Hei,
Alustuseks ütlen kohe ära, et Jeff ei ole kodutu, veel. Nii, et enamus panid ikka täppi selle valikuga. Aitäh kõikidele, kes võtsid vaevaks küsimusele vastata! Spongebobi boss lubas kiviaia paranduse eest maksta. Ulme eks, Eestis oma ülemusele sellist juttu räägiks, et sõitsid ilma lubadeta kellegi aia maha, siis arvatavasti lastakse sind veel töölt ka sellepeale lahti. Austraalia, nagu vanasti oli USA, tänapäeva võimaluste maa.
Eelmisel nädalal oli mul see haigusepisik kallal, vale aja valis külastamiseks. Töötasime 10 päeva järjest. Laupäeval ja pühapäeval oli juba päris segane tunne. Esmaspäevast kolmapäevani ei saanud midagi enam aru. Palav päike kuklasse kõrvetamas ja nina tatine, aga hakkama saime.
Lubasin Marieli selle tubli 10 päevase maratoni eest vääriliselt tasustada ning otsustasime kolmapäeva õhtul juba Perthi sõita. Tsekkisin enne minekut veel auto üle ning lisasin veits jahutusvedelikku, et 42 kraadi juures 300 km auto ikka vastu peaks. Teisipäeval panin müügikuulutuse üles ja olin juba paar sõnumit ja kõnet ka saanud. Töölt tulles pesime auto seest ja väljast ning tuiskasimegi juba Bridgetowni poole. Miks Bridgetowni? Sellepärast, et võtsime Briggsy poja, Danny, ka peale. Nimelt sai ta endale töö Põhja-Austraalias ning Perthi soovis ta meilt küüti saada, et sõpra külastada ja töö jaoks vajalikud tervisekontrollid ja narkotestid jpt asjad aetud saada. Hüppasime siis Briggsy juurest läbi, rääkisime vähe juttu, viisime Mrs. Briggsyle ühe väikese Kalevi šhokolaadi ja sõit võis jätkuda.
Briggsist veel niipalju, et ükspäev tuli ta minu juurde jutuga, et ta peab mind ja Rogerit eraldi tööle panema, et me oleme nagu geid, töötame koos. No misasja? Tuligi lihtsalt oma india poisiga (Mick) autost välja ja hakkas meie üle nalja viskama. Kuulasin ta ära, aga vastu midagi ei öelnud. Mick muudkui irvitas iga Briggsy nalja peale. Meie kutsume seda india kutti võmpaks. No lihtsalt on nii võmpa nägu, et midagi parata pole. Võmpa-Võmps.
Päev hiljem rääkisin Dannyle, et Briggsi laseb mind ja Rogerit juba mitu päeva alla oma gei teemaga ja ütlesin, et mul on talle mõned vastulaused valmis pandud, aga ei tea kas tasub. Ülemus ikkagi ju. Danny muidugi naeris sellepeale ja soovitas järgmisel võimalusel kohe peale lennata. Nii ma tegingi. Briggsy võttis ükspäev mind peale ja tegime jälle väikest sõitu, kui ta mulle seda gei teemat rääkima hakkas. Ma võtsin kohe võimalusest kinni ja küsisin, et mismõttes mina ja Roger oleme geid? Ise sõidab päevad läbi võmpaga ringi. Küsisin talt, et miks võmps nii õnnelik oli, kui nad kahekesi autost välja tulid ja jäin tema vastust ootama. Selle peale viskas ta ühe rämeda nalja ja uuris, et kas võmpa siis ei rääkinud mulle, mis nad seal autos kahekesi teevad või? Mina naersin, Briggsy naeris. Nalja nabani. :P
Ega ma siis ei jätnud, surusin natuke veel. Nimelt käisime Briggsyl kunagi Bridgetownis külas ja ta muudkui rääkis oma naisest, aga keda me ei näinud oli naine. Ütlesin talle, et raudselt tal polegi naist, vaid siis, kui me talle külla tulime oli hoopis võmpa kuskil kapis peidus raudselt. Selle peale vastas ta, et :“võis olla, võis mitte olla“ ja naeris. Ühesõnaga suupeale kukkunud see mees ei ole. Tuli olukorrast päris hästi välja, mul on mida õppida.
Teisipäeval töötasime kuumaga kella 4ni, peale mida suundusime shed’i (varjualusesse), kus avastasime ees suurt hulka töölisi ja ülemusi, kõik õlled käes juttu puhumas. Tuli välja, et enamus töölisi olid viimast päeva tööl, kuna tööd enam lihtsalt kõigile ei jagu. Krabasime ka mõningad õlled ja puhusime töölt lahkuvate töökaaslastega juttu. Mina olin tubli ja jõin ühe lahja õlle ja ühe limonaadi, sest pidin kõigile eeskujuks olema ja koju sõitma. Mariel andis kuuma ja jõi koguni kaks õlut!!! Enamus vist jõid mingi 6-10. :P
Ühesõnaga, tagasi stoori juurde. Sõit suurlinna kestis umbes 3 tundi, kuid tunne oli nagu oleks 30 minutiga Perthis olnud. Danny jutte ja seiklusi on alati põnev kuulata, kas siis tööl või vabal ajal. Aeg lendas.
Perthi jõudsime üsna hilja, kuid see ei seganud meil McDonalds’isse minna. Kõhud täis, viskasime Danny ära ning hakkasime teisest linnaotsast Justini juurde uhama. Tädi GPSis tegi tubli tööd ja jõudsimegi ilusti kohale. Meganil ja Justinil oli meid vähemalt sama tore näha nagu meil neid. Pikema jututa läksime magama, sest neljapäeval oli ju vaja juba varakult pidutsema hakata, kuna 26.Jaanuar on ju teatavasti Austraalia Päev.
Seda, et Austraalia Päev on siin riigipüha, ei pea vist mainima. Hommikul, peale seda, kui silmad lahti tegin ja esimesed autokuulutused üle vaatasin, ärkasid ka teised. Megan avas vist esimese õlle juba kell 10:30. Austraalia Päev ju, mis siin imelikku. No veits oli tegelt imelik, aga mis seal ikka. Plaan oli minna Justini sõbra Ben’i juurde Perth Hillsis asuvasse majja basseinipeole pidutsema ja grillima. Hakkasime siis oma asju kokku pakkima, et mis kaasa võtta, kui Mariel avastas, et unustas meie ujukad Manjimuppi. Oh jess. Noh, mis seal ikka, ostame siis uued, aga kustkohast? Tõttasime siis lähimasse kaubanduskeskusesse, veidi meenutab meie Solarist. Kinni. Käisime ja sõime Hungryjacks’is hommikust ja läksime pead norgus Justini juurde tagasi. Eks nad üritasid meid veenda, et enamus poed ja isegi restoranid on sel päeval Austraalias kinni, kuna kõik tähistavad. Me ei jätnud jonni ja küsisime neilt suuremate kaubanduskeskuste nimesid, mida siis googeldama hakkasime. Esimesest nimest piisas. Midland Gate – 40 minuti kaugusel asuv kaubanduskeskus oli nende kodulehe andmetel 26.jaanuaril avatud. Pikemat mõtlemist ei olnudki. Autosse ja tuld.
Geps juhatas meid küll esialgu 10 km veel kaugemale, aga hiljem sisestasime aadressi asemel märksõnaks kaubanduskeskuse nime ning ilma suurema vaevata jõudsime pärale. Auto parklasse paigutatud, läksime siis mõnd riidepoodi otsima. Parkimiskoha leidmine ei olnud muidugi mingi naljaasi, sest tundus, et terve Austraalia on sinna poodi kokku kogunenud. Esimene ettejuhtuv pood oli meile rohkem, kui perfecto. City Beach. Nimi on juba ilus. Poest võis leida selliseid brände nagu Rip Curl, Fox, Billabong jpt eestlastele vähem tuntumad firmad. Mariel süvenes bikiiniosakonnas pakutavale, mina suundusin meesteosakonda. Hinnad olid muidugi vastavalt 70-130 dollarit, lühkadel. Leidsin, aga mingid Foxi püksid. Meeletult heast materjalist. Hea niisama käia ja ujumas samuti, kuna kuivavad kiiresti. Hinnaks 40 doltsi, vähe ei old õnnelik ju! Mariel muidugi suutis endale kõige kallimad bikiinid leida. 70 doltsi, aga kuna ta mul siin nii tubli on olnud, siis ei näinud põhjust, miks ta ei peaks neid omale saama. Pealegi, pagana ilusad on kah. Ise oli ta küll nii õnnelik nagu oleks lotovõidu saanud või miskit. Tõttasime veel alkopoodi, et basseinipeol ära kuivama ei peaks. Krabasin sealt kasti külma õlut ja Justinile külakostiks ühe rummi. Tagasi Justini juurde jõudsime õigeaegselt. Kõik olid õnnelikud, eriti Mariel. J
Laadisime söögid joogid peale ja asusime Ben’i juurde teele. Hüppasime veel korra toidupoest kõik koos läbi. Võtsime kanafileed ja igast paremat grillimiseks ja snäkkideks. 30 minutit sõitu ja olimegi Beni maja ees. Esmamulje oli, et „kurat, see on ju villa“.
Pidu algas viisakalt. Terrassil, lauaääres, juttu puhudes ja õlut lürpides. Ben oli valmistanud suure vaagnatäie snäkke. No seal oli kõike, alates chilliga täidetud oliividest, kuni kõiksuguste juustudeni ja ei tea mis ime asjadeni välja. Rahvast kogunes ja kõik suundusid basseini äärde. Mõnus, hubane kohake. Sel hetkel sain aru, et oleme tõesti vist kodust ja rutiinist kaugel. Sõpradega basseinis, mis on ümbritsetud palmipuude ja vabas looduses ringi lendavate papagoidega ja loomulikult ei tohi mainimata jätta kõige tähtsamat- külm õlu. Teenindus oli ka meeldiv. Õlu otsa sai, siis Ben’i kiired jalad tõid kõigile juua. Tegelt tõid kõik kordamööda kõigile. Basseinis veetsime mitmeid tunde. Õlled muudkui kulusid ja kõht läks tühjemaks. Päike ikka endiselt lõõmas ja pilvedest polnud juttugi. Megan oli kella 3 paiku juba üsna pehme ja Mariel hoidis teda veel seal elus ja veepeal. Seda muidugi poolnaljaga. ;)
Kella 4 paiku liikusime tagasi hoovi, kus tutvusime Beni vanematega ja ootasime, kuni meie meisterkokk Justin meile oma kokakunsti jälle näitama hakkab. Grilli peale läksid traditsioonilised Austraalia grillvorstid, kanafilee, loomaliha ja ohtralt lammast. Nii Ben, kui ka Justin olid valmistanud ka erinevaid salateid. Mulle need sardiinid seal salatis väga ei maitsenud, aga muu oli küll megahea. See mees oskab süüa teha. No tõesti.
Vasakult: Justin, Ben, Dave.
Justini viis lamba valmistamiseks.
Lõunasöök.
Justini valmistatud salat.
Õhtusöögi ajal liitus meiega ka Beni vend, kes oli just evakueeritud Loode-Austraalias möllava tsükloni tõttu ja sai tasuta lennu pühadeks koju. Istekoha sai ta minu kõrvale ja vopsti, oligi jälle paar tundi sisustatud. Jõudsime ühesõnaga oma juttudega niikaugele, et, kui ma mõne kuu pärast kaevanduses või teedepeal tööd teha tahan, siis võtan temaga ühendust. Suured rahad, muidugi tahan. Peale pikka vestlust läks ta oma sõpradega kokku saama ja Austraalia Päeva tähistama. Enne minekut, aga tuli ta minu juurde ja andis mulle ühe voucheri, millega saame Marieliga nautida üht ööd Perthis asuvas 5* hotellis koos hommikusöögiga. Täitsa kift ju?! Saime tuttavaks, suhtlesime mõne aja ja vennike kinkis mulle täiesti lambist sellise asja. Ütles, et ta saab firma käest koguaeg neid ja ta ei viitsi kunagi neid kasutada. No, aitäh! Nii, et kui kunagi Perthis öömaja vaja on, siis teame kuhu suunduda.
Veel veidi õlut ja juba oligi härra Rain valmis tagurpidi saltosid basseini hüppama. Vastutasuks sain massilise aplausi.
Veel veidi õlut ja juba oligi preili Mariel valmis pudeleid laualt maha ajama. Tegelt ajas ühe pudeli laua äärelt maha, mis kenasti ka kohe purunes. Koristas koos Beniga ära ja asi oligi lahendatud.
Mariel midagi seal võimleb jälle.
Mariel ja väsinud Megan.
Õhtu saabudes hakkas äkitselt sadama. Saime vihma ja äikest, kuid see ei seganud meid viimaseid basseinimõnusid nautimast. Päris kift isegi. Basseinis oli soe ja väljas oli soe, kuid vihma kallas ja äikest lõi.
Mõne aja pärast aitasime oma peojäätmeid koristada ja istusime autodesse ning sõitsime vaateplatvormile, kust võis näha linnakohal 20-30min kestvat ilutulestikku. Selleks hetkeks oli vihm järele jäänud, kuid äike näitas ikka korralikult ilutulestikule silmad ette.
Jusini sõber Dave oli oma auto parkimisega natuke hädas ja parkis selle kraavi. Kohe nii hullusti, et nina oli kraavipõhjas ja üks tagaratas terve meetri jagu maast lahti. Mina muidugi kutsusin kõiki seda nalja vaatama ja naersin, kuid üritasin Dave’i sealt välja juhatada. Saimegi hakkama, kuid selle asemel, et Dave autost välja oleks tulnud ja mulle plaksu löönud, ta hoopis pani gaasi põhja ja sõitis suurest häbist koju. Esistange oli muidugi üsna hea paugu saanud. See selleks. Ise oli terve, ainult auto sai veits viga. Pole hullu.
Vaatasime ilutulestiku peaaegu lõpuni ja hakkasime ära minema, kui avastasime, et olime peaaegu sama vea teinud, mis Dave. Olime nina kraavis, kinni. Üritasime siis lükata, aga Justin ikka küttis korralikult autos peale. Peale mõningaid õpetussõnu viskas Justin mulle võtmed ja palus mul auto välja saada. Mariel kutsus lambist inimesi appi autot tõstma ja hetke pärast olimegi hea tiimitöö tulemusel, kraavist väljas. Justin hüppas jälle rooli ja sõit kodupoole võis alata. Koju jõudes olime kõik üsna vässud ja läksime suht koheselt magama.
Reedel oli plaan autodega tegeleda, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Läksime lihtsalt korraliku pohmelliga uuesti Midland Gate’i kaubanduskeskusesse ja sõime McDonalds’is rämpstoitu. Väga uimane ja tujuderohke päev. Shoppasime vist terve päeva. Ostsime Marielile ravimeid, kuna ta oli meil peale basseinipidu haigeks jäänud. Siin on üsna lihtne haigeks jääda tegelt. Koguaeg, kui palav on, siis on konditsioneer põhjas. Külm, aga hea. Kui liiga külm hakkab, lülitad kondi välja ja hakkad higistama. Siis läheb kont jälle peale ja voilaaaaaaa, ongi külmetus kallal. Täiesti nõme. Alates reedest kuni teisipäevani oli Mariel haige.
Hommikul, enne Midlandi minemist, üritasime veel kesklinna minna, kuid seal sai parkida vaid maksimum 30 minutit ning kaugemalt jalutada ei viitsinud. Niisiis jalutasimegi korra peatänavale ja otsustastime selle südalinna tripi teinekord ette võtta.
Niisiis, ostsime ravimeid, saime omale korraliku neti ostetud, sõime mäkis ja Mariel pinnis mingid meigi värgid ka välja. No 10 päeva järjest tööl. Ta on kõik praegu ära teeninud. Uimasime veel mõned tunnid ja otsustasime kinno minna. Filmiks oli George Clooneyga mingi draama. Mina valisin filmi, sest 1 kord 100st andis mariel mulle selle võimaluse ja ma ei jätnud seda kasutamata. Kinosaali sisenedes olime veidi murelikud, kuna peale meie olid seal veel 4-5 noort inimest ja umbes 50 pensionäri. „Mida hekki?“ uuris Mariel, kuid ega minagi miskit vastata osanud. Nimelt oli see film märgitud, kui „sobiv film vanemale vaatajaskonnale“. Peale 15. Minutit ütles Mariel mulle, et see film on nii jama ja kas me palun võiksime lahkuda. Mina mudugi ei olnud sellega nõus, sest esiteks, üle pika aja saan ma vaadata filmi, mida ma tõesti tahan ise ka vaadata, mitte pelgalt ei „pea“ vaatama. Teiseks, ma maksin kahe pileti eest 35 doltsi, mis on vanas rahas peaaegu 400 eeku. Kurat, ei lähe ma kuhugile, lõputiitrid vaatan ka lõpuni!
Kokkuvõttes olime mõlemad rahul, et filmi ära vaatasime. Väärt film, soovitan. Olen veits draamade fänn ka, aga see film oli päris tase. Herr Clooney on ikka päris vanaks jäänud, aga ikka on mees omal kohal. Filmi nimi oli muide The Descendants.
Peale filmi uimasime koju tagasi, kus olid Justin ja Megan, kes vaatasid tennise poolfinaali. Liitusime nende aktiivse kaasaelamisega, kuid kahjuks inglane kaotas ja õhtu jäi lühikeseks. Mariel oli üsna tõbine ning mure, et mis auto müügist ja uue ostust saab, muutus aina suuremaks. Ees ootas meid nädalavahetus, kus pidime saama vana Toyota maha müüdud ja kindlasti miskit uut asemele (4x4).
Laupäeva hommikul ärgates leidsin Gumtreed refreshides ühe Holden Jackaroo. 2000 aasta, 3.0 Turbodiisel ja manual. Need kaks viimast kriteeriumit olid minu ideaalis kindlateks punktideks, seega olin üsna pöördes. Pilte autost ei olnud. Hinnaks oli märgitud 5900 doltsi. Kirjelduses midagi negatiivset ei olnud ja minu vaatenurgast lähtudes oli positiivne see, et müüja tahtis kiiresti autost lahti saada, kuna pidi lähipäevadel perega USAsse lendama. Helistasin koheselt, kuid tulutult. Kokku vist miski 4 korda. Saatsin sõnumi, kuid vastust ei saanud.
Kunagi lubasin Marielile, et kui oma auto maha saan müüdud, siis ajan selle totaka Manjimupihabeme ka maha. Peale pesust tulekut vaatasin korra peeglisse ja sain aru, miks ma autot maha müüdud ei saa. Keegi ei usalda sellist koopainimest. Tegin pilti ja ajasin maha. Mariel oli jälle õnnelik. Mina näen jälle inimese moodi välja.
Farmer Ryan Aust Reiljan.
Äkki sain kõne Leiksilt, kes oli ka mõned nädalad tagasi Perthi maandunud. Leppisime kokku, et võtan ta hosteli juurest peale ja siis vaatab edasi mis teeb. Sõitsimegi linna ja kohtusime Leiksiga. Suundusime erinevatele autoplatsidele, kuid need on siin ikka eriti vaesed. Mingi Tartu autoturuga väga ei anna võrrelda. Pigem sama suured nagu Paides. Paarikümne auto jaoks väike aed ja täiega keevitatud hinnad. Loobusime üsna kiirelt, tegime ühed jätsid ja läksime Justini juurde. Sain vahepeal auto ostjatelt sõnumeid ja lubasin autot näidata. Tulidki mingid kaks asiaati kohale. Peale :“hellõuuu“ ei osanud kumbki midagi öelda ega vaadata. Lubasid mõelda ja siis teada anda. Ma ütlen ka alati nii, kui ma esmapilgul juba tean, et ma 100% seda autot ei osta. Ma ei teagi miks. Ei taha vist automüüjat solvata ja siis valetan otse näkku. Veider.
Jäime siis järgmisi vaatajaid ootama, kelleks pidid olema eestlased. Vahepeal olin saanud ka kõne Jackaroo müüjalt. Leppisime kokku, et kell 11:00 pühapäeva hommikul lähen vaatama/proovima.
Juhatasin eestlased siis telefoni teel Justini juurde ja saime tuttavaks. 3 kutti ja 1 neiu. Vaatasid autot, tegid väikese proovisõidu ja rääkisid oma loo ära. Nimelt olla nemad samal ajal, kui meie (paaripäevase vahega), Austraaliasse tulnud. Elasid nad Perthis ja tegid juhutöid. Farmitööd neil Perthi ümbruses leida ei õnnestunud. Ma isegi ei tea mismoodi, aga leidsid nad töö Austraalia idakaldal. Seejärel otsustasid, et ostavad lennupiletid ja põrutavad kohale. Väga mental, see on ju 3600km kaugusel?! Okei, sinnajõudes pidid elama hostelis ning, kui raha makstud oli, ütles see vend neile, et :„sorri, tööd ei ole“. Sellepeale läksid nad Politseisse, kuid tulutult. See inimene pidavatki niimoodi raha teenima. Üle lastud eestlased ostsid siis pileti tagasi (nädal hiljem) ja tagasi nad nüüd siin ongi. Ilma rahata, ilma elukohata. Magasid Fremantle’i rannas. Ajasid kamba peale autoraha kokku ja pidid kiirelt selle ka ära ostma, sest olid Aussijobsi tööbüroos valetanud, et see on neil juba olemas ning tänu sellele, said nad omale töö. Esmaspäeval pidid juba alustama, nii, et neil oli selg vastu seina juba.
Peale sellist lugu liikusid minu mõtted ikka Merikese peale, tänu kellele me ilma suurema probleemita omale Austraalias töö saime, juba enne tulekut. Meil on ikka väga libedalt kõik läinud, võrreldes mõne teise kaasvõitlejaga. Aitäh veelkord, Merike!
Eestlastele näitasin auto vead ette ja rääkisin, et tagaamordid on juba päris läbi. Viiekesi läksime kaubanduskeskusesse sularaha tooma, vasak ratas oli koguaeg vaikselt koobast silitamas. Ostumüügilepingu täitmist saime ka kaks korda harjutada, sest kutt pani allkirja valesse lahtrisse. Tegelt mul oli neist jumala kahju ja oleksin neile tööd pakkunud või Manjimuppi kihutanud, aga meil just oli ridade hõrendamine ja tööd ei ole. Tahtsin aidata, aga nojah. Loodan, et auto peab vähemalt ilusti vastu. Ütlesin veel, et lisage vett, kui vaja ja hoidke asjadel silma peal, siis peaks suksu ilusti toimima. Soovisin edu ja lahku meie teed läksidki.
Esmaspäeval või teisipäeval kutt helistas ja küsis, et miks see auto koguaeg üle kuumeneb. Ilus nali küll. Ma sõidan 300 km Manjimupist Perthi ilma probleemideta. Laupäeval tiirutasin autoplatside vahet mingi 100km ja mitte mingit probleemi. Küsisin, et kas paisupaagis vett on ikka, mille peale sain eitava vastuse. Soovitasin seal ka vett igaks juhuks sees hoida ja siis peaks asi ilusti jooksma. Rohkem kõnesid pole saanud. Veits süda valutab selle pärast, aga Mariel ütles, et ma ise ei pea neile küll helistama hakkama ja uurima, et kas auto ikka toimib. No loodan, et toimib. Ei taha küll, et keegi arvaks, et müüsin mingi katkise auto vms.
Nüüd, kui auto müüdud oli, tundsin ühtalsi pingelangust, kui ka uute murede algust. Nüüd oli ju kindlalt miskit vaja. Quokka (Austraalia Kuldne Börs) ei andnud mitte miskit. Netti tulid ka ainult mingid käkid. Ainuke lootus oli Jackaroo. Saatsin Leiksi rongi peale ja tema soovitas mul mingi varuvariandi ka igaks juhuks välja vaadata. Üks 4l mootoriga ja gaasiseadega Jeep Cherokee oli ka, aga no ei taha seda kütteröövlit. Gaasi peal sõidavad need ainult umbes 200 km ja jõudu pole autol absoluutselt. Nii olen vähemalt kuulnud.
Kui Justin trennist tagasi jõudis, lubas ta meile õhtusööki teha. Valmistaski imemaitsva salati ja grillis kanafileed endatehtud aasiapärases teravas marinaadis. Super! See vend ikka teab, mida ja kuidas ta köögis teeb.
Justini järjekordne meistriteos.
Peakokk Justin.
Õhtul suurt midagi ei teinudki. Viskasime teleka ette lebosse ja vaatasime filmi. Mina jäin muidugi 15 minutiga jälle magama. Kõht täis, üks õlu ka joodud, film polnud ka ei tea mis hea ja lisaks oli pingeline päev ja ees ootas veel pingelisem ja teguderohkem pühapäev.
Pühapäevahommikul ärgates ei tundnud Mariel ennast kohe üldse paremini. Pigem oli tervis veel halvemaks läinud. Otsustasime Justiniga, et läheme kahekesi autot vaatama. Marieliga pidasime enne minekut veel nõu, et mis summa me selle auto eest välja käima oleme nõus.
Justin hüppas oma Toyota rooli ja sõit teisele poole linna võis alata. Minul jälle närvid tõmblesid. No eks ikka sellepärast, et otsus ei olnud enam nii väike, kui eelmist autot ostes, vaid rahasummad olid suuremad ja auto teist laadi. Helistasin veel isale ja uurisin, mida veel diislitel/maasturitel uurima peaks.
Kõigepealt tegime Justiniga natuke aega parajaks ja käisime Fremantle’i turul kohvi ja joogivett ostmas ning otsisin pangaautomaati, et raha välja võtta. Esimene automaat tahtis $2.50 ning väljastas ainult 500 dollatit maksimum. Teine automaat samuti. Lõpuks leidsime Commonwealthi ATMi ja saime vajaliku summa sealt tasuta välja võetud. Täitsa friiki, miks neil mingid tobedad limiidid üldse peal on. Ei tea.
Sellised näevad välja farmitööga teenitud Austraalia Dollarid.
Raha käes, lugesime 5000 dollarit ühte pakki ja jätsime siis ülejäänu tagavaraks, lootuses, et saame auto 900 doltsi odavamaks räägitud. Auto hind oli $5900. Sõitsime siis automüüja maja ette ning hakkasime autot lähemalt uurima. Müügimees ise oli insener, tundus korralik ja aus sell olevat. Hakkasid just naise ja kahe beebiga teisele poole Austraaliat reisima, kuid jõudsid sõita vaid 500km, kui paar päeva tagasi tuli kõne, et peab kiirelt tagasi USAsse lendama. Keerasid otsa ringi ja panid auto müüki. Näppisime seal ühtteist ja auto tundus üsna korralik. Tegime ka väikese proovisõidu, mingeid vigu veel ei ilmnenud.
Natuke auto lisadest. Kängururauad, väga hea lisa. Kui Austraalias autol neid ei ole, siis kus üldse peaks olema, eks?!
Kaks kütusepaaki, mis mahutavad kokku 130 liitrit diislit. Kui esimene paak tühjaks saab (85l), siis vajutad aga salongist nuppu, mille järel pump reservpaagist esimesse paaki kütet hakkab pumpama. Väga hea lisa pikkadeks reisideks.
Korralikud katuseraamid. Samuti hea reisimiseks. Vaatasin, et ebays on sellised 800 doltsi.
Korralikud rehvid, mis on üsna oluline, sest uute rehvide soetamine Aussis on kallis lõbu. Naabrimees ostis näiteks oma tutikad rehvid oma maasturile $1200 eest. Mõni ostab sama summa eest auto. Kindlasti saab ka odavamalt, aga selle peale ma veel õnneks mõtlema ei pea. Telekast reklaamis muide just, et 4wd masinatele saab 4 uut rehvi 600 doltsi. Polegi nii hull.
Snorkel ehk kõrvalistuja juures asuv toru, tänu millele saab ületada autoga jõgesid. Jätad aga snorkeli veest välja ja võid kasvõi kapott veeall üle veekogu sõita. Mitte, et selle auto uputamine mul mingi kinnisidee nüüd oleks, aga lihtsalt, mainimist väärt.
Kärukonks ja elektripidurid järelhaagisele. Kui kunagi tarvis peaks minema või reisimiseks käru vaja osta on, siis on see mure ka murtud.
Peale tunniajast tutvumist autoga tegime müüjale pakkumise $4500. Selle peale ta läks naisega tuppa arutama. Toast tagasi tulles selgitas ta mulle, et nii odavalt ta mulle seda ära anda ei tahaks, kuna huvilisi on palju jne. No ühesõnaga tüüpiline jutt. Ütles, et $4700 annab ära, kuna ma olen esimene ostja ja tal kindlalt vaja täna auto maha müüa. Olin selle peale üsna õnnelik, kuna olin valmis auto eest rohkem välja käima. Justin soovitas käed lüüa, kuid tegin talle veel prooviks viimase pakkumise $4600, mille peale käed lõime. 100 doltsi on ju ka raha. Saan vähemalt tasuta Manjimuppi sõita ehk siis esimese paagi kütet osta. Rego pärast ka muretsema ei pea, kuna see kestab 17. Maini. Ostumüügilepingusse läks kirja $2500, kuna riigile peab iga $100 pealt mingi 5 doltsi maksma. Milleks maksta rohkem, eksole?
Meie "Lontu"
Või siis hüüdnimega :"Lumba-Lumpa"
Liivapeal müramas.
Kohustuslik pilt kõikidele, kes omavad katuseraamidega autot.
Auto olemas, mure murtud. Kas vastu ka peab, ei tea, loodan. Uus mure. Tundub, et ma ei suuda korrakski ilma mingi sisemise põlemiseta elada. Koguaeg pean millegi pärast pead murdma.
Tagasi Justini juurde jõudes näitasime autot Meganile ja Marielile ning neile meeldis meie uus loom samuti. Sõidab päris sujuvalt. Eks nipet-näpet asju on vaja teha, aga selle hinna eest on autot rohkem, kui küll. Hakkasime Marieliga asju pakkima, et Manjimupi poole tagasi sõitma hakata. Ilm oli palav ja otsustasime minekuga mitte kiirustada. Läksime Justiniga veel ujulasse ujuma. Välibasseinis veetsime veel mingi tunnikese ja oligi aeg selleks korraks Perthist lahkuda. Randa seekord küll ei jõudnud, aga kõik vajalikud asjad saime see-eest tehtud.
Koju jõudsime ikka ja jälle pimedas. Nägime, et maja ette on pargitud veel üks tundmatu auto. Nimelt ostsid Roger ja Deeli ka omale auto ära. Mitsubishi Magna ’96. Nemad ostsid auto diilerilt ja maksid selle eest 1990 doltsi. Samuti on vaja natuke teha, aga sõidab ja nemad on selle üle väga õnnelikud. Nüüd on kõigil oma masin, mis teeb elu kõigil palju lihtsamaks.
Esmaspäeva hommikul otsustas Mariel vaatamata haigusele siiski tööle tulla. Palavikku küll ei olnud, aga nohu ja köha kimbutasid ikka veel päris tugevalt. Päev möödus kiiresti ja peale tööd otsustasin naabrimehele autot näidata ja koos väikese tiiru teha. Temasõnul tegin hea ostu ja ütles, et kui Austraaliast minema tahan minna, siis müügu ma auto talle maha. Käisime 4x4 rajal autot proovimas ja auto on üsna vaikne. Kõik toimib ilusti.
Teisipäeval käisime kohtumajas, saime auto ümber vormistatud. Ostsime igaks juhuks 5l jahutusvedelikku ning uue õhufiltri. Sain selle ilma suurema vaevata vahetatud. Aega selleks kulus mingi 2 minutit. Võrdluseks, et siklitel olen õhufiltreid vahetanud, siis puhtalt sellele ligipääsemiseks on aega kulunud 10 minutit. Üks asi jälle tehtud, süda kergem. Panin rehvirõhu ka paika. Ehk saab nüüd autot veidi ökonoomsemaks. Kütusekulu veel ei tea, kuna esimese paagitäiega saab veel veidi sõita.
Deeli autol ei töötanud kojameeste veepritsi mootor, läksin kaema, mis viga on. Kaitse oli korras, kuid veepaagil oli vale pistik ühendatud. Saime selle ka korda ja jälle natuke targemaks.
Kuna thinning on tänaseks läbi, siis tüdrukud said nädalalõpuni töölt vabaks. Kolmapäeva said puhtalt sellepärast, et liiga kuum oli. Ükski tüdruk farmis sel päeval ei töötanud. Mina sain omale uued töökaaslased. Iirlane Dean ja inglane-itaallane Paolo. Väga kiftid kujud ja tööpäevad lendasid üsna kiiresti. Töötahe on jälle tagasi tulnud. On millest rääkida ja omavahel kogemusi jagada. Dean töötas varem Darwini külje all teedeehituses. Lubas mul aidata kõik vajalikud kvalifikatsioonid ära teha ja mõned kontaktid anda, et kui ma mingi hetk sinnakanti satun, siis ehk saan ka eralasel tööl siinmaal kätt proovida. Palgast rääkis ta muidugi ka. Puhtalt söögirahaks anti igapäev 100 dollarit (nagu komandeeringutasu). Nädalane palk tuli 2000 dollarit, millest läksid küll maksud maha, aga summa ise on aukartustäratavalt suur. Eks näis mis tulevik toob. Ehk õnnestub mul kunagi jalg sinna uksevahele saada. 6 kuud enne Eestisse naasemist oleks päris kasulik seal ennast tühjaks tõmmata. Väike kopikas kuluks ära küll ju. J Aga need on siiski veel unistused ja väga kauge tulevik. Enne tuleb pisar silmis kõik praegu teenitud raha siin laiaks lüüa ja maad näha, reisida.
Deanoga on päris pull koos töötada. Tal ikka neid lugusid jagub ja asju juhtub. Ükspäev sõitsime ühest blokist teise, mina võtsin shortcuti (otsetee), tema läks tee pealt ringiga. Jõudsin juba kuidagi liiga enne teda järgmise kurvini, kui järsku nägin teda seljataga minu poole jooksmas ja kätega vehkimas. Jooksis minuni ja hüüdis kiirelt ja murelikult:“ma sõitsin squirreliga kraavi ja ma ei saa sealt enam välja, mind lastakse lahti nüüd!“. Rahustasin poissi natukene ja läksin vaatama, et kui hull asi siis on. Eks ta hakkas telefoniga netis sufama ja läks teepervele liiga lähedale, mis vajus lihtsalt ratta alt ära ja oligi naksti kõhu peal kinni. Üritasime ratta alla midagi toppida, aga tulutult. Põhja peal kinni, ainult kaapis hullemaks. Kutsus siis Briggsy, kes midagi väga ei öelnudki. Võmpa hakkas muidugi karjuma ta peale ja mina läksin lihstalt minema. 10 minutit hiljem tuli Briggsy ja võttis mu peale. Läksime sündmuspaigale ning ta küsis, et miks mina kraavi ei sõitnud ja kuradi iirlane suutis masina kraavi ajada. Ma ei osanud midagi öelda, ütlesin, et ma läksin otsemat teedpidi. Dean oli juba mingit käma ajanud, et sõitsime kõrvuti ja siis ta ei mahtunud teepeale ära. Ühesõnaga Briggs naeris ja ütles, et sellepärast ta iirlaste üle nalja teebki, et nad ei mõtle peaga ja koguaeg satuvad mingi jama sisse. Viskas ka Iiri õnne kohta mingi nalja ja mainis, et tal on ka Iiri õnn ning lausus:„ Kui taevast sajaks ilusaid naisi alla, siis temale kukuks kindlasti mingi perse pähe“. Briggsy naljad, ärge mind nüüd süüdistage!
Neljapäeval töötasin päev läbi mingi USA jorsiga koos. Briggsy vihkab seda tüüpi. Ta olla kunagi supervisor olnud, kuid taandati. Ühel hetkel tuli Briggs ja palus mul temaga kaasa minna. 30 meetrit sõitsime koguni autoga edasi, siis osutas ta näpuga hunnikule kängurudele. Kokku lugesin ma neid 8. Suuri ja väikeseid, kõike oli. Peale seda ütles ta mulle, et:"See on kõik, võid tagasi tööle minna.".
Tööpäeva lõpus võtsin Marieli peale ja tegin talle väikese offroadi testi. Sain teada, et talle väga meeldib, kui kraavipervelt alla või üles sõidan. Eks peab ikka neid 110 meetriseid düüne vallutama minema mingi päev. Tervis oli tal selleks ajaks juba vinks vonks ja väike teisipäevane palavik ka välja ravitud.
Mäletate, lubasin 10 000 blogi külastuse järel puuotsa ronida ja sealt pilti teha. Läksimegi siis Marieliga Manjimupist 10 kilomeetrit Lõunas asuva Diamond Tree juurde. 52m kõrgusel asub platvorm, milleni viib mitte tavaline redel vaid puukülge kinnitatud metallvardad. Suuremat ohutust seal küll ei ole. Poole teepeal asub silt, mis annab teada, et sinnamaani oli veel lihtne osa. Viimased 15-20 meetrit läksid sirgelt üles ja astmed poole kitsamaks.
Diamond Tree alumine osa.
Diamond Tree ülemine osa.
Mariel enda hirmudele jalaga tagumikku virutamas.
Silt, mis tutvustab Diamond Treed ja kaasnevaid riske.
Poolel teel tippu asuv silt, mis teatab, et sinnamaani oli veel kerge osa ja soovitab kaks korda mõelda, kas on ikka soovi edasi minna või mitte.
Vaade tipust alla.
Pilt 52 meetri kõrguselt vaateplatvormilt.
Teised hiigelpuud tunduvad tipust üsna madalad ja miniatuursed.
Kohustuslik pilt.
Poolepealt tehtud pilt. Juba hakkab kõrgemaks minema.
Mariel läks ees ning mina tema järel. Üksi vist ei olekski julgenud tippu minna, aga kuna Mariel oli nii vapper ja tuli minuga koos, siis muretsesin rohkem tema pärast ja unustasin enda hirmud ära. Poolel teel vaatasin küll alla ja kaugustesse ning tõmbas päris jahedaks, aga siis mõtlesin ennast jälle vapraks ning vallutasime selle tipu ka ikka ära. Saime paar kehva pilti, aga lubadus on siiski täidetud ja eesmärk sai saavutatud.
Reedel hakkasime tööjuures squirrelitega võrke õunapuudele paigutama, kuna kakaduud söövad/rikuvad enamus õunu juba ära. Päevadläbi sõidab boss ATV seljas ringi ja tulistab oma püssiga õhku, et neid minema peletada. Ükspäev hiilis Briggsy mu seljataha ja tulistas õhku. Päris haigelt ehmatasin ju. Tal oli muidugi nalja nabani.
Ühesõnaga töö on lihtne. Traktor rullib ees sõites võrku lahti ja meie siis võmpaga tõmbame laiali ja paigutame selle puude peale. Rull tühjaks saab, paigaldame uue ja anname jälle kuuma. Roger jalutas rehaga ja nipukatega järel ning kinnitas võrke. Kella 13:00 ajal läks Roger minema, meie töötasime 15:00ni. Pärast sain Briggsy käest teada, et Roger ja Deeli läksid Deeli sünnipäevaks Perthi. Briggsy uuris, et miks Deeli Rogerit hommikul kell 5 tööle toob ja miks ta minuga ei tulnud. Sellepeale ei osanud ma midagi vastata, sest ta pold ainuke, kes sellest naeruväärsest situatsioonist aru ei saanud. Toimus veel pikem jutuajamine sellel ning tulevikuplaanide teemal. Rääkisin temaga veel Enelini ja Janeku tulekust ning andsin teada, et me ei lähe siit veel kuhugi, vähemalt mina ja Mariel mitte ning töötame niikaua, kuni Enelin ja Janek piisava summa kokku saavad ja siis paneme neljakesi koos edasi. Me oleme üsna ärevil, sest kahe nädala pärast näeme juba oma päääris sõpru, ei jõua enam oodata!
Reede õhtul kutsus Stephen meid hostelisse peole, kuna pidi minema kreisiks. Võtsime kasti Tooheyst ja liitusime meie vanade sõpradega. Pidu oli väärt minemist ja lõppu ei mäletagi. Koju tulles olin Marieli väitel hakanud süüa tegema. No ikka kartulit praadima ja kalapulki tegema. Marieli sõnul oli tulekahjualarm tööle hakanud, sest suurest kokkamisest oli mul tukk peale tulnud ja olin magama jäänud. Tuba tossu täis tegi ta akna lahti. Mina olin kõhu täis saanud ja siis magama suundunud. Lõpp hea, kõik hea. J Mis siin ikka varjata, olin ammu oodanud, et saaks sõpradega vähe pidu panna, sest viimasest korralikust peost on juba peaaegu 1,5 kuud möödas. Pinged maas, hea seltskond, mida veel tahta.
Laupäeval laenutasime Marieliga 5 filmi ja lihtsalt lasime kodus lebo. 3 filmi vaatasime järjest ära. Mõnus, vaikne, rahu. Peale sellist reedet on see ideaalne. Naabrimees käis ka korra külas ja kutsus düünidesse liivamägesid vallutama ja 4x4 offroadi tegema, kuid jõudu ja viitsimist kuskile rassima minna väga ei olnud. Lükkasime selle tripi pühapäeva peale. Eks näis, kas viitsin minna.
Õhtul tulid iirlased meile külla. Vaatasime filmi ja tegime mõned õlled. Kella 1 paiku läksid Stephen, Grainne ja James koju. Kõigil oli tore. Pakkusime neile Eesti kommi ja veetsime niisama kvaliteetselt aega.
Hetkel vaatan järjekordselt kriketit ja suutsin ennast lõpuks kokku võtta, et kõik see tagantjärele kirja panna. Loomulikult on vahe jälle liiga pikaks jäänud ja asjad on poolenisti ununenud. Üritasin lõigu kaupa nädala sees kirja panna, kuid peale tööd ei jaksa lihtsalt. Seega ainus aeg seda teha, on pühapäeva varahommikul, kui keegi ei sega. Naudin suht gei nimega jäätist ja kirjutan..
Kuldne geiaeg.
Stiilinäide kängururaudadega autodest Austraalias. Päris killer masin.
Thinning on tänaseks läbi saanud. Õunad on juba üsna maitsvad ja pirakad.
Selliseid lahmakaid oli juba kahju puuotsast maha kiskuda "thinnida". Korjamiseks läheb paari nädala pärast.
Siin Austraalias on kõik ikka tagurpidi. 3m kõrgusel puu otsas elavad ilusad rohelised konnad. Vahepeal kiiruga thinnides võib tunda peos midagi limast ja pehmet. Lootes, et tegemist ei ole madudega, vaid nende pagana konnadega. Üsna jälk ja tõmbab tempo alla.
Sõbrake puu otsas.
Konn.
Luulenurka täna midagi ei tule. Tuleb siis, kui õige aeg on. Ega siis tõelist kunsti ikka tühja koha pealt välja ei pressita ju.
Järgmise korrani, bye bye mates!
