Perth, Austraalia päev, SkyBlue müük, uue auto ost ja Diamond Tree

Hei,

Alustuseks ütlen kohe ära, et Jeff ei ole kodutu, veel. Nii, et enamus panid ikka täppi selle valikuga. Aitäh kõikidele, kes võtsid vaevaks küsimusele vastata! Spongebobi boss lubas kiviaia paranduse eest maksta. Ulme eks, Eestis oma ülemusele sellist juttu räägiks, et sõitsid ilma lubadeta kellegi aia maha, siis arvatavasti lastakse sind veel töölt ka sellepeale lahti. Austraalia, nagu vanasti oli USA, tänapäeva võimaluste maa.

Eelmisel nädalal oli mul see haigusepisik kallal, vale aja valis külastamiseks. Töötasime 10 päeva järjest. Laupäeval ja pühapäeval oli juba päris segane tunne. Esmaspäevast kolmapäevani ei saanud midagi enam aru. Palav päike kuklasse kõrvetamas ja nina tatine, aga hakkama saime. 

Lubasin Marieli selle tubli 10 päevase maratoni eest vääriliselt tasustada ning otsustasime kolmapäeva õhtul juba Perthi sõita. Tsekkisin enne minekut veel auto üle ning lisasin veits jahutusvedelikku, et 42 kraadi juures 300 km auto ikka vastu peaks. Teisipäeval panin müügikuulutuse üles ja olin juba paar sõnumit ja kõnet ka saanud. Töölt tulles pesime auto seest ja väljast ning tuiskasimegi juba Bridgetowni poole. Miks Bridgetowni? Sellepärast, et võtsime Briggsy poja, Danny, ka peale. Nimelt sai ta endale töö Põhja-Austraalias ning Perthi soovis ta meilt küüti saada, et sõpra külastada ja töö jaoks vajalikud tervisekontrollid ja narkotestid jpt asjad aetud saada. Hüppasime siis Briggsy juurest läbi, rääkisime vähe juttu, viisime Mrs. Briggsyle ühe väikese Kalevi šhokolaadi ja sõit võis jätkuda.

Briggsist veel niipalju, et ükspäev tuli ta minu juurde jutuga, et ta peab mind ja Rogerit eraldi tööle panema, et me oleme nagu geid, töötame koos. No misasja? Tuligi lihtsalt oma india poisiga (Mick) autost välja ja hakkas meie üle nalja viskama. Kuulasin ta ära, aga vastu midagi ei öelnud. Mick muudkui irvitas iga Briggsy nalja peale. Meie kutsume seda india kutti võmpaks. No lihtsalt on nii võmpa nägu, et midagi parata pole. Võmpa-Võmps.

Päev hiljem rääkisin Dannyle, et Briggsi laseb mind ja Rogerit juba mitu päeva alla oma gei teemaga ja ütlesin, et mul on talle mõned vastulaused valmis pandud, aga ei tea kas tasub. Ülemus ikkagi ju. Danny muidugi naeris sellepeale ja soovitas järgmisel võimalusel kohe peale lennata. Nii ma tegingi. Briggsy võttis ükspäev mind peale ja tegime jälle väikest sõitu, kui ta mulle seda gei teemat rääkima hakkas. Ma võtsin kohe võimalusest kinni ja küsisin, et mismõttes mina ja Roger oleme geid? Ise sõidab päevad läbi võmpaga ringi. Küsisin talt, et miks võmps nii õnnelik oli, kui nad kahekesi autost välja tulid ja jäin tema vastust ootama. Selle peale viskas ta ühe rämeda nalja ja uuris, et kas võmpa siis ei rääkinud mulle, mis nad seal autos kahekesi teevad või? Mina naersin, Briggsy naeris. Nalja nabani. :P

Ega ma siis ei jätnud, surusin natuke veel. Nimelt käisime Briggsyl kunagi Bridgetownis külas ja ta muudkui rääkis oma naisest, aga keda me ei näinud oli naine. Ütlesin talle, et raudselt tal polegi naist, vaid siis, kui me talle külla tulime oli hoopis võmpa kuskil kapis peidus raudselt. Selle peale vastas ta, et :“võis olla, võis mitte olla“ ja naeris. Ühesõnaga suupeale kukkunud see mees ei ole. Tuli olukorrast päris hästi välja, mul on mida õppida.

Teisipäeval töötasime kuumaga kella 4ni, peale mida suundusime shed’i (varjualusesse), kus avastasime ees suurt hulka töölisi ja ülemusi, kõik õlled käes juttu puhumas. Tuli välja, et enamus töölisi olid viimast päeva tööl, kuna tööd enam lihtsalt kõigile ei jagu. Krabasime ka mõningad õlled ja puhusime töölt lahkuvate töökaaslastega juttu. Mina olin tubli ja jõin ühe lahja õlle ja ühe limonaadi, sest pidin kõigile eeskujuks olema ja koju sõitma. Mariel andis kuuma ja jõi koguni kaks õlut!!!  Enamus vist jõid mingi 6-10. :P

Ühesõnaga, tagasi stoori juurde. Sõit suurlinna kestis umbes 3 tundi, kuid tunne oli nagu oleks 30 minutiga Perthis olnud. Danny jutte ja seiklusi on alati põnev kuulata, kas siis tööl või vabal ajal. Aeg lendas.

Perthi jõudsime üsna hilja, kuid see ei seganud meil McDonalds’isse minna. Kõhud täis, viskasime Danny ära ning hakkasime teisest linnaotsast Justini juurde uhama. Tädi GPSis tegi tubli tööd ja jõudsimegi ilusti kohale. Meganil ja Justinil oli meid vähemalt sama tore näha nagu meil neid. Pikema jututa läksime magama, sest neljapäeval oli ju vaja juba varakult pidutsema hakata, kuna 26.Jaanuar on ju teatavasti Austraalia Päev.

Seda, et Austraalia Päev on siin riigipüha, ei pea vist mainima. Hommikul, peale seda, kui silmad lahti tegin ja esimesed autokuulutused üle vaatasin, ärkasid ka teised. Megan avas vist esimese õlle juba kell 10:30. Austraalia Päev ju, mis siin imelikku. No veits oli tegelt imelik, aga mis seal ikka. Plaan oli minna Justini sõbra Ben’i juurde Perth Hillsis asuvasse majja basseinipeole pidutsema ja grillima. Hakkasime siis oma asju kokku pakkima, et mis kaasa võtta, kui Mariel avastas, et unustas meie ujukad Manjimuppi. Oh jess.  Noh, mis seal ikka, ostame siis uued, aga kustkohast? Tõttasime siis lähimasse kaubanduskeskusesse, veidi meenutab meie Solarist. Kinni. Käisime ja sõime Hungryjacks’is hommikust ja läksime pead norgus Justini juurde tagasi. Eks nad üritasid meid veenda, et enamus poed ja isegi restoranid on sel päeval Austraalias kinni, kuna kõik tähistavad. Me ei jätnud jonni ja küsisime neilt suuremate kaubanduskeskuste nimesid, mida siis googeldama hakkasime. Esimesest nimest piisas. Midland Gate – 40 minuti kaugusel asuv kaubanduskeskus oli nende kodulehe andmetel 26.jaanuaril avatud. Pikemat mõtlemist ei olnudki. Autosse ja tuld.

Geps juhatas meid küll esialgu 10 km veel kaugemale, aga hiljem sisestasime aadressi asemel märksõnaks kaubanduskeskuse nime ning ilma suurema vaevata jõudsime pärale. Auto parklasse paigutatud, läksime siis mõnd riidepoodi otsima. Parkimiskoha leidmine ei olnud muidugi mingi naljaasi, sest tundus, et terve Austraalia on sinna poodi kokku kogunenud. Esimene ettejuhtuv pood oli meile rohkem, kui perfecto. City Beach. Nimi on juba ilus. Poest võis leida selliseid brände nagu Rip Curl, Fox, Billabong jpt eestlastele vähem tuntumad firmad. Mariel süvenes bikiiniosakonnas pakutavale, mina suundusin meesteosakonda. Hinnad olid muidugi vastavalt 70-130 dollarit, lühkadel. Leidsin, aga mingid Foxi püksid. Meeletult heast materjalist. Hea niisama käia ja ujumas samuti, kuna kuivavad kiiresti. Hinnaks 40 doltsi, vähe ei old õnnelik ju! Mariel muidugi suutis endale kõige kallimad bikiinid leida. 70 doltsi, aga kuna ta mul siin nii tubli on olnud, siis ei näinud põhjust, miks ta ei peaks neid omale saama. Pealegi, pagana ilusad on kah. Ise oli ta küll nii õnnelik nagu oleks lotovõidu saanud või miskit. Tõttasime veel alkopoodi, et basseinipeol ära kuivama ei peaks. Krabasin sealt kasti külma õlut ja Justinile külakostiks ühe rummi. Tagasi Justini juurde jõudsime õigeaegselt. Kõik olid õnnelikud, eriti Mariel. J

Laadisime söögid joogid peale ja asusime Ben’i juurde teele. Hüppasime veel korra toidupoest kõik koos läbi. Võtsime kanafileed ja igast paremat grillimiseks ja snäkkideks. 30 minutit sõitu ja olimegi Beni maja ees. Esmamulje oli, et „kurat, see on ju villa“.

Pidu algas viisakalt. Terrassil, lauaääres, juttu puhudes ja õlut lürpides.  Ben oli valmistanud suure vaagnatäie snäkke. No seal oli kõike, alates chilliga täidetud oliividest, kuni kõiksuguste juustudeni ja ei tea mis ime asjadeni välja. Rahvast kogunes ja kõik suundusid basseini äärde. Mõnus, hubane kohake. Sel hetkel sain aru, et oleme tõesti vist kodust ja rutiinist kaugel. Sõpradega basseinis, mis on ümbritsetud palmipuude ja vabas looduses ringi lendavate papagoidega ja loomulikult ei tohi mainimata jätta kõige tähtsamat- külm õlu. Teenindus oli ka meeldiv. Õlu otsa sai, siis Ben’i kiired jalad tõid kõigile juua. Tegelt tõid kõik kordamööda kõigile. Basseinis veetsime mitmeid tunde. Õlled muudkui kulusid ja kõht läks tühjemaks. Päike ikka endiselt lõõmas ja pilvedest polnud juttugi. Megan oli kella 3 paiku juba üsna pehme ja Mariel hoidis teda veel seal elus ja veepeal. Seda muidugi poolnaljaga. ;)

Kella 4 paiku liikusime tagasi hoovi, kus tutvusime Beni vanematega ja ootasime, kuni meie meisterkokk Justin meile oma kokakunsti jälle näitama hakkab. Grilli peale läksid traditsioonilised Austraalia grillvorstid, kanafilee, loomaliha ja ohtralt lammast. Nii Ben, kui ka Justin olid valmistanud ka erinevaid salateid. Mulle need sardiinid seal salatis väga ei maitsenud, aga muu oli küll megahea. See mees oskab süüa teha. No tõesti.

 Vasakult: Justin, Ben, Dave.

 Justini viis lamba valmistamiseks.

 Lõunasöök.

Justini valmistatud salat.

Õhtusöögi ajal liitus meiega ka Beni vend, kes oli just evakueeritud Loode-Austraalias möllava tsükloni tõttu ja sai tasuta lennu pühadeks koju. Istekoha sai ta minu kõrvale ja vopsti, oligi jälle paar tundi sisustatud. Jõudsime ühesõnaga oma juttudega niikaugele, et, kui ma mõne kuu pärast kaevanduses või teedepeal tööd teha tahan, siis võtan temaga ühendust. Suured rahad, muidugi tahan. Peale pikka vestlust läks ta oma sõpradega kokku saama ja Austraalia Päeva tähistama. Enne minekut, aga tuli ta minu juurde ja andis mulle ühe voucheri, millega saame Marieliga nautida üht ööd Perthis asuvas 5* hotellis koos hommikusöögiga. Täitsa kift ju?! Saime tuttavaks, suhtlesime mõne aja ja vennike kinkis mulle täiesti lambist sellise asja. Ütles, et ta saab firma käest koguaeg neid ja ta ei viitsi kunagi neid kasutada. No, aitäh! Nii, et kui kunagi Perthis öömaja vaja on, siis teame kuhu suunduda.

Veel veidi õlut ja juba oligi härra Rain valmis tagurpidi saltosid basseini hüppama. Vastutasuks sain massilise aplausi.

Veel veidi õlut ja juba oligi preili Mariel valmis pudeleid laualt maha ajama. Tegelt ajas ühe pudeli laua äärelt maha, mis kenasti ka kohe purunes. Koristas koos Beniga ära ja asi oligi lahendatud.

 Mariel midagi seal võimleb jälle.

 Mariel ja väsinud Megan.

Õhtu saabudes hakkas äkitselt sadama. Saime vihma ja äikest, kuid see ei seganud meid viimaseid basseinimõnusid nautimast. Päris kift isegi. Basseinis oli soe ja väljas oli soe, kuid vihma kallas ja äikest lõi.

Mõne aja pärast aitasime oma peojäätmeid koristada ja istusime autodesse ning sõitsime vaateplatvormile, kust võis näha linnakohal 20-30min kestvat ilutulestikku. Selleks hetkeks oli vihm järele jäänud, kuid äike näitas ikka korralikult ilutulestikule silmad ette.

Jusini sõber Dave oli oma auto parkimisega natuke hädas ja parkis selle kraavi. Kohe nii hullusti, et nina oli kraavipõhjas ja üks tagaratas terve meetri jagu maast lahti. Mina muidugi kutsusin kõiki seda nalja vaatama ja naersin, kuid üritasin Dave’i sealt välja juhatada. Saimegi hakkama, kuid selle asemel, et Dave autost välja oleks tulnud ja mulle plaksu löönud, ta hoopis pani gaasi põhja ja sõitis suurest häbist koju. Esistange oli muidugi üsna hea paugu saanud. See selleks. Ise oli terve, ainult auto sai veits viga. Pole hullu.

Vaatasime ilutulestiku peaaegu lõpuni ja hakkasime ära minema, kui avastasime, et olime peaaegu sama vea teinud, mis Dave. Olime nina kraavis, kinni. Üritasime siis lükata, aga Justin ikka küttis korralikult autos peale. Peale mõningaid õpetussõnu viskas Justin mulle võtmed ja palus mul auto välja saada. Mariel kutsus lambist inimesi appi autot tõstma ja hetke pärast olimegi hea tiimitöö tulemusel, kraavist väljas. Justin hüppas jälle rooli ja sõit kodupoole võis alata. Koju jõudes olime kõik üsna vässud ja läksime suht koheselt magama.

Reedel oli plaan autodega tegeleda, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Läksime lihtsalt korraliku pohmelliga uuesti Midland Gate’i kaubanduskeskusesse ja sõime McDonalds’is rämpstoitu. Väga uimane ja tujuderohke päev. Shoppasime vist terve päeva. Ostsime Marielile ravimeid, kuna ta oli meil peale basseinipidu haigeks jäänud. Siin on üsna lihtne haigeks jääda tegelt. Koguaeg, kui palav on, siis on konditsioneer põhjas. Külm, aga hea. Kui liiga külm hakkab, lülitad kondi välja ja hakkad higistama. Siis läheb kont jälle peale ja voilaaaaaaa, ongi külmetus kallal. Täiesti nõme. Alates reedest kuni teisipäevani oli Mariel haige.

Hommikul, enne Midlandi minemist, üritasime veel kesklinna minna, kuid seal sai parkida vaid maksimum 30 minutit ning kaugemalt jalutada ei viitsinud. Niisiis jalutasimegi korra peatänavale ja otsustastime selle südalinna tripi teinekord ette võtta.

Niisiis, ostsime ravimeid, saime omale korraliku neti ostetud, sõime mäkis ja Mariel pinnis mingid meigi värgid ka välja. No 10 päeva järjest tööl. Ta on kõik praegu ära teeninud.  Uimasime veel mõned tunnid ja otsustasime kinno minna. Filmiks oli George Clooneyga mingi draama. Mina valisin filmi, sest 1 kord 100st andis mariel mulle selle võimaluse ja ma ei jätnud seda kasutamata. Kinosaali sisenedes olime veidi murelikud, kuna peale meie olid seal veel 4-5 noort inimest ja umbes 50 pensionäri. „Mida hekki?“ uuris Mariel, kuid ega minagi miskit vastata osanud. Nimelt oli see film märgitud, kui „sobiv film vanemale vaatajaskonnale“. Peale 15. Minutit ütles Mariel mulle, et see film on nii jama ja kas me palun võiksime lahkuda. Mina mudugi ei olnud sellega nõus, sest esiteks, üle pika aja saan ma vaadata filmi, mida ma tõesti tahan ise ka vaadata, mitte pelgalt ei „pea“ vaatama. Teiseks, ma maksin kahe pileti eest 35 doltsi, mis on vanas rahas peaaegu 400 eeku. Kurat, ei lähe ma kuhugile, lõputiitrid vaatan ka lõpuni!

Kokkuvõttes olime mõlemad rahul, et filmi ära vaatasime. Väärt film, soovitan. Olen veits draamade fänn ka, aga see film oli päris tase. Herr Clooney on ikka päris vanaks jäänud, aga ikka on mees omal kohal. Filmi nimi oli muide The Descendants.

Peale filmi uimasime koju tagasi, kus olid Justin ja Megan, kes vaatasid tennise poolfinaali. Liitusime nende aktiivse kaasaelamisega, kuid kahjuks inglane kaotas ja õhtu jäi lühikeseks. Mariel oli üsna tõbine ning mure, et mis auto müügist ja uue ostust saab, muutus aina suuremaks. Ees ootas meid nädalavahetus, kus pidime saama vana Toyota maha müüdud ja kindlasti miskit uut asemele (4x4).

Laupäeva hommikul ärgates leidsin Gumtreed refreshides ühe Holden Jackaroo. 2000 aasta, 3.0 Turbodiisel ja manual. Need kaks viimast kriteeriumit olid minu ideaalis kindlateks punktideks, seega olin üsna pöördes. Pilte autost ei olnud. Hinnaks oli märgitud 5900 doltsi. Kirjelduses midagi negatiivset ei olnud ja minu vaatenurgast lähtudes oli positiivne see, et müüja tahtis kiiresti autost lahti saada, kuna pidi lähipäevadel perega USAsse lendama.  Helistasin koheselt, kuid tulutult. Kokku vist miski 4 korda. Saatsin sõnumi, kuid vastust ei saanud.

Kunagi lubasin Marielile, et kui oma auto maha saan müüdud, siis ajan selle totaka Manjimupihabeme ka maha. Peale pesust tulekut vaatasin korra peeglisse ja sain aru, miks ma autot maha müüdud ei saa. Keegi ei usalda sellist koopainimest. Tegin pilti ja ajasin maha. Mariel oli jälle õnnelik. Mina näen jälle inimese moodi välja.

Farmer Ryan Aust Reiljan.

Äkki sain kõne Leiksilt, kes oli ka mõned nädalad tagasi Perthi maandunud. Leppisime kokku, et võtan ta hosteli juurest peale ja siis vaatab edasi mis teeb. Sõitsimegi linna ja kohtusime Leiksiga. Suundusime erinevatele autoplatsidele, kuid need on siin ikka eriti vaesed. Mingi Tartu autoturuga väga ei anna võrrelda. Pigem sama suured nagu Paides. Paarikümne auto jaoks väike aed ja täiega keevitatud hinnad. Loobusime üsna kiirelt, tegime ühed jätsid ja läksime Justini juurde. Sain vahepeal auto ostjatelt sõnumeid ja lubasin autot näidata. Tulidki mingid kaks asiaati kohale. Peale :“hellõuuu“ ei osanud kumbki midagi öelda ega vaadata.  Lubasid mõelda ja siis teada anda. Ma ütlen ka alati nii, kui ma esmapilgul juba tean, et ma 100% seda autot ei osta. Ma ei teagi miks. Ei taha vist automüüjat solvata ja siis valetan otse näkku. Veider.

Jäime siis järgmisi vaatajaid ootama, kelleks pidid olema eestlased. Vahepeal olin saanud ka kõne Jackaroo müüjalt. Leppisime kokku, et kell 11:00 pühapäeva hommikul lähen vaatama/proovima.

Juhatasin eestlased siis telefoni teel Justini juurde ja saime tuttavaks. 3 kutti ja 1 neiu. Vaatasid autot, tegid väikese proovisõidu ja rääkisid oma loo ära. Nimelt olla nemad samal ajal, kui meie (paaripäevase vahega), Austraaliasse tulnud. Elasid nad Perthis ja tegid juhutöid. Farmitööd neil Perthi ümbruses leida ei õnnestunud. Ma isegi ei tea mismoodi, aga leidsid nad töö Austraalia idakaldal. Seejärel otsustasid, et ostavad lennupiletid ja põrutavad kohale. Väga mental, see on ju 3600km kaugusel?! Okei, sinnajõudes pidid elama hostelis ning, kui raha makstud oli, ütles see vend neile, et :„sorri, tööd ei ole“. Sellepeale läksid nad Politseisse, kuid tulutult. See inimene pidavatki niimoodi raha teenima. Üle lastud eestlased ostsid siis pileti tagasi (nädal hiljem) ja tagasi nad nüüd siin ongi. Ilma rahata, ilma elukohata. Magasid Fremantle’i rannas. Ajasid kamba peale autoraha kokku ja pidid kiirelt selle ka ära ostma, sest olid Aussijobsi tööbüroos valetanud, et see on neil juba olemas ning tänu sellele, said nad omale töö. Esmaspäeval pidid juba alustama, nii, et neil oli selg vastu seina juba.

Peale sellist lugu liikusid minu mõtted ikka Merikese peale, tänu kellele me ilma suurema probleemita omale Austraalias töö saime, juba enne tulekut. Meil on ikka väga libedalt kõik läinud, võrreldes mõne teise kaasvõitlejaga. Aitäh veelkord, Merike!

Eestlastele näitasin auto vead ette ja rääkisin, et tagaamordid on juba päris läbi. Viiekesi läksime kaubanduskeskusesse sularaha tooma, vasak ratas oli koguaeg vaikselt koobast silitamas. Ostumüügilepingu täitmist saime ka kaks korda harjutada, sest kutt pani allkirja valesse lahtrisse. Tegelt mul oli neist jumala kahju ja oleksin neile tööd pakkunud või Manjimuppi kihutanud, aga meil just oli ridade hõrendamine ja tööd ei ole. Tahtsin aidata, aga nojah. Loodan, et auto peab vähemalt ilusti vastu. Ütlesin veel, et lisage vett, kui vaja ja hoidke asjadel silma peal, siis peaks suksu ilusti toimima. Soovisin edu ja lahku meie teed läksidki.

Esmaspäeval või teisipäeval kutt helistas ja küsis, et miks see auto koguaeg üle kuumeneb. Ilus nali küll. Ma sõidan 300 km Manjimupist Perthi ilma probleemideta. Laupäeval tiirutasin autoplatside vahet mingi 100km ja mitte mingit probleemi. Küsisin, et kas paisupaagis vett on ikka, mille peale sain eitava vastuse. Soovitasin seal ka vett igaks juhuks sees hoida ja siis peaks asi ilusti jooksma. Rohkem kõnesid pole saanud. Veits süda valutab selle pärast, aga Mariel ütles, et ma ise ei pea neile küll helistama hakkama ja uurima, et kas auto ikka toimib. No loodan, et toimib. Ei taha küll, et keegi arvaks, et müüsin mingi katkise auto vms.

Nüüd, kui auto müüdud oli, tundsin ühtalsi pingelangust, kui ka uute murede algust. Nüüd oli ju kindlalt miskit vaja. Quokka (Austraalia Kuldne Börs) ei andnud mitte miskit. Netti tulid ka ainult mingid käkid. Ainuke lootus oli Jackaroo. Saatsin Leiksi rongi peale ja tema soovitas mul mingi varuvariandi ka igaks juhuks välja vaadata. Üks 4l mootoriga ja gaasiseadega Jeep Cherokee oli ka, aga no ei taha seda kütteröövlit. Gaasi peal sõidavad need ainult umbes 200 km ja jõudu pole autol absoluutselt. Nii olen vähemalt kuulnud.

 Kui Justin trennist tagasi jõudis, lubas ta meile õhtusööki teha. Valmistaski imemaitsva salati ja grillis kanafileed endatehtud aasiapärases teravas marinaadis. Super! See vend ikka teab, mida ja kuidas ta köögis teeb.

 Justini järjekordne meistriteos.

Peakokk Justin.

Õhtul suurt midagi ei teinudki. Viskasime teleka ette lebosse ja vaatasime filmi. Mina jäin muidugi 15 minutiga jälle magama. Kõht täis, üks õlu ka joodud, film polnud ka ei tea mis hea ja lisaks oli pingeline päev ja ees ootas veel pingelisem ja teguderohkem pühapäev.

Pühapäevahommikul ärgates ei tundnud Mariel ennast kohe üldse paremini. Pigem oli tervis veel halvemaks läinud. Otsustasime Justiniga, et läheme kahekesi autot vaatama. Marieliga pidasime enne minekut veel nõu, et mis summa me selle auto eest välja käima oleme nõus.

Justin hüppas oma Toyota rooli ja sõit teisele poole linna võis alata. Minul jälle närvid tõmblesid. No eks ikka sellepärast, et otsus ei olnud enam nii väike, kui eelmist autot ostes, vaid rahasummad olid suuremad ja auto teist laadi. Helistasin veel isale ja uurisin, mida veel diislitel/maasturitel uurima peaks.

Kõigepealt tegime Justiniga natuke aega parajaks ja käisime Fremantle’i turul kohvi ja joogivett ostmas ning otsisin pangaautomaati, et raha välja võtta. Esimene automaat tahtis $2.50 ning väljastas ainult 500 dollatit maksimum. Teine automaat samuti. Lõpuks leidsime Commonwealthi ATMi ja saime vajaliku summa sealt tasuta välja võetud. Täitsa friiki, miks neil mingid tobedad limiidid üldse peal on. Ei tea.

Sellised näevad välja farmitööga teenitud Austraalia Dollarid.

Raha käes, lugesime 5000 dollarit ühte pakki ja jätsime siis ülejäänu tagavaraks, lootuses, et saame auto 900 doltsi odavamaks räägitud. Auto hind oli $5900. Sõitsime siis automüüja maja ette ning hakkasime autot lähemalt uurima. Müügimees ise oli insener, tundus korralik ja aus sell olevat. Hakkasid just naise ja kahe beebiga teisele poole Austraaliat reisima, kuid jõudsid sõita vaid 500km, kui paar päeva tagasi tuli kõne, et peab kiirelt tagasi USAsse lendama. Keerasid otsa ringi ja panid auto müüki. Näppisime seal ühtteist ja auto tundus üsna korralik. Tegime ka väikese proovisõidu, mingeid vigu veel ei ilmnenud.

Natuke auto lisadest. Kängururauad, väga hea lisa. Kui Austraalias autol neid ei ole, siis kus üldse peaks olema, eks?!

Kaks kütusepaaki, mis mahutavad kokku 130 liitrit diislit. Kui esimene paak tühjaks saab (85l), siis vajutad aga salongist nuppu, mille järel pump reservpaagist esimesse paaki kütet hakkab pumpama. Väga hea lisa pikkadeks reisideks.

Korralikud katuseraamid. Samuti hea reisimiseks. Vaatasin, et ebays on sellised 800 doltsi.

Korralikud rehvid, mis on üsna oluline, sest uute rehvide soetamine Aussis on kallis lõbu. Naabrimees ostis näiteks oma tutikad rehvid oma maasturile $1200 eest. Mõni ostab sama summa eest auto. Kindlasti saab ka odavamalt, aga selle peale ma veel õnneks mõtlema ei pea. Telekast reklaamis muide just, et 4wd masinatele saab 4 uut rehvi 600 doltsi. Polegi nii hull.

Snorkel ehk kõrvalistuja juures asuv toru, tänu millele saab ületada autoga jõgesid. Jätad aga snorkeli veest välja ja võid kasvõi kapott veeall üle veekogu sõita. Mitte, et selle auto uputamine mul mingi kinnisidee nüüd oleks, aga lihtsalt, mainimist väärt.

Kärukonks ja elektripidurid järelhaagisele. Kui kunagi tarvis peaks minema või reisimiseks käru vaja osta on, siis on see mure ka murtud.

Peale tunniajast tutvumist autoga tegime müüjale pakkumise $4500. Selle peale ta läks naisega tuppa arutama. Toast tagasi tulles selgitas ta mulle, et nii odavalt ta mulle seda ära anda ei tahaks, kuna huvilisi on palju jne. No ühesõnaga tüüpiline jutt. Ütles, et $4700 annab ära, kuna ma olen esimene ostja ja tal kindlalt vaja täna auto maha müüa. Olin selle peale üsna õnnelik, kuna olin valmis auto eest rohkem välja käima. Justin soovitas käed lüüa, kuid tegin talle veel prooviks viimase pakkumise $4600, mille peale käed lõime. 100 doltsi on ju ka raha. Saan vähemalt tasuta Manjimuppi sõita ehk siis esimese paagi kütet osta. Rego pärast ka muretsema ei pea, kuna see kestab 17. Maini. Ostumüügilepingusse läks kirja $2500, kuna riigile peab iga $100 pealt mingi 5 doltsi maksma. Milleks maksta rohkem, eksole?

 Meie "Lontu"

 Või siis hüüdnimega :"Lumba-Lumpa"

 Liivapeal müramas.

Kohustuslik pilt kõikidele, kes omavad katuseraamidega autot.

Auto olemas, mure murtud. Kas vastu ka peab, ei tea, loodan. Uus mure. Tundub, et ma ei suuda korrakski ilma mingi sisemise põlemiseta elada. Koguaeg pean millegi pärast pead murdma.

Tagasi Justini juurde jõudes näitasime autot Meganile ja Marielile ning neile meeldis meie uus loom samuti. Sõidab päris sujuvalt. Eks nipet-näpet asju on vaja teha, aga selle hinna eest on autot rohkem, kui küll. Hakkasime Marieliga asju pakkima, et Manjimupi poole tagasi sõitma hakata. Ilm oli palav ja otsustasime minekuga mitte kiirustada. Läksime Justiniga veel ujulasse ujuma. Välibasseinis veetsime veel mingi tunnikese ja oligi aeg selleks korraks Perthist lahkuda. Randa seekord küll ei jõudnud, aga kõik vajalikud asjad saime see-eest tehtud.

Koju jõudsime ikka ja jälle pimedas. Nägime, et maja ette on pargitud veel üks tundmatu auto. Nimelt ostsid Roger ja Deeli ka omale auto ära. Mitsubishi Magna ’96. Nemad ostsid auto diilerilt ja maksid selle eest 1990 doltsi. Samuti on vaja natuke teha, aga sõidab ja nemad on selle üle väga õnnelikud. Nüüd on kõigil oma masin, mis teeb elu kõigil palju lihtsamaks.

Esmaspäeva hommikul otsustas Mariel vaatamata haigusele siiski tööle tulla. Palavikku küll ei olnud, aga nohu ja köha kimbutasid ikka veel päris tugevalt. Päev möödus kiiresti ja peale tööd otsustasin naabrimehele autot näidata ja koos väikese tiiru teha. Temasõnul tegin hea ostu ja ütles, et kui Austraaliast minema tahan minna, siis müügu ma auto talle maha. Käisime 4x4 rajal autot proovimas ja auto on üsna vaikne. Kõik toimib ilusti.

Teisipäeval käisime kohtumajas, saime auto ümber vormistatud. Ostsime igaks juhuks 5l jahutusvedelikku ning uue õhufiltri. Sain selle ilma suurema vaevata vahetatud. Aega selleks kulus mingi 2 minutit. Võrdluseks, et siklitel olen õhufiltreid vahetanud, siis puhtalt sellele ligipääsemiseks on aega kulunud 10 minutit. Üks asi jälle tehtud, süda kergem. Panin rehvirõhu ka paika. Ehk saab nüüd autot veidi ökonoomsemaks. Kütusekulu veel ei tea, kuna esimese paagitäiega saab veel veidi sõita.

Deeli autol ei töötanud kojameeste veepritsi mootor, läksin kaema, mis viga on. Kaitse oli korras, kuid veepaagil oli vale pistik ühendatud. Saime selle ka korda ja jälle natuke targemaks.

Kuna thinning on tänaseks läbi, siis tüdrukud said nädalalõpuni töölt vabaks. Kolmapäeva said puhtalt sellepärast, et liiga kuum oli. Ükski tüdruk farmis sel päeval ei töötanud. Mina sain omale uued töökaaslased. Iirlane Dean ja inglane-itaallane Paolo. Väga kiftid kujud ja tööpäevad lendasid üsna kiiresti. Töötahe on jälle tagasi tulnud. On millest rääkida ja omavahel kogemusi jagada. Dean töötas varem Darwini külje all teedeehituses. Lubas mul aidata kõik vajalikud kvalifikatsioonid ära teha ja mõned kontaktid anda, et kui ma mingi hetk sinnakanti satun, siis ehk saan ka eralasel tööl siinmaal kätt proovida. Palgast rääkis ta muidugi ka. Puhtalt söögirahaks anti igapäev 100 dollarit (nagu komandeeringutasu).  Nädalane palk tuli 2000 dollarit, millest läksid küll maksud maha, aga summa ise on aukartustäratavalt suur. Eks näis mis tulevik toob. Ehk õnnestub mul kunagi jalg sinna uksevahele saada. 6 kuud enne Eestisse naasemist oleks päris kasulik seal ennast tühjaks tõmmata. Väike kopikas kuluks ära küll ju. J Aga need on siiski veel unistused ja väga kauge tulevik. Enne tuleb pisar silmis kõik praegu teenitud raha siin laiaks lüüa ja maad näha, reisida.

Deanoga on päris pull koos töötada. Tal ikka neid lugusid jagub ja asju juhtub. Ükspäev sõitsime ühest blokist teise, mina võtsin shortcuti (otsetee), tema läks tee pealt ringiga. Jõudsin juba kuidagi liiga enne teda järgmise kurvini, kui järsku nägin teda seljataga minu poole jooksmas ja kätega vehkimas. Jooksis minuni ja hüüdis kiirelt ja murelikult:“ma sõitsin squirreliga kraavi ja ma ei saa sealt enam välja, mind lastakse lahti nüüd!“. Rahustasin poissi natukene ja läksin vaatama, et kui hull asi siis on. Eks ta hakkas telefoniga netis sufama ja läks teepervele liiga lähedale, mis vajus lihtsalt ratta alt ära ja oligi naksti kõhu peal kinni. Üritasime ratta alla midagi toppida, aga tulutult. Põhja peal kinni, ainult kaapis hullemaks. Kutsus siis Briggsy, kes midagi väga ei öelnudki. Võmpa hakkas muidugi karjuma ta peale ja mina läksin lihstalt minema. 10 minutit hiljem tuli Briggsy ja võttis mu peale. Läksime sündmuspaigale ning ta küsis, et miks mina kraavi ei sõitnud ja kuradi iirlane suutis masina kraavi ajada. Ma ei osanud midagi öelda, ütlesin, et ma läksin otsemat teedpidi. Dean oli juba mingit käma ajanud, et sõitsime kõrvuti ja siis ta ei mahtunud teepeale ära. Ühesõnaga Briggs naeris ja ütles, et sellepärast ta iirlaste üle nalja teebki, et nad ei mõtle peaga ja koguaeg satuvad mingi jama sisse. Viskas ka Iiri õnne kohta mingi nalja ja mainis, et tal on ka Iiri õnn ning lausus:„ Kui taevast sajaks ilusaid naisi alla, siis temale kukuks kindlasti mingi perse pähe“. Briggsy naljad, ärge mind nüüd süüdistage!  

Neljapäeval töötasin päev läbi mingi USA jorsiga koos. Briggsy vihkab seda tüüpi. Ta olla kunagi supervisor olnud, kuid taandati. Ühel hetkel tuli Briggs ja palus mul temaga kaasa minna. 30 meetrit sõitsime koguni autoga edasi, siis osutas ta näpuga hunnikule kängurudele. Kokku lugesin ma neid 8. Suuri ja väikeseid, kõike oli. Peale seda ütles ta mulle, et:"See on kõik, võid tagasi tööle minna.". 

Tööpäeva lõpus võtsin Marieli peale ja tegin talle väikese offroadi testi. Sain teada, et talle väga meeldib, kui kraavipervelt alla või üles sõidan. Eks peab ikka neid 110 meetriseid düüne vallutama minema mingi päev. Tervis oli tal selleks ajaks juba vinks vonks ja väike teisipäevane palavik ka välja ravitud.

Mäletate, lubasin 10 000 blogi külastuse järel puuotsa ronida ja sealt pilti teha. Läksimegi siis Marieliga Manjimupist 10 kilomeetrit Lõunas asuva Diamond Tree juurde. 52m kõrgusel asub platvorm, milleni viib mitte tavaline redel vaid puukülge kinnitatud metallvardad. Suuremat ohutust seal küll ei ole. Poole teepeal asub silt, mis annab teada, et sinnamaani oli veel lihtne osa. Viimased 15-20 meetrit läksid sirgelt üles ja astmed poole kitsamaks.

 Diamond Tree alumine osa.

 Diamond Tree ülemine osa.

Mariel enda hirmudele jalaga tagumikku virutamas.

 Silt, mis tutvustab Diamond Treed ja kaasnevaid riske.

 Poolel teel tippu asuv silt, mis teatab, et sinnamaani oli veel kerge osa ja soovitab kaks korda mõelda, kas on ikka soovi edasi minna või mitte.

 Vaade tipust alla.

 Pilt 52 meetri kõrguselt vaateplatvormilt.

 Teised hiigelpuud tunduvad tipust üsna madalad ja miniatuursed.

 Kohustuslik pilt.

Poolepealt tehtud pilt. Juba hakkab kõrgemaks minema.

Mariel läks ees ning mina tema järel. Üksi vist ei olekski julgenud tippu minna, aga kuna Mariel oli nii vapper ja tuli minuga koos, siis muretsesin rohkem tema pärast ja unustasin enda hirmud ära. Poolel teel vaatasin küll alla ja kaugustesse ning tõmbas päris jahedaks, aga siis mõtlesin ennast jälle vapraks ning vallutasime selle tipu ka ikka ära. Saime paar kehva pilti, aga lubadus on siiski täidetud ja eesmärk sai saavutatud.

Reedel hakkasime tööjuures squirrelitega võrke õunapuudele paigutama, kuna kakaduud söövad/rikuvad enamus õunu juba ära. Päevadläbi sõidab boss ATV seljas ringi ja tulistab oma püssiga õhku, et neid minema peletada. Ükspäev hiilis Briggsy mu seljataha ja tulistas õhku. Päris haigelt ehmatasin ju. Tal oli muidugi nalja nabani.

Ühesõnaga töö on lihtne. Traktor rullib ees sõites võrku lahti ja meie siis võmpaga tõmbame laiali ja paigutame selle puude peale. Rull tühjaks saab, paigaldame uue ja anname jälle kuuma. Roger jalutas rehaga ja nipukatega järel ning kinnitas võrke. Kella 13:00 ajal läks Roger minema, meie töötasime 15:00ni. Pärast sain Briggsy käest teada, et Roger ja Deeli läksid Deeli sünnipäevaks Perthi. Briggsy uuris, et miks Deeli Rogerit hommikul kell 5 tööle toob ja miks ta minuga ei tulnud. Sellepeale ei osanud ma midagi vastata, sest ta pold ainuke, kes sellest naeruväärsest situatsioonist aru ei saanud. Toimus veel pikem jutuajamine sellel ning tulevikuplaanide teemal. Rääkisin temaga veel Enelini ja Janeku tulekust ning andsin teada, et me ei lähe siit veel kuhugi, vähemalt mina ja Mariel mitte ning töötame niikaua, kuni Enelin ja Janek piisava summa kokku saavad ja siis paneme neljakesi koos edasi. Me oleme üsna ärevil, sest kahe nädala pärast näeme juba oma päääris sõpru, ei jõua enam oodata!

Reede õhtul kutsus Stephen meid hostelisse peole, kuna pidi minema kreisiks. Võtsime kasti Tooheyst ja liitusime meie vanade sõpradega. Pidu oli väärt minemist ja lõppu ei mäletagi. Koju tulles olin Marieli väitel hakanud süüa tegema. No ikka kartulit praadima ja kalapulki tegema. Marieli sõnul oli tulekahjualarm tööle hakanud, sest suurest kokkamisest oli mul tukk peale tulnud ja olin magama jäänud. Tuba tossu täis tegi ta akna lahti. Mina olin kõhu täis saanud ja siis magama suundunud. Lõpp hea, kõik hea. J Mis siin ikka varjata, olin ammu oodanud, et saaks sõpradega vähe pidu panna, sest viimasest korralikust peost on juba peaaegu 1,5 kuud möödas. Pinged maas, hea seltskond, mida veel tahta.

Laupäeval laenutasime Marieliga 5 filmi ja lihtsalt lasime kodus lebo. 3 filmi vaatasime järjest ära. Mõnus, vaikne, rahu. Peale sellist reedet on see ideaalne. Naabrimees käis ka korra külas ja kutsus düünidesse liivamägesid vallutama ja 4x4 offroadi tegema, kuid jõudu ja viitsimist kuskile rassima minna väga ei olnud. Lükkasime selle tripi pühapäeva peale. Eks näis, kas viitsin minna.

Õhtul tulid iirlased meile külla. Vaatasime filmi ja tegime mõned õlled. Kella 1 paiku läksid Stephen, Grainne ja James koju. Kõigil oli tore. Pakkusime neile Eesti kommi ja veetsime niisama kvaliteetselt aega.

Hetkel vaatan järjekordselt kriketit ja suutsin ennast lõpuks kokku võtta, et kõik see tagantjärele kirja panna. Loomulikult on vahe jälle liiga pikaks jäänud ja asjad on poolenisti ununenud. Üritasin lõigu kaupa nädala sees kirja panna, kuid peale tööd ei jaksa lihtsalt. Seega ainus aeg seda teha, on pühapäeva varahommikul, kui keegi ei sega. Naudin suht gei nimega jäätist ja kirjutan..

Kuldne geiaeg.

Stiilinäide kängururaudadega autodest Austraalias. Päris killer masin.

 Thinning on tänaseks läbi saanud. Õunad on juba üsna maitsvad ja pirakad.

Selliseid lahmakaid oli juba kahju puuotsast maha kiskuda "thinnida". Korjamiseks läheb paari nädala pärast.

 Siin Austraalias on kõik ikka tagurpidi. 3m kõrgusel puu otsas elavad ilusad rohelised konnad. Vahepeal kiiruga thinnides võib tunda peos midagi limast ja pehmet. Lootes, et tegemist ei ole madudega, vaid nende pagana konnadega. Üsna jälk ja tõmbab tempo alla.

 Sõbrake puu otsas.

Konn.

Luulenurka täna midagi ei tule. Tuleb siis, kui õige aeg on. Ega siis tõelist kunsti ikka tühja koha pealt välja ei pressita ju.

Järgmise korrani, bye bye mates!

Avariist, politseist ja sellest, kuidas üks eestlane oleks jalgpallimatšil iirlaste ja sakslaste vahel peaaegu massikakluse korraldanud.

Tervist!

Jah, seda oleks mul ka tarvis. Viimased paar päeva olen olnud tõbine, kuid ilma suurema kehatemperatuuri muutuseta. Arvan, et see tõbi tuli reedeõhtuse jalgpallimatši tagajärjel. Aga ärme rutta sündmustest ette. Üritan meenutada, mis viimasel kahel nädalal toimunud on. Minu haugi ajuga on see muidugi tükk tööd, sest ega ma tavaliselt õhtuti enam hommikut ei mäleta.

Eelmisel nädalal olime endiselt Graphite roadil ja thinnisime mõnda aega pirne. Lihtne töö. Töö on lihtne, kuid väga ebameeldiv just selle tõttu, et keegi meid seal väga ei kontrollinud. Millal tulime, millal läkime ja mida tegime. Loomulikult  tegime tööd korralikult ja ei viilinud, kuid seda kõike oleks saanud teha poole kiiremini. Tunnipalk ja lupardist ülemus = kehv/aeglane töö töölistelt. See ei ole mingi Austraalia erinähtus, vaid eks igaüks teab, et selline suhtumine on ülemaailmne. Squirrel võeti ka käest ja olimegi kõik tagasi redelite peal. Ega sellest nädalast miskit muud rääkida polegi. 4:30 üles, 5:30 alustasime, 15:00 lõpetasime. Laupäeval käisime ka lisaraha teenimas, pühapäeval lebotasime kodus.

Reede õhtul enne magamaminekut (Mariel juba magas)tsekkasin korra veel maili. Suureks üllatuseks olime Marieli emalt saanud pika kirja. Äratasin Juusu ja lugesin talle selle ette. Mõlemad olime põnevil ja tükk aega und silmale ei saanud. Lihtsalt üks kiri teeb tuju nii heaks. Aitäh ema, aitäh Kaire.

Hommikul ärgates tsekkasin jälle tavapäraselt maili. Seekord oli kiri minu emalt. Laupäevahommikuse ärkamise edasilükkamiseks lugesin väga aeglaselt ka selle ette. Super on ikka kodustelt ka vahepeal kirju saada ja nende tegemistest rohkem lugeda. Uued uudised kasvavast Rasmusest ja tervest perekonnast. Annab päevale kohe ilusa alguse ja astud voodist nägu naerul välja. Kujutate ette. Laupäev, tööle, 4:25. Ei tõmba just eriti käima. Peale peredelt saadud kirju oli päev juba enne selle algust korras. Aitäh ema, aitäh Ülle. Kui vaid sõbrad ka kirjutaks....khm khm khm..

Esmaspäeval pääsesime meie Rogeriga thinnimisest ja soovitati meil seljad valmis panna, et nüüd siis saame õite porno töö. Minul tõmbas muidugi see sissejuhatus juba moti maha, sest kes mind teab, teab ka seda, et ma pole just kõige teravam vend, kui jutt selja peale läheb. Niisiis visati meid teises farmiotsas maha ja saime omale järgnevateks päevadeks uue töö. Nimelt olid bossid varasemalt piki ridu laiali vedanud sellised linad, mis meenutasid materjalilt neid  100 liitriseid suhkrukotte. Valged linad lõputuna paistvate ridade vahel.

Meie ülesandeks oli need linad sirgeks tirida ja tugevalt pinge all puude külge kinnitada. Ülemus Kevin ütles, et seda tööd on päikesega võimatu teha, kuna see peegeldab meeletult päikest ja kuumust ning põletab jalad ära. No „ootasime“ huviga päikese saabumist.  Paar lina paigutatud, saime aru, et tegemist on siiamaani kõige mõnusama tööga, mis meile antud. Vähemalt ei pea neid vilju enam harvenama. Midagi teistsugust.

Ah, et mille pagana pärast mingeid valgeid linu, mille rull maksab 800 dollarit ja kaugelt vaadatuna lumist põldu meenutab, üldse sinna õunapuuridade vahele topitakse? Point seisneb selles, et kuna õunapuud on üsna kogukad ja enamus õunu pesitseb lehtede all ning päike neile ligi ei pääse, siis paigaldataksegi seesamune lina, et see siis päikest peegeldaks ja altpoolt samuti kõik õunad ilusaks punaseks päevitaks ja kaubandusliku välimuse annaks. Siis saavad kõik poole lihtsamalt oma rahakotti poes kergemaks teha. Ilus punane õun või punakasroheline? Puhtalt kaubandusliku välimuse pärast.

Niisiis, lina pingule ja edasi. Kinnitamine oli üsna lihtne. Puu külge on eelnevalt kinnitatud konks, mille külge meie panime siis kummist nööri, mille ühes otsas oli võtmerõnga taoline aas ja teises otsas kaheharuline konks. Üks ots puu külge, teine mägironija komber karmauhhh lina sisse. Lihtne.

Muide neidsamu nööre valmistasid Mariel ja Deeli palavamatel päevadel konditsioneeriga toas. Siis, kui meie peale lõunat jubeda kuumaga pirne thinnisime, said tüdrukud rahulikult jahedas toas olla ja neid valmistada. Vedas neil.

Kolmapäeval tuli ülemus Kevin uurima, et kuidas meil lood on. Ütles, et peale smokot (kell 9:30) võime pirne thinnima minna, kui liiga palav on. Ei tea, mingid supermehed me ei ole, aga tuleb välja, et suhkrust ka mitte.  Töötasime edasi. Lõunapausi järel ütles ta meile, et võime töötada niikaua kui tahame. Plaanisimegi mingi 4ni tööd teha, kui järsku helises mu telefon ja suureks üllatuseks oli teiselpool telefoni vana hea Briggsy. Lobisesime natuke ja küsimuse peale, et mis ma hetkel siis teen vastasin, et töötame. Selle peale läks Peter veits pöördesse ja ütles, et Kevin on ikka paras tohlakas. Väljas on 37 kraadi ja ta tahab, et inimesed tööd teevad. Ma ütlesin, et meil pole selle vastu midagi. Ega ta järgi ei andnud ja ütles, et homme olete minu juures ja tõmmake nüüd sealt Graphite roadilt uttu.  Tahtis ta meid nelja tagasi enda juurde. Autosse, plikad peale ja minekut. Kolmapäeva lõpetasime siis üsna varakult kell 14:30.

Teistel oli vist suht ükskõik, kuskohas me töötame või mida me teeme, aga minul tõmbas küll teadmine Starkie Roadile tagasi minemisest suu kõrvuni pähe. Küsite miks? Sest ülemus on hea, rohkem polegi vaja. Kui ülemusega hea läbisaamine on ja sina peal oled, tahad tööd ka rohkem teha. Teed korralikumalt, kiiremini. Saad normaalsete inimestega suhelda. Justnimelt.  Graphite Roadil töötasid inimesed omaette. Kõigil tähtsad ja tõsised näod peas. Lollakas seltskond. Keegi ümberringi töötada ei viitsinud, kõik viilisid ja pikendasid oma pause ette ja taha. No siukest jama näed, kaob endal ka mott ära. Miks kurat ma inimese moodi tööd teen, kui kokkuvõttes oleme kõik ühe pulga peal? Mõttetu jama.

Mitte, et Kevin halb inimene oleks olnud, ei. Ta oli ka suur spordihuviline ja tore oli temaga jutustada vahepeal, aga ma lihtsalt ei suuda mingit suva troppi, kes sulle jahu ajab, tõsiselt võtta. No ei teki seda austust ülemuse vastu. Nagu ma Rogerile ükspäev ütlesin, et selle venna vastu võiks pokkerilauataga suured rahad ka mängu panna. Lihtsalt tead, mida ta mõtleb, kui üht või teist räägib. Liiga lihtne. Või nagu Jeff ütleb: „Too eeeeeeazzyyyyy!“ J

Neljapäeva hommikul ärkasime juba 3:50, kuna Briggsy juures saame alustada varem, ehk squirreli otsas peame olema 5:00. Täpselt nii, saame alustada. See on positiivne, kuna varem alustades lõpetame ka varem ja pealegi läheb hommikul töötegemine lihtsamalt, kui päeva lõpus kuuma käes. Kevinilt eelneval nädalal muide uurisin ka, et kas me saaksime kasvõi 30min varem alustada, kuna mujal kõik saavad. Midagi ta vastu ädises seal ja vastus oli põhimõtteliselt, et ei saa. Selle jutu peale Briggsy muidugi ütles, et:“BULLSHIT!“.

Ühesõnaga tagasi Starkie Roadil ja squirrelite otsas. Thinnime õunu, paari päeva jooksul peaks sellega lõpp olema. Enamus bäkkeritele on juba ust näidatud aga meie elu on veel lill.

Reedel olime Marieliga kahe vahel, kas läheme Perthi Justinile külla ja autot müüma ja uut ostma või saame üle pika aja Stepheni ja Grainnega kokku. Briggsy, aga helistas ja küsis, kas me laupäeval ja pühapäeval tööd teha tahame, sest järgmine nädal Austraalia päeva tõttu, mis on riigipüha, saame niikuinii 4 päeva vabaks(neljap-pühap). Ütles muidugi kohe ka seda, et kui me ei saa tulla ja tahame Perthi minna, siis ärgu me muretsegu, aga ta mõtles lihtsalt, et pakub meile variandi välja, et raha teenida. Muidu tuleb see äkki üllatusena ja kaotame oma kahest nädalast juba 2 tööpäeva. Võtsime pakkumise vastu ja otsustasime, et läheme kolmapäeval peale tööd Perthi. Veedame seal Austraalia päeva, hängime Justiniga ja tegeleme autodega.

Roger ja Deeli võtavad ka lõpuks kätte ja plaan on neilgi auto ära osta. Siis ei ole kellegi elu enam mingil moel piiratud. Kõik saavad ajada oma asju millal, kus ja kellega iganes tahavad.

Neljapäeva õhtul helistas mulle Stephen ja uuris, et ega ma reedel jalkat mängida juhuslikult ei taha. Neil pidavat olema jalkamatš sakslaste vastu. Ehk siis Iirimaa – Saksamaa mäng. Mängimise kohta ei osanud ma miskit öelda, aga lubasin kohal olla. Nii läkski.

Reedel peale tööd helistasin Stephenile, kuid nagu tal kombeks on, telefonile ta ei vastanud. Võtsime siis Marieliga kätte ning tegime õhtusöögi ning selle kõrvale kohustusliku „pealetöökülmaõlle“.  Leidsime eelmine nädal miski Saku D-Light taolise õlle, mis on siis samuti sidrunimaitseline ja ostsime seda terve kasti, kuna kastikaupa on pea kolmandik odavam kui eraldi ostes. Niikuinii kulub ära. J Tuli välja, et päris hea ost oli. Peale kuuma päeva koju jõudes külmikust üks jääkülm sidrunimaitseline õlu võtta ja see minutiga sisse lasta, on parim tunne maailmas.  No, kes õlut joob, see saab aru küll, millest ma räägin.

Mõnikümmend minutit hiljem helistas mulle Stephen ja uuris, kas olen tulemas. Vastasin, et olen paar õlut joonud, mille peale ta oli mind ise nõus peale võtma. 10 minutit enne 18:00, või lihtsam oleks olnud kirjutada 17:50, ilmuski maja ette maastur, mille sees istusid Manchester Unitedi särkides iirlased. Kuradi töllid ma ütlen, hakkavad siin mõnitama ka veel. Sixpack kätte ja hüppasimegi Juusuga autosse ning sõitsime staadionile.

Istusime muru peale ja vaatasime, et ligi 20 inimest kogunes kokku. Mängumehi oli sakslastel 9 ja iirlastel 8. No ilmselgelt hakkasid nad siis mind oma tiimi tahtma. Kaks korda kutsuda ei lasknud ja vopsti olingi iiri „särgis“.  Saksa tölpad muidugi olid sellised püksid poole perse peal, ilma särkideta ilueedid. Kohe hakkas nende suhtumine silma. Meie iiri poisid olid pooled sellised töölt tulnud, mustad ja otsa vaadates oli mõni mees selline nagu näeks esimest korda jalkapalli. Ei teadnudki mida oodata.

Ei teagi, miks nad mind nii leebelt oma tiimi kutsusid, võibolla vaatasid, et näe joob õlut, järelikult sobib küll Iirimaa eest mängima. :D Need ju kõik hirmsad alkohoolikud.

Pakkusin kohe välja, et võin keskkaitses olla. Jess, olemas. Mujal ei jõuaks ma küll hetkel üle 100 meetri joosta vist.

Kõlas vile ning mäng hakkas pihta. Meil oli paar kutti, kes asja jagasid ka, kuid sakslastel tundus neid asjajagajaid veidi rohkem olevat. Esimesel poolajal näitasin kohe, et ega eestlane mingi poole paueriga mängima ei tule. Igas olukorras ikka pea ees sisse ja puhtaks. Sain kiita ka. Korra sain ühes olukorras jalaga kõrri ka, aga ütlesin, et:“no worries“ ja mängisime edasi. Peale seda, kui meie ühe värava ära olime löönud sai mäng hoopis teistsuguse pöörde. Iiri veri hakkas keema ja jube tõsiselt ja vihaselt lennati pallile ja vastastele peale. Paar sõnelust oli ka ja fair play võis ammu ära unustada. Poolaja lõpus viskas meie tiimi üks teravamaid pliiatseid väravavahile auti ja pall veeres väravasse. Vot sulle siis, seis 1:1.

Väike paus, paar lonksu õlle ja edasi. Poolajal oli sinna tulnud ka Vic (hosteli ja paari suure farmi omanik, kus enamus neist töötavad). Lubas võitjatele kasti õlle teha. Motivatsioon kasvas.

Teise poolaja alguses lasime kohe endale 2:1 ära lüüa. Üks saksa ilueedi karjus midagi, et nad on nagu Barcelona, mille peale ma ütlesin, et olete jah, koguaeg pikali ja ainult üks suur nutt ja hala.

Vajusime väga oma kasti ja sakslased muudkui lahmisid. Mina olin mees omal kohal ja üritasin neid palle ikka puhtaks panna seal. Ühe korra jooksime kahekesi sellele saksa ilueedile peale ja kutt sai haiget. Käis ja karjus ja põrises oma saksa „R“ tähega seal midagi. Järgmises olukorras tahtis ta kellegile meist miskit vist meelega vastu teha ja pani mulle selja tagant küünarnukiga. Küsisin talt selle peale, et:“ Mis värk on? Hoia oma küünarnukid all!“ Pobises midagi ja läks edasi.

Loo kulminatsiooni ma teile veel ei räägi. Enne räägin natukene kaitsemängust. Okei, teen lühidalt. Ühesõnaga, Silver (meie tiimi treener Eestis), ütles alati, et annaksin ründajale enne pallini jõudmist kehaga väikese müksu, et ta tasakaalust välja viia. Eriti, kui tegemist on minust kiirema mängijaga.

No ja nii ma nüüd tegingi. See sama saksa kutt sai läbisöödu jooksu peale. Jooksin temaga kõrvuti, väike adrenaliinipoiss ka sees ja vaja tõestada ju ennast hüpikute vastu, paningi talle õla pihta. Selle peale muidugi tulid sealt kolm kukerpalli ja suur karje nagu FC Barcelona dokumentaalfilmis peaosas Sergio Busquettes. Täielik klounaad!

Kui see sakslane oma lõuaga muru kündmise viimaks ometi lõpetas, tõusis ta jube kiirelt püsti ja jooksis rusikas püsti minu poole. Endal nägu punane peas karjus midagi. Ehmusin suht ära ja astusin sammu tagasi, ajasin käed laiali ja karjusin talle:“WHAT THE FUCK ?“. Ta ikka ajas oma joru mingist kolmandast järjestikusest veast. Selle aja peale olid juba mu iirlastest tiimmeidid kohal ja astusid vahele. Mõelge nüüd. Oleks ju hea pealkiri Austraalia telekanali WIN õhtustes uudistes : „Eestlane põhjustas Iiri – Saksa backbackerite vahelises jalgpallimängus massikakluse.“ .  No minul on natuke naljakas igatahes. Pärast läksin surusin poisile käppa ja ütlesin, et sorri, kui haiget said, me Eestis mängimegi natukene füüsilisemat mängu. Mõtlesin, et sakslased ongi kõik sellised tainapead, kuid eksisin. Peale mängu tulid paar tema tiimikaaslast minuga rääkima ja vabandasid oma meeskonnakaaslase käitumise eest. Hosteli kutid ja üks neiu muidugi rääkisid, et enne mängu oli juba teada, et sellel kutil kellegiga mingi keiss tuleb ,sest pidavat ta olema selline hosteli isa seal. Teate küll ju neid, kes ennast täis joovad ja siis kõigiga tüli norima hakkavad. No ja nüüd jälle mina olin ikka see ainuke, kes talle ette jäi. Tegelt jäi ju tema mulle ette.  :P

Ahjaa, kõige olulisemast. Mängu tulemusest. Peale seda kähmlust oli mängida jäänud veel miski paar minutit. Otsustasin siis endast viimase välja pigistada ja rohkem ründefaasis kaasa lüüa. Saime nurgalöögi, ning ka teise, mille ma peaga sisse lõin. No ja ei olnud ju kõik iirlased vähe sõbrad, ah? :D Eestlane tuli, nägi, viskas sakslased võssa  ja võitis.  :D Okei, okei, tegelikult ei võitnud, aga 2:2 viigi saime küll kätte.

Peale mängu läksime kõik hostelisse oma kasti õlut jagama. Nägime seal palju tuttavaid ja tegime mõned õlled ning hiljem viis meie kaine autojuht Stephen meid ilusti koju tagasi. Lõpp hea, kõik hea.

Laupäeval ärkasin ja tundsin end jube kehvasti. Paari õlle tõttu tavaliselt nii hull küll ei ole. Päeva peale jagasin lahti, et sain vist peale jalkat külma. Peale mängu olime ju läbi vettinud ja peale seda istusime kõik samade riietega hosteli hoovis ja nautisime õlut. Eks sain seal külma. Nüüd istun, kraadin ja joon teed. Kurgukommide maitse hakkab ka juba vastu. Loodan, et homme on juba parem.  Kolmapäevaks tahaks terve olla. Perthi minek, ei taha haigeks küll jääda.

Laupäeval ja täna tegime Starkiel vastavalt 13:00ni ja 12:00ni tööd. Peaaegu iga päev on Briggsy meile tunde juurde kirjutanud. Ma räägin, siin on hea töötada. Ülemus hoiab sind, südametunnistus taob kohe jalaga takka ja töökvaliteet läheb aina ülesmäge. Eksole.

Laupäeval võttis Briggs mind lambist autopeale ja viis tiirule. Rääkisime kõigest muust, kui tööst. Lõpuks uuris ta, et miks Roger laisaks või lohakaks on läinud. Arvas vist, et tunnitöö on liiga pähe hakanud. Ma ei osanud selle peale midagi kosta ja ütlesin, et teeme suht ühes tempos koguaeg. Selle peale palus ta mul Rogeril kätt pulsil hoida. Ei tea mis kamm on, nad saavad koguaeg üksteisest valesti aru. Või õigem oleks öelda, et kumbki ei saa kummagist mitte midagi aru. :D Mõnikord kukuvad need vestlused kõrval vaadates päris naljakana välja.

Olgem ausad, ega ma ise ka kõigest aru ei saa. Näiteks sain täna alles aru, kui uurisin, et kes see Debby on, kellest ta koguaeg räägib? No ja siis ta ütles, et Roger. Nii, et Rogeril on ka märkamatult hüüdnimi tekkinud. Miks just iiri naisterahva nimi, seda ma ei tea, aga iirlasteks kutsub ta meid küll koguaeg. Küll saan mina jälle pähe, et olen auto kuskile jälle valesti parkinud nagu iirlane ja küll saab Roger, et ta jälle kilplast mängib. Ühesõnaga Briggsy arust on iirlased lollid (seda muidugi poolnaljaga). Meie oleme aga tema arust iirlased, sest ta ikka koguaeg küsib, ega meil eestlastel iirlastega sugulussuhteid ei juhtu olema, kuna me sama rumalalt vahel käitume. Iirlane = loll = eestlane.

Ei, tegelikult on Briggsyga hea naljatada. Samas saab temaga ka tõsisematel teemadel vestelda. Mingisugune vastastikune austus on meil algusest peale temaga olnud. Ta ei ole meid kunagi ninapidi vedanud ega oma sõnu väänanud. Erinevalt Kevinist, kes lubas 31. Detsembril (nädalavahetusel), et töötame 12:00ni. Lõpuks vahtisime seal 16:00ni. Teine kord ütles, et nädalavahetustel enam tööd teha ei saa ja tahtis kaastunnet, kui me talle appi ei läinud, kuid järgmine reede tuli sama jutuga, et me nädalavahetusel tööle tuleks. Nii on. Väänad korra oma juttu, oled tropp. Väänad kaks korda...eksole.

Mis ma teile siis veel räägin. Vabandan ikka veel selle pika vahe pärast, aga eks te saate aru. Hetkel pole nagu midagi rääkida ka, kuna oleme 100% töörežiimil. Täna on pühapäev, oleme kõik üsna kurnatud 7 päeva töötamisest. Homme paneme edasi, kuni 10 päeva täis on ja siis saame 4 päeva puhata ja mängida. Ei jõua ära oodata. Õnneks Briggsy laseb meid veits varem minema ja hea asi on see, et tundidega me ei kaota, kuna kirja laseb ta meil ikka rohkem panna. Waka waka, võtke välja Graphite Road, võtke välja ja jõudu tööle!

Üks väike seik veel enne kui lõpetan.

Nimelt eile tööl olles, leppisin Jeffiga kokku, et lähen peale tööd tema juurde FIFA’t mängima. Vahel on hea majast välja saada ja teiste sõpradega ka suhelda. Lendasin kohale ja sain kohe tänu kahele omaväravale ja punasele kaardile pähe.  Okei, okei.. tean, et see jalka jutt kedagi ei huvita ja liigun looga sujuvalt edasi. Mingi hetk ilmus ülevalt toast mingi unine sell. Ütlesin talle tere, vaatasin Jeffile otsa ja mängisime edasi. Tuli välja, et see tölpa oli Jeffi sõbranna/toakaaslase kutt. Läks SpongeBobile järele. Just ,just. Selle tüdruku hüüdnimi on Kantpüks Kalle või kuidas see multikategelane Eesti keelde tõlgituna oligi. Tund aega hiljem kuulsin maja eest kõva kärgatust. Mõtlesin, et huvitav, kas keegi tõmbas nüüd minu autole paugu sisse. Ei tõmmanud. Ei teadnudki, kas olla kurb või õnnelik, sest kindlustuse kaudu maha kantuna oleksin normaalselt klotsi saanud. :D

Koheselt uksele minnes märkasime üht maasturit, mis oli läbi kiviaia sõitnud. Ja kes tuli roolist välja? Spongebooooob! Tubli tüdruk. Proovis sõita, aga lube polnud, ajas automaatkastil kogemata hoovi keerates piduri ja gaasi segamini. Vaene plika. Kutt hüppas rooli ja sõitis kiirelt minema, parkis auto teisele poole maja. Selleks hetkeks oli juba mingi naaber rõdu peal ja uuristas mis toimub. Spongebob muidugi sõimas selle kohe läbi suurest hirmust ja saatis naabrimehe päris koledasse kohta.

Tagantjärele mõeldes, läks siis mul Marieli õpetades ikka vääääga libedalt kogu see protsess. Huuh!

Meie Jeffiga mängisime edasi, kuni Jeffile tuli telefonikõne sõbralt. Istusin siis üksi elutoas, välisuks lahti. Järsku kuulsin kedagi ütlemas „knock, knock“. Hea, et „Who’s there?“ nalja tegema ei hakanud, sest uksele ilmus kaks politseihärrat. Üks oli juba tuttav, kes mulle trahvi tegi. Tundsin häbi. Nüüd nad arvavad, et olen kriminaal ja käin kriminaalidega läbi ka. Kurat!

Vahtisin seal tühja ja siis lasin Jeffil Spongebobi kutsuda, see saatis kuti uksele ja kutt võttis kõik omaks. Pandi puhuma ja kõik oli jonksus. Alko, autopaberite ja lubadega.

Ma istusin seal, jälgisin seda kammajjaad, kui ühtäkki kirsiks tordi peal astus tuppa meie agentuuri Diane. Käratas Spongebobile, et toas ei suitsetata. Kõigil oli karp lahti, et mis täna toimub? Ma muidugi hoidsin väga madalat profiili, sest no nüüd olen mina ka nende silmis halvas nimekirjas, kuna hängisin just mingil kuriteo hetkel (õnnetuspaigalt lahkumine) sealsamas. Oi fakk!

No „super“, Diane (Proffessional’s agentuurist) andis Jeffile kirja, et esmaspäeval kell 10:00 on koosolek rahu rikkumise teemadel. Kohale mitteilmumise korral visatakse välja. Kohale ilmumise korral arvatavasti samuti. Ühesõnaga on nad ikka korraliku jama sees. Jeffist on muidugi kahju, sest tema mängis samal ajal fifat, kui pauk käis ja pole milleski süüdi. Sedasama ütles ta ka oma toakaaslasele, et tal on jumala pohhui  ja tema läheb esmaspäeval tööle. Ise korraldasid jama, ise koristad ära. Kõik. Arvatavasti on Jeff peale pühi kodutu.

Ah, et arvad teisiti? No vaatame, mis saab. Kui arvad, et Jeff kaotab/ei kaota kodu, siis vasta küsimustikule, mille leiad lehe ülevalt paremalt.  :D

Ma tean, et ma olen õel, aga nalja peab ka saama. Vastuse, kas Jeff elab oma kahekorruselises korteris või kolis hotelli, saate teada juba järgmisel nädalal!

Väike lubadus. Nädalal, kui meie blogil 10 000 postitust täis saab, luban, et ronin üüüüsna kõrgele puu otsa ja teen sealt teile kõigile väga ilusa vaatega pildi. Millest jutt, saate järgmine kord teada, kui 10 000 posti täis on. Diil? Diil!

Luulenurga haiku:

Jalka on parim.

Palun jäta sein terveks.

Ära närvitse!

Ärge siis pidurit ja gaasi segamini ajage. Endal on lumi maas, hah!

Minu püss

 Ma teen ka vahel süüa, päris ise tehtud burger, kõige parem burger!

 Vähemalt minu Juusule maitses! :)

 Thinnisime pirne. Veidi kahju oli isegi nii ilusaid vilju maha loopida.

 Mis puuviljaga tegu? Õige, pirn! Juba õpite. :)

Mati paigaldus. Enne meie tööülesande täitmist.

Mati paigaldus. Pärast meie tööülesande täitmist. 

 Mu vanaema teeb imehead ahjuliha ja ahjukartuleid. Mu ema oskab kõiki toite hästi teha. Isa on seljanka tegemises maailmameister. Kala valmistamises minu vennale vastast ei ole. Nüüd pean tunnistama, et minu Mariel on neile kõigile päris vääriline vastane. Imeline kokk!

Tööle teeme kaasa konsentraadijooki. Põhimõtteliselt nagu siirup. Vasakul minu, paremal Mareli eelistus. Odav ja hea.

Manjimupi argipäev ehk kui igavusse surra saaks, oleksime me juba surnud.

Tere suured ja väikesed!

Nädal möödus aprikooside seltsis ja veidi sai ka õunu thinnitud, seda kõike Graphite Roadi farmis. Ilm oli selline vahelduv. Saime vihma ja päikest, müristamist ja äikest. Tegelt 30km eemal märatsev äikesetorm meieni ei jõudnudki, aga see lause läks lihtsalt hästi riimi. Viimased õhtud oleme Rogeriga Football Manageri mänginud ja muud elu väga ei ole olnudki. Reedel uuris boss, et kas tahame laupäeval ka tööd teha, mille peale mina vastasin jälle jaatavalt. Lõunapausi ajal olid teised otsustanud, et nädalavahetusel töötamise asemel võiksime hoopis magada ja puhata ning nii seekord ka läks.

Nädalaid tagasi otsustasime Marieliga, et läheme ühele loengule. Loengut/jutlust viivad läbi neli , erinevatest riikidest pärit, härrasmeest - Liibanonist, Armeeniast ning USAst. Nimelt on nende eesmärgiks vähendada tänapäevaühiskonnas inimeste seas levinud „pohhuiismi“  peamiselt (tänapäeva) sõja, kuid ka seksi ja narkootikumide teemadel. See loeng peaks inimesi rohkem üksteist armastama ja meid veidi rohkem üksteisest hoolima panema. Hoolima rohkem inimestest ja loodusest meie ümber. Samuti liigutakse ajas veidi tagasi ning meenutatakse ajaloo traagilisemaid hetki – holokausti.

Pilet loengule meile kahele läheb maksma $340 kanti. Jah, see on üsna suur väljaminek, kuid sellist võimalust nende jutlust kuulata võib olla vaid korra elus. Samuti astuvad rahva ette ka teised, erineva maailmavaatega diktaatorid. Avavad nad inimeste silmi ja mõistlikkust läbi muusika. See on ka üks peamisi põhjuseid, peale levitatava sõnumi, miks me neid nii väga kuulata soovime. Loeng toimub Perthis, 5 märtsil. Oodata on sinna meeletut rahvahulka. Kümneid, kui mitte sadu tuhandeid inimesi. Nagu laulupidu, aga veelgi emotsionaalsem. Kui laulupeol pigistad silmast välja pisara ja kogu üritus ja rahvamassid poevad sulle südamesse, siis seal on tunne sama, kuid nii tugevalt võimendatuna, et tahad omaenda nahast välja pugeda. Selle tunde saab mingil määral kätte ka nende jutlusi youtubest kuulates. Lisangi siia video nende 10 aasta tagusest Austraalia külastusest:

Samuti astuvad seal üles väga inetute välimustega inimolendid, kes oma muusikaga suudavad puudutada ka kõige rahulikuma inimese sügaval hingesopis asuvat „õhku lendamise“  nupukest. Eks paljud inimesed esmapilgul, süvenemata nende sõnumisse, võtavad neid esmamulje tõttu, kui vägivallale ja selle õhutamisele suunatud kollektiivi. Tegelikult on ka nende grupeeringu üks liidritest juba öelnud, et igal pool leidub psüühiliselt ebastabiilseid inimesi, kes sooritavad kuritegusid, mitte kellegi teise, ega millegi muu pärast, kui selle, et nad on niiöelda „kadunud“ või lihtsalt väga persekukkunud mõistusega psühhopaadid/kurjategijad.

Nemad lihtsalt väljendavad oma emotsioone läbi agressiivse muusika. Olgem ausad, ka armastust on võimalik väga mitmel moel avaldada, eksole. Mõtlemiskoht..

Ühesõnaga siin on nende väike stiilinäide:

Mega, kas pole? 

Oleme mõlemad väga ärevil ning üsna kindlad, et sellest saab üks pagana hea mälestus kogu eluks. Mul käivad külmavärinad üle kere juba neid oma pleierist kuulates. Festivali nimi on Soundwave. Lavale astub veel tuhat miljon, tegelt mingi 50, bändi. Marilyn Mansonist Bushi, Limp Bizkiti ja Staindini. Ulme, ulme..

Aprikoosidest niipalju veel, et oleme kahte blokki tänaseks juba 2 nädalat järjest läbi käinud. Iga päev samad read, samad blokid. Point on selles, et ühel päeval korjad ilusad ja valmis aprikoosid ära, järgmisel päeval on juba uued asemel. Aprikoosikorjamine ongi selline paari nädala teema. Kiirelt puuotsast alla, pakkimisse ja müüki. Ega nad kaua kesta. Vihmasematel päevadel saab rea peale, squirreli otsas töötades mingi 5-8 kasti, kuna korjatakse ainult ilusaid ja valmis vilju. Päikeselisel päeval võib ka veidi rohelust peal olla. Reedel korjasin rekordarvu kaste, ming 40-50 kanti. Järgmise nädalaga peaks aprikoosipidu läbi saama. Eriti lebo töö. No ikka väga lihtne. Tunnitöö peal eriti.

Tunnitööst rääkides, siis reede õhtul helistas mulle Briggsy. Lasin Marielil telefonile vastata, kuna mul oli tähtsamaid asju teha, kui ülemusega rääkida. Mängisin oma jalka mänedžeri jälle. J

Nimelt uuris ta, et kas me nädalavahetusel tööd teeme. Ei tee.

 Lisaks sellele oli ta Marielilt küsinud, et kas ma tean, et ta lasi mu palka tõsta. Ei teadnud.

Naljatades viskas ta killu, et joob Charlton Mid õlut. ;) ME JUBA TEAME SEDA PETER!

Ühesõnaga sain oma tunnipalga veits kõrgemaks. Olen rahul. Pikkade päevadega ja nädalavahetustel töötamisega peab nüüd veelgi lähemalt tutvust tegema.

Nädalavahetusel plaanisime siis lebotada ja magada. Plikad koristasid kodu, Mariel tegi isegi auto korda. Meie ei teinud Rogeriga midagi. Mis mõttes ei teinud midagi? Football Manageri mängisime ja olime seal edukad. :P

Plikad premeerisid ennast videolaenutusest DVD laenutamisega. Teadsin, et Mariel ühe filmiga ei lepi ja mingi superpakkumisega ta sealt tagasi tuleb. Pakkusin, et 2-3 filmi võtab ikka. Püha jumal, tagasi tulles oli neil 9 filmi. Okei, Manjimupis pole tõesti midagi teha, aga 9 filmi? Head vaatamist!

Üks mega uudis on ka, nimelt Enelin ja Janek on meile varsti külla tulemas. Arvatavasti küll alles veebruari lõpus, aga see aeg läheb siin niikuinii väga kiiresti. Ei jõua ära oodata. Suhtleme nendega aktiivselt ja paneme edasisi plaane paika. Sellel rohkem hetkel ei peatuks.

Ega väga midagi rohkem rääkida ei olegi. Avastasin tööjuures ükspäev, et võiksin vabalt poksijaks hakata oma reaktsiooni tõttu. Nimelt nägin silmanurgast üht ämblikku turrrrbokiirusel mööda käevart kaela poole tormamas. No see liigutus, mis ma tegin oleks isegi Kevin Renno võpatama pannud. Aprikoosid lendasid ja ämblik koos nendega. Töötempo tõmbab nendega vahepeal kohtumine küll alla. Pulsile annab ka korraliku stardipaugu.

Aga mis siis ikka, naudin nüüd oma allesjäänud pühapäeva ja ootan kuni Mariel oma une täis saab, siis ootab ees tõsine filmimaraton. Niikaua ümisen omaette, et "oi blää, eestlane olla on uhke ja hää", sest no teil ikka pritsib seal Eestis neid "staare" peale, kel katus kokku variseb. Tervitaks Margret Järve. Klounide paradiis.

Luulenurga haiku:

Palun aidake.

Aprikoose korjata,

Pole väga fun.

Kuulake head muusikat ja jätke see Ewert Sundja kus kurat!

Number muutus, kõik on sama.

Tere ja head uut aastat!

Kolmapäeval ja neljapäeval töötasime teises Newton Brothersi farmis. Nimelt Graphite Roadil, samal tänaval (linnast välja u 5km) asuvas puuviljakeskuses. Tööks oli kirsside korjamine ja maksti tunnitöö alusel. Töö iseenesest on võrreldes õunade thinnimisega veel lihtsam või nagu jeff armastab öelda oma naljaka Prantsuse aktsendiga, madalal toonil:“Toooo eeeazyyyy“. Päikene lõõmas taevas ja korvid muudkui täitusid. Üle pika aja saime Marieliga koos töötada, mis oli meelepärane meile mõlemale.

Kujutasin ette, et kirsside korjamisest ei tule seal küll miskit välja, kuna arvasin, et pool ajast kulub söömisele. Eksisin. Sõin päeva peale umbes 5-10 kirssi. Suured, mahlased, lillakaspunased kirsid. Lihtsalt kuuma ilmaga ei ole väga isu neid magusaid marju endale väga palju sisse ajada. Mariel vist sõi küll veidi rohkem. Töö oli lihtne ja päevad möödusid kiiresti. Neljapäeval saime juba kell 12 koju, sest ilm oli liiga kuum (37c) kanti. Ei tahtnud päeva niisama raisku lasta ja otsustasime ujuma minna. Võimalus oli Starkie Roadi farmi taha, metsadega ümbritsetud veekogusse minna, kuid tahtsime midagi uut. Aega meil ju oli ja ilmal polnud ka viga. Sõitsime linnast veidi välja, Pembertoni külje all olevasse Big Brooke Dami. Kaunis koht rahva ja liivarannaga. Kohalikke seal jagus. Mulle üldiselt rahvarohked kohad ei meeldi, Marielile jälle vastupidiselt see koht sobis, kuna seal ei olnud laineid. Käisime ujumas ning peale väikest päikese all kuivamist naasesime koju.

Õhtupoolikul oli kuulda müristamist ja väljas võis näha veidi äikest. Vihma tibutas. Reede hommikul tööle minnes unustasime vihmakombed koju ja päeva peale saime natukene vihma. Polnud hullu. Muretsesin veidi Marieli pärast, sest alles ta ju oli meil haige. Tema sõnul külm tal ei hakanud ja märjaks ka ei saanud.

Päeval uuris Briggsy (boss), et kas me laupäeval ja esmaspäeval tööd teha tahame, millele vastasime jaatavalt. Meil olid küll väikesed plaanid aastavahetuseks, kuid ei midagi kindlat. Mariel laupäevase tööpäeva peale väga õnnelik ei olnud, aga lubasin ta õhtul peale tööd vastutasuks Bunburysse kinno viia. Naeratus tema näol oli tagasi. J

Niisiis peale tööd käisime kiirelt pesus, ostsime telefonile kõneaega ning ajakirja Quokka, millest olen siin juba iganädalase traditsiooni teinud. Ajaleht on keskendunud autode müügikuulutustele, kuid leida võib sealt veel paljut muud kraami.

Mariel hüppas roolitaha ja sõit võis alata. Ah, et miks just Mariel? Sellepärast, et ma saaksin silmadega kiirelt Bunburys asuvate maasturite kuulutused üle lasta. Mitte midagi ei leidnud. Mitte midagi. Küll aga oli mul ühe Holden Jackaroo omaniku number, kes asus samuti bunbury külje all. Sõnumineerisin talle ning aeg ja koht oli kokku lepitud.

Bunburysse jõudes käisime kiirtoidurestoranis nimega KFC, mis on põhimõtteliselt nagu iga teine burksiputka, ainult, et pihvide asemel on ainult kana ja kanakoivad. Sõime kõhu täis ning asusime kino poole teele. Ostsime piletid kella 21:15 linastuvale filmile „New Years Eve“. Kõht täis, piletid olemas, otsustasime selle maasturi üle vaadata.

Autost suurt midagi ma ei teadnud, vahet polnudki, niikuinii on kuulutused ühesugused ja valelikult ülistatud. Uus-meremaalase maja ette jõudes nägime üht üsna suurt ja valget värvi Jackarood. Läksime ligemale ja hakkasime uudistama, kuni toast ilmus välja auto omanik. Tutvustas autot ja käivitas mootori. Võib öelda, et Austraalia aja jooksul oli tegemist kõige viisakama väljanägemisega ja hästi hoolitsetud müügis oleva maasturiga. Ruumikas, suure 3,5 liitrise mootoriga monster. Käivitades näitas läbitud kilomeetreid 290 000. Nii ja naa, kuid ei midagi katastroofilist. Kõrva on jäänud, et iga 100 000km tagant peaks vahetama hammasrihma. See tekitas veidi kahtluseid, kuna 10 000 km pärast peaksin seda juba tegema, kui tule põlema peaks lööma. Vahetamine on kallis lõbu, selle eiramine veel kallim. Suurim mure oli armatuuril põlev tuluke, millel seisis kirjas „check engine“.

Müüja oli selline neljakümnendates pereisa. Suhteliselt vaoshoitud oleku ja usaldusväärse näolapiga meesterahvas. Tema jutu peale oli Mariel valmis juba raha järgi jooksma hakkama, kuid minus tema jutt just väga usaldust ei tekitanud. Nimelt lugu oli selline. Müüb autot sõbra eest, kuna too on hetkel puhkusel ja ei tea millal naaseb. Olla ta oma perest lahku läinud ja vajab väiksemat autot. Hinnaks oli $5000. Mootorituli olnud põlenud juba siis, kui ta selle auto ostis ning kolm erinevat mehhaanikut ei osanud sellega midagi ette võtta ja nad olla väitnud, et viga mootoris ei ole. Minu küsimuse peale, et miks ta seda tuld siis kustutada ei lasknud või esindusse ei viinud vastas ta, et keegi ei osanud seda ära kustutada. Imelik, kas pole? Meil Eestis, tehakse seda igas teises garaažis. See selleks.

Otsustasin siiski väikese proovisõidu teha. Auto oli seest veelsuurem, kui väljast. Tunne oli nagu oleks sõitnud Land Cruiseri või Mersu maasturiga. Väga sujuv ja rahulik masin, kuid mitte uimane. Pedaali kõvemini vajutades liikus väga agressiivselt. Eks kütust võtab ka sama agressiivselt ma usun.  Super mugav ja ruumikas igatahes.

Uurisin veel, et kas enne ostmist oleks võimalik autole esinduses tehniline kontroll teha. Talle sobis. Uurisin ka hinna kohta ja sain hinna $500 madalamale ehk siis $4500 peale. Usun, et konkreetsemalt rääkides ja sularaha näidates saaks paarsada doltsi veel alla tingida, kuid tuluke armatuuril tõmbas sellele masinale minu silmis kriipsu igatahes peale.

Tänasime proovisõidu eest ja lahkusime.

Tagasi kinno jõudes oli veel aega umbes tunnike. Marielile popkorn ühte kätte, Coca Cola teise kätte ja sammusimegi saali.

Filmist väga midagi rääkida ei oska, aga need 15 minutit algusest ja 15 minutit lõpust, mil ajal ma ei maganud, olid päris huvitavad ja nauditavad. Meeldis. Uni aga sai must võitu ja magasin sõna otseses mõttes filmi maha. Kahju natuke oli, aga tegelikult tulime kinno, kuna Mariel soovis ja peaasi, et talle meeldis. Film vaadatud hakkasimegi kodupoole liikuma. Kell oli selleks ajaks 23:30 saanud.

Tavaliselt läheme siin enne tööpäeva magama kell 20:00 paiku. Muretsesin natuke laupäeva pärast, kuna teadsin, et väsinuna tööl olla pole just minu lemmikteema. Tagasisõites oli väljas tunda vaikust enne tormi. Müristas ja välgutas, aga vihmani asi ei jõudnudki. Tagasisõit kestis tavapärased 2 tundi, mille käigus kogesime jälle midagi uut. Nimelt välku lõi umbes iga 5 sekundi järel. Mariel soovis seda isegi filmida, kuid mina vana kadedus, ei olnud nõus oma uneaega peatuste peale rohkem raiskama. Välk oli ikka omaette kogemus. Pimedas Austraalias näha kuidas piksenooled taevast maani ulatuvad...väga vinge. Olime mõlemad väga vaimustuses.  Sõita oli üsna kõle, kuna kängurusildid teeääres panid veidi muretsema ning hinge kinni hoidma.  Bridgetowni jõudes saime ka ühe seisaku teha, kui kaks jänest järsku teepeale jooksid. Ei, ma ei kartnud jäneseid ega neile otsa põrutamist. Olin lihtsalt pinges, kuna selle poole sekundi jooksul, mil reageerima pidin, ei saanud ju veel aru millega täpsemalt tegu oli. Nägin lihtsalt miskit teepeale hüppamas ja panin rattad „plokki“. Äratus missugune. Kummivilinast ja rehvisuitsust toibunud, võis sõit jätkuda. Kellegile otsa ei põrutanud...jälle.

Koju jõudsime 1:30 paiku ning peale seda läksime kohe magama. Äratus oli 4:50, tööd alustasime 5:30. Tööks seekord aprikooside korjamine ning jällegi tunnitöö alusel. Enam lihtsamat tööd olla ei saa. Tõesti. Meie Rogeriga lebotasime tõstukite otsas ja korjasime äsja valminud mahlaseid aprikoose. Neid sõin küll rohkem, kui eelmistel päevadel kirsse ja eelmisel kuul tooreid õunu kokku. J Mulle maitsesid.

Tüdrukud pidid kahe jalaga maapeal töötama. Lisaks sellele kasutama redelit ja seda tassima ning aprikoosidest täituvat rasket korvi kaelas hoidma. Mulle tudnud see üsna ebaaus, kuna tõstukil olles pead sa liigutama vaid oma varbaid ja sõrmekesi. Väga, no ikka väga lebo. Maapeal arvatavasti vinguksin, et pagana raske on. Ah ei tea ka. Igatahes olime arvestanud poole tööpäevaga, peale mida oli plaan koju minna ja paar tundi enne aastavahetust magada. Plaani täitumisest oli asi ikka väga kaugel. Töötasime kella 16:00ni. 10,5h, laupäeval, riigipühal ja megaväsinuna. Silm vajus kinni ja pea ei lõiganud. Olin nagu masin. Peale tööpäeva lõppu hüppasime veel alkopoest läbi, et vahuveini osta. Aastavahetus ikkagi ju.  Mõeldud tehtud. Seejärel koju, pesema ja magama.

Ärkasime kell 21:00 paiku tänu Rogerile, kellel ma olin palunud meid äratada, kuna magasin kõrvatroppidega. Ei tahtnud teiste päevaseid toimetusi oma magamisega segada (selles mõttes, et ei tahtnud, et nad peaksid kikivarvukil keset päeva mööda tuba käima). Kõrvatroppidest oli kasu ja uni sai minema peletatud.

Loksutasime Marieliga ajud paika, tegime õhtusöögi ja juba oligi sõber Jeff meil külas. Vaatasime televusserist uue aasta programmi ning Sidneys toimunud ilutulestikku ning südaööl avasime vahuveinid ja soovisime üksteisele kõike paremat algavaks reisiaastaks.

Jeff, tavapäraselt endale, ajas viskiklaasi ümber, nii, et see ka kenasti vaiba peal katki läks. Tüdrukud koristasid kiiresti ja tublisti kõik ära ja pidu võis jätkuda. Tegelikult peoks seda kutsuda ei saa, pigem rahulik koosviibimine. Deeli ja Mariel läksid kella 2 ajal magama, kuid meie poistega jäime veel tunnikeseks üles. Jõime veits vahuveini ja Jim Beami ning läksime ka magama ning Jeff koju.

Aastavahetus Manjimupis ei ole küll miskit erilist, kuid kartsin hullemat. Tegelikult oli see isegi üle ootuste meeldiv. Meeldiv on vist tõesti parim sõna kirjeldamaks seda öist meeleolu. Aga tegelikult, mida rohkem heaks olemiseks vaja ongi? Kalliks saanud sõpru ja enda kallist kaaslast, eksole. Meil olid need kõik olemas ja mina olen kokkuvõttes õnnelik. Loodan, et teised on ka.

Hommikul sai juba kella 10 paiku silmad avatud, küll väikese küljepealekaldumise efektiga, aga hullu polnud midagi. Pole midagi paremat, kui ärgata uue aasta hommikul ilma olulise pohmellita. Usun, et siinkohal on igaüks minuga nõus ning teab millest ma räägin.

Kiire hommikusöök ning kõne Jeffile. Läksime Rogeriga tema juurde FIFAt mängima. Tuleb ju uus aasta kohe ära õnnistada. Kaotasin korra Rogerile ja korra Jeffile, aga ülejäänud mängud said nad mult ikka pähe! Võtke välja poisid, võtke välja! :D FIFA isandat nii lihtsalt juba iga mees ei murra. Eriti mingi Prantsuse loff.

Ahjaa, Jeffist veel niipalju, et kutt tegi sõbraga kihlveo, et ei aja kuu aega habet. Tänaseks on ta $50 rikkam ja ilma poole habemeta. Nimelt on tal nüüd Motörheadi Lemmy soeng. Väga kift. Jeff muidugi ise ei teadnud, kes see Lemmy on või missugune ta vunts välja näeb, see tegi olukorra veel naljakamaks.

Nüüd siis peaksin lõpetama, sest olen oma tegemistega jõudnud praegusesse hetke, aga EI! Ei lõpeta!

Iga päev tööjuures mõtlen paratamatult blogist. Mida kirjutada, milliseid emotsioone teile edastada ja kuidas. Nüüd on aeg teha väikeseid kokkuvõtteid eelmisest aastast ja kirja panna veidi meie uue aasta eesmärke. Nimekiri täieneb kindlasti jooksvalt. Üritan selle kuidagi eraldada teistest postitustest.

Väike kokkuvõte 5.november – 31.detsember, ehk ajast mis oleme veetnud Austraalias.

Inimesed, ehk siis tähtsamad kujud, kes on figureerinud või figureerivad meie elus ja on andnud meile oma abikäe või tõuke parema elu suunas.

Justin U. – Peatusime tema juures Perthis. Inimene, kes aitas meil kohaneda, pakkus abi autoostul ning näitas meile linna. Need on vaid vähesed märksõnad, kuid tegemist on südamlikuma inimsesga, keda vist eales kohanud oleme.

Merike - tänu kellele me üldse ilma suurema vaevata juba enne Austraaliasse jõudmist töö olime saanud. Aitäh sulle Merike!

Peter Briggs „Briggsy“ – Meie boss. Andis abikäe kodu saamisel. On kutsunud meid isegi külla. Tema naljad on enamasti väga iroonilised ja perverssed, kuid kui ma teda vaatan ja enda nalju tema omadega võrdlen, siis tuleb tunnistada, et ma vist juba tean missugune inimene minust kunagi saab.

Parimad väljavõtted Briggsy ja minu vahelistest vestlustest:

1)      Ühel suvalisel päeval sõitsime tööle, Briggsy meie taga. Jäin seisma parempoolses teeservas ning avasin akna. Mariel istus minu kõval. Hommikutervituse asemel ütles Briggsy mulle :“See on tore, et sa oma auto just sealpool teeservas kinni pidasid, nii ma ei pea hommikul esimese asjana sinu ´ugly fucking face’i´ nägema“. Tõlkima ei hakka, kasutage Google Translatorit.

2)      Eelmisel nädalal sõitis ta minu juurde, kui oma tõstukiga/squirreliga (eesti k. Oravaga) tööd tegin. Ronisin tõstuki otsast maha ja vestlesime üsna pikalt erinevatest asjadest umbes 10 minutit. Juttu alustas ta muidugi väikese naljaga minu pihta küsides:“Kuidas sa tead kas tegemist on emase või isase tõstukiga/squirreliga?“ Kuna pässil oli tõsine nägu ees, tegin ma ka tõsise näo ja ütlesin, et : “ sorry, tõesti ei tea noh.“ Sellepeale vastas ta : „Sinul on emane squirrel. Emase squirreli tunned ära selle järgi, et seal otsas istub „cunt“. Hetkel seda sõna samuti tõlkima ei hakka, kasutage Google Translatorit.

Tegelikult viskab ta vaid nalja.  Mina neid nalju pahaks ei pane ning suupeale kukkunud ei ole. Viskan talle endalegi vahel teravat geihuumorit vastu. See talle meeldib...

Olen ka vahel lihtsalt temaga tõsisematel teemadel vestelnud ning tegelikult on mees ausa ja hea südamega. Ütlen siinkohal, et sarnast inimest maamunal ei ole olemas. Kindlasti üks värvikamaid kujusid, kellega kohtunud olen. Väga sõbralik ja lahke ja meid ta igatahes hoiab.  Kindlasti ka parim ülemus senise elu jooksul. Tean, et mõnele tema naljad ei meeldi ning samuti ka tema isiksus, kuid eks see on võib-olla koht kus peaks igaüks ise peeglisse vaatama ja oma kibestunud pilgu eest pühkima ja asju veidi vabamalt võtma. Mulle meeldib töötada keskkonnas, kus ma ei pea iga kord krampis olema ja bossi juuresolekul tühja koha pealt peapesu ootama. Väike nali igas päevas kulub ära.

Samuti ei ole ta kade ka teiste kohta nalju viskama. Näiteks talle ei meeldi iisraellased, kuna nad on laisad, rumalad ja ei oska inglise keelt. Ühel päeval tuli ta minuga jälle sädistama ja küsis, et kas mul peale eestlast ka mõnd saksa või afgaani päritoluga sõpra ei juhtu olema. Mina küsisin sellepeale, et miks tal neid just vaja on. Briggsy ütles, et tal on vaja inimesi, kes lõhkekehasid ja pomme ehitada oskavad, et saaks need kuradi iisraeli „cunt“-id õhku lasta.

Tean, et ma lähen selle eest põrgusse, et ma selliste naljade üle naeran, aga mis teha. Shit happens mate!

Eks ta kostitab ka meie oma eestlasi ja ikka korralikult. Näiteks on ta kindlal arvamusel, et Deelil on rohkem „mune“, kui Rogeril ja püksid olla kindlasti Deeli jalas. :D

Teiste eestlaste pihta tuleb vähe teravamat kraami, kuna ta teab, et nemad hoiavad omaette ja on veidi „teistsugusemad/erilisemad“ inimesed. Kahjuks siia ma seda postitada ei saa. Ei oleks lihtsalt aus...Briggsy suhtes.

Ahjaa, kuna enamus ajast oleme tegelenud thinnimisega, siis iga jumala kord kui ta minuga täristama tuleb meeldib talle mind väikeste õuntega loopida samal ajal ,kui ta teise käega mul nokamütsi silmade ette lööb. Ma räägin, imelik kuju, aga seda kõike teeb ta naljaga.

Oleme näinud ka tema pehmemat külge, kui ta oma lapselastest räägib jne. Samuti abikaasast.

Marielil võttis ükskord isegi pisara silma. No ma tean, et vahet pole, sest tal võtab jah iga asi pisara silma. Aga ikkagi, mainimist väärt.

Briggsy lugudest tuleb kindlasti kunagi ka eriväljaanne. Kindlasti paljud mõtlevad, et miks ma sellist jama siia kirjutan, aga kirjutan, sest tean, et on inimesi, kes nendest naljadest aru saavad. Vot.

Inimestest, kes on mainimist väärt sooviksin veel esile tõsta Prantsuse sõbra Jeffi. Temaga juba igav ei hakka. Nagu postitustest lugeda võite, olen siin veedetud aja jooksul temaga kõige pikemalt läbi saanud.  Pärit on ta väikesest Prantsuse kolooniast (saarelt) nimega New Caledonia. Elab seal 250 000 inimest ja pindalalt on veidi rohkem kui 3 korda väiksem, kui Eesti. Asukoht on tegelikust Prantsusmaast 20 000km eemal. Nimelt 1500km Austraaliast idapool. Kui aus olla, siis olen ennast geograafias alati suhteliselt tugevaks pidanud (vähemalt tugevamaks, kui matemaatikas), kuid sellest saarest polnud ma varem midagi isegi kuulnud. Nüüd mul on isegi sealt üks sõber ja sõbrad tähendavadki rikkust. Olen rikas. Vinge ju! J

                                                                     Jeff ja Briggsy

Kõik, kes on meie blogi lugenud, teavad iirlasi Stephenit ja Grainnet. Peale hostelist lahkumist oleme nendega ikka veel suhtlema jäänud. Loodetavasti nii see ka jätkub. Hetkel on nad juba 2 nädalat Perthis olnud ja pole neid pikalt näinud. Sel nädalal või nädalalõpul pidime jälle hängima.

                                                            Grainne ja Stephen

Mainimata ei saa mitte kuidagi jätta ka Rogerit ja Deelit, kellega koos on juba praegu läbi elatud päris palju emotsioone ja hetki. Toredad inimesed need meie majakaaslased! J

                                                                 Deeli ja Roger meiega

Loomulikult tuleb tänada pere ja sõpru, tuttavaid, kes meie blogi elus hoiavad ja tagasisidet annavad. Sellest on tublisti kasu, kui tead, et keegi ikka ootab uusi postitusi. Vahet pole kas siis tuleb kommentaar siia postituse alla või facebooki kontole. Super lugeda ja kuulda, et inimesed loevad. Sellised inimesed ka, kellest poleks seda uskunud. On isegi võhivõõraid. Aitäh teile kõigile, püüan blogi ikka aegajalt uuendada ja teid meie tegemiste ja lugudega kursis hoida.

Kindlasti see nimekiri veel täieneb, sest siia tuleb veel palju palju inimesi, kellega kohtumist me pikisilmi ootame. Negatiivsetest kogemustest ja inimestest meie oma blogis ei kirjuta. Katsume ikka positiivsemat joont hoida. Õnneks Austraalias neid palju ei leidu.

-----------------------

Nüüd aga väikene välgatus mis mul üleväsinuna tõstuki otsas turnides laupäeval pähe lõi.

Krokodill Gena ja Potsataja. Kas see mitte pole vene multikas? Mida ühist on krokodillidel ja koaala välimusega Potsatajal Venemaaga? Austraaliast imporditud, kindlalt!

----------------------

Siiani „parima Austraalias veedetud päeva“ auhind läheb hiljutisele Windy Harbouri külastusele. Imeline ja unustamatu päev. Selle kohta on ka eraldi postitus tehtud, siin pikemalt ei peatukski.

Veidra auhinna saab seekord komme, kuidas Austraalias poodlemine käib. Nimelt mõndades poodides ei ole kassapidajaid. Lähed viskad asjad korvi, liigud kassaaparaadi/kaalu juurde. Lased ise oma asjad läbi ja maksad arve. Keegi ei kontrolli, vähemalt meid ei kontrollitud. Vargapoistele midagi.

Teine veider komme on toidupoes panna iga teine asi erinevasse kilekotti. Kui Eestis maksad mingeid sente ja ostad ühe kilekoti või suurema poeskäigu korral kaks kilekotti, siis siin lahkud poest tavapärase toidushopingu järel umbes 8-12 erineva kilekotiga. Säh, nagu nätaki piki tatti loodusearmastajatele. Väga veider tõesti. Samas jälle kokkuhoid, sest prügikotte eraldi ostma ei pea. Pead vaid kauba letile asetama ja kassapidaja pakib kõik kotid sinu eest ära, sulle jääb vaid kojutassimise rõõm.

Aasta 2011 eesmärgid Austraalias olid:

Osta auto – check!

Jõuda Manjimuppi – check!

Töötada, töötada, töötada ja säästa võimalikult palju raha – check!

Rentida oma maja – check!

Mitte minna pankrotti – check!

Näha känguru – check!

Käia mõnel live sport eventil – check! (Kriket Perthis)

Nüüd on aeg püstitada eesmärgid aastaks 2012. Just sedasama nimekirja on plaan pidevalt täiendada ja ärategemise korral järele kirjutada „check!“ või põrumise korral „fail!“. Asjad on loetletud täiesti suvalises järjekorras:

*Osta maastur, mis kätte ära ei sureks.

*Kolida  Manjimupist minema, 4400km kaugusel asuvasse linna Darwinisse.

*Sõita/reisida läbi Austraalia läänekallas.

*Sõita Darwinist risti läbi austraalia/mööda idakallast Melbourne’i.

*Leida töö erialases valdkonnas.

*Mitte minna pankrotti.

*Hüpata vette vähemat 15-30m kõrguselt kaljuservalt peakat.

*Täita Marieli kõik unistused (mitte kõik soovid, sest neid tuleb tal ikka igasuguseid vahepeal)

*Teha langevarjuhüpe koos Marieliga.

*Näha vabas looduses krokodilli.

*Puudutada vabas looduses krokodilli.

*Tutvuda vähemalt ühe austraallasega, kes peaks oma tegude eest vangis istuma.

*Teha läbi korralik safari/offroad 4x4 sõidukiga.

*Külastada linna nimega Broome.

*Üritada surfida.

*Müüa maha SkyBlue.

*Külastada ja snorgeldada kohas nimega Great Barrier Reefi (eesti k. Suur Vallrahu.)

*Kogeda seda nn „perfektset hetke“ (See kõlab veidi imelikult, ma tean. Tegelt see on normaalne.)

*Leida postkastist kiri pealkirjaga „2nd year visa approved“

*Mitte katkestada blogi kirjutamist.

Kui sellest listist juba ühega maha saame, oleme oma eesmärgi täitnud. Edu meile!

Eks täiustame seda listi siis aegajalt. Olenevalt siis kas peale krokodilli puudutamist ühe käega „check!“ või äkitselt kõrgust karma hakates elu ja tervise juures olles „fail!“.

Praeguseks kõik. Soovime teile kõigile edukat ja õnnestunud uut aastat ning veel kaht kõige olulisemat – hoidke tervist ja hoidke üksteist!

Lõpetuseks teile veel väike uue aasta luulenurga haiku:

Silbitage siis ikka 5-7-5 nagu haikuvormile kombeks.

Kui sa palju jood,

Oled nagu prantslane.

Ajad ümber kõik.

HEAD UUT AASTAT!