Tervist!
Jah, seda oleks mul ka tarvis. Viimased paar päeva olen olnud tõbine, kuid ilma suurema kehatemperatuuri muutuseta. Arvan, et see tõbi tuli reedeõhtuse jalgpallimatši tagajärjel. Aga ärme rutta sündmustest ette. Üritan meenutada, mis viimasel kahel nädalal toimunud on. Minu haugi ajuga on see muidugi tükk tööd, sest ega ma tavaliselt õhtuti enam hommikut ei mäleta.
Eelmisel nädalal olime endiselt Graphite roadil ja thinnisime mõnda aega pirne. Lihtne töö. Töö on lihtne, kuid väga ebameeldiv just selle tõttu, et keegi meid seal väga ei kontrollinud. Millal tulime, millal läkime ja mida tegime. Loomulikult tegime tööd korralikult ja ei viilinud, kuid seda kõike oleks saanud teha poole kiiremini. Tunnipalk ja lupardist ülemus = kehv/aeglane töö töölistelt. See ei ole mingi Austraalia erinähtus, vaid eks igaüks teab, et selline suhtumine on ülemaailmne. Squirrel võeti ka käest ja olimegi kõik tagasi redelite peal. Ega sellest nädalast miskit muud rääkida polegi. 4:30 üles, 5:30 alustasime, 15:00 lõpetasime. Laupäeval käisime ka lisaraha teenimas, pühapäeval lebotasime kodus.
Reede õhtul enne magamaminekut (Mariel juba magas)tsekkasin korra veel maili. Suureks üllatuseks olime Marieli emalt saanud pika kirja. Äratasin Juusu ja lugesin talle selle ette. Mõlemad olime põnevil ja tükk aega und silmale ei saanud. Lihtsalt üks kiri teeb tuju nii heaks. Aitäh ema, aitäh Kaire.
Hommikul ärgates tsekkasin jälle tavapäraselt maili. Seekord oli kiri minu emalt. Laupäevahommikuse ärkamise edasilükkamiseks lugesin väga aeglaselt ka selle ette. Super on ikka kodustelt ka vahepeal kirju saada ja nende tegemistest rohkem lugeda. Uued uudised kasvavast Rasmusest ja tervest perekonnast. Annab päevale kohe ilusa alguse ja astud voodist nägu naerul välja. Kujutate ette. Laupäev, tööle, 4:25. Ei tõmba just eriti käima. Peale peredelt saadud kirju oli päev juba enne selle algust korras. Aitäh ema, aitäh Ülle. Kui vaid sõbrad ka kirjutaks....khm khm khm..
Esmaspäeval pääsesime meie Rogeriga thinnimisest ja soovitati meil seljad valmis panna, et nüüd siis saame õite porno töö. Minul tõmbas muidugi see sissejuhatus juba moti maha, sest kes mind teab, teab ka seda, et ma pole just kõige teravam vend, kui jutt selja peale läheb. Niisiis visati meid teises farmiotsas maha ja saime omale järgnevateks päevadeks uue töö. Nimelt olid bossid varasemalt piki ridu laiali vedanud sellised linad, mis meenutasid materjalilt neid 100 liitriseid suhkrukotte. Valged linad lõputuna paistvate ridade vahel.
Meie ülesandeks oli need linad sirgeks tirida ja tugevalt pinge all puude külge kinnitada. Ülemus Kevin ütles, et seda tööd on päikesega võimatu teha, kuna see peegeldab meeletult päikest ja kuumust ning põletab jalad ära. No „ootasime“ huviga päikese saabumist. Paar lina paigutatud, saime aru, et tegemist on siiamaani kõige mõnusama tööga, mis meile antud. Vähemalt ei pea neid vilju enam harvenama. Midagi teistsugust.
Ah, et mille pagana pärast mingeid valgeid linu, mille rull maksab 800 dollarit ja kaugelt vaadatuna lumist põldu meenutab, üldse sinna õunapuuridade vahele topitakse? Point seisneb selles, et kuna õunapuud on üsna kogukad ja enamus õunu pesitseb lehtede all ning päike neile ligi ei pääse, siis paigaldataksegi seesamune lina, et see siis päikest peegeldaks ja altpoolt samuti kõik õunad ilusaks punaseks päevitaks ja kaubandusliku välimuse annaks. Siis saavad kõik poole lihtsamalt oma rahakotti poes kergemaks teha. Ilus punane õun või punakasroheline? Puhtalt kaubandusliku välimuse pärast.
Niisiis, lina pingule ja edasi. Kinnitamine oli üsna lihtne. Puu külge on eelnevalt kinnitatud konks, mille külge meie panime siis kummist nööri, mille ühes otsas oli võtmerõnga taoline aas ja teises otsas kaheharuline konks. Üks ots puu külge, teine mägironija komber karmauhhh lina sisse. Lihtne.
Muide neidsamu nööre valmistasid Mariel ja Deeli palavamatel päevadel konditsioneeriga toas. Siis, kui meie peale lõunat jubeda kuumaga pirne thinnisime, said tüdrukud rahulikult jahedas toas olla ja neid valmistada. Vedas neil.
Kolmapäeval tuli ülemus Kevin uurima, et kuidas meil lood on. Ütles, et peale smokot (kell 9:30) võime pirne thinnima minna, kui liiga palav on. Ei tea, mingid supermehed me ei ole, aga tuleb välja, et suhkrust ka mitte. Töötasime edasi. Lõunapausi järel ütles ta meile, et võime töötada niikaua kui tahame. Plaanisimegi mingi 4ni tööd teha, kui järsku helises mu telefon ja suureks üllatuseks oli teiselpool telefoni vana hea Briggsy. Lobisesime natuke ja küsimuse peale, et mis ma hetkel siis teen vastasin, et töötame. Selle peale läks Peter veits pöördesse ja ütles, et Kevin on ikka paras tohlakas. Väljas on 37 kraadi ja ta tahab, et inimesed tööd teevad. Ma ütlesin, et meil pole selle vastu midagi. Ega ta järgi ei andnud ja ütles, et homme olete minu juures ja tõmmake nüüd sealt Graphite roadilt uttu. Tahtis ta meid nelja tagasi enda juurde. Autosse, plikad peale ja minekut. Kolmapäeva lõpetasime siis üsna varakult kell 14:30.
Teistel oli vist suht ükskõik, kuskohas me töötame või mida me teeme, aga minul tõmbas küll teadmine Starkie Roadile tagasi minemisest suu kõrvuni pähe. Küsite miks? Sest ülemus on hea, rohkem polegi vaja. Kui ülemusega hea läbisaamine on ja sina peal oled, tahad tööd ka rohkem teha. Teed korralikumalt, kiiremini. Saad normaalsete inimestega suhelda. Justnimelt. Graphite Roadil töötasid inimesed omaette. Kõigil tähtsad ja tõsised näod peas. Lollakas seltskond. Keegi ümberringi töötada ei viitsinud, kõik viilisid ja pikendasid oma pause ette ja taha. No siukest jama näed, kaob endal ka mott ära. Miks kurat ma inimese moodi tööd teen, kui kokkuvõttes oleme kõik ühe pulga peal? Mõttetu jama.
Mitte, et Kevin halb inimene oleks olnud, ei. Ta oli ka suur spordihuviline ja tore oli temaga jutustada vahepeal, aga ma lihtsalt ei suuda mingit suva troppi, kes sulle jahu ajab, tõsiselt võtta. No ei teki seda austust ülemuse vastu. Nagu ma Rogerile ükspäev ütlesin, et selle venna vastu võiks pokkerilauataga suured rahad ka mängu panna. Lihtsalt tead, mida ta mõtleb, kui üht või teist räägib. Liiga lihtne. Või nagu Jeff ütleb: „Too eeeeeeazzyyyyy!“ J
Neljapäeva hommikul ärkasime juba 3:50, kuna Briggsy juures saame alustada varem, ehk squirreli otsas peame olema 5:00. Täpselt nii, saame alustada. See on positiivne, kuna varem alustades lõpetame ka varem ja pealegi läheb hommikul töötegemine lihtsamalt, kui päeva lõpus kuuma käes. Kevinilt eelneval nädalal muide uurisin ka, et kas me saaksime kasvõi 30min varem alustada, kuna mujal kõik saavad. Midagi ta vastu ädises seal ja vastus oli põhimõtteliselt, et ei saa. Selle jutu peale Briggsy muidugi ütles, et:“BULLSHIT!“.
Ühesõnaga tagasi Starkie Roadil ja squirrelite otsas. Thinnime õunu, paari päeva jooksul peaks sellega lõpp olema. Enamus bäkkeritele on juba ust näidatud aga meie elu on veel lill.
Reedel olime Marieliga kahe vahel, kas läheme Perthi Justinile külla ja autot müüma ja uut ostma või saame üle pika aja Stepheni ja Grainnega kokku. Briggsy, aga helistas ja küsis, kas me laupäeval ja pühapäeval tööd teha tahame, sest järgmine nädal Austraalia päeva tõttu, mis on riigipüha, saame niikuinii 4 päeva vabaks(neljap-pühap). Ütles muidugi kohe ka seda, et kui me ei saa tulla ja tahame Perthi minna, siis ärgu me muretsegu, aga ta mõtles lihtsalt, et pakub meile variandi välja, et raha teenida. Muidu tuleb see äkki üllatusena ja kaotame oma kahest nädalast juba 2 tööpäeva. Võtsime pakkumise vastu ja otsustasime, et läheme kolmapäeval peale tööd Perthi. Veedame seal Austraalia päeva, hängime Justiniga ja tegeleme autodega.
Roger ja Deeli võtavad ka lõpuks kätte ja plaan on neilgi auto ära osta. Siis ei ole kellegi elu enam mingil moel piiratud. Kõik saavad ajada oma asju millal, kus ja kellega iganes tahavad.
Neljapäeva õhtul helistas mulle Stephen ja uuris, et ega ma reedel jalkat mängida juhuslikult ei taha. Neil pidavat olema jalkamatš sakslaste vastu. Ehk siis Iirimaa – Saksamaa mäng. Mängimise kohta ei osanud ma miskit öelda, aga lubasin kohal olla. Nii läkski.
Reedel peale tööd helistasin Stephenile, kuid nagu tal kombeks on, telefonile ta ei vastanud. Võtsime siis Marieliga kätte ning tegime õhtusöögi ning selle kõrvale kohustusliku „pealetöökülmaõlle“. Leidsime eelmine nädal miski Saku D-Light taolise õlle, mis on siis samuti sidrunimaitseline ja ostsime seda terve kasti, kuna kastikaupa on pea kolmandik odavam kui eraldi ostes. Niikuinii kulub ära. J Tuli välja, et päris hea ost oli. Peale kuuma päeva koju jõudes külmikust üks jääkülm sidrunimaitseline õlu võtta ja see minutiga sisse lasta, on parim tunne maailmas. No, kes õlut joob, see saab aru küll, millest ma räägin.
Mõnikümmend minutit hiljem helistas mulle Stephen ja uuris, kas olen tulemas. Vastasin, et olen paar õlut joonud, mille peale ta oli mind ise nõus peale võtma. 10 minutit enne 18:00, või lihtsam oleks olnud kirjutada 17:50, ilmuski maja ette maastur, mille sees istusid Manchester Unitedi särkides iirlased. Kuradi töllid ma ütlen, hakkavad siin mõnitama ka veel. Sixpack kätte ja hüppasimegi Juusuga autosse ning sõitsime staadionile.
Istusime muru peale ja vaatasime, et ligi 20 inimest kogunes kokku. Mängumehi oli sakslastel 9 ja iirlastel 8. No ilmselgelt hakkasid nad siis mind oma tiimi tahtma. Kaks korda kutsuda ei lasknud ja vopsti olingi iiri „särgis“. Saksa tölpad muidugi olid sellised püksid poole perse peal, ilma särkideta ilueedid. Kohe hakkas nende suhtumine silma. Meie iiri poisid olid pooled sellised töölt tulnud, mustad ja otsa vaadates oli mõni mees selline nagu näeks esimest korda jalkapalli. Ei teadnudki mida oodata.
Ei teagi, miks nad mind nii leebelt oma tiimi kutsusid, võibolla vaatasid, et näe joob õlut, järelikult sobib küll Iirimaa eest mängima. :D Need ju kõik hirmsad alkohoolikud.
Pakkusin kohe välja, et võin keskkaitses olla. Jess, olemas. Mujal ei jõuaks ma küll hetkel üle 100 meetri joosta vist.
Kõlas vile ning mäng hakkas pihta. Meil oli paar kutti, kes asja jagasid ka, kuid sakslastel tundus neid asjajagajaid veidi rohkem olevat. Esimesel poolajal näitasin kohe, et ega eestlane mingi poole paueriga mängima ei tule. Igas olukorras ikka pea ees sisse ja puhtaks. Sain kiita ka. Korra sain ühes olukorras jalaga kõrri ka, aga ütlesin, et:“no worries“ ja mängisime edasi. Peale seda, kui meie ühe värava ära olime löönud sai mäng hoopis teistsuguse pöörde. Iiri veri hakkas keema ja jube tõsiselt ja vihaselt lennati pallile ja vastastele peale. Paar sõnelust oli ka ja fair play võis ammu ära unustada. Poolaja lõpus viskas meie tiimi üks teravamaid pliiatseid väravavahile auti ja pall veeres väravasse. Vot sulle siis, seis 1:1.
Väike paus, paar lonksu õlle ja edasi. Poolajal oli sinna tulnud ka Vic (hosteli ja paari suure farmi omanik, kus enamus neist töötavad). Lubas võitjatele kasti õlle teha. Motivatsioon kasvas.
Teise poolaja alguses lasime kohe endale 2:1 ära lüüa. Üks saksa ilueedi karjus midagi, et nad on nagu Barcelona, mille peale ma ütlesin, et olete jah, koguaeg pikali ja ainult üks suur nutt ja hala.
Vajusime väga oma kasti ja sakslased muudkui lahmisid. Mina olin mees omal kohal ja üritasin neid palle ikka puhtaks panna seal. Ühe korra jooksime kahekesi sellele saksa ilueedile peale ja kutt sai haiget. Käis ja karjus ja põrises oma saksa „R“ tähega seal midagi. Järgmises olukorras tahtis ta kellegile meist miskit vist meelega vastu teha ja pani mulle selja tagant küünarnukiga. Küsisin talt selle peale, et:“ Mis värk on? Hoia oma küünarnukid all!“ Pobises midagi ja läks edasi.
Loo kulminatsiooni ma teile veel ei räägi. Enne räägin natukene kaitsemängust. Okei, teen lühidalt. Ühesõnaga, Silver (meie tiimi treener Eestis), ütles alati, et annaksin ründajale enne pallini jõudmist kehaga väikese müksu, et ta tasakaalust välja viia. Eriti, kui tegemist on minust kiirema mängijaga.
No ja nii ma nüüd tegingi. See sama saksa kutt sai läbisöödu jooksu peale. Jooksin temaga kõrvuti, väike adrenaliinipoiss ka sees ja vaja tõestada ju ennast hüpikute vastu, paningi talle õla pihta. Selle peale muidugi tulid sealt kolm kukerpalli ja suur karje nagu FC Barcelona dokumentaalfilmis peaosas Sergio Busquettes. Täielik klounaad!
Kui see sakslane oma lõuaga muru kündmise viimaks ometi lõpetas, tõusis ta jube kiirelt püsti ja jooksis rusikas püsti minu poole. Endal nägu punane peas karjus midagi. Ehmusin suht ära ja astusin sammu tagasi, ajasin käed laiali ja karjusin talle:“WHAT THE FUCK ?“. Ta ikka ajas oma joru mingist kolmandast järjestikusest veast. Selle aja peale olid juba mu iirlastest tiimmeidid kohal ja astusid vahele. Mõelge nüüd. Oleks ju hea pealkiri Austraalia telekanali WIN õhtustes uudistes : „Eestlane põhjustas Iiri – Saksa backbackerite vahelises jalgpallimängus massikakluse.“ . No minul on natuke naljakas igatahes. Pärast läksin surusin poisile käppa ja ütlesin, et sorri, kui haiget said, me Eestis mängimegi natukene füüsilisemat mängu. Mõtlesin, et sakslased ongi kõik sellised tainapead, kuid eksisin. Peale mängu tulid paar tema tiimikaaslast minuga rääkima ja vabandasid oma meeskonnakaaslase käitumise eest. Hosteli kutid ja üks neiu muidugi rääkisid, et enne mängu oli juba teada, et sellel kutil kellegiga mingi keiss tuleb ,sest pidavat ta olema selline hosteli isa seal. Teate küll ju neid, kes ennast täis joovad ja siis kõigiga tüli norima hakkavad. No ja nüüd jälle mina olin ikka see ainuke, kes talle ette jäi. Tegelt jäi ju tema mulle ette. :P
Ahjaa, kõige olulisemast. Mängu tulemusest. Peale seda kähmlust oli mängida jäänud veel miski paar minutit. Otsustasin siis endast viimase välja pigistada ja rohkem ründefaasis kaasa lüüa. Saime nurgalöögi, ning ka teise, mille ma peaga sisse lõin. No ja ei olnud ju kõik iirlased vähe sõbrad, ah? :D Eestlane tuli, nägi, viskas sakslased võssa ja võitis. :D Okei, okei, tegelikult ei võitnud, aga 2:2 viigi saime küll kätte.
Peale mängu läksime kõik hostelisse oma kasti õlut jagama. Nägime seal palju tuttavaid ja tegime mõned õlled ning hiljem viis meie kaine autojuht Stephen meid ilusti koju tagasi. Lõpp hea, kõik hea.
Laupäeval ärkasin ja tundsin end jube kehvasti. Paari õlle tõttu tavaliselt nii hull küll ei ole. Päeva peale jagasin lahti, et sain vist peale jalkat külma. Peale mängu olime ju läbi vettinud ja peale seda istusime kõik samade riietega hosteli hoovis ja nautisime õlut. Eks sain seal külma. Nüüd istun, kraadin ja joon teed. Kurgukommide maitse hakkab ka juba vastu. Loodan, et homme on juba parem. Kolmapäevaks tahaks terve olla. Perthi minek, ei taha haigeks küll jääda.
Laupäeval ja täna tegime Starkiel vastavalt 13:00ni ja 12:00ni tööd. Peaaegu iga päev on Briggsy meile tunde juurde kirjutanud. Ma räägin, siin on hea töötada. Ülemus hoiab sind, südametunnistus taob kohe jalaga takka ja töökvaliteet läheb aina ülesmäge. Eksole.
Laupäeval võttis Briggs mind lambist autopeale ja viis tiirule. Rääkisime kõigest muust, kui tööst. Lõpuks uuris ta, et miks Roger laisaks või lohakaks on läinud. Arvas vist, et tunnitöö on liiga pähe hakanud. Ma ei osanud selle peale midagi kosta ja ütlesin, et teeme suht ühes tempos koguaeg. Selle peale palus ta mul Rogeril kätt pulsil hoida. Ei tea mis kamm on, nad saavad koguaeg üksteisest valesti aru. Või õigem oleks öelda, et kumbki ei saa kummagist mitte midagi aru. :D Mõnikord kukuvad need vestlused kõrval vaadates päris naljakana välja.
Olgem ausad, ega ma ise ka kõigest aru ei saa. Näiteks sain täna alles aru, kui uurisin, et kes see Debby on, kellest ta koguaeg räägib? No ja siis ta ütles, et Roger. Nii, et Rogeril on ka märkamatult hüüdnimi tekkinud. Miks just iiri naisterahva nimi, seda ma ei tea, aga iirlasteks kutsub ta meid küll koguaeg. Küll saan mina jälle pähe, et olen auto kuskile jälle valesti parkinud nagu iirlane ja küll saab Roger, et ta jälle kilplast mängib. Ühesõnaga Briggsy arust on iirlased lollid (seda muidugi poolnaljaga). Meie oleme aga tema arust iirlased, sest ta ikka koguaeg küsib, ega meil eestlastel iirlastega sugulussuhteid ei juhtu olema, kuna me sama rumalalt vahel käitume. Iirlane = loll = eestlane.
Ei, tegelikult on Briggsyga hea naljatada. Samas saab temaga ka tõsisematel teemadel vestelda. Mingisugune vastastikune austus on meil algusest peale temaga olnud. Ta ei ole meid kunagi ninapidi vedanud ega oma sõnu väänanud. Erinevalt Kevinist, kes lubas 31. Detsembril (nädalavahetusel), et töötame 12:00ni. Lõpuks vahtisime seal 16:00ni. Teine kord ütles, et nädalavahetustel enam tööd teha ei saa ja tahtis kaastunnet, kui me talle appi ei läinud, kuid järgmine reede tuli sama jutuga, et me nädalavahetusel tööle tuleks. Nii on. Väänad korra oma juttu, oled tropp. Väänad kaks korda...eksole.
Mis ma teile siis veel räägin. Vabandan ikka veel selle pika vahe pärast, aga eks te saate aru. Hetkel pole nagu midagi rääkida ka, kuna oleme 100% töörežiimil. Täna on pühapäev, oleme kõik üsna kurnatud 7 päeva töötamisest. Homme paneme edasi, kuni 10 päeva täis on ja siis saame 4 päeva puhata ja mängida. Ei jõua ära oodata. Õnneks Briggsy laseb meid veits varem minema ja hea asi on see, et tundidega me ei kaota, kuna kirja laseb ta meil ikka rohkem panna. Waka waka, võtke välja Graphite Road, võtke välja ja jõudu tööle!
Üks väike seik veel enne kui lõpetan.
Nimelt eile tööl olles, leppisin Jeffiga kokku, et lähen peale tööd tema juurde FIFA’t mängima. Vahel on hea majast välja saada ja teiste sõpradega ka suhelda. Lendasin kohale ja sain kohe tänu kahele omaväravale ja punasele kaardile pähe. Okei, okei.. tean, et see jalka jutt kedagi ei huvita ja liigun looga sujuvalt edasi. Mingi hetk ilmus ülevalt toast mingi unine sell. Ütlesin talle tere, vaatasin Jeffile otsa ja mängisime edasi. Tuli välja, et see tölpa oli Jeffi sõbranna/toakaaslase kutt. Läks SpongeBobile järele. Just ,just. Selle tüdruku hüüdnimi on Kantpüks Kalle või kuidas see multikategelane Eesti keelde tõlgituna oligi. Tund aega hiljem kuulsin maja eest kõva kärgatust. Mõtlesin, et huvitav, kas keegi tõmbas nüüd minu autole paugu sisse. Ei tõmmanud. Ei teadnudki, kas olla kurb või õnnelik, sest kindlustuse kaudu maha kantuna oleksin normaalselt klotsi saanud. :D
Koheselt uksele minnes märkasime üht maasturit, mis oli läbi kiviaia sõitnud. Ja kes tuli roolist välja? Spongebooooob! Tubli tüdruk. Proovis sõita, aga lube polnud, ajas automaatkastil kogemata hoovi keerates piduri ja gaasi segamini. Vaene plika. Kutt hüppas rooli ja sõitis kiirelt minema, parkis auto teisele poole maja. Selleks hetkeks oli juba mingi naaber rõdu peal ja uuristas mis toimub. Spongebob muidugi sõimas selle kohe läbi suurest hirmust ja saatis naabrimehe päris koledasse kohta.
Tagantjärele mõeldes, läks siis mul Marieli õpetades ikka vääääga libedalt kogu see protsess. Huuh!
Meie Jeffiga mängisime edasi, kuni Jeffile tuli telefonikõne sõbralt. Istusin siis üksi elutoas, välisuks lahti. Järsku kuulsin kedagi ütlemas „knock, knock“. Hea, et „Who’s there?“ nalja tegema ei hakanud, sest uksele ilmus kaks politseihärrat. Üks oli juba tuttav, kes mulle trahvi tegi. Tundsin häbi. Nüüd nad arvavad, et olen kriminaal ja käin kriminaalidega läbi ka. Kurat!
Vahtisin seal tühja ja siis lasin Jeffil Spongebobi kutsuda, see saatis kuti uksele ja kutt võttis kõik omaks. Pandi puhuma ja kõik oli jonksus. Alko, autopaberite ja lubadega.
Ma istusin seal, jälgisin seda kammajjaad, kui ühtäkki kirsiks tordi peal astus tuppa meie agentuuri Diane. Käratas Spongebobile, et toas ei suitsetata. Kõigil oli karp lahti, et mis täna toimub? Ma muidugi hoidsin väga madalat profiili, sest no nüüd olen mina ka nende silmis halvas nimekirjas, kuna hängisin just mingil kuriteo hetkel (õnnetuspaigalt lahkumine) sealsamas. Oi fakk!
No „super“, Diane (Proffessional’s agentuurist) andis Jeffile kirja, et esmaspäeval kell 10:00 on koosolek rahu rikkumise teemadel. Kohale mitteilmumise korral visatakse välja. Kohale ilmumise korral arvatavasti samuti. Ühesõnaga on nad ikka korraliku jama sees. Jeffist on muidugi kahju, sest tema mängis samal ajal fifat, kui pauk käis ja pole milleski süüdi. Sedasama ütles ta ka oma toakaaslasele, et tal on jumala pohhui ja tema läheb esmaspäeval tööle. Ise korraldasid jama, ise koristad ära. Kõik. Arvatavasti on Jeff peale pühi kodutu.
Ah, et arvad teisiti? No vaatame, mis saab. Kui arvad, et Jeff kaotab/ei kaota kodu, siis vasta küsimustikule, mille leiad lehe ülevalt paremalt. :D
Ma tean, et ma olen õel, aga nalja peab ka saama. Vastuse, kas Jeff elab oma kahekorruselises korteris või kolis hotelli, saate teada juba järgmisel nädalal!
Väike lubadus. Nädalal, kui meie blogil 10 000 postitust täis saab, luban, et ronin üüüüsna kõrgele puu otsa ja teen sealt teile kõigile väga ilusa vaatega pildi. Millest jutt, saate järgmine kord teada, kui 10 000 posti täis on. Diil? Diil!
Luulenurga haiku:
Jalka on parim.
Palun jäta sein terveks.
Ära närvitse!
Ärge siis pidurit ja gaasi segamini ajage. Endal on lumi maas, hah!
Minu püss
Ma teen ka vahel süüa, päris ise tehtud burger, kõige parem burger!
Vähemalt minu Juusule maitses! :)
Thinnisime pirne. Veidi kahju oli isegi nii ilusaid vilju maha loopida.
Mis puuviljaga tegu? Õige, pirn! Juba õpite. :)
Mati paigaldus. Enne meie tööülesande täitmist.
Mati paigaldus. Pärast meie tööülesande täitmist.
Mu vanaema teeb imehead ahjuliha ja ahjukartuleid. Mu ema oskab kõiki toite hästi teha. Isa on seljanka tegemises maailmameister. Kala valmistamises minu vennale vastast ei ole. Nüüd pean tunnistama, et minu Mariel on neile kõigile päris vääriline vastane. Imeline kokk!
Tööle teeme kaasa konsentraadijooki. Põhimõtteliselt nagu siirup. Vasakul minu, paremal Mareli eelistus. Odav ja hea.
