Kalalkäik ning puhkus Tais ja Balil

21.05.12 – Kalli Ülle sünnipäev. Väike blogi sulle sünnipäevaks! Kalii- kalli.

Tere, Mariel olen. Mõtlesime Rainiga, et hakkame uuesti blogi kirjutama. Mina pakkusin lahkelt välja, et võin hea meelega meie senistest seiklustest tagant järele kirjutada, kuna Rainil on kalamälu ja ta nagunii ei mäleta ja siis Rain hakkab uue hooga värsketest asjadest kirjutama. Jätkan lihtsalt sealt kus eelmine postitus lõppes.

Rain mainis eelmise postituse lõpus, et plaan on mõneks ajaks Manjimupist ja üldse Austraaliast ära minna – Taisse ja Indoneesiasse. Need maad on meil siis nüüdseks nähtud, aga sellest hiljem. Veel enne kui ma selleni jõuan, räägiks ma viimastest nädalatest mis me Manjimupis veetsime.

31. märtsil, minu issi sünnipäeval, pidas ka meie kallis Briggsy oma 63. sünnipäeva. Kingituseks tegime talle ühe pildi, kus ta hoiab püssi käes ja sihib taevasse lindude poole. Programmiga The Gimp panime lindude asemele enda hirmunud näod. Pilt raami ja kinkekotti. Briggsyle väga meeldis. Pidu oli tore, rahvast palju. Sai söödud joodud ja isegi tantsitud. Söökide juurde tagasi tulles räägiksin ma teile Briggsy nooremast pojast Bobbost. Oma isa sünnipäeval oli ta peakokk ja valmistas meile mageveest püütud krevette. Kõik kes mind vähegi tunnevad, teavad, et just kõige suurem mereandide fänn ma ei ole. Sellel saatuslikul õhtul muutus kõik. Ma seisin ise kõrval ja vaatasin kuidas ta lahtise tule peal grillis küüslaugu-mee-soja marinaadis krevette ja uskuge või mitte, aga juba selle lõhna peale mul ila voolas. Nagu te arvata võite maitsesid need imehästi, lausa jumalikult ja ma sõin neid terve õhtu. Eriti meeldis mulle see viis kuidas neid oma kesta seest sööma pidi. Alguses kangutades ja pusides, lõpuks juba nagu proff. Rain oli nendest vist veel rohkem sillas ja natuke õllesena said Bobbast ja Rainist sellel õhtul väga head sõbrad. Mehed leppisid isegi kokku, et ühel heal päeval peaks koos kalale minema. Tuli välja, et selleks heaks päevaks osutus järgmine reede – 6. Aprill ehk Lihavõtte pühade nädalavahetus.

Briggsy sünnipäevakink

Rain oli niii põnevil, mina muidugi ka, aga mitte nii põnevil kui Rain, sest elus esimest korda sai mees minna ookeani kala püüdma. Eriti põnevaks tegi selle asjaolu see, et sinna randa pääsemiseks pidime me läbima mõned kümned kilomeetrid liivadüüne. Esimest korda avanes meil võimalus katsetada oma 4x4 looma. Mõned päevad enne minekut käisime veel koos Bobboga poes ja ostsime korraliku õnge ja raskused ja konksud ja sada häda, mina neid asju ei jaga. Nädala ajaga olid otsustanud meiega veel liituda ka naabrimees Rodney ja Bobbo vanem vend Danny. Maru lahe seltskond! 

Reede varahommikul saime me kõik meie maja ees kokku, pakkisime veel mõned asjad meie katusele ja hakkasime kahe autoga minema- Rod tõi oma 4x4 maasturi ka. Bobbo jättis enda maasturi hoopis meie maja ette seisma ja hüppas Rodi autosse ja Danny pani meie auto peale. Sõit düünideni võis kesta kuskil tunnikese. Kohale jõudsime siis D’entrecasteaux ( häälda : diantrekastoo)  rahvusparki. Enne metsarajale asumist, mis siis düünideni viis, lasime veel rehvid tühjaks ja panime neliveod peale. See rada oli juba päris hull- kurveline ja rööpad ja vahel sõitsime nagu seinte vahel. Järsku keset metse nägime me lihtsalt mitmekümne meetrist liivamäge mis oli nagu aja jooksul metsa peale valgunud. Jäime seisma, tulime autost välja ja Rod ütles Rainile et: „ Nonii, nüüd lähme siit mäest üles. Ma lähen esimesena ja sa oota, igaks juhuks, et kui ma alla vajun, siis ma ei vaju sulle otsa.“ Tore küll. Mina hakkasin küll natuke kartma, aga esimesest ja kõige raskemast mäest saime ikka ilusasti üles. Mitte ilusasti vaid lausa mängeldes. Tubli 4x4 loom on meil ikka. Mäe otsast avanes meile ikka uskumatu vaade. Kell oli veel vähe ja seega saime olla tunnistajaks imelisele päiksetõusule. Selja taga laius lihtsalt massiivne kõrb. Igale poole kuhu vaatasid nägid ainult liivaorgusid ja liivamägesid. Klõpsutasime palju pilte ja läksime siis lõbusõidule ehk liiva peale rallima. Rain oli roolis nagu 16-aastane kes just load saanud. Ma vannun, et mingil hetkel ta lausa kilkas! Ka mina sain ajapikku oma hirmust, et me kindlalt kummuli käime, üle ja sain ka sõitu nautida. Päris nii julge ma aga küll polnud, et ise rooli minna. Peale lõbusõitu suundusime liivamaanteele, mis nägi välja lihtsalt selline, et mõlemal pool kuskil 50 meetriste vahedega olid liiva sisse torgatud pikad vaiad ja siis pidi nende vahel püsima.

 Vot selline liivamägi tuli meile metsas vastu

 Esimene jõhker mäkketõus

 Päikesetõus

Liivamaantee

 Mööda seda radapidi ja kuskil poole tunni pärast olimegi rannas! Autod parkisime alguses kuskil 20 meetrit vee äärest, aga kui ootamatult üks suurem laine tuli ja peaaegu Raini tossud kaasa viis, siis panime autod ikka 40 meetri kaugusele veest. Samal ajal kui mina lihtsalt tooli peal chillisin ja krõpsu sõin, askeldasid mehed oma õngede ja söötade ja ämbrite ja asjadega. Plaan oli hommikupoole püüda heeringaid ja neid heeringaid õhtu poole söödana kasutada, et lõhet püüda. Heeringat püüdsime kalmaariga. Heeringaid saime ikka normaalselt, kuskil 12 tükki vist kui ma õigesti mäletan. Pluss mina püüdsin veel ühe krabi ja mingi kollaka kala mis oli liiga väike niiet Bobbo lõikus selle kohe neljaks ja viskas vette söödaks, et kalad meie juurde tuleks. Krabiga tegi sama moodi. Päeva peale läks meil kõht tühjaks ja siis Bobbo praadis meile panni peal õli sees heeringat mille ta tegi jahuseks ja raputas peale sidrunisoola ja küüslaugusoola. Lihtsalt imeline! Sellel õhtul õnnestus ainult Bobbol üks lõhe püüda. Pimeduse saabudes tegime lõket ja mõned õlled. Rand oli selleks ajaks juba suht rahvast täis ja pidu käis igal pool. Eriti populaarne paik pidi olema pühade ajal. Varsti läksime autosse magama ja hommikul kui mina ärkasin, oli Rain juba mitu heeringat püüdnud ja isegi ühe ülisuure lõhe! Lõuna paiku pakkisime ajsad ja asusime kodu poole. Tagasitee oli raskem, sest enamjaolt pidime sõitma ülesmäge. Asjaolu tegi veel raskemaks see, et kõik see rahvas mis sealt edasi tagasi oli voorinud, oli maha jätnud üsna sügavad rööpad. Aga jällegi saime ilusasti hakkama.

 Meie laagerplats

 Sedasi püüab minu musi kala

 Tuleb välja, et sedasi näkkab. Raini esimene heeringas.

 Meie seltskond

 Imemaitsev Bobbo valmistatud heeringas

 Ise püüdsin ka!

 Rain sai ka ühe krabi

 Kalamees ja kalanaine

Raini rekordsaak

Koju jõudes tuli läbi Briggsy välja, et Manjimuppi olid külastama tulnud Merike ja tema peika Colin! Kuna neil tagasi minekuga kiiret polnud, siis pidasime meie juures nendega ühe toreda peo maha! Nalja ja naeru jagus terve õhtu. Ütlemata toredad inimesed ikka.

Esmaspäevast (09.04 ) algas meie viimane nädal Manjimupis. Kui me sellest Briggsyle rääkisime siis alguses solvus ta ikka tugevalt. Õnneks järgmiseks päevaks oli ta juba jälle sõbralik ja soovis meile kõike head. Kuna laupäeval oli meil viimane tööpäev siis otsustasime lahkuda pühapäeva hommikul ja enne neljapäevast (19.04 ) lendu veel Margaret River ja selle ümbrus üle vaadata. Kahjuks suri meie „tubli“ loom täpselt peale viimase tööpäeva lõppu välja. Mis viga oli? Seda ei saanud me enne esmaspäeva teada, sest kõik autotöökojad olid nädalavahetusel kinni. Nii palju siis Margaret Riveri plaanist. Hoidsime hinge kinni, et ikka lennuki peale jõuaks. Kokkuvõtteks oli mingi õlisurvepump vms segast panema hakanud ja andis arvutile teada, et õlisurve on liiga madal ja sellepärast ei läinud meil auto käima. Kolmapäevaks saime auto korda.

 Enne Manjimupist lahkumist käisime pühapäeval veel Starkie Road’il töötava Phil’i juures lõunasöögil. Vanamees oli meile vaaritanud suured seapraed ja juurviljad ja kartulid ja herned ja loomulikult ei puudunud laualt ka külmad õlled. Ülimaitsev söök oli. Peaegu nagu Eesti jõulupraad, ainult hapukapsas oli puudu. Pluss kinkis ta mulle lahkumiskingituseks üliarmsa pehme koaalakaru mänguasja! J Väga südamlik ja tore onu.

Nonii! Manjimupi olime nüüd siis selja taha jätnud ja Perthi Justini juurde sõitnud, kes lubas lahkelt meie auto eest hoolt kanda seni, kuni me reisil oleme.

Phil'i vaaritatud imemaitsev lõunasöök

 Neljapäeva õhtul kell 8 algas meie reis Perth – Bali – Tai – Bali – Perth . Perthi lennujaamas läks kõik libedalt ja öösel kell 12 saabusime Indoneesiasse. Kuna meie järgmine lend läks kell 12.30 järgmine päev ja me saabusime nii hilja siis otsustasime öö lennujaamas veeta. No päris nii ei läinud. See eest aga veetsime me öö lennujaama ees maas magades, sest lennujaama sisse,  seal kus toolid olid, lasti alles 3 tundi enne lendu. Oli see vast huvitav öö. Mina magasin nagu lapsuke ja rain pidas minu ja asjade üle vahti.  Muidu polnud vigagi, ainult et kõva oli ja mööda seina ääri jooksid 10 cm prussakad. Hommikul kui ma üles ärkasin, läksime McDonaldsisse hommikust sööma ja järsku ei tea kust sai mulle käe peale 3 cm prussakas kes lidus mul mööda kaela üles selja taha! See oli lihtsalt kirjeldamatult õudne! Mina hakkasin suurest ehmatusest loomulikult nutma ja siis kohe naerma :D Aga rõve oli ikka. Fuhh. 

 Veel rõõmsameelne

Ma suudan ikka igal pool magama jääda

Varsti saimegi lennuki peale ja lennul Taisse magasime mõlemad terve tee.  Tai lennujaama jõudes pead sa tegema viisa, et riiki siseneda. Selleks on sul vaja enda pilti ja 25 USA dollarit. Meie muidugi ammu teadsime seda kõike ja pildid olid ammu Manjimupis valmis tehtud, aga ups, maha jäid. Õnne kombel leidus mul rahakotis Raini ja enda pilt. Joppas.

Tais veetsime kokku 13 päeva. Juba enne reisi leppisime Rainiga kokku, et ei veeda kogu puhkust ühe koha peal, vaid proovime ikka võimalikult mitmesse kohta jõuda.Esimesed kolm päeva  asusime Phuketis Patongi ranna piirkonnas. Hotell oli ilus ja mõnus ja  10 minuti kaugusel  linna keskel asuvast pea peotänavast – Bangla Road’ist. Juba esimesel õhtul seadsimegi oma sammud sinna poole. Tänavate ääred olid täis igasuguseid putkasid ja massaži salonge ja kõik hüüdsid meile, et tulgu me ikka nende poodi või salongi. Seekord ei läinud. Veel enne Bangla Road’ile jõudmist käisime esimest korda siis Tais Tai toitu söömas. Rain tellis oma lemmiku – Tom yum’i supi ja mina tellisin kana küüslaugusoolas ja basiilikus. Mõlemad jäime ülirahule. Peale sööki liikusime Bangla Roadi poole ja kui me  kohale jõudsime siis oli esmamulje ikka päris hull! Väga palju rahvast ja ööklubisid mõlemale poole kuni silm ulatub! Poolpaljad naised ( kes võisid vabalt olla ka mehed) jalutamas mööda tänavat ja klubides laudade peal tantsimas. Teisel korrusel olid postid ja piigad tantsisid. Me ei osanud kohe seisukohta võttagi. Jalutasime ühele poole lõppu välja ja siis teisele poole ja siis jälle keskele tagasi. Oma teel nägime pesuehtsaid Ladyboysid. Need on siis naised, kes on tegelikult mehed ja kes näevad välja nagu väga ilusad naised. Neil olid seljas nagu kabaree trikood koos suuurte sulgedega nii selja taga kui ka peas ja hullud kontsad ja meik ja soengud ja oeh. Neid oli seal vähemalt kümme ja kõik olid erinevat värvi riietega ja sädelesid ja kui aus olla siis oli neid väga ilus ja huvitav vaadata. Võtsimegi istet ühes baaris, tellisime õlled ja jäime neid olevusi jälgima. Nende töö oligi meelitada inimesi endaga pilti tegema ja siis küsid natuke raha. Meie pildistasime niisama salaja neid.  Paari tunni pärast läksime koju, sest lennu väsimus sai meid kätte.

 Meie oma baaris Bangla Road'il

Ladyboy

Järgmise päeva hommikul otsustasime minna ja ranna üle vaadata. Läksime randa, vaatasime üle ja tulime tulema. Kole räpane oli. Enam sinna tagasi ei läinud. Haises ka, sest kogu reovesi mis tänavalt kuskilt majade alt vihmaga välja tuleb voolas sinna randa. Läksime parem hommikust sööma. Restorani valik osutus üsna raskeks, sest kindlalt tahtsime saada club sandwitchi mis Rainil viimasest reisist isaga koos Taisse meeles oli. Kell võis olla kuskil 10 aga kõik kohad olid kinni või lihtsalt ei sobinud meile. Järsku hakkas sadama hullu paduvihma, nagu ämbriga kallati vett taevast alla ja me jooksime esimesse varjualusesse mis osutus hommikusöögi restoraniks. Saime mõlemad oma club sandwitchid söödud ja läksime hotelli tagasi ja katusele basseini lebotama. Peale seda võtsime veel ühed Tai massaažid ka. Rain, kes väga massaži fänn pole, jäi ülirahule! Mina sain natuke haiget, aga polnud hullu.

Kurikuulsad Club Sandwitch'id

Rooftop pool. Hotelli katusel lebos

Kuna mina polnud Austraaliasse tulekust saadik juuksuris käinud, sest Aussis on see väga kallis, siis otsustasime, et õhtul enne välja miekut käime mõlemad ka juuksurist läbi. Salonge on seal iga nurga peal. Ja piinlikult odav on ka. Astusimegi siis esimesse ette juhtuvasse salongi sisse ja suure surmaga suutsime ära seletada, et Rainil vaja masinaga lühikeseks ja minul ainult katkised otsad.Värvida ma ei julgenud ikka. Rain istus tooli ja mina läksin peapessu. Kui meil Eestis on toolid ja kraanikauss, siis Tais on massaaši laud ja kraanikauss. Väga ebamugav. Tädi sõna otseses mõttes kratsis mu pea puhtaks ja siis istusin mina ka tooli. Toolis istusin ma kokku kuskil tund aega. Lõikamiseks kulus selleks 5 minutit. Ta lihtsalt kammis kõik mu juuksed korraga selja taha ja lõikas otsad ära! Ja siis kiht kihi haaval kuivatas mu juukseid ülejäänud tunni. Vastupidi oleks pidanud ikka olema. Mina rahule ei jäänud ja Rainil ka turritavad siiamaani üksikud pikad karvad üle terve pea. Igatseme mõlemad  ikka minu emme juuksurit.

Juuksuris

Peale juuksurit läksime Iiri pubisse jalkat vaatama ja sööma! Nagu needus on see, et alati kui mina ja Rain koos väljas jalkat vaatamas käime, siis ei lööda mitte ühtegi väravat. Sedasi ka seekord. Õhtu lõppes jälle samas baaris Bangla Road’il .

Järgmisel päeval otsustasime, et esialgu meile Patongist aitab ja ostsime järgmiseks päevaks ehk esmaspäevaks paadi piletid Krabi saarele. Pühapäeval jalutasime veel linna peal ja käisime Jungceylon’i  shoping keskuses. Üüratu suur oli teine.

Jungceyloni kaubanduskeskus

Esmaspäeva hommikul korjas meid väikese hilinemisega üles üks minibuss ja viis meid sadamasse kust me kiirpaadiga sõitsime Krabi saarele. Kohale jõudes haakis kohe üks Tuk-tuki juht ennast meile sappa ja meil ei jäänud suurt muud üle kui siis paluda tal meid meie hotelli sõidutada. Panime asjad maha hotelli ja läksime linna ja randa avastama. No see rand oli nüüd küll valge liiva ja helesinise veega paradiisirand. Taustaks kohe ranna kõrval hiigel mäed! Võimas. Jalutasime siis niisama mööda randa kuni ranna lõppu ja järsku avastasime, et oleme keset ahve! Vabas looduses ahvid! Ja mitte mingi kaks-kolm vaid ikka kaks-kolm kümmend. Jälgisime huviga kuidas üks mees neile banaane andis. Viis banaani ahvi nina alla ja siis ahv võttis kinni ja hüppas mööda kätt õla peale ja sõi seal. Mina tahtsin ka omale väiksest ahvipoissi õla peale ja otsustsime järgmine päev koos banaanidega tagasi tulla. Selleks korraks lahkusime rannast ja läksime õhtust sööma. Enne seda käisime veel mõlemad õlimassažis ka. Restoran oli imelius  ja toit oli Raini sõnul parim, mis ta terve Tai reisi jooksul sai, ainult et portsjonid olid liiga väiksed. Enne koju minekut haarasime veel tänava peale omale chicken satay’d. See on siis kaheharulise puupulga vahele aetud 20 cm pikkune kanafilee mingis maailmaparimas marinaadis ja lahtisel tulel grillitud. Väike purk õlle ka kõrvale ja keele viis alla!

 Teel Krabile

 Tuk-Tuk

 Meie rand Krabil

 Mägi, mille nõlvalt läks laudtee teise randa

 Ahvid!

 Ahvid beebidega

 Väike nunnu

 Kaks ahvi :)

 See sai Raini peale hirmus tigedaks

Ilus restoran Krabil

Järgmisel päeval ostsime kohe hommikul esimese asjana 10 banaani, mis pakiti meile tavalise plastik kilekoti sisse ja suundusime ahvide juurde. Kuna ilm oli väga palav, siis ostsime tee pealt veel omale puuvilja-jääjoogid ka. Ausalt, me ei jõudnud veel rannas päris õigesse kohta kohalegi, kui juba eemalt kaugelt hakkas üks suur suur ahv meie poole jooksma. Eesmärgiks oli tal meilt kõik banaanid omale saada. Banaanid olid Raini käes ja kätte sai ta need sealt üsna kiiresti. Raini kaitseks võin öelda, et see ahv oli SUUR ja kuri ja hammastega. Oleks siis asi sellega piirdunud. Teised ahvid tulid meie jääjooke jahtima! Enne kui ma oma joogi maha viskasin ronis ikka päris mitu ahvi mul küljes. Pärast korjasime me ikka kõik prügi maast üles. Ning kuna banaane oli 10 siis suur kuri ahv ei jõudnud kõike ära süüa vaid sõi igast banaanist pool. Korjasime siis jäägid maast üles ja saime väiksemaid ka toita. Pärast seda tegime „väikese“ matka üle mäe järgmisesse randa. Nimelt algas meie rannast selline laudtee/laudtrepp, džunglisse ja sealt džunglist üle mäe järgmisesse , väiksemasse randa. Minu jaoks oli see päris jube sest mu jalanõud ei olnud just kõige sportlikumad ja lihtsalt tapvalt palav oli. Trepi astmete vahed olid järsud ja suured ja kohati ei näinud just kõige kindlamad välja. Igast elukaid nägime ka ja tagasi tulles ehmatas üks ahv ka meid. See teine rand kusjuures oli väga ilus aga me veetsime seal ainult 15 minutit, sest see oli mingi hotelli rand ja me võisime ainult vaadata seal.Järgnevad päevad möödusid lihtsalt lebotades küll toas ja basseini ääres.

 Suur-kuri-varas-ahv

 Meie banaane mugimas

 Rain sai sõbra omale

 Sõberik

 Tuttpütt

 Algas rännak mööda laudteed

 Leia pildilt mind

 =)

 Lõppsihtkoht

 Kohustuslik pilt võõras rannas

 Hoiatussilt tagasiteel

Meie hotelli bassein

 Kolmapäeval ostsime piletid Koh Phi Phi Don saarele. Kui me siis neljapäeval kohale jõudsime, leidsime me ennast imelilusas paradiisis olevat. Sellel saarel polnud ühtegi mootorsõidukit, ainult jalgrattad. Long Tail Boat’idega ( pika sabaga paadid) sai liikuda ühest rannast teise. Hotell oli kohe sadama lähedal ja ühtlasi ka linna keskel. Viskasime asjad tuppa ja läksime sukeldumis agentuuri otsima, sest kindel plaan oli ära teha PADI Open Water Diver Course ehk siis selle kursuse lõpuks saaksime me  rahvusvaheliselt tunnustatud sukeldujateks, kellel on luba sukelduda kuni 18 m sügavusele ilma õpetaja abita. Mõtlesime veel, et ei otsusta kohe esimese agentuuri kasuks mis tee peale jääb,  aga tuli välja, et esimeses kohas olid kohe inglise keelt rääkivad, Inglismaalt pärit, üli toredad inimesed, niiet ostsime ikkagi esimesest kohast. Küsisime veel nõu kuhu snorgeldama minna tasuks ja asusimegi Long Beach’i ( Pika ranna) poole teele, kus väidetavalt pidid Black Tip Reef Shark’id (musta uimetipuga haid) olema. Ka see pooletunnine matk läbi džunglite ja mägede võttis päris läbi. Kohale jõudes leidsime me lihtsalt üli ilusa ranna. Rahvast oli ka normaalselt kahjuks. Otsisime siis koha kust saaks snorgeldamisvarustust laenutada ja selgus, et kui tahad laenutada, pead 2000 Bahti tagatiseks jätma, pluss veel 300 bahti laenutamine ka. Kahjuks oli meil kaasas ainult 800 bahti ja ei saanudki seal rannas snorgeldada. Kuna olime raskest matkast suht läbi ja higised, siis enne tagasi minekut väikese ujumise tegime ikkagi. Matkama enam ei läinud, vaid laisad nagu me oleme, võtsime vee takso. Natuke tusaselt marssisime oma agentuuri tagasi, maksime oma kursuse ära ja rääkisime,  mis seal rannas juhtus. Sõbralikult laenas tädi meile oma varustuse ja ütles, et minge nüüd teisele poole, laenutage kanuu ja seal on veel üks rand nimega Monkey Beach, kus snorgeldada saab. Kell oli alles kolm päeval, niiet miks ka mitte. 10 minti jalutasime, laenutasime kajaki, viskasime asjad kummikotti ja hakkasime avamere poole sõudma. Et sinna randa jõuda oli meil vaja ümber kalju sõita. Lainetus oli vastu, aga kuskil 15 minutiga olime teises rannas kohal. Imeilus väike rand koos džungliga ja saime oma esimese snorgeldamise ka tehtud! Tagasi eelmisesse randa jõudes avastasime, et vahepeal oli mõõn olnud, niiet Rain pidi kuskil 150 meetrit seda kanuud käes kaldasse sikutama. Väsinud kogu sellest matkamisest ja sõudmisest ja ujumisest, käisime söömas ja vajusime voodisse. Järgmisel päeval algas meie sukeldumiskursus.

 Long Tail Boat ehk paaditakso Phi Phi saarel

 Long Tail Boat

Kahekesi Monkey Beachil oma kajakiga.

Terve reedene päev möödus meil kella 9st kuni kella 5ni klassiruumis videosid vaadates ja teste tehes. Väga väsitav oli. Laupäeval saime vette ka minna. Sügavale meid veel ei lastud, niiet läksime kolmekesi – mina, Rain ja meie sukeldumisinstruktor Luke, sadama kõrvale randa. Harjutasime mitmeid skille (oskusi) nende hulgas, kuidas vee all hingata, maski ära võtta, mida siis teha kui endal või sõbral õhk otsa saab, kuidas saavutada õige tasakaal vee all nii, et sa põhja ei vaju ja samas ka vee peale ei tõuseks. Väga tore ja samas ka väsitav päev oli. Õhtul käisime jälle restoranis ja sealhulgas proovisime ära ka kalateraapia jalgadele. Põhimõtteliselt istud, jalad põlvini vees ja siis väikesed kalad söövad su jalgadelt surnud naharakke. Hirmus kõdi oli! Peale seda läksimegi hotelli ja magama ära, sest järgmisel päeval pidime varakult juba laeva peale minema, et teha oma esimene avamere sukeldumine. Rain oli enne ka kaks korda Egiptuses sukeldunud, aga minu jaoks oli see täiesti esimene kord.

Pühapäeval asusime siis varahommikul teele. Päeva peale oli plaanis teha kaks tunniajast sukeldumist. Esimeses kohas lootsime näha haisid. Neid samu Black Tip Reef haisid kes meil paar päeva tagasi nägemata jäid. Luke ütles, et kui veab, võime Leopard Haid ka näha. Jõudsime kohale, panime ise oma varustuse kokku, tegime Rainiga üksteisele kontrolli, et kõik ikka töötaks ja korras oleks ja hüppasimegi otse laeva pealt sulpsti vette! Enne vee alla minekut tegime veel vee peal paar harjutust ja laskusimegi alla. See päev käisime me ainult 12 meetri sügavusel. Black Tip Reef sharke küll ei näinud, aga see eest nägime Leopard Haid (2m pikkust). Loomulikult nägime me veel palju muud huvitavat ka, aga siia neid kirjutama ei hakka. Teisel sukeldumisel nägime suuri merikilpkonni ja veel palju muud pisemat. Tagasi sadamasse jõudes oli kell kuskil 1 päeval. Puhkasime kodus natuke ja läksime välja sööma restorani, mida Luke meile soovitas. Ajuvaba kui head söögid lihtsalt Tais on!

 Peale esimest sukeldumist

 Ise väga rahul ja õnnelikud, et Leopardhai meid nahka ei pistnud

 Luke - meie instruktor

 Kõik OK!

Sünnipäevaallveemusi

Esmaspäev, 30.04 , viimaste sukeldumiste päev, Phi Phi saarelt lahkumise päev ja ühtlasi ka Marieli sünnipäev! Sukeldumised möödusid ilma suuremate draamadeta. Kahjuks oli nähtavus ainult 5m niiet põhimõtteliselt nägid ainult oma nina ette. Paigad ise olid huvitavad. Käisime kunstlikult ehitatud korallriifi juures. See nägi välja selline, et suured betoonist seest tühjad kuubikud olid üksteise peale laotud, nagu klotsid ja korallid olid nende külge kasvanud. Väga omapärane oli. Esimesel sukeldumisel oli hoovus ka suht tugev, niiet vahepeal ujusid lihtsalt koha peal või lausa tagasi natuke. Huvitavaid kalu nägime ikkagi.

Kella 1ks olime jälle tagasi ja saime oma sukelduja logiraamatud kätte ja kaardid peaksid koju saabuma! Oleme nüüd ametlikult sukeldujad. Jeeeee.

Tehis korallriif

PADI Open Water Course edukad tudengid

Varsti läks meil paat tagasi Patongi, sinna kust meie Tai reis algas. Otsustasime seal minu sünnipäeva veeta. Hotell, mis me selleks korraks broneerisime, oli kõige ilusam hotell kus ma kunagi käinud olen! Tegime Rainiga ennast ilusaks ja lähksime välja restorani sööma ja shampuse pokaale kokku lööma. Peale seda suundusime jälle ikka Bangla Road’ile ja pidasime ühe korraliku peo maha koos uute sõpradega Hollandist! Sellel õhtul sain ma käes hoida leemurit ja temaga pilti teha. Pisike nunnuke oma kurbade suurte silmadega ja pehmete käekestega! Maailmaarmas lihtsalt. Ma kannan oma käekotis meie pilti kaasas ja vähemalt üle päeva vaatan seda. Ta oli tõesti väga armas.

 Minu kaks nunnust

Mina oma nunnuga

Teisipäeval magasime lihtsalt pool päeva ja õhtul käisime veel shoppamas mulle iPhone’i mille Rain mulle sünnipäevaks kinkis, aga veendusime, et Taist pole just kõige targem seda osta, sest karantii oleks siis ainult Tais, niiet oma iPhone’i sain ma kätte Austraaliast hoopis!  Öösel vastu kolmapäeva läks meil juba lennuk Indoneesiasse- Balile! Järgmine puhkus võis alata!

Sünnipäevajärgne hommikusöök.

2. mail jõudsime hommikul Denpasari lennujaama. Jah, sinna samasse lennujaama kus me ükskord terve öö veetsime. Seekord võtsime takso, maksime taksojuhile liiga suure summa, sest selleks ajaks olime me juba bahtidega harjunud ja ruupiatest veel ei teadnud midagi. Noh, lollid olime, aga ikka juhtub. Teine kord olime kõvasti targemad. Taksoga sõitsime Kuta ranna piirkonda, oma hotelli. Kõige vaesem hotell terve reisi jooksul, aga kannatas ära. Nagu alati, kotid tuppa ja linna peale laiama. Käisime paaris poes ja suures kaubanduskeskuses Rainile lühkasid ja mütsi otsimas, aga lõpuks ostsime ainult mulle kaks paari kingi. Peale seda läksime hotelli tagasi. Mina jäin magama ja magasin kuni õhtuni välja. Kell 7 äratas mind Rain ja ütles, et nüüd läheme Hard Rock Cafesse. Kuna ma olin kole unine siis just hea meelega ma sinna ei läinud, aga lõppkokkuvõttes oli meil ülitore õhtu! Bänd ja söögid ja Cafe ise olid hämmastavad. Jäime mõlemad väga rahule.

Hard Rock Cafe Balil

Järgmisel päeval ostsime Rainile mütsi ja läksime suurde veeparki! Lustisime seal pool päeva, tegime koha peal väikse uinaku ja läksime koju ära. Tee peal veel uurisime pileteid Ubudi – Bali sisemaale. Ei ostnud ära. Kogu see aeg oli Kutal meeletult palav. Võib-olla selle pärast olime me koguaeg nii väsinud ja uimased.

Reedel , 4. mail läksime lõunapaiku ikkagi sinna pileti putkasse tagasi ja võtsime takso ja sõitsime Ubudi. Selles väikses linnakeses pidi palju templeid olema ja üldse ilus. Taksojuht oli meil hirmus muhe. Terve tee jutustas meile Bali Hindu kultuurist ja jumalatest ja kuidas nad neid austavad ja pühadest jpm.  Väga huvitav ja hariv jutt oli. Veel pakkus ta meile jalgratta matka Ubudist kuhugi kaugele üles vulkaani juurde. Ütles, et ta teeb meile „ Very special price“ . Teame, teame seda very special price’i. Lubasime mõelda ja võtsime ta telefoni numbri.  

Ubudis oli meil jällegi väga ilus hotell. Ja seal oli rahulik. Eemal tänava mürast ja kärast. Nagu te juba teate – kotid tuppa ja linna peale. Tuiasime natuke peatänaval lõunasöögi paika otsides ja lõpuks otsustasime ühe jõekaldal asuva restorani kasuks. See oli väga muinasjutuline paik. Söök polnud just suurem asi aga ilus koht oli. Ülejäänud päeva veetsime hotellis basseini ääres lebotades.

Tee jõeäärsesse kohvikusse

 Meie hotelli bassein

Lebos

Kuna meile need ahvid ikkagi nii väga meeldivad, vaatamata sellele, et nad natuke kurjad on vahel, siis otsustasime järgmisel päeval ära käia kohas nimega Monkey Forest. See oligi tegelikult mets mis asus linna ääres ja oli ahve täis. Peale ahvide oli seal veel palju templeid- nii suuri kui ka väikseid. Suurtesse meid sisse ei lastud, sest seal käisid ainult päris palvetajad. Ühe suure templi ees tuli üks imeväike rääbaka väljanägemisega ahvipoiss minu juurde ja võttis mul kahe käega jalast kinni! Hea nunnu oli. Aga liiga pelglik oli ta ka niiet pilti ei jõudnud teha. Selle metsa ahvid olid hoopis teistsugused kui Krabil Monkey Beachil. Peaaegu kõik olid sellised suured ja suht hirmsad. Enamus ajast mina kartsin ja pugesin Raini selja taha kui mõni meile lähenes. Aga päris armsaid pilte ja videosid väiksematest saime ikka ka. Ja loodus oli lihtsalt kirjeldamatu. Me mõtlesime et läheme mööda ühte treppi alla poole ja vaatame mis seal on. Äkki veel mõni tempel. Seal olid ülikõrged puud ja väike basseinike suurte värviliste kaladega ja kui veel alla poole läksime, saime mööda vuliseva jõe kallast käia. Aga see oli nagu kaljudevaheline jõgi, niiet ruumi oli meil käia ainult kuskil meetri jagu mööda kalju seinu. Jõle lahe! Läksime koju tagasi ja lihtsalt lebotasime ülejäänud päeva. Öösel hakkas paduvihma sadama ja Rain arvas, et jube romantiline ja äge oleks padukaga ujuma minna. Noh, mõeldud tehtud. Tal oli võib-olla tõesti tore aga mina, kes ma läätsesid kannan, ei saanud pritsiva vee tõttu silmigi lahti teha, niiet minul jäi see ujumine lühikeseks. Mõte oli siiski hea.

 Monkey Forest

 

 Unimütsiga

 Perekond

 Kõrged puud

 "Erilised" kujud!

 Suhteliselt kitsas teeriba

 Väike nunnu

Riisipõld meie koduteel

Kuna tundus, et seal Ubudis nagu väga midagi teha pole, siis meenusid meie taksojuhi sõnad, kes mainis midagi mingist jalgratta matkast. Uurisime kohalikke hindasid ja tuli välja, et see very special price mis too taksojuht meile teha lubas, oli tõe poolest väga hea hind. Nimelt saime me põhimõtteliselt ühe pileti hinnaga kaks inimest!  

Pühapäeval, 6. mail tuli meile järgi väike minibuss ja sellega asusime üles vulkaani poole teele, et siis sealt jalgrattad võtta ja alla Ubudi jälle tagasi sõita. Peale meie oli grupis veel üks tüdruk Maisy – Californiast ja üks vanem paar Austraaliast – Darwinist. Kõik meeletult toredad inimesed. Poole tee peal tegime me peatuse ja tuli välja, et hinna sees on ka ekskursioon ühe linnakese kohalikku kohvi istandusse. Nad kasvatasid seal peale kohvi veel shokolaadi ube ja teed ja kaneeli puid nägime ja ilmselt veel midagi, aga ma lihtsalt ei mäleta. Näidati meile kuidas üks inimese käsitsi kohviube puhastab ja röstib ja tambib. Väga aega nõudev töö. Selle istanduse tegi eriliseks veel ka see, et nemad toodavad maailma kõige kallimat kohvi – Luwaki kohvi. See on üks väga eriline kohvi. Nimelt elavad neil seal vabas looduses puu otsas ja üks oli ka puuris, sellised väikesed kassi moodi loomad, kes söövad mingeid teatud kohviube ja siis kakavad nad täiesti tervelt välja. Töölised siis korjavad need junnid kokku ja korjavad oead sealt seest välja ja teevad selles kohvi. Oma sõnul  puhastavad nad oad ikka enne väga hoolikalt ära. Tänu selle looma seedemahladele on tollel kohvil väga eriline ja hea (!?) lõhn ja maitse.  Hiljem saime me igast erinevaid teesid ja kohvisid proovida ka ja sealhulgas ka seda kaka kohvi. Ausalt öeldes täitsa hea oli. Kaasa ostsime shokolaadi kohvi ja sidrunirohu teed. Need olid meie lemmikud.

 Toored kohvioad

 Luwaki kohvimasin

Luwaki kohv

Sõit vulkaani juurde võis jätkata. Üsna pea olimegi kohal ja arvata võite, et vaade oli lihtsalt hingemattev. Seal oli taamal suur vulkaan, selle kõrval kohe sama suur mägi ja nende kahe vahel suur järv. Väga uhke. Pildistasime oma pildid ära, saime kiivrid ja rattad ja panime allamäge ajama. Grupiliider, üks kohalik poiss, sõitis kõige ees ja näitas teed ja vahepeal viskas nalja. Nägime väiksemaid külasid ja riisipõlde. Kõik lapsed kes meid nägid lehvitasid ja hüüdsid „ Hellou“.  Olime sõitnud kuskil pool tundi ja siis hakkas paduvihma sadama. Kõrgel mägedes oli natuke külmem ka kui muidu ja mul oli ikka päris külm. Pusa ka kaasa ei võtnud. Kui vihm juba liiga hulluks läks, et enam silmigi lahti hoida ei saanud, tegime peatuse ja läksime mingi suvalise pere koju! Grupijuht ütles, et siin on kõik väga külalislahked ja abivalmid. Peatuse ajal rääkis ta meile Indoneesia kodu traditsioonidest. Iga pere kodu koosneb neljast väiksest hoonest pluss tempel. Ühes hoones magavad vanavanemad, teises nooremad ja kolmandas on köök. Nende kolme hoone keskel on selline katusealune, kus on ka voodi ja seal viiakse matuseid ja pulmi läbi. Üks päris jõhker fakt mis too kutt meile rääkis oli, et kui vana inimene hakkab surema, siis nad viivad ta sinna õue. Seal ta sureb ära ja siis nad matavad ta maha. Kusjuures kõik küla inimesed tulevad aitavad matusteks ettevalmistusi teha ja selles külas elas 600 inimest... kolme aasta pärast kaevavad nad selle surnukeha uuesti välja ja siis põletavad jäänused. Miks kolme aasta pärast? Sest täpselt nii palju aega kulub ühel perekonnal, et kremeteerimiseks vajalik summa kokku koguda. Väga jube minu arust. 

Vahepeal jäi sadu väiksemaks ja meile anti vihmakeebid. Hakkasime jälle allamäge minema. Grupijuht ütles sõidu alguses mäe otsas, et 80% sõiduteekonnast on allamäge, 15% tasane ja 5% ülesmäge. Varsti jõudsime siis selle ülesmäge kohani. Väga raske oli, aga mina väike loll üritan ikka alati vapram välja näha kui ma tegelikult olen. Sõtkusin siis suure vaevaga mäest üles, sedasi, et kordagi ratta pealt maha ei tulnud. Mäkke jõudes tegime pausi ja tänu oma lollile pingutamisele sain ma omale „pehmed jalad“ . Lihtsalt ei suutnud jalgu alla võtta korralikult. Sain 15 minutit saateautos kaasa sõita. Pärast sain oma tugevad jalad tagasi ja sõitsin ilma vaevata lõpuni välja. Kokku kestis sõit kuskil 4 tundi. Pärast oli meil kolme käiguline lõuna ka – supp, praad, magustoit. Väga maitsev oli.

 Baturi vulkaan ja Baturi järv

 Keset õue asub katusealune voodi, kuhu viiaksegi inimene enne surma

 Tulnukakeebid

Meie matkaseltskond

Selleks korraks Ubudist meile aitas. Järgmiseks päevaks ostsime kiirpaadi piletid Gili Trawangan’i saarele. Mina muidugi magasin terve paadisõidu jälle. Kohale jõudsime randa. Jah, meie suur kiirkaater randus otse rannaliivale. Ronisime siis aga paadi ninasse ja mööda redelit alla rannale. Jalad said märjaks aga oligi lahe. No see saar oli nüüd järjekordne paradiis. Trantsport käis jälle ainult jalgratastega ja üllatuseks ka hobukaarikutega. Kuna oma hotelli bronnisime me alles sama päeva hommikul siis ei olnud meil aimugi mis meid ees ootab. Meil lihtsalt polnud aega hommikul pilte vaadata. Küsisime kohalikelt kus see asub ja otsustasime, et jalutame kohale. Kokku jalutasime ikka oma pool tundi. Kui kõik teised hotellid oli täpselt ranna ääres siis meie hotell ei olnud. No 200m oli ta ikkagi rannast aga mitte ranna ääres. Nimelt kohale jõudes pidime me sisse minema ühest väga kahtlasest aiast. No see oli tõesti kahtlane- selline peenikestest okstest ise kokku sõlmitud aed. Teed nagu ka õieti polnud ja lehmakoogid olid igal pool. 3 minti jalutasime ja jõudsime kohale. Suur oli meie üllatus kui me leidsime eest ülimoodsad basseiniga 6 väikest majakest. Omanik tuli meile kohe vastu ja tutvustas ennast- Jim, Austraaliast. Väga tore. Juhatas meid oma majakeseni ja no jumal. Nii ilus oli. Uus, puhas, moodne – super! Jim oli aasta tagasi tulnud sellele saarele ja otsustanud oma hotelli püsti panna. Alguses ehitas ta ainult kolm väikest majakest ja basseini, aga äri läks nii hästi, et kolm kuud tagasi ehitas ta veel kolm majakest juurde. See kompleks asus keset kookospähkliistandust ja seal oli niii vaikne ja rahulik. Ainult linnulaulu oli kuulda. Rainile toodi kohe tervituseks üks värske kookospähkel kõrrega ja kuna mina just kõige suurem kookospähkli fänn pole siis mulle toodi popkorni! Panime asjad tuppa ja seekord ei läinud linnapeale, sest seal polnudki linna, vaid üks suur tänav, mille me juba ära nägime. Selle asemel panime hoopis ujukad selga, võtsime Raini MP3e, panime reggae käima ja lebotasime võrkkiikeded, mis olid basseini kõrval. Rain aga rüüpas oma kookospählit ja mina nosisin popkorni. No mida sa veel tahta võid! Basseinivesi oli ka lihtsalt täiuslik. Parajalt soe, aga mitte liiga soe. Peale lõunat jalutasime natuke sadama poole tagasi ja sõime mere ääres bungalos patjade peal istudes lõunat. Seltsiks olid meil väga viisakad kolm kassi. Peagi hakkas padukat sadama ja siis me lihtsalt ootasime seal bungalos millal vihm üle jääb, ise samal ajal värvilisi kokteile rüübates.

 Kookos ja popcorn

 Rain nautimas oma esimest värsket kookosemahla

 Väga lebo

 Bungalow kohvik

Copy ja Paste :)

Minule nii hirmsasti meeldis see hotell, et Rainil oli lausa tükk tegemist, et mind sealt eemale saada kas või sööma minekuks. Järgmisel päeval veetsime hommikupooliku basseini ääres päevitades ja ujudes. Peale lõunat suutis Rain mind ikka endaga kaasa meelitada snorklema minekuks. Kokkuvõttes käis ikka ainult tema ja minu kadeduseks nägi ja lausa katsus kilpkonna.  Mina chillisin lihtsalt rannas oma bungalos. Meie kõrval bungalos olid meile suureks üllatuseks kaks Soomlast – Jani ja Tanja, kes olid oma mesinädalatel. Soomlastele ja Eestlastele kombeks tegime rohkem kui paar õlle ja puhusime meelsasti juttu ning leppisime kokku, et õhtul lähme kõik koos ühte reggae baari sööma ja muusikat nautima. Nii tegimegi, väga vahva õhtu oli. Toredad inimesed!

 Rain snorgeldab

Kahjuks sai aku peale selle pildi tegemist tühjaks ja kilpkonna paremini jäädvustada ei õnnestunud.

Järgmisel ja ühtlasi ka viimasel päeval Gili saarel õnnestus mul jälle põiepõletik saada. Rain on mul ikka armas. Väga logu jalgrattaga sõitis ta edasi tagasi arsti vahelt ja tõi mulle rohtusid. Mina lihtsalt magasin kuni kella 5ni mil ta lõplikult tagasi tuli. Tõi isegi kolm pitsat koju kuna mina liikuda ei saanud. Super armas mees. Tuli koju ja jäi ise magama, kell 5 õhtul! Ja enne järgmist hommikut ei tõusnudki.  Mina olin muigugi poole ööni üleval, sest olin kella 5ni maganud. Vaatasin mitu filmi ära. Siinkohal võtan selle hetke ja soovitan kõigile, kes veel näinud pole filmi nimega „ Boy in the striped pajamas“. Tõsiselt ka.

10. mail võtsime lõunal hobukaariku ja sõitsime sadamasse. Ootasime oma paati paar tundi ja sõitsime tagasi Balile.tagasisõit oli liiga hull! Lained olid väga suured ja meie kiirkaater lausa hüppas! Üks naine isegi oksendas! Mingi ime kombel jäin mina jälle magama. No see on juba imelik. Sadamas tekkis  bussidega mingi eksitus, niiet meid sõidutati valesse linna. Meie tahtsime Kutale saada, et seal veel suures shopingukeskuses viimased shoplemised teha. Kutale jõudsime pimedas kuskil kell pool8 õhtul.  Kuna lennuk läks meil juba kell pool 1 öösel, siis shoppasime veel paar tundi ja läksimegi lennujaama. Selleks korraks oli siis puhkusereis läbi. Meie mõlemad jäime väga rahule ja lemmikuks kohaks hääletasime ühiselt Phi Phi saare.

Hobukaarikus

Tagasi Austraalia pinnal.

11. mail saabusime jälle Perthi. Kell oli 4 hommikul. Kuna ei tahtnud Justinit üles äratada siis ootasime lennujaamas 5 tundi enne kui tema juurde läksime. Need 5 tundi möödusid väga kiirelt, sest meil oli sõber seltsiks! Nimelt kui me lennujaama jõudsime ja välja ilma kaema läksime, jalutas meile vastu meie vana sakslasest sõber Nillosch Manjimupi hostelist! Tema isa oli talle teada andnud, et ta abiellub uuesti ja seega pidi Nillosch paar kuud plaanitust varem koju minema. Tema kaks aastat said nüüd läbi. Chillisime ja ajasime niisama lolli juttu temaga need tunnid ja juba varsti Justin helistaski, et ta on üleval! Võtsime takso ja varsti olimegi juba tema juures. Meie jätsime oma auto talle maja ette ja oi kui suur oli Raini ehmatus, et seda seal polnud! Justin seletas, et vahepeal olid nii tugevad vihmad, et ta viis selle vanemate koju shedi varju alla. Shed on farmidel selline suurem katusealune kus hoitakse traktoreid ja tööriistu jms. Justini vanematel on ka õunafarm.

 Totakad

Mina ja Nillosch

Kes teab, kes mitte, aga Justinil on sõbranna nimega Megan. Ja tema on otsustanud Londonisse elama minna. Ta elas Justini juures ja kuna ta nüüd Londonisse elama kolib pakkus Justin meile tema endsit tuba! Mõtlesime natukene ja olime nõus. Lükkasime oma põhja poole liikumise plaanid natukene veel edasi.

Nüüdseks oleme juba nädalakese Perthis olnud ja tööd otsinud. Rainile on mõned pakkumised tulnud, aga erinevatel põhjustel on ta nendest keeldunud. Mina käisin ka ühel intervjuul, kuid ei osutunud valituks. Eks näis mis saab.

19. mail oli minu kallil Rainil 25 sünnipäev! Veetsime terve toreda päeva kahekesi shopates ja kinos ja õhtul läksime Leigerti, Merikese, Colini, Stepheni ja Grainne’ga Lääne-Austraalia kõige suuremasse kasiinosse. Minu jaoks oli see täiesti esimene kord, kuna varem olin ma ju liiga noor. Vaatamata sellele, et see lihtsalt haigelt suur oli, oli see ikka rahvast pungil täis. Kasiinosse otsustasime minna selle pärast, et see on lihtsalt ainuke koht mis varahommikuni lahti on ja Rainil oli vaja vara hommikul Meistrite Liiga finaali näha. Nägime finaali ja masinates mängisime ka. Oli nii võite kui ka kaotusi. Viimased paar päeva oleme lihtsalt kodus olnud ja mõelnud, et kas me ikka tahame siia Perthi jääda. Selline tunne, et pole ju nagu Austraaliat näinudki. Eks näis mis siis lõpuks ikkagi saab.

 Leigerti kingitus Rainile

 Kasiinos

"Väikesed" ekraanid

Vot. Ongi minu lühike vahekokkuvõte tehtud. Nüüdsest peale kirjutab jälle Rain edasi.

Olge tublid ja palume vabandust nii pika pausi pärast! J