Postitus on kahes osas kirja pandud, esmalt reedesed (17.03) mõtted:
Tervitusi sügisesest Manjimupist.
Justnimelt. Suvi on nüüdseks juba läbi saanud, kuigi ilmades see oluliselt veel ei kajastu. Kodust oleme tänase seisuga juba eemal olnud 138 päeva. Austraalia pinnal oleme viibinud 135 päeva. Numbrid on hirmuäratavad, ei taha kalkuleerida, kui kaua me Manjimupis oleme tänaseks juba olnud. Viimased nädal aega oleme Marieliga juba Manjimupist ja WA osariigist lahkumise plaane pidama hakanud.
Mis siis vahepeal juhtunud on?
Mis siin ikka, meie jaoks täiesti tavaline rutiin ja viisaraiskamine. Eks see on ka peamine põhjus, miks me siit minema tahame saada. Plaanisime puhkusereisi erinevatesse Aasia riikidesse ja mida kõike veel, kuid lõpuks otsustasime, et paneme siit minema ja vaatame mis saama hakkab. Tahaks seda vabaduse tunnet ka natuke tunda. Ilma kalendri ja kellata olemist. Hetkel seisab kõik meie auto taga, millel vahepeal sidur otsad andis. Parandus on siin peaaegu, et võimatu. Mehhaanikutel on lihtsalt nii palju tööd ja isegi väikese hoolduse jaoks kuluvat tunnikest peab ette broneerima 2-3 nädalat. Nüüd siis lõpuks leidsime töökoja, kuhu saame esmaspäeval auto sisse viia ja eks siis näeme, palju see nali meile maksma läheb. Erinevate mehhaanikute sõnul peaks varuosa ise maksma maksimum 500 dollarit, kuid vahetuseks tuleb kogu käigukast välja võtta ja see maksab umbes 1500 dollarit. See selleks, tuleb teha. Otsustasime selle auto peale veidike siis investeerida, et see meil korralikult ülejäänud reisi vastu peaks. „Sitt päev“ nagu isa ütleks.
Ühesõnaga on edasine plaan veidike veel lahtine. Mingid pidepunktid on küll paigas, aga midagi kindlat ei ole.
Vahepeal on majas ka paar muudatust toimunud. Roger ja Deeli põrutasid edasi ning asemele saabusid Enelin ja Janek, kes said ka koheselt tänu Briggsyle meie farmi tööle. Nende saabumisega jõudis kätte ka kauaoodatud puuviljade korjamise hooaeg. Nagu ikka, mina squirreli peal, teised maas ja redelitega. Nädalakese sain ka maas pickimist proovida, kuid Briggsy halastas mulle ja pani mind tagasi squirreli peale. Redeliga joostes lõi jälle mu põlvevalu välja. Päris piinarikkad olid viimased päevad. Nüüdseks on valu üle läinud, kuna squirreliga töötades jäävad põlved paigale ja kuuma saab anda ainult läbi hüppeliigeste. Lihtne ja mugav.
Esimese sordi (Royal Gala, Gala, Galaxy)oleme nüüdseks kõik ära korjanud ja paljud on jälle tööjuurest kinga saanud, kuna tööd enam väga ei ole. Õnneks meile pole vabu päevi antud. Endiselt olen arvamusel, et vaba päev tähendaks meile hetkel ainult negatiivset. Terve vaba päev Manjimupis on suhteliselt igav. Raha peale ei jookse vaid läheb rohkem välja. Seega töö=raha= hea tuju. J
Mariel ja teised on viimastel päevadel mööda erinevaid Newtoni farme käinud, mina ikka oma lemmikul Starkie Roadil. Paar päeva korjasid nad pirne. Mariel tõi mulle ka mitmeid erinevaid sorte koju. Mina harvenan elektrikääridega squirreli peal õunapuid. Lühidalt selgitades on tööülesandeks lõigata nooremapoolseid oksi, mille lehed katavad valmivaid õunu päikesevalguse eest. Töö on lihtne ja aeg lendab. Smokot ja lõunapausi pean koos töökaaslase Philiga, kes on vist küll kõige pervom inimene, keda ma eales kohanud olen. Pauside ajal sisutab oma aega porno vaatamisega oma telefonist. Samuti on tema ajus suur maht kulutatud rõvedamapoolsetele anekdootidele.
Vahel ikka vaatan ennast ümbritsevaid inimesi ja mõtlen, et peaks ajsu pakkima hakkama, muidu olen ise varsti samasugune.
Kellele ei meeldiks reede? Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kellele ei meeldiks reede. Mulle meeldib. Paraku on reedetel alati midagi erilist sulle varuks. Kas siis päevad venivad pikaks, kuna tahetakse mingi tööga lõpule jõuda või läheb midagi „aia taha“. No eile läks mul kohe korralikult „aia taha“. Nimelt juba tööle saabudes oli Briggsy kehvas tujus ja paukus Philiga, mina ei saanud õnneks peapesust osa. Läksime siis Philiga tööpostile ja töötasime kuskil tunnikese, kui äkitselt mu masin välja suri. Mina muidugi olin 4m kõrgusel okste kohal ja kabiini allalaskmise korral oleksin pidanud riskima puu lõhkumisega. Turnisin siis vupsti alla ja tsekkisin bensiini. Paak oli täis. Tsekkisin õlitaset, mootoriõli. Sellega oli ka jonksus. Proovisin käivitada ja toimis. Ronisin üles kabiini ning keerutasin masina okste kohalt eemale ning lasin kabiini alla. Kõik oli justkui ilus, aga vasak ratas ei keranud. No pagan. Lülitasin masina välja ja palvetasin, et Briggsy peale ei juhtuks. Viskasin pilgu vasaku ratta peale ning nägin, et keti ja hammasratta vahele oli kinni jäänud puuoks. Kett oli hammasratta hammaste peal, mitte hammaste „vahel“ nagu see olema peaks ja „natukene“ liiga pingul. No nii „natukene“, et oli mehhanismi üsna korralikult väänanud ja hüdroõli mitte ei lekkinud vaid lausa voolas.
Kutsusin siis paarimehe Phili sinna ja küsisin, et kas tal tööriistu on. Ei olnud. Võttis auto ja lootis, et Briggsyle jalgu ei jää ja saab kiirelt käidud. Tuligi tagasi kruvikeerajaga, millega polnud mitte midagi peale hakata. Puuoksa sain enamjaolt välja aga keti pealesaamiseks oli vaja tellitavat võtit. Phil läks teisele tiirule. Tagasi tulles hakkasin keti pingutit lõdvemaks laskma ja asja parandama. Samal ajal rääkis Phil, et traktorist Dylan olla just lõhkunud traktoril midagi ära ja arvas, et Briggsy läheb hulluks, kui ta seda näeb.
Keegi ei taha Briggsyle helistada, kui tal paha tuju on. Janek sai esimesel tööpäeval juba Enelinile plaastri küsimise eest peapesu. Täiesti lambist.
Mind ajab see tegelikult natukene naerma, kuidas kõik teda kardavad, aga olles ise juba teist korda samas situatsioonis, siis sain aru, et Briggsyle helistamine hetkel hea idee ei oleks. Jäi vaid loota, et me selle parandamisega talle vahele ei jääks.
Niisiis sain keti jonksu, aga kogu hüdroõli oli masinast välja jooksnud. Mis edasi sai? Justnimelt! Phil läks kolmandat korda sõidule, et hüdroõli tuua. Tuligi kanistriga tagasi ja saime masina ilusti hüdroõliga jälle täidetud ning uuesti tööle asuda.
Kokku võttis see krempel aega sutsu üle tunni. Peale tööle asumist umbes 10 minutit hiljem tuli Briggsy ja palus mul rea lõppu jõudes bloki algusesse minna ning sealt veel üks rida ära teha. Küsis ka, et kas kõik on korras. Kõhklesin, kuid vastasin ettevaatlikult, et „jep, kõik on kontrolli all“. Naeratas ja sõitis minema. Süda jättis paar lööki vahele, aga kõik kukkus lõppkokkuvõttes hästi välja.
Enne kella 12.00 tuli Phil ja teatas, et Briggsy saatis kõik koju, kuna teises farmis olevad Mariel ja kaader olla juba koju saanud. Saime meiegi. Mind see väga rõõmsaks ei teinud, kuna plaan oli viimased nädalad Manjimupis täie rauaga töötada. Võimaluse korral ka nädalavahetustel, kuna siit lahkudes tahaksime kuu, kaks puhata ja reisida, enne, kui üldse uut töökohta otsima hakkame. Säästuperiood, ma ütlen SÄÄSTUPERIOOD! Peale tööd läksime võtsime kasti õlle. Säästuperiood küll, aga no kamoon, reede. J
Oma seksika valge, kuid õlist määrdunud maikaga koju jõudes olid teised ennast juba üles löönud ja valmis karnevalile minema. Nimelt on sel nädalavahetusel Manjimupis suurüritus. Tõeline shõu! Midagi Tivoli tuuri ja Türi lillelaada vahelist. Hobused, lehmad, karussellid ja suhkruvatt. Otsustasime kaema minna. Väravatel saime teada, et sissepääs on 10 doltsi inimese kohta. Okei, säästuperiood my ass. Läksime sisse. Ahjaa, enne tegime meie juures mõned õlled koos töökaaslasest pranstlasega, kelle nime ma ei mäleta. Enelin ja Janek kutsusid ta külla. Täitsa okei tüüp. Niisiis, sisenesime väravatest ja lähenesime esimesele õnnemängule, kus meie üllatuseks töötas üks Eesti kutt, kellega alguses muidugi inglise keeles rääkima hakkasime. Kõrval boksis töötas teine Eesti poiss, kes jutu järgi vihkas oma tööd ja bossi ja kogu seda tsirkust seal. Päris korralik nali. Manjimupis sel kombel eestlastega kokku põrgata. Kift. Seejärel nägime üht atraktsiooni, mis on sarnane Tivoli tuuril olnud „UFO“ atraktsiooniga. Point seisneb selles, et masin keerleb meeletu kiirusega ja võid tunnetada gravitatsiooni vähe teises kastmes. Enelinile see kaste ei meeldinud peale 20 sekundit ja küsis välja. Masin peatati ja Enelin pääses. Meie tegime pikema sõidu. Tunne sarnanes sellele paari kuu tagusele õhtule, kui viimati hostelist peolt koju sai tuldud. No maad ega mütsi ei saanud aru. Nihutasime sõidu ajal ennast seinale horisontaalsesse asendisse ja pea alaspidi. Päris fun. Hind oli 9 dollarit. Aia.
Gravitatsioonimasinast välja tulles kogusime ennast veidi ja otsustasime koju tagasi minna (4minuti tee). Tegime paar õlle ja kõik otsustasid kella 7-8 ajal magama minna. Mina jäin üksi filmi vaatama ja ilutulestikku ootama. Suure mürina peale kobisin maja ette ja voilaa, umbes 30minutit kestnud paugutamine oli uhkem, kui Paide või Tallinna uue aasta vastuvõtt. Seisin siis seal üksi kottpimedas ja pildistasin. Kutsusen ka Marieli, kuid unesegasena ta voodist välja tulla enam ei viitsind.
Hiljem vaatasin veel filmi edasi ja jäin ka magama. Täna otsustasime Marieliga kodus lebo lasta. Teised läksid Bunburysse kinno. Plaanisin blogi kirjutada veidi ning lihtsalt vaikuses puhata.
Pole päris ammu miskit kirja pannud ja kirjutamine tundub jälle nii pagana võõras tegevus. Eks väsimus ja rutiin ei ole just kõige motiveerivamad faktorid blogi kirjutamiseks, aga mis teha. Sellepärast peamegi reisima hakkama, et oleks kodustele ka miskit põnevamat kirja panna.
Kokkuvõtvalt siis plaan järgmine:
Auto märtsikuus korda saada/seada ning Manjist lahkumise kuupäev Aprilli ära mahutada. Maja Enelini ja Janeki kätte jätta. Autosse voodi valmis ehitada. Tuld tõmmata siit!
Täpsemalt miskit kirja ei tahaks panna. Eks siis loete ja jälgite täpsemalt. J
Lõpetuseks uhkustan meie uue investeeringuga, milleks on kasulik raamat „Camps Australia Wide 6“.
Raamat sisaldab Austraalia kaarte koos kõikide võimalike karavanparkide ja puhkekohtadega. Raamatu eest käisime välja 60 dollarit, kuid selle targa sisuga teenime selle raha tasuta ööbimiskohtadega juba paari ööga tasa. Raamatus on kogu informatsioon võimalike puhkekohtade kohta. Näiteks annab see teada, kas koht on tasuline, kas sisaldab pesemisvõimalusi, elektrit, grilli, varjualust, jpm. Ühesõnaga vägagi kasulik reisikaaslane.
Olen juba erinevatelt inimestelt infot küsinud erialase töö kohta. Tundub, et kõige lihtsam tööd ja kodu leida oleks minul ikkagi Perthis, aga see oleks liiga lihtne. Eks näis mis saab. Kes ütles, et see kõik peab lihtne olema? Tulime ju siia ikkagi töötama JA reisima. Tööd oleme juba teinud küll.
Tööpäevad ei ole miskipärast enam tüütud. Mõtted on ainult siit lahkumise peal. Varsti hakkab pihta, see milleks me siia tulime. Lõpuks ometi! J
Postituse teine osa, ehk teisipäevased (20.03) mõtted:
Esmaspäeval öeldi kaheteistkümnele inimesele Starkie Roadil tsau-pakaa kolmeks nädalaks sealhulgas ka meie tüdrukutele.
See, et meist üks ainult järgneval kuul tööd teeb pani meid mõtlema Manjimupist kiire lahkumise peale. Ahjaa, kurat ei saa ju. Auto on katki. Auto viisime esmaspäeva õhtul töökotta ja ette saavad nad selle võtta nädala lõpul või uue alguses.
Miks auto katki läks?
Pole vist blogis veel maininud, aga tutvusime paar kuud tagasi ühe asjaliku Saaremaa paarikesega. Nemad on Jana ja Tom. Paar korda oleme Pembertonis Big Brooke Dam’i juures kokku saanud ja koos aega veetnud. Leppisime kunagi kokku, et, kui kumbki paar oma farmiga lõpetab ja siitkandist tuld paneb, siis teeme enne minekut veel ühe viimase ja korraliku Eesti peo. Nii me siis tegimegi.
Ühel nädalavahetusel tulid Jana ja Tom meile külla ning Jeffi laenatud grilliga hakkasimegi kohe eestlaste moodi märtsikuist Jaanipäeva pidama. Grilli käivitamiseks kulus küll kergelt paar tundi ja pool kasti õlut, aga saime ikkagi hakkama. Lauale panime põlema perekonna poolt saadetud Eesti värvides küünla. Grill liha kõrvale sõime Põltsamaa sinepit ja kuulasime Eesti muusikat. Pidu läks hiljem õuest tuppa ja kestis varahommikuni, sest Jim Beam ja sõprade kingitud Hennessey olid juba otsa saanud. Kõigil oli tore.
Hommikul tuli mõte minna Salmon Beachile. Mõeldud, tehtud. Veetsime päeva mõnusates lainetes. Lähemalt ei maini, kuna eelmisel korral kirjeldatu eest sain juba korraliku peapesu. Nüüd sõidaks vist küll mõni vitsaga Austraaliasse järele. J
Tagasitee kujunes viperusteta, kuni Mariel oli keeramas meie kodutänavale, kui äkitselt tundis, et siduripedaal ei tule enam üles. Teised lahkusid sündmuspaigalt, mina jäin Rod-i ootama, kes kohe lahkesti appi tuli. Muidugi oli ta üsna pilves. No „üsna“ on vist siinkohal vaja jutumärkidesse panna, kuna köie kinnitamine oli tema jaoks tol hetkel ikka täielik tuumafüüsika. See selleks.
Tagasitee kujunes viperusteta, kuni Mariel oli keeramas meie kodutänavale, kui äkitselt tundis, et siduripedaal ei tule enam üles. Teised lahkusid sündmuspaigalt, mina jäin Rod-i ootama, kes kohe lahkesti appi tuli. Muidugi oli ta üsna pilves. No „üsna“ on vist siinkohal vaja jutumärkidesse panna, kuna köie kinnitamine oli tema jaoks tol hetkel ikka täielik tuumafüüsika. See selleks.
Pukseerisime auto koju ja järgnevatel päevadel uurisin töökodadest hinna kohta ja millal keegi auto töösse saaks võtta. Järjekorrad varieeruvalt sinna kuu aja kanti. Fakk! Maksumus 1500-2000 dollarit. FFFFF!
Okei, leppisin mõttega. Kuna käigukast on vaja välja võtta, et sidurile ligi pääseda, siis läheb puhtalt võtmekeeramine maksma kuskil 1500 dollarit. Kehvemal juhul oleks varuosa hind kogu siduri väljavahetamise korral 500 doltsi, mis on muu kõrval kommiraha. Ise seda tööd kahjuks teha ei oska. Selleks on teised poisid. Neil ka vaja raha teenida. Kurat, kus koorivad ikka.
Briggsy proovis ka meid aidata, kuid tulutult. Käis ja rääkis onudega, aga kokkuvõttes pidime ikka uue töökoja otsima. Otsisime, leidsime. Nendelt saime kogumaksumuseks umbes 1000 doltsi. Loodame, et siis läheb ka nii. Kuna olime arvestanud juba 2000, siis oleks ju 1000 dollarit nagu maast leitud. J
Niipalju siis autost. Paras jama. Oleks auto korras läheks edasi. Oleks-poleks. Ühesõnaga jooksis mul eile õhtul kuul kokku ja ostustasime Marieliga rändama minna. Selleks me ju tegelikult siia ka tulime.
Pealegi tahaks siinkohal veidi jälle Marieli kiita. Nimelt pole ma näinud ühtegi meest ega naist, kes farmitööd tehes vingunud ei oleks. Kõigil on mingi häda. Kas ei sobi ilm, töö või ülemus. Ainukesed keda ma veel vingus nägudega töö poole vaatamas ei ole näinud on Jeff ja Mariel.
Jeff ütles kunagi, et: "Mille kuradi pärast need vingus nägudega inimesed siia üldse tulevad, kui neile see töö meelepärane ei ole. Võiks ju siis kodumaale kuivama jääda. Keegi ei käse ju neil siia tulla ja seda tööd teha." Jutt jumala õige!
Austraaliasse tulles arvasin, et mul läheb Marieliga raskeks, kuna peale vaadates on tegemist kõhna plikatirtsuga. Pisike on ta mul küll, aga sisemuses peitub tõeline lõvi, kangelane. Ei karda see tüdruk rasket tööd ja tänase seisuga võin käsi südamel öelda, et selle tüdrukuga mina siinolles hätta ei jää. Kas sõtta läheks, seda ma ei tea. Ma vist ise ei julgeks. Maailmas rändamiseks on ta aga kindlasti parim kaaslane.
Selle peale olen siin viimasel ajal ikka mõelnud ja ostustasin, et ta on mul ühte puhkust küll väärt. Mina ise väga hotellidesse ja turistilõksudesse raha jätmise poolt ei ole ja pole kunagi olnud. Puhas raha põletamine. Nüüd, aga võtsin ennast kokku ja panin paika, et lendame mõneks ajaks Austraaliast minema. Broneerisin lennu Indoneesiasse (Balile) ja sealt edasi Taisse (Phuketisse). Võtsin ainult üheotsa piletid, kuna ei taha mingeid ajalimiite ja tormamisi. Täpsetest plaanidest hetkel rääkima ei hakka, kuna neid ei ole. Mingid unistused mul Marieli ja Aasiaga seoses on, aga arvan, et põnevam on neid siis lugeda, kui tõestusmaterjal juba olemas on ja miskit tehtud saab. Nagu näha siis plaanidega siinpool kera arvestada ei saa. Tuleb lihtsalt teha. Üks asi on aga kindel. Taisse jõudes lasen Marielil paar nädalat kuskil basseini või ookeani ääres lihtsalt lebo lasta, kõikvõimalike mugavustega, kuna ta on selle rohkem, kui ära teeninud. Pealegi uurisin, et seal on maššaaži hinnad nii odavad, et ma saan terve selle aja ilma, et ta MUL seda teha käsiks, rahus olla. Jess!
Kauaks me täpselt Manjimupis veel oleme, ei oska öelda. Austraalia punase tolmu pühime mõneks ajaks jalge alt siis juba täpselt 19. Aprillil, mil astume lennukisse. Eks nüüd vast hakkab jälle asju juhtuma ja ehk on ka millest siis kirjutada, stay tuned.
Õunu täis bin.
Salmon Beach
Naistepäeval haarasin enne Marieli ärkamist kiirelt maja tagant aiast roosa roosi ja õhtul läksime Hiina restorani sööma. Toitu tellisime selgelt liiga paju. Maksis ka liiga palju.
Minu Jonks lõbustuspargis, enne UFOga lendutõusmist.
UFO atraktsioon väljast.
Ükspäev tegin Jonksule üllatuseks magustoitu. Väga lihtne. Vaja on shokolaadi- või vanillijäätist, banaani, värsket pirni ja hunnikut M&M's komme. Vähemalt Marielile maitses, kuna ta sõi minu portsu ka ära. :)
Minu pervost töökaaslane Phil. Õunu me tegelikult koos okstega ei korja. Ei tea, mis talle niiväga nalja pakkus. :)
Hello Indonesia!
Kohtumiseni ja rohkem armastust sõbrad, rohkem armastust!
