeva rego tõttu 300 doltsi kohe üleeile juba alla. Oleme rahul, kuna arvestasimegi esimese auto kohta umbes sellist summat. Ahjaa autoks on siis Toyota Camry 1994 aasta. Läbisõidunäidik 270 000km. Õli ja filter on vahetatud kuskil 3 kuud tagasi, aga eks lähinädalatel pean õlivahetuse ise ikka ära tegema.
Täitsime paberid ja panime minema. Tundusid ausad inimesed. Tahavad automaatkastiga autot, seepärast müüsid jutu järgi. Neil oli rohkem autosid ja enamus juba ümber vahetatud automaadi peale.
Siis õhtupimeduses oligi minu esimene sõit parempoolses liikluses. Autosse istusin õieti, tore. Käigukastile lähenesin tundega parema käega ja lõin vastu akent. :D Okei, alguse asi. Siis panin auto käima ja sõitsin Justini järel tema poole. Kõik okei, pole hullu midagi.
Äkitselt helises telefon võõra numbriga. Vastu võttes sain aru, et tegemist on automüüjaga, kelle juurest äsja tulime. Nimelt oli ta nii kena ja kutsus meid tagasi, et anda meile kaasa ka üks tutikas õlifilter. Lendasime kohale ja tänasime. Tore inimene.
Siis sõitsin tagasi Justini juurde, samal ajal Justin hoidis kahe käega igaksjuhuks käepidemetest kinni ja selgitas mulle ringliikluse põhitõdesid. Põhimõtteliselt erinevus Eestiga ringteedel on selles (peale kõige muu), et ringi suunas liikudes tuleb vastavalt ka suunda näidata. Näiteks, kui kasutada esimest väljasõitu tuleb näidata vasakule suunda, ringilt otse väljudes ei pea midagi näitama ja kasutades viimast väljasõitu ehk liikudes ringristmikult paremale, tuleb näidata paremat suunamärguannet. Easy.
Koju jõudes olime ärevil, kuid rahul. Pingelangus oli suur. Tohutult suur. See auto ost oli minu suurm hirm, loodame nüüd, et auto kestab ka.
Avasime viski ja tegime paar drinki ning vaatasime "The league of Gentelmen"i. Väga musta huumoriga küllastatud briti komöödiasari. Super asi. Soovitame!
Justin läks magama, läksime peagi ka meie.
Hommikune äratus oli 7:00, peale pesu tegime võikud ja asusime ARK poole teele. Väike hirm hommikuste ummikute ees oli, aga J sõitis ees ja meie tema järel. ARK ees näitas ta meile kuhu minna ja nii me ka tegime. Kogu ostumüügilepingu esitamine + järjekordades seismine võttis aega kokku umbes 10 minutit. Uuendasime 6 kuuks rego ja maksime koos teenustasuga kokku vaid umbes 280 doltsi. Lihtne.
Siis hakkasime omapead kaubanduskeskust otsima, et kindlustust teha. Jõudsime kenasti kohale. Leidsime ka koha, kus võtmekoopiaid teha, kuna autol oli vaid 1 pult ja 1 võti. Võti tehtud (18doltsi) suundusime kindlustusse. Seal läks asi veits keeruliseks. Igatahes tegime aasta peale kindlustuse, mis korvab teise osapoole auto lõhkumise, kuid mitte meie oma. Maksime aasta eest natuke alla 300 doltsi. Mingi 250 vms. Kuid kindlustusfirmale peame selle paugu eest ikka maksma 1200 doltsi, mis on vähem ,kui mingi 50 000+ väärtuses auto omanikule maksta. Kui oleksime tahtnud "full cover" teemat, oleks see kohe meile 1200 maksma läinud.
Hea asi on see, et kuna me praegu tunneme, et tegime midagi valesti, siis saame selle iga hetk katkestada ja saame raha tagasi. Ei midagi hullu. Las see olla praegu peal, sest olen alles roheline selles liikluses ja parem, kui midagi peal on. Siin ei ole muidu kindlustus üldse kohustuslik, kuid vägagi soovitatav. Mingi hetk tahaks uurida Reinu ja teiste eestlaste käest, mis nemad teinud on. Meie tegime RAC kindlustuses.
Peale kindlustust Mariel rahustas mind natuke ja läksime jalutasime poodides. Mariel on mulle oma koti ostmisega paar päeva nüüd peale käinud ja lasin tal esimesest ettejuhtuvast poest omale käekoti osta. 20 doltsi läks, aga parem 20 doltsi ühe korra poodi, kui seda koti juttu toidu alla ja peale. :D Tegelt tegin nalja, nii hull ka asi pole.
Siis ostsime ka 2,5l kanistri päikesekreemi (20 doltsi) ja tulimegi tulema. Korra panin parema suuna asemel kojamehed ka käima, aga väikese naeru saatel proovisin teist kangi. :D
Peame veel külastama bensiinijaama ja toidupoodi ja Manjimuppi jõudes maksma mõlema eest nädala ettemaksu hostelis (300 2inimest minimum).
Pappi läheb normaalselt. Õnneks tulime hetkeseisu arvestades üsna mugava varuga ja muretsemiseks veel põhjust ei näe. Siinkohal suured tänud ja tervitused Merikesele, kes meile töö orgunnis. Ilma selle olemasoluta muretseksime vist siniseks juba. Eks näis kas hakkama ka saame või tuleb lennupiletid osta. :P
Küll me saame. Hetkel pakkis Murka asju ja mina korrastasin veidi autot ja tegin paar pilti meie Taevasinisest nitropüssist.
Kusjuures auto on korralik püss ikka. Mariel mainis mitu korda, et väga hästi läheb edasi. 2.4 bensukas. Liigub tõesti sujuvalt ja hästi.
Ei tea, kas lähipäevil blogi uuendame, või üldse endast midagi teada saame anda, kuna üritasime Rogeri ja Deeliga ühendust saada, kuid levi oli niivõrd kehv ja sain aru, et nad seal netti ka ei saa. Nii, et varuge kannatust ja anname esimesel võimalusel teada, kui kohale jõuame. Rox ja Deeli on sealkandis. Mingi 25km vahega sellest kohast kuhu me siirdume.
Hoidke pöialt, et auto vastu peaks, tööle takistuseta saaks ja elukoha leiaks.
Ahjaa see Garmini Nüvi kaasavõtmine oli ajaraiskamine. Siit sellele kaarti leida on võimatu, või siis liiga kulukas. Kuna J on elektroonikapoe manager, siis teeb ta meile tutika navi, koos Austraalia kaardiga odavalt. Muidu maksab 200 doltsi poes, aga meile toob ta selle sama oma poest 125 doltsi eest. Arvame, et see on hädavajalik ja samas hea diil.
Parimatega,
Rain
Autoostu tähistamine väikese viskiga
Velg enne
Velg nüüd!
Cannington CT kõige hullem püss
Toyota Camry, meie "SkyBlue"
Taustal Justini kodu
Interjöör või interjör, vahet pole.
Loodame, et suksul mõistus ikka õige koha peal on
Kriket, veel toitu, shoppamine ja natuke autost
Hei,
Pühapäeva hommikul ärkasime kerge surinaga eeleva õhtu sotsialiseerumisest, mis ei olnud kuigi hull. Pidime minema kriketit vaatama. Megan ei tulnud, sest läks sõpradega mingi uue baari avamisele. Meie koos Justiniga aga lendasime autoga kohale ja oodata ei osanud nagu midagi. Ilm rikkus natuke asja ära, vaatasime seda seal kuskil tunnikese. Meile meeldis. Tegime paar pilti ka, lisan lõppu.
See tiim, keda meie niiöelda toetasime oli kohalik RetraVision Warriors. See firma RetraVision on tiimi peasponsor. Kohal olid vahvalt ka telekaamerad ja tehti live ülekannet. Piletid maksavad tavajorssidele (nagu meie) alates 18doltsist, kuid meie saime sponsor ticketid millega meid kenasti seal vastu võeti. Istusime kohe esiritta, kuni vihma sadama hakkas. Justin ja tüübid käivad seal VIP tsoonis, aga sinna saab ainult ülikondadega. See selleks.
Warriorsi tiimis mängis Megani sugulane, kes skooris oma tiimist vist kolmandana kõige rohkem. Good playa vist. Kuna kehv ilm oli ja kriketit vaadata oli veidi liiga külm (meie mitte Justini jaoks muide), siis viis Justin meid suurele tiirule autoga. Nägime Kings Parki ja seda rikkurite rajooni, mille kohta Mariel eile ka vist midagi mainis. Uhke värk ikka. Veits nagu Miami. Palju jahte ja uhkeid autosid. Autod on siin üldiselt ületuunitud kõik.
Käisime ka ookeani ääres, lained on kiftid! Külma ilma tõttu ei hakanud supermani mängima ja jätsin ujumise vahele. Vesi oli siuke tavaline Eesti keskmine, umbes 19 kraadi.
Rannas käidud, siirdusime tagasi koju, autos ei vahetanud keegi ühtegi sõna, sest olime väga kurnatud. Siis hakkasin meie reisi peale mõtlema ja tõin ennast maa peale tagasi. Vaja autot tööriideid jne jne jne. Aega aga selleks kõigeks 2 päeva.
Mariel läks magama, Justin oma vanematele külla korraks. Selle aja sees otsisin autosid lähedalasuvatest piirkondadest, kuna ei tahtnud enam Justinit tülitada,kuigi ta oleks kindlasti mind sõidutanud, aga ei. Leidsin paar pakkumist ja võtsin ennast kokku ning helistasin tüübile, kes müüb Toyota Camryt 1994 aasta. Justin küsis, kas ma soovin teda kaasa võtta igaks juhuks, kuna ta ise on müügimees ja nii me juba sinna läksimegi. See väike Hiina päritolu noormees elas siit vaid minuti kaugusel. Auto vaadatud, tänasime ja tulime tulema.
Justin palus mul hinna koha pealt tasa olla. Tulime koju, arutasime. Pakkumine meile sobis. Justin helistas ja rääkis, et kuna auto rego saab see kuu läbi, siis niipalju me maksta ei tahaks selle eest ja me lubasime proovisõidule tulla esmaspäeval peale tööd. Niisiis ootamegi teisipäeva õhtut, et proovisõidule minna ja auto ära osta. Piduriklotsid olid tutikad ja õli äsja vahetatud. Värv oli küll tuhmunud päikesest, aga siin on see vanade autode puhul üsna tavapärane. Roostet ei olnud ja valuveljed olid all. :D See selleks, lihtsalt mainisin.
Õhtu jätkus Justini kokkamisega, tegi ta meile imehead salatit ja 4(!!!!!) sorti liha. Grillis kana, punast liha (meat), lammast ja Austraaliapärast vorsti. Maitses imehea (lisan pildi). Marieli lempar oli kohalik vorst, mulle kana. Lammas oli veidi nätske meie jaoks, pole lihtsalt harjunud. Liha oli ilma marinaadideta, veidi harjumatu, kuid väga maitsev. Mariel lubas talle täna Eesti toitu teha (hakklihakastet), kuid peale tema tehtud einet, mis maksis kokku veidi alla 100 daala, jooksis meil juhe natuke kokku. A mis seal ikka, oleme maarahvas ja see on meie toit!
Toit söödud, rääkisime veidi juttu ja läksime magama. Kell oli vist umbes 21:30.
Täna ärkasin 9, Mariel 10:30 paiku. Talle ikka meeldib veel magada jah. Helistasin meie tulevasele bossile ja ta tundis meid ära, kuna Merike rääkis ju meid sinna tööle. Tema ootab meid sinna juba homme, et tutvuda ja tööle asume siis juba kolmapäevast.
Sõime hommikust ja lendasime kaubanduskeskusesse, mis on siit umbes 2 km kaugusel. Läksime jala, ilm oli ilus, aga eelnevatele päevadele tuginedes läksime soojade riietega, mis oli suur viga. Seal kulus terve päev. Ostsime erinevaid asju, viskan kohe väikese nimekirja hindadest, mis oleme kokku kogunud, et kui teid ka huvitama peaks.
Hetkel väsinuna istume arvutite ees. Mina kirjutan blogisse ja Juusu on facebookis. Ootame Justinit koju ja hakkame kohe oma eesti masterpiece kokkama.
Hommikul oli mega ere päike, silmi kissitades oli ainult võimalik olla, pärastlõunal oli tugev tuul ja nüüd on korralik padukas, maa ujub. Vihm kestab siin tavaliselt 5 minutit, millest piisab korralikult ujumiseks tänavatel.
Hinnad (need siis kõige odavamad enamasti, mis leidsime poodidest hetkel):
Pudel 0,5l vett = 2,5
2l piima = 3
Pakk nuudleid = 0,55 - 0,99
Pakk sinki (100g) = 2,55
Hakkliha (0,512kg) = 5,63
Hapukoor (500g) = 4
Kartuli kg = 2,29
Plätud (Rip Curl) = 30 (saime kaks paari selle hinnaga, 1 paar oleks 20 doltsi)
Marieli kübar = 30
Minu kübar (Ventilaator müts) :D = 10 (Marieli arust on see tobe ja ta naerab, kui mul see peas on, aga vaatame, kes siis naerab, kui 40 kraadi kuumaga õunu korjama peame, eks!) :D
Minu lühkad = 10 (mega diil)
Pott, pann, väike pott = 12 (mega diil)
Marieli tennised = 8
Marieli päikeseprillid olid hinnaga 15, aga makstes küsis teenindajapoiss ainult 5. Küsisime üle, et kas mingi eksitus, aga tegi meile need ikka 5 doltsiga. Jee.
Justinile hüvastijätuks tema lemmik jook Cpt Morgan Spiced Gold rumm = 37
Mingi ülevaate saab ikka, eks.
Ja ei naera minu mütsi üle! Praktilisus ennekõike!
Tavaiks, Mariel käseb mul kartuleid koorima minna, sest meil aega vähe, kuna ta unustas ennast facebooki. Ilus elu, mõned asjad ei muutu iial! :D
Kui auto diiliks läheb (hoidke pöialt) siis anname täna teada veel ehk.
Parimat teile kõigile sinna!
Rain
Pühapäeva hommikul ärkasime kerge surinaga eeleva õhtu sotsialiseerumisest, mis ei olnud kuigi hull. Pidime minema kriketit vaatama. Megan ei tulnud, sest läks sõpradega mingi uue baari avamisele. Meie koos Justiniga aga lendasime autoga kohale ja oodata ei osanud nagu midagi. Ilm rikkus natuke asja ära, vaatasime seda seal kuskil tunnikese. Meile meeldis. Tegime paar pilti ka, lisan lõppu.
See tiim, keda meie niiöelda toetasime oli kohalik RetraVision Warriors. See firma RetraVision on tiimi peasponsor. Kohal olid vahvalt ka telekaamerad ja tehti live ülekannet. Piletid maksavad tavajorssidele (nagu meie) alates 18doltsist, kuid meie saime sponsor ticketid millega meid kenasti seal vastu võeti. Istusime kohe esiritta, kuni vihma sadama hakkas. Justin ja tüübid käivad seal VIP tsoonis, aga sinna saab ainult ülikondadega. See selleks.
Warriorsi tiimis mängis Megani sugulane, kes skooris oma tiimist vist kolmandana kõige rohkem. Good playa vist. Kuna kehv ilm oli ja kriketit vaadata oli veidi liiga külm (meie mitte Justini jaoks muide), siis viis Justin meid suurele tiirule autoga. Nägime Kings Parki ja seda rikkurite rajooni, mille kohta Mariel eile ka vist midagi mainis. Uhke värk ikka. Veits nagu Miami. Palju jahte ja uhkeid autosid. Autod on siin üldiselt ületuunitud kõik.
Käisime ka ookeani ääres, lained on kiftid! Külma ilma tõttu ei hakanud supermani mängima ja jätsin ujumise vahele. Vesi oli siuke tavaline Eesti keskmine, umbes 19 kraadi.
Rannas käidud, siirdusime tagasi koju, autos ei vahetanud keegi ühtegi sõna, sest olime väga kurnatud. Siis hakkasin meie reisi peale mõtlema ja tõin ennast maa peale tagasi. Vaja autot tööriideid jne jne jne. Aega aga selleks kõigeks 2 päeva.
Mariel läks magama, Justin oma vanematele külla korraks. Selle aja sees otsisin autosid lähedalasuvatest piirkondadest, kuna ei tahtnud enam Justinit tülitada,kuigi ta oleks kindlasti mind sõidutanud, aga ei. Leidsin paar pakkumist ja võtsin ennast kokku ning helistasin tüübile, kes müüb Toyota Camryt 1994 aasta. Justin küsis, kas ma soovin teda kaasa võtta igaks juhuks, kuna ta ise on müügimees ja nii me juba sinna läksimegi. See väike Hiina päritolu noormees elas siit vaid minuti kaugusel. Auto vaadatud, tänasime ja tulime tulema.
Justin palus mul hinna koha pealt tasa olla. Tulime koju, arutasime. Pakkumine meile sobis. Justin helistas ja rääkis, et kuna auto rego saab see kuu läbi, siis niipalju me maksta ei tahaks selle eest ja me lubasime proovisõidule tulla esmaspäeval peale tööd. Niisiis ootamegi teisipäeva õhtut, et proovisõidule minna ja auto ära osta. Piduriklotsid olid tutikad ja õli äsja vahetatud. Värv oli küll tuhmunud päikesest, aga siin on see vanade autode puhul üsna tavapärane. Roostet ei olnud ja valuveljed olid all. :D See selleks, lihtsalt mainisin.
Õhtu jätkus Justini kokkamisega, tegi ta meile imehead salatit ja 4(!!!!!) sorti liha. Grillis kana, punast liha (meat), lammast ja Austraaliapärast vorsti. Maitses imehea (lisan pildi). Marieli lempar oli kohalik vorst, mulle kana. Lammas oli veidi nätske meie jaoks, pole lihtsalt harjunud. Liha oli ilma marinaadideta, veidi harjumatu, kuid väga maitsev. Mariel lubas talle täna Eesti toitu teha (hakklihakastet), kuid peale tema tehtud einet, mis maksis kokku veidi alla 100 daala, jooksis meil juhe natuke kokku. A mis seal ikka, oleme maarahvas ja see on meie toit!
Toit söödud, rääkisime veidi juttu ja läksime magama. Kell oli vist umbes 21:30.
Täna ärkasin 9, Mariel 10:30 paiku. Talle ikka meeldib veel magada jah. Helistasin meie tulevasele bossile ja ta tundis meid ära, kuna Merike rääkis ju meid sinna tööle. Tema ootab meid sinna juba homme, et tutvuda ja tööle asume siis juba kolmapäevast.
Sõime hommikust ja lendasime kaubanduskeskusesse, mis on siit umbes 2 km kaugusel. Läksime jala, ilm oli ilus, aga eelnevatele päevadele tuginedes läksime soojade riietega, mis oli suur viga. Seal kulus terve päev. Ostsime erinevaid asju, viskan kohe väikese nimekirja hindadest, mis oleme kokku kogunud, et kui teid ka huvitama peaks.
Hetkel väsinuna istume arvutite ees. Mina kirjutan blogisse ja Juusu on facebookis. Ootame Justinit koju ja hakkame kohe oma eesti masterpiece kokkama.
Hommikul oli mega ere päike, silmi kissitades oli ainult võimalik olla, pärastlõunal oli tugev tuul ja nüüd on korralik padukas, maa ujub. Vihm kestab siin tavaliselt 5 minutit, millest piisab korralikult ujumiseks tänavatel.
Hinnad (need siis kõige odavamad enamasti, mis leidsime poodidest hetkel):
Pudel 0,5l vett = 2,5
2l piima = 3
Pakk nuudleid = 0,55 - 0,99
Pakk sinki (100g) = 2,55
Hakkliha (0,512kg) = 5,63
Hapukoor (500g) = 4
Kartuli kg = 2,29
Plätud (Rip Curl) = 30 (saime kaks paari selle hinnaga, 1 paar oleks 20 doltsi)
Marieli kübar = 30
Minu kübar (Ventilaator müts) :D = 10 (Marieli arust on see tobe ja ta naerab, kui mul see peas on, aga vaatame, kes siis naerab, kui 40 kraadi kuumaga õunu korjama peame, eks!) :D
Minu lühkad = 10 (mega diil)
Pott, pann, väike pott = 12 (mega diil)
Marieli tennised = 8
Marieli päikeseprillid olid hinnaga 15, aga makstes küsis teenindajapoiss ainult 5. Küsisime üle, et kas mingi eksitus, aga tegi meile need ikka 5 doltsiga. Jee.
Justinile hüvastijätuks tema lemmik jook Cpt Morgan Spiced Gold rumm = 37
Mingi ülevaate saab ikka, eks.
Ja ei naera minu mütsi üle! Praktilisus ennekõike!
Tavaiks, Mariel käseb mul kartuleid koorima minna, sest meil aega vähe, kuna ta unustas ennast facebooki. Ilus elu, mõned asjad ei muutu iial! :D
Kui auto diiliks läheb (hoidke pöialt) siis anname täna teada veel ehk.
Parimat teile kõigile sinna!
Rain
Kriket
Justin grilli tegemas
Uus müts ja uued lühkad. (Ei naera, sai ju kokku lepitud!)
Uus müts ja uued prillid
Shopatud stuff (Plätud, mütsid, potid, pannid, tennised, prillid, rumm, hakkliha, kartulid!)
Meie kõige sõbralikum sõber Justin ja Juusu kriketit vaatamas.
Saturday, November 5, 2011
Austraalia köök, Megan ja piduuu
No tere! Mariel siin :)
Eile õhtul käisime siis pubis nimega Outback Jack, mis pidi olema väga Austraalialik. Mina tellisin suure burgeri. Suprise suprise! Kuid Rain tellis krokodilli liha ja känguru liha. Krokodill oli megahea. natuke kana moodi aga kuivem. Känguru oli see-eest nagu maks ehk siis suht halb.Samuti tutvusime Justini parima sõbrannaga- Meganiga! Hullult lahe tüdruk ! Tuli välja et nad mõlemad olid mingid aastad tagasi raadiohääled ja veel kusjuures nr.1 Lääne-Austraalias!
Pubis söögid-joogid otsas, siirdusime edasi nende mõlema sõbra- Laurenceiga kokku saama. Me ei saanud päris täpselt aru kus me temaga kokku pidime saama, kuid kui me siis lõpuks ühte väga suurde klubisse läksime, oli meie üllatus suur. Nimelt oli tegemist klubiga kus peamisteks külalisteks olid geid. Klubi ise oli megasuur, kolme saaliga millest üks oli katusealune õues. Muusika oli SUPER! Rahvas seal klubis oli väga huvitav. Karvased ja sulelised oma hiilgeajal- ööajal. Pidutsesime kuskil kella 1ni ja siis tulime rongia koju. Kodus vaatasime veel koos Megani ja Justiniga Tõnis Mägi "Koitu" ja läksimegi magama. Nüüd on hommik ja läheme kohe kriketit vaatama ja hiljem tsekime võib-olla ka rannad ja ookeani üle. Tax File nrid said ka tehtud. Elu on ilus :)
Kõike head teile sinna Eestisse
Mariel :)
Eile õhtul käisime siis pubis nimega Outback Jack, mis pidi olema väga Austraalialik. Mina tellisin suure burgeri. Suprise suprise! Kuid Rain tellis krokodilli liha ja känguru liha. Krokodill oli megahea. natuke kana moodi aga kuivem. Känguru oli see-eest nagu maks ehk siis suht halb.Samuti tutvusime Justini parima sõbrannaga- Meganiga! Hullult lahe tüdruk ! Tuli välja et nad mõlemad olid mingid aastad tagasi raadiohääled ja veel kusjuures nr.1 Lääne-Austraalias!
Pubis söögid-joogid otsas, siirdusime edasi nende mõlema sõbra- Laurenceiga kokku saama. Me ei saanud päris täpselt aru kus me temaga kokku pidime saama, kuid kui me siis lõpuks ühte väga suurde klubisse läksime, oli meie üllatus suur. Nimelt oli tegemist klubiga kus peamisteks külalisteks olid geid. Klubi ise oli megasuur, kolme saaliga millest üks oli katusealune õues. Muusika oli SUPER! Rahvas seal klubis oli väga huvitav. Karvased ja sulelised oma hiilgeajal- ööajal. Pidutsesime kuskil kella 1ni ja siis tulime rongia koju. Kodus vaatasime veel koos Megani ja Justiniga Tõnis Mägi "Koitu" ja läksimegi magama. Nüüd on hommik ja läheme kohe kriketit vaatama ja hiljem tsekime võib-olla ka rannad ja ookeani üle. Tax File nrid said ka tehtud. Elu on ilus :)
Kõike head teile sinna Eestisse
Mariel :)
Väsimus, kärbsed ja kängurud + emotsioonid = Austraalia
Hei,
eile lihtalt füüsiliselt ei jaksanud enam kirjutada, aga panen nüüd (hommik kell 7:13) midagi kirja.
Viimasel lennul (Hong-Kong - Perth) ei maganud minutitki. Kohvi ja vein ei lasknud vist. Mariel vist korra pani silma kinni, aga ega tegelikult ei maganud temagi, kuna lend oli Finnairi lennukiga võrreldes nagu öö ja päev. Lennuk nigises, nagises, kolises. Poole lühem lend tundus poole pikem, see peaks kõik ütlema.
Lennukilt maha tulles sain kohe kõne Rogerilt, aga kuna levi pold ja seal telefoniga rääkida ei tohtinud mingi tädi sõnul, siis saatsin Rogerile sõnumi, et saame kokku, kui passikontrollist läbi olen saanud.
Lennujaam tundus selline pisem, aga aega läks miski 1,5h. Uuriti küll, et mis tegema hakkad siin ja kelle juurde tuled, aga siis mainisime, et sõbrad on ees ja me tunneme siin kõiki ja hätta ei jää. Uskusid vist.
Lennujaama väravatest väljudes paistis silma juba kaugelt Rogeri Mancester Unitedi särk. Hakkab peale, eks. :D
Marieli, Rogeri ja Deeliga hüppasime taksosse ja tulime Justini juurde. Helistasime ette ja vabandasime, et nii kaua läks. Tema sõnul oli kõik okei ja olgu me mureta.
Loomulikult ei teadnud kuhu tuleme. Peale aadressi, ei midagi. Siis tulime taksoga eramajade rajooni ja voila, juba oligi Justin õues meil vastas. Tutvusime, puhusime juttu, kuni me Marieliga väiksed dushid teha saime ja siis kinkisime Justinile Vana Tallinna ja panime linna poole ajama. Justy (nii teda kutsutakse) läks tööle, kuhu ta meie pärast ka hilines.
Roger ja Deeli vedasid sõna otseses mõttes meid igale poole, et vajalikud asjad tehtud saaksime, kuna ise enam ei suutnud mõelda. Niisiis tegime pangakontod, saime passi viisakleebised ja saime vajaliku otsiku seinapistikutele, mida ma ka juba proovisin.
Ilm oli eile maandudes (varahommikul) vihmane ja 18c. Päeva peale tuli päike välja, siis kui me enam üleval olla ei suutnud. 3 päeva magamata tulime Justini juurde magama. Ta andis enne tööle minekut meile võtmed ja saime siia omal käel rongiga tulla. Kell 15:00 kohaliku aja järgi viskasime voodisse, ma panin äratuse kella 21:00. Mariel ei ärganudki enne tänast hommikut. Magas ilusti 18h välja, mul hea meel.
Ärgates polnud Justinit kodus, oli sõpradega Jaapani restorani läinud. Istusin 15 minti arvutis ja juba oligi ta kodus. Rääkisime, kuidas kellegil päev möödus ja ta ikka uuris kas magamiskoht sobib jne. Loomulikult sobib, olime valmis hullemaks, saime aga hoopis mugavamad tingimused, kui meie Mustaka kodus. Kõik on super.
Justin pakkus mulle külma õlut, mida ma viisakusest tagasi ajama ei hakanud. ;) Poes maksab 1 pudel õlut 3doltsi. Ise ta õlut ei tahtnud ja tegi viskit, aga kokat pold, seega käisime bensiinijaamas ja ühtlasi tegime kohe suurema ringi, mille käigus tutvustas ta mulle Swan Riverit, näitas, kus asub Kings Park ja Kriketimängija kellegi Lily?! maja. Need majad maksavad varieeruvalt seal 9 mljn dollari kanti. Ilus.
Tagasi koju jõudes tegi tema omale ühe viski kokaga ja ma jõin oma õlle lõpuni. Seejärel läksin miski 00:30 magama, kartes, et elusees und ei tule. Tuli, magasin, hommik.
Tänane plaan on Justiniga tema tööjuurde minna, telefoni numbrid ja nett saada, autosid vaatama hakata ja inimestega kontakteeruda.
Rogerist ja Deelist niipalju veel, et eile said nad omale ka töö ja opadii, kuhu.. Manjimupi juurde! Nii, et ühes suunas minek. Super!
Justin on suure (ligi 300st poest koosneva poeketi) 2 elektroonikapoe juhataja. Tema otsene ülemus on aga kogu keti omanik. Tutvused on toredad, nii ta saigi juba meile piletid ja kutsus meid pühapäeval kohalikku populaarseimat ja glamuursemat spordiala vaatama. Kriketit. Peale seda lubas ta meiega ringi sõita ja oma kodukohta näidata ja vaatamisväärsuste juurde viia. Kift, aga okei hakkame hommikust sööma ja lähme linna. Tsau!
---
Nüüd siis käisime linnas ära. Läksime hommikul Justiniga koos tööjuurde. Tutvusime tema bossi Billiga ja teiste töötajatega. Saime omale telefonikaardid. Minu omale laadisime 50 doltsi, sellega saab rääkida päris piisavalt ja netis olla. Seda netti saame ka läbi oma telefoni arvutil kasutada, nii, et netipulka pole vaja lisaks osta. Minu number on 0457443565 (Eestist helistades tuleb valida +61457443565 )ja Marieli oma 0457443432 (Eestist helistades +61457443432 ). Istusime tagaruumis veits nagu bossid ja kasutasime internetti auto otsimiseks. Seejärel läksime parki jalutama, mis kukkus välja selliseks väikestviisi matkaks. Ilm oli ilus, aga mingi hetk hakkas sadama ja nii terve päeva vahelduva eduga, kuni mingi hetk tuli maha korralik padukas.
Jalutasime veel mingis teises pargis ja tegime aega parajaks. Võtsime lõunasöögiks Subwayst kerge võiku ja nautisime lihtsalt lebos olemist. Matkarada oli umbes 2,7 km, aga meil tuli kogu tripp kuskil 5km. Kärbseid oli jube palju, nad pidid välja tulema novembris ja palavate ilmadega, peale detsembrit surema, loodame, et nii ka läheb. Ma näiteks üritasin nende vastikute kärbeste eest minema joosta ja loomulikult panin korralikult käntsa. :D Väikesed kriimustused, ei midagi hullu. Et mis krokodillid ja maod, kärbsed teevad liiga! :D
Arvasime, et tore päev sellega lõppes, kuid peale seda, kui Justin töö lõpetas, see huvitavam osa alles algas. Nimelt viis Justin meid oma vanematekoju ja tutvustas meid oma vanematele. Austraallased on lihtsalt imeline rahvas. Viisakad, sõbralikud ja õnnelikud. Seda ei taju enne, kui ise nendega kohtud. Imeline kodu on neil. Suur maja, kus toast terrassile minnes on vahepeal talveaia moodi asi, kus kasvavad troopilised taimed.
Selliseid asju näeb vist ainult filmides..ja siin. Mäe jalamil asuva maja rõdu pealt nägi alla orgu, super vaade. Justini isa on itaallane, lihtsalt mainin. Imetore perekond. Läksime sealt edasi nende naabrite juurde, kus perenaine on eestlanna ja tema mees inglane. Ka nemad võtsid meid sõbralikult vastu ja pakkusid mingit kohalikku toitu/snäkki ja kohvi. Nemad tulid Austraaliasse elama peale teist maailmasõda. Veetsime seal tunnikese või veidi enam. Imetore perekond. Justin on nendega koos üles kasvanud. Nemadki peale Justini vanemate pakkusid meile tööd või lubasid vajaduse korral aidata selle leidmisel.
Peale väikest istumist läksime me välja ja saime binoklid millega vaatlesime esimest korda kängurusid! Tegelikult nägime vaid ühte, aga sellest piisas, et meid pöördesse ajada. :D Vinge värk! Nägime veel papagoisid ja igast muud toredat ja värvilist.
"Eesti pere" juurest lahkudes viis Justin meid väikesele tiirule, nimelt golfiväljakule, kus peal sõitsime autoga! :D Seal nägime nelja känguru kekslemas ja meid jõllitamas. Ei teagi, kumb kummale huvitavam oli, kas meie neile või nemad meile. Peale seda, kui hakkasime mägedest alla sõitma, tuligi hull padukas maha, millest tegin väikese videoklipi ka. Vaatan, ehk saan üles laadida kuidagi.
Nüüd oleme kodus tagasi. Justin läks magama, teeb väikese uinaku ja siis soovib ta meid viia õhtul välja linnapeale, kus kohtume tema sõpradega. Plaanib ta meile känguruliha sisse sööta ja paar õlut joota. Mis muud, kui põnev!
Justin jagas meile ka mingeid flaiereid, mida pidime jagama Deeli ja Rogeriga, aga need jäid nüüd meie kätte, ehk kui näeme, saame neile ka neid anda. Flaieritega saab kiirtoidurestoranidest põhimõtteliselt 1=2 diili teha (Mac, KFC, Hungry Jacks jpt.).
Hetkel hakkan autosid vaatama, kuid vaevalt, et täna helistama enam hakkame. Ehk on homme aega. Teeme nüüd kodust ka paar pilti ja laeme need siia.
Meil on kõik super ja veel parem. Ilm on hetkel kehv, kuid pidavat homme-ülehomme paremaks minema.
Ahjaa, haisid pole mõtet karta, viimase paari kuuga on ära söödud vaid 3 inimest. :D
Mariel üritas telekat vaatama hakata, aga ei leidnud volüümi nuppu üles ja peale seda kinnilülitamise nuppu. Justin ärkas. :D
Parimat teile sinna!
eile lihtalt füüsiliselt ei jaksanud enam kirjutada, aga panen nüüd (hommik kell 7:13) midagi kirja.
Viimasel lennul (Hong-Kong - Perth) ei maganud minutitki. Kohvi ja vein ei lasknud vist. Mariel vist korra pani silma kinni, aga ega tegelikult ei maganud temagi, kuna lend oli Finnairi lennukiga võrreldes nagu öö ja päev. Lennuk nigises, nagises, kolises. Poole lühem lend tundus poole pikem, see peaks kõik ütlema.
Lennukilt maha tulles sain kohe kõne Rogerilt, aga kuna levi pold ja seal telefoniga rääkida ei tohtinud mingi tädi sõnul, siis saatsin Rogerile sõnumi, et saame kokku, kui passikontrollist läbi olen saanud.
Lennujaam tundus selline pisem, aga aega läks miski 1,5h. Uuriti küll, et mis tegema hakkad siin ja kelle juurde tuled, aga siis mainisime, et sõbrad on ees ja me tunneme siin kõiki ja hätta ei jää. Uskusid vist.
Lennujaama väravatest väljudes paistis silma juba kaugelt Rogeri Mancester Unitedi särk. Hakkab peale, eks. :D
Marieli, Rogeri ja Deeliga hüppasime taksosse ja tulime Justini juurde. Helistasime ette ja vabandasime, et nii kaua läks. Tema sõnul oli kõik okei ja olgu me mureta.
Loomulikult ei teadnud kuhu tuleme. Peale aadressi, ei midagi. Siis tulime taksoga eramajade rajooni ja voila, juba oligi Justin õues meil vastas. Tutvusime, puhusime juttu, kuni me Marieliga väiksed dushid teha saime ja siis kinkisime Justinile Vana Tallinna ja panime linna poole ajama. Justy (nii teda kutsutakse) läks tööle, kuhu ta meie pärast ka hilines.
Roger ja Deeli vedasid sõna otseses mõttes meid igale poole, et vajalikud asjad tehtud saaksime, kuna ise enam ei suutnud mõelda. Niisiis tegime pangakontod, saime passi viisakleebised ja saime vajaliku otsiku seinapistikutele, mida ma ka juba proovisin.
Ilm oli eile maandudes (varahommikul) vihmane ja 18c. Päeva peale tuli päike välja, siis kui me enam üleval olla ei suutnud. 3 päeva magamata tulime Justini juurde magama. Ta andis enne tööle minekut meile võtmed ja saime siia omal käel rongiga tulla. Kell 15:00 kohaliku aja järgi viskasime voodisse, ma panin äratuse kella 21:00. Mariel ei ärganudki enne tänast hommikut. Magas ilusti 18h välja, mul hea meel.
Ärgates polnud Justinit kodus, oli sõpradega Jaapani restorani läinud. Istusin 15 minti arvutis ja juba oligi ta kodus. Rääkisime, kuidas kellegil päev möödus ja ta ikka uuris kas magamiskoht sobib jne. Loomulikult sobib, olime valmis hullemaks, saime aga hoopis mugavamad tingimused, kui meie Mustaka kodus. Kõik on super.
Justin pakkus mulle külma õlut, mida ma viisakusest tagasi ajama ei hakanud. ;) Poes maksab 1 pudel õlut 3doltsi. Ise ta õlut ei tahtnud ja tegi viskit, aga kokat pold, seega käisime bensiinijaamas ja ühtlasi tegime kohe suurema ringi, mille käigus tutvustas ta mulle Swan Riverit, näitas, kus asub Kings Park ja Kriketimängija kellegi Lily?! maja. Need majad maksavad varieeruvalt seal 9 mljn dollari kanti. Ilus.
Tagasi koju jõudes tegi tema omale ühe viski kokaga ja ma jõin oma õlle lõpuni. Seejärel läksin miski 00:30 magama, kartes, et elusees und ei tule. Tuli, magasin, hommik.
Tänane plaan on Justiniga tema tööjuurde minna, telefoni numbrid ja nett saada, autosid vaatama hakata ja inimestega kontakteeruda.
Rogerist ja Deelist niipalju veel, et eile said nad omale ka töö ja opadii, kuhu.. Manjimupi juurde! Nii, et ühes suunas minek. Super!
Justin on suure (ligi 300st poest koosneva poeketi) 2 elektroonikapoe juhataja. Tema otsene ülemus on aga kogu keti omanik. Tutvused on toredad, nii ta saigi juba meile piletid ja kutsus meid pühapäeval kohalikku populaarseimat ja glamuursemat spordiala vaatama. Kriketit. Peale seda lubas ta meiega ringi sõita ja oma kodukohta näidata ja vaatamisväärsuste juurde viia. Kift, aga okei hakkame hommikust sööma ja lähme linna. Tsau!
---
Nüüd siis käisime linnas ära. Läksime hommikul Justiniga koos tööjuurde. Tutvusime tema bossi Billiga ja teiste töötajatega. Saime omale telefonikaardid. Minu omale laadisime 50 doltsi, sellega saab rääkida päris piisavalt ja netis olla. Seda netti saame ka läbi oma telefoni arvutil kasutada, nii, et netipulka pole vaja lisaks osta. Minu number on 0457443565 (Eestist helistades tuleb valida +61457443565 )ja Marieli oma 0457443432 (Eestist helistades +61457443432 ). Istusime tagaruumis veits nagu bossid ja kasutasime internetti auto otsimiseks. Seejärel läksime parki jalutama, mis kukkus välja selliseks väikestviisi matkaks. Ilm oli ilus, aga mingi hetk hakkas sadama ja nii terve päeva vahelduva eduga, kuni mingi hetk tuli maha korralik padukas.
Jalutasime veel mingis teises pargis ja tegime aega parajaks. Võtsime lõunasöögiks Subwayst kerge võiku ja nautisime lihtsalt lebos olemist. Matkarada oli umbes 2,7 km, aga meil tuli kogu tripp kuskil 5km. Kärbseid oli jube palju, nad pidid välja tulema novembris ja palavate ilmadega, peale detsembrit surema, loodame, et nii ka läheb. Ma näiteks üritasin nende vastikute kärbeste eest minema joosta ja loomulikult panin korralikult käntsa. :D Väikesed kriimustused, ei midagi hullu. Et mis krokodillid ja maod, kärbsed teevad liiga! :D
Arvasime, et tore päev sellega lõppes, kuid peale seda, kui Justin töö lõpetas, see huvitavam osa alles algas. Nimelt viis Justin meid oma vanematekoju ja tutvustas meid oma vanematele. Austraallased on lihtsalt imeline rahvas. Viisakad, sõbralikud ja õnnelikud. Seda ei taju enne, kui ise nendega kohtud. Imeline kodu on neil. Suur maja, kus toast terrassile minnes on vahepeal talveaia moodi asi, kus kasvavad troopilised taimed.
Selliseid asju näeb vist ainult filmides..ja siin. Mäe jalamil asuva maja rõdu pealt nägi alla orgu, super vaade. Justini isa on itaallane, lihtsalt mainin. Imetore perekond. Läksime sealt edasi nende naabrite juurde, kus perenaine on eestlanna ja tema mees inglane. Ka nemad võtsid meid sõbralikult vastu ja pakkusid mingit kohalikku toitu/snäkki ja kohvi. Nemad tulid Austraaliasse elama peale teist maailmasõda. Veetsime seal tunnikese või veidi enam. Imetore perekond. Justin on nendega koos üles kasvanud. Nemadki peale Justini vanemate pakkusid meile tööd või lubasid vajaduse korral aidata selle leidmisel.
Peale väikest istumist läksime me välja ja saime binoklid millega vaatlesime esimest korda kängurusid! Tegelikult nägime vaid ühte, aga sellest piisas, et meid pöördesse ajada. :D Vinge värk! Nägime veel papagoisid ja igast muud toredat ja värvilist.
"Eesti pere" juurest lahkudes viis Justin meid väikesele tiirule, nimelt golfiväljakule, kus peal sõitsime autoga! :D Seal nägime nelja känguru kekslemas ja meid jõllitamas. Ei teagi, kumb kummale huvitavam oli, kas meie neile või nemad meile. Peale seda, kui hakkasime mägedest alla sõitma, tuligi hull padukas maha, millest tegin väikese videoklipi ka. Vaatan, ehk saan üles laadida kuidagi.
Nüüd oleme kodus tagasi. Justin läks magama, teeb väikese uinaku ja siis soovib ta meid viia õhtul välja linnapeale, kus kohtume tema sõpradega. Plaanib ta meile känguruliha sisse sööta ja paar õlut joota. Mis muud, kui põnev!
Justin jagas meile ka mingeid flaiereid, mida pidime jagama Deeli ja Rogeriga, aga need jäid nüüd meie kätte, ehk kui näeme, saame neile ka neid anda. Flaieritega saab kiirtoidurestoranidest põhimõtteliselt 1=2 diili teha (Mac, KFC, Hungry Jacks jpt.).
Hetkel hakkan autosid vaatama, kuid vaevalt, et täna helistama enam hakkame. Ehk on homme aega. Teeme nüüd kodust ka paar pilti ja laeme need siia.
Meil on kõik super ja veel parem. Ilm on hetkel kehv, kuid pidavat homme-ülehomme paremaks minema.
Ahjaa, haisid pole mõtet karta, viimase paari kuuga on ära söödud vaid 3 inimest. :D
Mariel üritas telekat vaatama hakata, aga ei leidnud volüümi nuppu üles ja peale seda kinnilülitamise nuppu. Justin ärkas. :D
Parimat teile sinna!
Thursday, November 3, 2011
Väike lisa Hongkongi postile.
Unustasin mainida, et Roger kirjutas mulle päeval feissbuuki, et tuleb meile lennujaama vastu hommikul! See on super uudis, ei tea kuda ta viistib, aga nii ta rääkis. Eks siis näis mis edasi saab. Piia läheb Perthist kohe oma sõpradega edasi 100 km eemale kuskile hotelli baari tööle. Aga hoiame kontakti. Kift on meil siin kolmekesi. :)
Homme siis tuleb pöialt hoidma hakata, et elukoht on olemas. Kui ei ole siis Martin (Paidest) lubas häda korral välja aidata ja mainis, et palmi alla ta meid vast ei jäta. :) Plaan veel Merikesega (elupäästja Paidest) ühenust saada ja töö asju üle küsida ja niisama tänada. Eks näis palju jõuab. Ahjaa Kaidi tuttavad lubasid meid nädalavahetusel auto ostuga ka aidata, mis on hetkel üks olulisemaid asju.
Ideed ja plaanid on kõvad, aga need peavadki kõvad olema, vot! Homseni!
Homme siis tuleb pöialt hoidma hakata, et elukoht on olemas. Kui ei ole siis Martin (Paidest) lubas häda korral välja aidata ja mainis, et palmi alla ta meid vast ei jäta. :) Plaan veel Merikesega (elupäästja Paidest) ühenust saada ja töö asju üle küsida ja niisama tänada. Eks näis palju jõuab. Ahjaa Kaidi tuttavad lubasid meid nädalavahetusel auto ostuga ka aidata, mis on hetkel üks olulisemaid asju.
Ideed ja plaanid on kõvad, aga need peavadki kõvad olema, vot! Homseni!
King Kong
Nonii, väike kirjutis siis nagu lubatud sai.
Eile Tallinnas pere ja sõpradega sai hüvasti jäetud siis hakkasid jamad pihta. Läksin tualetti käsi pesema ja kätekuivatuspaber oli otsa saanud. Okei nali naljaks, tegelikult on kõik hästi ja oleme häpid.
Helsinki lennule minnes olime esimesed inimesed kes lennukile said. Kolmandana tuli sinna Holger sõbrants Piia-Liis, kellega kohe tutvust tegime. Tuli välja, et ta veel eestlasi ei vihka ja oli nõus meiega hängima. Vantaa lennujaamas juba rääkisime pikemalt ja tutvusime, siis läksime lennuki peale ja soovisime Piiale head ööd ja pidime hommikul jätkama sealt kus pooleli jäi.
Lennukis oli mugav. Ausalt. Saime omale padja ja tekid (mis Mariel omale täna hommikul kotti pani) läheb ju tarvis noh.
Siis avastasime enda eest igaüks lcd monitorid koos filmidega ja seriaalidega, mis hetkel Eestis kinos ja teles tulevad. IMELINE!
Saime ilusti süüa, eine oli hea (parem, kui Vantaa lennujaamas 5€ eest kahepeale ostetud võileib). Kõht täis pakuti veel kohvi, hea mõnus olla hakkasime filmi vaatama. Siis tuli stjuardess ja pakkus kõigile complimentary drinke. Meile sobisid unerohuks mõlemale väikesed pudelid valget veini, millest ka jagu saime.
Juusu hakkas filmi vaatama ja mina mängisin mingit mängu. Igaühel olid puldid nagu nintendol kunagi. Kahju, et FIFAt ei olnud. :)
Miski 2:00 ajal proovisime magama jääda. Kella 5 paiku ärkasin (Eesti aja järgi), aga Mariel magas nagu väike laps ilusti.
Hommikul äratati kohvi ja korraliku einega. Lennukist väljudes saime kohe Piiaga kokku ja siiamaani oleme kolmekesi ringi tuisanud.
Tunnikese vahtisime lennujaamas ja siis läksime bussiga linna. 3,5doltsi nägu oli pilet. Super kliima, niiske õhk, pilves ja 30c ligi.
Läksime kaubanduskeskusesse ja otsisime kohalikku toitu, mida proovida. Leidsime ulme hea sushi restorani. 108 dollarit nägi ja söö palju jaksad. Sõime ka! Eraldi oleks sushi hinnad olnud 9 - 48 dollarit TÜKK!
Kõrval lauas kõnetas meid mingi poiss. Eestlane Madis. Ta siin vahetusõpilane ja õpetas kuidas seal sushit tellida ja mis parimad on. Tundus sõbralik ja jutustasime edasi. Tuli välja, et ta läheb oma leedu sõbraga Taisse puhkama. Sõime koos lõpuni ja tulime koos lennujaama. Põltsamaa poiss. Õpib kuskil Lätis mingis ülikoolis, kus on Baltikumi parimad majanduspojad koos. Selline intelligentne kuju. Lennujaamas jätsime hüvasti ja soovisime vastastiku head reisi.
Seejärel läksime check-ini tegema, kus loomulikult meie külakostiks toodud vanakaid läbi ei lastud (2pdl). Siis Rain AusReiljan pidi tagasi minema üksi ja otsima umbkeelsete inimeste kaudu see õige koht kus asju korda ajada. Esimesest kohast saadeti teise. Teine oli õige, jess. Seal panin asjad kasti ja Perthi poole tuld! Loodame, et saame ikka kätte need sealt. Kui pagaseid ei saa siis vähemalt on vanakad valu leevendamiseks. :)
Siis sain uuesti Marieliga kokku ja läksime passikontrolli. Mariel läks läbi, mul oli aga see paberi lipik kadunud , mis lennujaamast väljudes alles pidi hoidma. No ei saa ilma jamadeta. Siis saadeti mind tagasi, tegin uue ja sain läbi. Seejärel mõtlesin küll , et no misasja veel...
Siis hakkasime oma terminali otsima. Tallinna lennujaam on Helsinki oma kõrval nagu Paide, Tallinna kõrval. Hong-Kongi oma on nagu New York. Vist. Trepist alla, trepist üles, paremale 200m, trepist alla, metroosse, sõitu 1 minut (ulme kiirus!) ja siis veel tuhat korda trepist alla ja üles. Nüüd olen siin meie treminali juures ja lennuni on aega 1,5h. Plikad läksid tsillima ja ma kirjutan siin seda teksti.
Kiirelt kirjutatud jura aga vähemalt kirjutasin midagi, eks. Pilte proovin hiljem lisada, sest siin on Blogger mandariinikeeles ja mitte hieroglüüfigi ei saa aru. Sisse sain õnneks logitud mälu järgi ja loodan, et selle postituse ikka avaldada saan, kuna ei tea millisele kolmest nupust vajutama peaks, viskan kulli ja kirja siis.
Sorri sega se jutu ja kirjavigade tõttu. Pikk päev ja kopp ees, aga tahtsin ikka teada anda, et kõik okei ja seiklused on alanud. Hiljem minu haugi aju enam ju ei mäleta pooli asju.
Olge terved ja sööge kala!
Rain
Proovin pilte ka lisada:
Eile Tallinnas pere ja sõpradega sai hüvasti jäetud siis hakkasid jamad pihta. Läksin tualetti käsi pesema ja kätekuivatuspaber oli otsa saanud. Okei nali naljaks, tegelikult on kõik hästi ja oleme häpid.
Helsinki lennule minnes olime esimesed inimesed kes lennukile said. Kolmandana tuli sinna Holger sõbrants Piia-Liis, kellega kohe tutvust tegime. Tuli välja, et ta veel eestlasi ei vihka ja oli nõus meiega hängima. Vantaa lennujaamas juba rääkisime pikemalt ja tutvusime, siis läksime lennuki peale ja soovisime Piiale head ööd ja pidime hommikul jätkama sealt kus pooleli jäi.
Lennukis oli mugav. Ausalt. Saime omale padja ja tekid (mis Mariel omale täna hommikul kotti pani) läheb ju tarvis noh.
Siis avastasime enda eest igaüks lcd monitorid koos filmidega ja seriaalidega, mis hetkel Eestis kinos ja teles tulevad. IMELINE!
Saime ilusti süüa, eine oli hea (parem, kui Vantaa lennujaamas 5€ eest kahepeale ostetud võileib). Kõht täis pakuti veel kohvi, hea mõnus olla hakkasime filmi vaatama. Siis tuli stjuardess ja pakkus kõigile complimentary drinke. Meile sobisid unerohuks mõlemale väikesed pudelid valget veini, millest ka jagu saime.
Juusu hakkas filmi vaatama ja mina mängisin mingit mängu. Igaühel olid puldid nagu nintendol kunagi. Kahju, et FIFAt ei olnud. :)
Miski 2:00 ajal proovisime magama jääda. Kella 5 paiku ärkasin (Eesti aja järgi), aga Mariel magas nagu väike laps ilusti.
Hommikul äratati kohvi ja korraliku einega. Lennukist väljudes saime kohe Piiaga kokku ja siiamaani oleme kolmekesi ringi tuisanud.
Tunnikese vahtisime lennujaamas ja siis läksime bussiga linna. 3,5doltsi nägu oli pilet. Super kliima, niiske õhk, pilves ja 30c ligi.
Läksime kaubanduskeskusesse ja otsisime kohalikku toitu, mida proovida. Leidsime ulme hea sushi restorani. 108 dollarit nägi ja söö palju jaksad. Sõime ka! Eraldi oleks sushi hinnad olnud 9 - 48 dollarit TÜKK!
Kõrval lauas kõnetas meid mingi poiss. Eestlane Madis. Ta siin vahetusõpilane ja õpetas kuidas seal sushit tellida ja mis parimad on. Tundus sõbralik ja jutustasime edasi. Tuli välja, et ta läheb oma leedu sõbraga Taisse puhkama. Sõime koos lõpuni ja tulime koos lennujaama. Põltsamaa poiss. Õpib kuskil Lätis mingis ülikoolis, kus on Baltikumi parimad majanduspojad koos. Selline intelligentne kuju. Lennujaamas jätsime hüvasti ja soovisime vastastiku head reisi.
Seejärel läksime check-ini tegema, kus loomulikult meie külakostiks toodud vanakaid läbi ei lastud (2pdl). Siis Rain AusReiljan pidi tagasi minema üksi ja otsima umbkeelsete inimeste kaudu see õige koht kus asju korda ajada. Esimesest kohast saadeti teise. Teine oli õige, jess. Seal panin asjad kasti ja Perthi poole tuld! Loodame, et saame ikka kätte need sealt. Kui pagaseid ei saa siis vähemalt on vanakad valu leevendamiseks. :)
Siis sain uuesti Marieliga kokku ja läksime passikontrolli. Mariel läks läbi, mul oli aga see paberi lipik kadunud , mis lennujaamast väljudes alles pidi hoidma. No ei saa ilma jamadeta. Siis saadeti mind tagasi, tegin uue ja sain läbi. Seejärel mõtlesin küll , et no misasja veel...
Siis hakkasime oma terminali otsima. Tallinna lennujaam on Helsinki oma kõrval nagu Paide, Tallinna kõrval. Hong-Kongi oma on nagu New York. Vist. Trepist alla, trepist üles, paremale 200m, trepist alla, metroosse, sõitu 1 minut (ulme kiirus!) ja siis veel tuhat korda trepist alla ja üles. Nüüd olen siin meie treminali juures ja lennuni on aega 1,5h. Plikad läksid tsillima ja ma kirjutan siin seda teksti.
Kiirelt kirjutatud jura aga vähemalt kirjutasin midagi, eks. Pilte proovin hiljem lisada, sest siin on Blogger mandariinikeeles ja mitte hieroglüüfigi ei saa aru. Sisse sain õnneks logitud mälu järgi ja loodan, et selle postituse ikka avaldada saan, kuna ei tea millisele kolmest nupust vajutama peaks, viskan kulli ja kirja siis.
Sorri sega se jutu ja kirjavigade tõttu. Pikk päev ja kopp ees, aga tahtsin ikka teada anda, et kõik okei ja seiklused on alanud. Hiljem minu haugi aju enam ju ei mäleta pooli asju.
Olge terved ja sööge kala!
Rain
Proovin pilte ka lisada:
Subscribe to:
Posts (Atom)