Head nimepäeva Ülle! :)

Väike ülevaade meie kolimisest ja mõni pilt ka.

13. veebruaril kolisime me Rainiga Perthist 40 km lõunas asuvasse Rockinghami. Lihtsalt selle pärast, et tuli tuju muutuseks. Rockingham on linnake mis on kolmest küljest veega ümbritsetud. Rannad igal pool. Meie maja juures on veel selline rand ka, kus iga päev mitmed kümned inimesed harrastavad lohe surfingut. See näeb nii lõbus välja, et isegi Rain mõtleb proovida. Mina nii hull vend pole.

Igatahes kolimise päev möödus ilma suuremate draamadeta. Saime agentuurist omale koduvõtmed, käisime ostsime omale vaiba ja mõned köögitarbed ja oligi nagu kõik. Kodu ise on ridaelamu, kahekorruseline, kahetoaline ja täiesti möbleeritud. Ainult teleka pidime ise juurde ostma.

Kolimise käigus jalutasime toas ringi ja vaatasime asju üle ja järsku Rain ehmatab, et USS! Pesuruumis. Vaatan, ongi! Hästi väike küll, selline 10-12 cm. Ma ütlesin Rainile, et võta suur nuga ja löö pooleks! Väikesed ussid on isegi ohtlikumad kui suured, sest nad on veel väiksed ja rumalad ja ei oska oma mürki jagada ning kui ründamiseks läheb, siis nad paugutavad kõik oma mürgi korraga välja. Rain siis vapralt lõi ta pooleks aga esimene osa pani ikka edasi, nagu midagi poleks juhtunud! Lähemalt vaadates olid tal ikkagi ülimegaväikesed jalad ka mis meie põrandamustri pealt alguses välja ei paistnud. Kurb, aga tõsi- Rain oli vapralt sisaliku saba maha raiunud L. Kui me oma viga taipasime siis hakkas meil tollest sisalikult kole kahju ja me aitasime ta lihtsalt õue tagasi.

Nii ja siis esimesel ööl kell 1 hakkas meil muidugi suitsualarm lõugama. No ja kinni ei jäänud. Vajuta seda nuppu palju tahad. Lõpuks kiskusime me ta lihtsalt alla ja võtsime patarei välja. Tegi küll ikka häält aga vaikselt suri ära. Õnneks.

Naabriteks on meil üks väga tore ja sõbralik vanamees Tony, kes meid juba külla kutsus oma tehtud õlle proovima. Käisime, ajasime juttu ja jõime 7% õlut. Väga tore oli. Teisel pool meid elab üks pere ja nemad on ka toredad. Üks õhtu tulime Rainiga koju kuskilt ja vaatame kõik nad koos maja ees vaatavad tähistaevasse. Tuli välja, et nad ootasid ühte meteoriiti, mis just täpselt see kell meist mööda pidi minema. Me ka siis ootasime ja kui ma poleks seda märganud siis ilmselt olekski see nägemata jäänud. See tuiskas ikka sellise kiirusega mööda et oioioi. Üle terve taevalaotuse mingi 10 sekundiga. Võimas. See pereisa seal peres on väikest viisi tähtede ja astronoomia entusiast. Sedasi ta teadsiski täpset kellaaega.

Eelmine nädalavahetus otsime me mulle uue auto ka, sest ma ei saaks muidu tööle kuidagi. Väike punane Ford Laser aastast 2000. See on siis mul elus esimene päris minu auto. Mis siis, et kahe peale maksime, ikkagi on see ostetud mõttega ainult mulle :D

Mõni pilt ka :)

 Minu punane nunnu.

 Valentini päeval viis Rain mind Õhtust sööma :)

 Päris "väike" šnitsel.

 Meie diivan :D

 Valentini päeva õhtu :) 

 Köögis.

 Elutuba. 

 Pesuruum.

 Magamistuba.

 Tagaaed.

 Trepid. 

 Vannituba. 

 Veel magamistuba.

Maja eest.

Kõik. Aitäh tähelepanu eest. Olge tublid! Kallid :)

2012/2013

No tere jälle! Mariel olen ikkagi jätkuvalt. Ei tulnud Rainil seda kirjutamise tuhinat tagasi. Ja nagu näha, minul ka mitte. Kuid siiski olen otsustanud nüüd selle uue postituse valmis kirjutada. Ilmselt tuleb jälle natuke pikem teine, sest siiski üle poole aasta on möödas juba.

Eelmise aasta sündmustesse ei hakkakski väga detailselt laskuma.

Mina sain tööle juuni alguses ja töötasin lihtlabase müügiagendina kes ukselt-uksele koputamas käis. Ma tegelikult isegi ei müünud midagi vaid lihtsalt leppisin oma inimeste ja klientide vahel kohtumisi kokku. Nemad andsin finantsnõu ja kokkuvõttes määrisid inimestele kinnisvara pähe. Nõme töö oli. Pidin üksi kuskil äärelinna vahel kuni õhtul kella 8ni jalutama. Inimeste õhtusöögi aega häirima. Ning kuna oli talv siis oli ka päris jahe ja lõpuks vedas tervis alt ja olin rohkem haigena kodus kui tööl. Aga see-eest inimesed kellega ma seal koos töötasin, olid täiega lahedad.

Varsti teatas meie vana sõber Merike, et tema ja Colin kolivad nüüd põhja poole ja et kas mina ei tahaks tema tööd endale saada. Tema töötas kesklinnas „Cloisters Newspower“ Newsagency’s. See on selline pood kus müüakse ajakirju, ajalehti, sigarette, Lotot, kontoritarbeid ja väiksemaid snäkke/karastusjooke. Mina mitte ei olnud ainult nõus vaid ka ära ütlemata tänulik ja rõõmus, et ma enam oma nõmedale koputaja tööle tagasi ei pea minema!

Rain käis mõnda aega väiksemaid otsi tegemas. Kuna ta oli hästi paljudes agentuurides kirjas, siis sai ta pakkumisi peaagu iga päev. Mõni töö kestis kaks päeva, mõni kolm. Oli paar lahedat tööd ja mõni päris rõve. Näiteks ühel päeval käis ta rekka konteinerist külmutatud lambaid laoruumi tõstmas. Rasked, verised, jääs looma karkassid. Õõõh.. Seal nikastas ta külmaga rahmides oma selja ka päris korralikult ära nii, et ta oli kuskil nädal aega siruli.

Üsna pea aga sai ta korraliku pakkumise mille ta ka vastu võttis. Siiamaani on ta drainer ehk siis torude paigaldaja. Käib ühe firmaga suurtel elumajade ehitusplatsil ja paigaldab gaasi, vee, kanalisatsiooni ja telekommunikatsiooni torusid. Enamus tööd käib masinatega ja tema enda sõnul on see kõik nagu liivakastis mängimine. Üldse elus esimest korda meeldib talle tööl käia ja kohe ärkabki hommikuti üles ja on päeva pärast elevil. Suuresti on see muidugi ka tänu ta ülilahedatele töökaaslastele. Iga päev tuleb ta töölt ja räägib mis nalja nad seal jälle viskasid.

Sedasi me kõik need kuud siis kulgesimegi. Mõlemad lihtsalt tööd tehes ja kogudes. Vahepeal võtsime ette ka väiksemaid reise Perthi ümber. Fremantle’i vanglas käisime lausa kaks korda, loomaaias, minigolfi mängimas, haisid ja muid suuri elukaid Aqua maailmas uudistamas. Mõned pildid sai erinevatesse internetiportaalidesse ka riputatud. Üldiselt oleme aru saanud , et see võimalus, mis meile siin antud on ei kesta igavesti. Ma tean, et alguses oli meie plaan nii palju reisida kui võimalik, aga inimesed muutuvad ja tekivad teised eesmärgid. Muidugi oleme me endiselt väga seiklushimulised ja oleme edaspidi ka, aga hetkel käime tööl ja kogume nii kaua kui saab. Hiljem reisime. Kas siis just Austraalias, ei oska öelda.

Septembri kandis hakkas minul tekkima juba usna suur koduigatsus, mida enam niisama naljalt alla suruda ei saanud. Lähenesid ka jõulud ja eelmisel aastal olid meil üsna kurvad ilma lume ja seapraeta jõulud. Pluss sain ma ka omale uue väikse õe ja ei tahtnud temalegi kaugeks jääda. Kuna novembri alguses hakkas meil nagunii esimese aasta viisa läbi saama, siis ostsimegi endale kojusõidu piletid ja sama suure hurraaga ka kohe jaanuari keskele tagasisõidu piletid. Mina tulin töölt ära ja Rain ütles, et tuleb paari kuu pärast tagasi.

Nüüdseks on meil Eestis käidud. Pered, enamus sõbrad, tuttavad nähtud, jõulud ja aastavahetus peetud, ning oleme omadega Austraalias tagasi.

Maandusime 17. jaanuaril ja esialgu oleme ikka Justini juures elanud. Kuid kaua sa saad kellegi juures lihtsalt tuba üürida. Justin on super ja kõik on mõnus, aga ikkagi tekib soov natuke privaatsemalt olla. Seega võtsimegi esimeseks eesmärgiks kohe omale uut kodu otsima hakata. Kuna Perth on juba suht läbi tehtud ja mina kesklinnas enam töötada ei viitsi, siis osustasime kodu otsida natuke lõunapoole, sinna kanti kus Rainil objektid on. Valituks osutus Rockingham mis asub Perthist kuskil 40 km lõuna pool, ookeani ääres. Linn ise on imelius! Rahulik, ilusa rannaga, super!

Esimesed nädal aega kolasimegi mööda Rockinghami kinnisvara agentuure ja käisime paari maja vaatamas. Avaldusi siiski sisse ei andnud, sest polnud nagu päris see.. Lõpuks ühele kenale mööbliga ridaelamule siiski andsime.

Kõik see asjade ajamine ja ringi sõitmine tüütas lõpuks ära ja otsustasime natuke vabamalt võtta. Kõik see nädal oli meil sooja 30 ringis ja nii kahju oli neid ilmasid raisku lasta. Seda enam, et me olime ju just külmast eestist tulnud. Võtsime ette ja sõitsime põhja ühte loodusparki, kus oli ka Caversham’i wildlife park ( metsikute loomade looduspark). See oli niiiii lahe! Käisime ja katsusime igasuguseid erinevaid linde ja koaalasid ja kängurusid ja vombatit isegi! Kängurusid saime toita ka. Lihtsalt kogu see päev oli nii nunnu! Pehmed ja karvased loomad igal pool, nii suured kui ka väikesed. Oma lemmikuteks hääletasime ühiselt sõbralikud kängurud ja nunnud pisikesed Quokkad. Mina, kes ma muide hull linnufriik olen, olin veel võrdselt vaimustuses ka ühest eriti suurte kollaste silmadega öökullist ja roosa/valge kirjust tantsivast papagoist. Kotkad olid ka lahedad. Ja rääkivad papagoid...
Peale seda ostis Rain omale xBoxi koos FIFAga ja jäime millegi pärast rohkem tubaseks. :D

 Minu lemmik 88kull.

 

 Vombat!

 

 

 K6ige nunnumad tegelased maailmas! Quokkad.

 

 Raini s6ber loom.

 

 Paar paabulindu liikus ka seal t2iesti niisama ringi.

 

 Emu!

 



No enam nunnumaks ei saa minna!

Reedel, 25. jaanuaril helistasid meile Raini töökaaslane Will ja tema tüdruk Sarah ja kutsuid meid Australia dayks Denmark’i. See asub kuskil 400 km Perthist lõuna poole. Me küll olime mõelnud koju jääda ja ise šašlõkki teha, aga kuna ees ootas pikk nädalavahetus, siis see plaan tundus lausa veelgi parem. Ühesõnaga olime nõus. Šaslõkki tegime ikkagi kaasa. Või noh, Rain tegi. Mina aitasin ainult sibulat hakkida. Laupäeval, 26. Jaanuaril ehk Austraalia päeval asusimegi teele. Kokku sõitsime vist kuskil 5 tundi jutti ja kohale jõudsime kell 6 õhtul. Otsisime koos Will’i ja Sarah’ga endale jõe äärde karavan pargi ja istutasime endid sinna maha. Grillisime Raini tehtud šašlõkki ja jõime paar õlu. Neile väga maitses meie šašlõkk. Meile ka loomulikult. Väga rahulik paik oli ning juba kell 11 läksime magama.

Denmark. J6gi suubumas ookeani.

Järgmise päeva varahommikul otsustasime meie reisida Margareth Riverisse mis asus meist 325 km lääne suunas. Will ja Sarah läksid meist eraldi. Kusjuures kui kõikidel eelnevatel päevadel oli õues olnud temperatuur 30 ringis, siis sellel päeval ärkasime vihmaga. Meid see siiski ei heidutanud ja asusime teele väga hea tujuga. Mõtlesime veel, et vaatame kõik tee peale jäävad vaatamisväärsused ka ära, et palju neid ikka olla saab. Tuleb välja, et üsna palju ikka. Esimese peatuse tegime William Bays. Pidi mingi rand olema ja mõtlesime, et lähme viskame pilgu peale ja sõidame kohe edasi. Suur oli meie üllatus kui tuli välja, et seal on ka Green Pools ehk siis looduslikud basseinid. Nagu suurte kivide vahel on nii selge ja sügav türkiissinine vesi, et näevad välja nagu basseinid. See koht oli niiiii ilus ja huvitav, et me jooksime seal ringi ikka oma poolteist tundi. Nüüdseks on see koht meie uus lemmik. Loodame, et kunagi ilusama ilmaga saab sinna tagasi minna.

 Green Pools. M6lemad pildid on v6etud internetist, sest mul oli aku tyhi.

 

Peale seda sõitsime edasi ja nägime tee peal silti mis juhatas kohta nimega Denmark Dinosaur World ja Parrot Jungle, Bird and Reptile park. ( Denmarki dinosauruste maailm ja papagoi džungel, linnu ja roomajate park.) Mõtlesime, et okei, lähme vaatame mis see endast kujutab. Jällegi poleks osanud oodata, et see nii ülilahe koht on! Suured dinorauruste luud laest alla rippumas, ussid, sisalikud ja oiiii kui palju värvilisi linde! Aia taga olid isegi suured kängurud lihtsalt niisama. Just kui me hakkasime ära minema ja veel viimast korda linde vaatasime siis üks töötaja poiss tuli meie juurd ja küsis kas me ei tahaks äkki katsuda ka linde ja võib-olla isegi pildistada. Tagasihoidlikud nagu me oleme, mõtlesime siis, et noh, ühe linnuga ju ikka võib. Kokkuvõttes saime me iga jumala linnuga pildi. Ma ikka armastan linde, nad on nii ilusad ja huvitavad. Lahkusime jällegi väga positiivsete emotsioonidega.

 

 T-Rex.

 

 Hea nunnu!!

 

 No enam v2rvilisemaks ei anna minna.

 

 Nemad olid natuke kurjad ka. Yks l2ks lausa peast puhvi!

 

 Tema elas seal p66sa all urus!

 

Nii ilus..

Me ei jõudnudki kuigi kaugele edasi sõita kui märkasime tee kõrval silti „Tree top walk“ ( puu latvades kõndimine). Esimese hooga mõtlesime, et ei hakka minema, et kell on juba lõuna paiku ja me pole veel 20km sõitnud. Aga kuna me olime sellest teiste käest ka palju kordi kuulnud siis keerasime koheselt otsa ringi ja käisime ikka seal ka ära. Rain oli hirmus rahul. Mina aga natuke kartsin. Päris jube oli 40m maast kõrgemal rippsillal kõndida mis hirmsasti õõtsus. Kuigi pärast mõtlesime, et Diamond tree, mille otsa me Manjimupis ilma julgestuseta ronisime, oli 52m. Ilmselt oli lihtsalt sel päeval jänes püksis. Peale selle oli seal ka veel üks jalutusrada mis viis läbi iidse metsaosa. Need puud seal olid niiii suured ja vanad, et tekkis selline tunne, et kohe jookseb mõni dinosaurus meist mööda. Väga lahe ühesõnaga.

 

 40m.

 

Justin, meie majaomanik ütles meile enne, et kindlasti kui te saate minge Walpole’i. Et see linn on nii ilus jms. Kella 3ks päeval me siis sinna jõudsimegi. Olime terve päevaga juba lausa 65 km sõitnud. Meie arvates see linn küll midagi erilist polnud. Ühes rannas nägime pelikane hästi lähedalt mis oli päris lahe ja oligi kõik.

Tegime väikse lõuna ja tundsime, et oleme ausalt öeldes juba üsna väsinud, aga Margareth River on ikka alles 250 km kaugusel. Austraalias on see värk ka veel et hommikuti kella 5-6 vahel on need kängurud hästi aktiivsed ja liikvel ja sama värk õhtul kella 5-7 vahel. Mõtlesimegi siis kellaaega silmas pidades, et sõidame hoopis oma vanasse lemmikusse Windy Harbourisse mis asus meist 120km eemal ja jääme ööseks sinna. Jõudsimegi elusalt ja tervelt kohale, maksime karavani pargis oma koha eest ja läksime juba tuttavasse randa päikseloojangut ootama. Me seadsime omale koha siis kahe kalamehe taha mõeldes, et siis on põnev jälgida kuidas nad kala kätte saavad. Me istusime seal kindlasti oma 2-3 tundi ja nad ei saanud mitte ühtegi kala kätte. Vahepeal käis isegi üks kajakas neid narrimas. Tal oli kala noka vahel ja ta läks viskas selle nende nina ette maha just nagu norides, et isegi mina saan kala ja teie luuserid ei saa. Meil oli nalja kui palju. Nägike oma päikseloojangu ära ja kell 10 juba magasime.

Esmaspäeva varahommikul asusime jälle Margareth Riveri poole teele. Õnneks ilm oli jälle tagasi ilusaks läinud. Peatusime veel Pembertonis mis on Manjimupist ainult 30 km kaugusel. Sõime seal hommikust ja isegi peaaegu oleks Manjimuppi Briggsile külla sõitnud aga kuna oli riiklik püha siis arvatavasti poleks teda tööl olnud ja üldse jäi see meie marsruudist kõrvale ning seega jäi sinna seekord minemata. Enne veel Margareth Riverisse minemist otsustasime läbi sõita ka Augustast mis asub Pembertonist 125 km kaugusel. Seal asub üks vinge majakas mille me tahtsime üle vaadata. Tee peale jäi veel üks suur kosk ka, aga kuna on südasuvi siis meie pettumuseks polnud seal peaaegu tilkagi vett.

"V6imas" kosk.

Jõudsimegi Augustasse ja Cape Leeuwin Lighthouse’i juurde. Koht ise oli imeilus. Majakas oli siuke suur ja valge. Aga lahe oli selle koha juures see, et seal said omavahel kokku India ookean ja Lõuna-Jäämeri ehk Lõunaookean. Silmaga küll midagi aru ei saanud aga sildid ütlesid. Seal olid veel platvormide peal siuksed suured kaugelevaatamise binoklid vms ja läbi nende nägime delfiini jumalast kalda lähedal! Päris lahe oli.

 Chilli Cola. Imelik jook. P2rast oleks tahtnud nagu veel peale juua.

 

See piirkond on veel selle pärast ka kuulus, et seal on hästi palju erinevaid koopaid. Põhimõtteliselt terve tee alune Augustast Margareth Riverisse on koopaid täis. Meie, hilise kellaaja tõttu, jõudsime ainult ühte- Jewel Cave’i (juveeli koobas). See on Austraalia kõige suurem koobas kus turistidele tuure korraldatakse. 42m sügav ja 1,9 km lai. See oli lihtsalt ahhetama võttev. Miljoni aasta jooksul moodustunud kristallist kujutised igal erineval kujul ja suuruses, võimas. Sealt alt on veel leitud ka iidse Tasmaania tiigri fossiil ja käpajäljed. Arheoloogide seas väga hull värk. Jällegi jäime rohkem kui rahule.

 Straws ehk k6rred. Need on seest tyhjad ja neid oli h2sti palju seal. Maailma pikim k6rs asub ka just selles koopas ja ta on 580cm pikk.

 

 "Pruudi loor"

 

 Meil ei tulnud v2ga head pildid, sest seal oli suht pime. Seega internetist ka teile siia yks.

 

 Kui hoolikalt vaadata siis seal taga yleval paistab yks platvorm. Sedasi saab aru kui sygavale me tegelikult ronisime. Ronimine k2is m88da treppe.

 

Tegime minust ka huvitava taustaga pilti :D

Järgmisena jäi meile tee peale Hamelin Bay. Jällegi mõtlesime, et mingi tavaline rand ja et noh okei, kui me juba siin oleme siis lähme vaatame kiirelt üle, võib-olla Rain ujub kiirelt ja tuleme tulema. No kogemused on juba näidanud, et ükskõik kuhu me läheme, midagi suudab meid seal alati üllatada. Iga ranna juures on tavaliselt sellised suured infotahvlid, et mis loomad ja taimed selles ümbruses on. Tahvli pealt lugesime siis et raid. Oli hoiatus, et nad on mingi loodusseltsi poolt kaitstud ja et ärge näppima minge ja et las nad lihtsalt olla. Me mõtlesime, et kuidas sa saad neid katsuda kui nad kuskil sügaval kaugel vees on. Okei, läksime edasi ja jõudsime ranna äärde ja vaatame- kuskil kümmekond inimest seisab jalgupidi vees ja kõik on kole elevil. Ruttasime ka lähemale ja oi, ongi suur rai otse meie nina ees! Ja mitte üks vaid lausa mitu! Ma tean ,et seal ütles, et ärge katsuge aga me ikka natuke paharetid ka ja ikkagi mõlemad ainult ühe korra katsusime. Siuke pehme ja ligane oli. Ma ootasin midagi siledamat ja kõvemat. Ülivinge ühesõnaga. Kui me lõpuks kogu selle pildistamise kõrvalt aega saime siis avastasime, et see rand ise oli ka omaette vaatepilt. Valge liiv, türkiissinine meri ja mäed. Ehtne paradiisi rand.

 Rain ja muud uudistajad raiga.

 

 Rai!

 

 Rai ja Rain.

 

 K6ndisime l2bi vee selle nurga taha ja..

 

 leidsime sellise nunnu eraranna.

 

Otsustasime, et ei lähegi sealt täna enam ära vaid jääme ööseks. Chillisime siis niisama tunnikese-paar vee ääres ja Rain ujus. Minu jaoks oli kell juba palju ja natuke liiga jahe, et vette ronida. Kella 7 paiku läksime siis rannast ära karavani parki mis asus kohe seal samas kõrval. Kahjuks oli aga kontor juba kinni ja ükse peal silt, et kõik kohad on täis ja sisse võid minna ainult siis kui sul broneering on. Meil polnud ja ei julgenud niisama ka minna. Äkki võtame kellegi teise koha ära. Kell oli küll juba palju ja veel täpselt see aeg ka mil need kängurud armastavad ringi hüpata aga siiski otsustasime, et sõidame Margareth Riverisse välja. See asus ainult 40 km kaugusel. Lootsime, et ehk seal ikka on mõnda karavan parki kuhu jääda saab. Kohale jõudsime pimedas, sõime pizzabaaris õhtust ja kuna Margareth River on üle maailma üks surfarite lemmikpaiku, siis Rain tahtis hirmsasti ranna ka üle vaadata. Sõitsime siis 10 km veel ranna äärde ka. Midagi ei näinud, kottpime oli. Mina hakkasin juba rahutuks ka muutuma, et meil pole ohutut kohta kus magadagi. Juhuse tahtel sõitsime mööda ühest üsna uhkest väikeste majakestega karavan pargist. Seal oli siispääsu juures lausa elektri tross, mis siis takistab autosi sisse-välja käimast. Tross polnud küll ees vaid lõdvalt maas. Kontor oli loomulikult kinni aga antud oli telefoni number. Helistasime. Keegi vastu ei võtnud. Mina küll ei tahtnud jääda ja kartsin natuke seda trossi aga Rain kinnitas mulle, et lähme ikka sisse ja kui hommikul jama on siis selgitame,et me püüdsime helistada ju ja et meil pole midagi maksmise vastu. Leidsime omale koha ja jäimegi sinna.

Hommikul kell pool 6 äratab Rain mind, et Mariel kuule: „ Ma pole öö läbi magada saanud ja kui magan siis näen unes, et hommikul on see tross seal ees. Lähme kiirelt minema.“ Läksimegi, ei olnud trossi ees. Vedas.

Lõpuks, teisipäeval võtsime siis suuna kodu poole. Tee peal peatusime Busseltonis, sõime hommikust ja läksime kell 7 hommikul randa. Ilm oli imeilus. Rand oli veel ilusam. Seal oli selline pikk pikk kai, 1.8 km pikk ja me mõtlesime, et lähme jalutame lõppu. Äkki näeme lahedaid kalu vms.

Pilt j2llegi internetist, aga saate v2ikse kujutuse kui pikk see kai ikka oli. Me k2isime sinna l6ppu ja tagasi!

Kuskil poole tee peal kuuleme imelikku norsatust. Vaatame vette ja oi, hüljes! Siin samas meie juures! Siis mõtlesime küll, et enam lahedamaks minna ei saa! Igal pool oleme mõnda lahedat looma näinud. Jalutasime siis lõppu välja ja saime seal tuttavaks kahe noore poisiga kes väga osavalt kala püüdsid. Nad olid hommiku poole paari haid näinud ja tahtsid nad kinni püüda! Ise pisikesed poisid, sellised 13-14 aga nii asjalikud. Näitasid meile kohta kus nad eile hai kinni olid püüdnud. Suur vereloik oli maas. Okei, päris põnev. Mõtlesimegi,et ainult hai on veel puudu keda näinud pole. Sellel päeval me siiski haid ei näinud, vist. Sellepärast vist, et nad viskasid vette verd, et haisid avamerelt ligi meelitada eks. Üsna pea märkasime me kaugel mere peal, et vesi käitud teisiti kui muidu. Seal vee all oli nimelt üks suur kalaparv ja poisid ütlesid, et seda nad ongi oodanud. Tavaliselt jälitab seda suurt kalaparve mõni hai. Me vist nägime uime ka, aga see oli nii kaugel, et see võis mõni lind või laine ka olla. Selle parve meelitasid nad ka meie juurde ja püüdsid sealt prisked 60cm umbes kilosed Tailorid. Ma ei tea mis kalad need eesti keeles on. Ühel hetkel kuulis Rain jälle tuttavat norsatust. Hüljes oli tagasi! Poisid olid, et vaaaauuu. Me oleme siis poolteist aastat peaaegu iga päev kala püüdnud ja see on esimene kord kui me siin hüljest näeme! Meie nägime juba teist korda sel päeval. Õnnega koos oleme ikka.

Pärast ujusime veel ja võtsime päikest ja sõitsimegi Perthi ära. Muide rannas olles helistas meile see kinnisvara agentuur kuhu me eelmine nädal maja avalduse sisse olime andnud. Me osutusime valituks! Jeeee! 13 veebruar kolime Rockinghami.

Eelmisel nädalal andsin ma mõne cv ka paari newsagencysse Rockinghamis ja nüüd sel samal teisipäeval sain ma meili, et kui ma huvitatud olen siis nad sooviks mind enda juurde tööle ka võtta. Võiks öelda, et täitsa hea päev oli 

Eile, 30 jaanuar käisin juba esimest korda uues töökohas tööl. Kõik oli juba tuttav ja lihtne. Töökaaslased olid ka väga sõbralikud ja toredad. Rain käis ka täna esimest päeva tööl ja tal on üks uus töökaaslane kes on Leedsist pärit ja loomulikult Leedsi fänn! Veab tal. :)

Vot, ongi praeguseks kõik. Kallid teile kõigile koju! :)