No tere
jälle! Mariel olen ikkagi jätkuvalt. Ei tulnud Rainil seda
kirjutamise tuhinat tagasi. Ja nagu näha, minul ka mitte. Kuid
siiski olen otsustanud nüüd selle uue postituse valmis kirjutada.
Ilmselt tuleb jälle natuke pikem teine, sest siiski üle poole aasta
on möödas juba.
Eelmise
aasta sündmustesse ei hakkakski väga detailselt laskuma.
Mina
sain tööle juuni alguses ja töötasin lihtlabase müügiagendina
kes ukselt-uksele koputamas käis. Ma tegelikult isegi ei müünud
midagi vaid lihtsalt leppisin oma inimeste ja klientide vahel
kohtumisi kokku. Nemad andsin finantsnõu ja kokkuvõttes määrisid
inimestele kinnisvara pähe. Nõme töö oli. Pidin üksi kuskil
äärelinna vahel kuni õhtul kella 8ni jalutama. Inimeste õhtusöögi
aega häirima. Ning kuna oli talv siis oli ka päris jahe ja lõpuks
vedas tervis alt ja olin rohkem haigena kodus kui tööl. Aga
see-eest inimesed kellega ma seal koos töötasin, olid täiega
lahedad.
Varsti
teatas meie vana sõber Merike, et tema ja Colin kolivad nüüd põhja
poole ja et kas mina ei tahaks tema tööd endale saada. Tema töötas
kesklinnas „Cloisters Newspower“ Newsagency’s. See on selline
pood kus müüakse ajakirju, ajalehti, sigarette, Lotot,
kontoritarbeid ja väiksemaid snäkke/karastusjooke. Mina mitte ei
olnud ainult nõus vaid ka ära ütlemata tänulik ja rõõmus, et ma
enam oma nõmedale koputaja tööle tagasi ei pea minema!
Rain
käis mõnda aega väiksemaid otsi tegemas. Kuna ta oli hästi
paljudes agentuurides kirjas, siis sai ta pakkumisi peaagu iga päev.
Mõni töö kestis kaks päeva, mõni kolm. Oli paar lahedat tööd
ja mõni päris rõve. Näiteks ühel päeval käis ta rekka
konteinerist külmutatud lambaid laoruumi tõstmas. Rasked, verised,
jääs looma karkassid. Õõõh.. Seal nikastas ta külmaga rahmides
oma selja ka päris korralikult ära nii, et ta oli kuskil nädal
aega siruli.
Üsna
pea aga sai ta korraliku pakkumise mille ta ka vastu võttis.
Siiamaani on ta drainer
ehk siis
torude paigaldaja. Käib ühe firmaga suurtel elumajade ehitusplatsil
ja paigaldab gaasi, vee, kanalisatsiooni ja telekommunikatsiooni
torusid. Enamus tööd käib masinatega ja tema enda sõnul on see
kõik nagu liivakastis mängimine. Üldse elus esimest korda meeldib
talle tööl käia ja kohe ärkabki hommikuti üles ja on päeva
pärast elevil. Suuresti on see muidugi ka tänu ta ülilahedatele
töökaaslastele. Iga päev tuleb ta töölt ja räägib mis nalja
nad seal jälle viskasid.
Sedasi
me kõik need kuud siis kulgesimegi. Mõlemad lihtsalt tööd tehes
ja kogudes. Vahepeal võtsime ette ka väiksemaid reise Perthi ümber.
Fremantle’i vanglas käisime lausa kaks korda, loomaaias, minigolfi
mängimas, haisid ja muid suuri elukaid Aqua maailmas uudistamas.
Mõned pildid sai erinevatesse internetiportaalidesse ka riputatud.
Üldiselt oleme aru saanud , et see võimalus, mis meile siin antud
on ei kesta igavesti. Ma tean, et alguses oli meie plaan nii palju
reisida kui võimalik, aga inimesed muutuvad ja tekivad teised
eesmärgid. Muidugi oleme me endiselt väga seiklushimulised ja oleme
edaspidi ka, aga hetkel käime tööl ja kogume nii kaua kui saab.
Hiljem reisime. Kas siis just Austraalias, ei oska öelda.
Septembri
kandis hakkas minul tekkima juba usna suur koduigatsus, mida enam
niisama naljalt alla suruda ei saanud. Lähenesid ka jõulud ja
eelmisel aastal olid meil üsna kurvad ilma lume ja seapraeta jõulud.
Pluss sain ma ka omale uue väikse õe ja ei tahtnud temalegi kaugeks
jääda. Kuna novembri alguses hakkas meil nagunii esimese aasta
viisa läbi saama, siis ostsimegi endale kojusõidu piletid ja sama
suure hurraaga ka kohe jaanuari keskele tagasisõidu piletid. Mina
tulin töölt ära ja Rain ütles, et tuleb paari kuu pärast tagasi.
Nüüdseks
on meil Eestis käidud. Pered, enamus sõbrad, tuttavad nähtud,
jõulud ja aastavahetus peetud, ning oleme omadega Austraalias
tagasi.
Maandusime
17. jaanuaril ja esialgu oleme ikka Justini juures elanud. Kuid kaua
sa saad kellegi juures lihtsalt tuba üürida. Justin on super ja
kõik on mõnus, aga ikkagi tekib soov natuke privaatsemalt olla.
Seega võtsimegi esimeseks eesmärgiks kohe omale uut kodu otsima
hakata. Kuna Perth on juba suht läbi tehtud ja mina kesklinnas enam
töötada ei viitsi, siis osustasime kodu otsida natuke lõunapoole,
sinna kanti kus Rainil objektid on. Valituks osutus Rockingham mis
asub Perthist kuskil 40 km lõuna pool, ookeani ääres. Linn ise on
imelius! Rahulik, ilusa rannaga, super!
Esimesed
nädal aega kolasimegi mööda Rockinghami kinnisvara agentuure ja
käisime paari maja vaatamas. Avaldusi siiski sisse ei andnud, sest
polnud nagu päris see.. Lõpuks ühele kenale mööbliga ridaelamule
siiski andsime.
Kõik
see asjade ajamine ja ringi sõitmine tüütas lõpuks ära ja
otsustasime natuke vabamalt võtta. Kõik see nädal oli meil sooja
30 ringis ja nii kahju oli neid ilmasid raisku lasta. Seda enam, et
me olime ju just külmast eestist tulnud. Võtsime ette ja sõitsime
põhja ühte loodusparki, kus oli ka Caversham’i wildlife park (
metsikute loomade looduspark). See oli niiiii lahe! Käisime ja
katsusime igasuguseid erinevaid linde ja koaalasid ja kängurusid ja
vombatit isegi! Kängurusid saime toita ka. Lihtsalt kogu see päev
oli nii nunnu! Pehmed ja karvased loomad igal pool, nii suured kui ka
väikesed. Oma lemmikuteks hääletasime ühiselt sõbralikud
kängurud ja nunnud pisikesed Quokkad. Mina, kes ma muide hull
linnufriik olen, olin veel võrdselt vaimustuses ka ühest eriti
suurte kollaste silmadega öökullist ja roosa/valge kirjust
tantsivast papagoist. Kotkad olid ka lahedad. Ja rääkivad
papagoid...Peale seda ostis Rain omale xBoxi koos FIFAga ja jäime millegi pärast rohkem tubaseks. :D
Minu lemmik 88kull.
Vombat!
K6ige nunnumad tegelased maailmas! Quokkad.
Raini s6ber loom.
Paar paabulindu liikus ka seal t2iesti niisama ringi.
Emu!
No enam nunnumaks ei saa minna!
Reedel, 25. jaanuaril helistasid meile Raini töökaaslane Will ja tema tüdruk Sarah ja kutsuid meid Australia dayks Denmark’i. See asub kuskil 400 km Perthist lõuna poole. Me küll olime mõelnud koju jääda ja ise šašlõkki teha, aga kuna ees ootas pikk nädalavahetus, siis see plaan tundus lausa veelgi parem. Ühesõnaga olime nõus. Šaslõkki tegime ikkagi kaasa. Või noh, Rain tegi. Mina aitasin ainult sibulat hakkida. Laupäeval, 26. Jaanuaril ehk Austraalia päeval asusimegi teele. Kokku sõitsime vist kuskil 5 tundi jutti ja kohale jõudsime kell 6 õhtul. Otsisime koos Will’i ja Sarah’ga endale jõe äärde karavan pargi ja istutasime endid sinna maha. Grillisime Raini tehtud šašlõkki ja jõime paar õlu. Neile väga maitses meie šašlõkk. Meile ka loomulikult. Väga rahulik paik oli ning juba kell 11 läksime magama.
Denmark. J6gi suubumas ookeani.
Järgmise
päeva varahommikul otsustasime meie reisida Margareth Riverisse mis
asus meist 325 km lääne suunas. Will ja Sarah läksid meist eraldi.
Kusjuures kui kõikidel eelnevatel päevadel oli õues olnud
temperatuur 30 ringis, siis sellel päeval ärkasime vihmaga. Meid
see siiski ei heidutanud ja asusime teele väga hea tujuga. Mõtlesime
veel, et vaatame kõik tee peale jäävad vaatamisväärsused ka ära,
et palju neid ikka olla saab. Tuleb välja, et üsna palju ikka.
Esimese peatuse tegime William Bays. Pidi mingi rand olema ja
mõtlesime, et lähme viskame pilgu peale ja sõidame kohe edasi.
Suur oli meie üllatus kui tuli välja, et seal on ka Green Pools ehk
siis looduslikud basseinid. Nagu suurte kivide vahel on nii selge ja
sügav türkiissinine vesi, et näevad välja nagu basseinid. See
koht oli niiiii ilus ja huvitav, et me jooksime seal ringi ikka oma
poolteist tundi. Nüüdseks on see koht meie uus lemmik. Loodame, et
kunagi ilusama ilmaga saab sinna tagasi minna.
Green Pools. M6lemad pildid on v6etud internetist, sest mul oli aku tyhi.
Peale seda sõitsime edasi ja nägime tee peal silti mis juhatas kohta nimega Denmark Dinosaur World ja Parrot Jungle, Bird and Reptile park. ( Denmarki dinosauruste maailm ja papagoi džungel, linnu ja roomajate park.) Mõtlesime, et okei, lähme vaatame mis see endast kujutab. Jällegi poleks osanud oodata, et see nii ülilahe koht on! Suured dinorauruste luud laest alla rippumas, ussid, sisalikud ja oiiii kui palju värvilisi linde! Aia taga olid isegi suured kängurud lihtsalt niisama. Just kui me hakkasime ära minema ja veel viimast korda linde vaatasime siis üks töötaja poiss tuli meie juurd ja küsis kas me ei tahaks äkki katsuda ka linde ja võib-olla isegi pildistada. Tagasihoidlikud nagu me oleme, mõtlesime siis, et noh, ühe linnuga ju ikka võib. Kokkuvõttes saime me iga jumala linnuga pildi. Ma ikka armastan linde, nad on nii ilusad ja huvitavad. Lahkusime jällegi väga positiivsete emotsioonidega.
T-Rex.
Hea nunnu!!
No enam v2rvilisemaks ei anna minna.
Nemad olid natuke kurjad ka. Yks l2ks lausa peast puhvi!
Tema elas seal p66sa all urus!
Nii ilus..
Me ei jõudnudki kuigi kaugele edasi sõita kui märkasime tee kõrval silti „Tree top walk“ ( puu latvades kõndimine). Esimese hooga mõtlesime, et ei hakka minema, et kell on juba lõuna paiku ja me pole veel 20km sõitnud. Aga kuna me olime sellest teiste käest ka palju kordi kuulnud siis keerasime koheselt otsa ringi ja käisime ikka seal ka ära. Rain oli hirmus rahul. Mina aga natuke kartsin. Päris jube oli 40m maast kõrgemal rippsillal kõndida mis hirmsasti õõtsus. Kuigi pärast mõtlesime, et Diamond tree, mille otsa me Manjimupis ilma julgestuseta ronisime, oli 52m. Ilmselt oli lihtsalt sel päeval jänes püksis. Peale selle oli seal ka veel üks jalutusrada mis viis läbi iidse metsaosa. Need puud seal olid niiii suured ja vanad, et tekkis selline tunne, et kohe jookseb mõni dinosaurus meist mööda. Väga lahe ühesõnaga.
40m.
Justin,
meie majaomanik ütles meile enne, et kindlasti kui te saate minge
Walpole’i. Et see linn on nii ilus jms. Kella 3ks päeval me siis
sinna jõudsimegi. Olime terve päevaga juba lausa 65 km sõitnud.
Meie arvates see linn küll midagi erilist polnud. Ühes rannas
nägime pelikane hästi lähedalt mis oli päris lahe ja oligi kõik.
Esmaspäeva
varahommikul asusime jälle Margareth Riveri poole teele. Õnneks ilm
oli jälle tagasi ilusaks läinud. Peatusime veel Pembertonis mis on
Manjimupist ainult 30 km kaugusel. Sõime seal hommikust ja isegi
peaaegu oleks Manjimuppi Briggsile külla sõitnud aga kuna oli
riiklik püha siis arvatavasti poleks teda tööl olnud ja üldse jäi
see meie marsruudist kõrvale ning seega jäi sinna seekord minemata.
Enne veel Margareth Riverisse minemist otsustasime läbi sõita ka
Augustast mis asub Pembertonist 125 km kaugusel. Seal asub üks vinge
majakas mille me tahtsime üle vaadata. Tee peale jäi veel üks suur
kosk ka, aga kuna on südasuvi siis meie pettumuseks polnud seal
peaaegu tilkagi vett.
"V6imas" kosk.
Jõudsimegi Augustasse ja Cape Leeuwin Lighthouse’i juurde. Koht ise oli imeilus. Majakas oli siuke suur ja valge. Aga lahe oli selle koha juures see, et seal said omavahel kokku India ookean ja Lõuna-Jäämeri ehk Lõunaookean. Silmaga küll midagi aru ei saanud aga sildid ütlesid. Seal olid veel platvormide peal siuksed suured kaugelevaatamise binoklid vms ja läbi nende nägime delfiini jumalast kalda lähedal! Päris lahe oli.
Chilli Cola. Imelik jook. P2rast oleks tahtnud nagu veel peale juua.
See
piirkond on veel selle pärast ka kuulus, et seal on hästi palju
erinevaid koopaid. Põhimõtteliselt terve tee alune Augustast
Margareth Riverisse on koopaid täis. Meie, hilise kellaaja tõttu,
jõudsime ainult ühte- Jewel Cave’i (juveeli koobas). See on
Austraalia kõige suurem koobas kus turistidele tuure korraldatakse.
42m sügav ja 1,9 km lai. See oli lihtsalt ahhetama võttev. Miljoni
aasta jooksul moodustunud kristallist kujutised igal erineval kujul
ja suuruses, võimas. Sealt alt on veel leitud ka iidse Tasmaania
tiigri fossiil ja käpajäljed. Arheoloogide seas väga hull värk.
Jällegi jäime rohkem kui rahule.
Straws ehk k6rred. Need on seest tyhjad ja neid oli h2sti palju seal. Maailma pikim k6rs asub ka just selles koopas ja ta on 580cm pikk.
"Pruudi loor"
Meil ei tulnud v2ga head pildid, sest seal oli suht pime. Seega internetist ka teile siia yks.
Kui hoolikalt vaadata siis seal taga yleval paistab yks platvorm. Sedasi saab aru kui sygavale me tegelikult ronisime. Ronimine k2is m88da treppe.
Tegime minust ka huvitava taustaga pilti :D
Rain ja muud uudistajad raiga.
Rai!
Rai ja Rain.
K6ndisime l2bi vee selle nurga taha ja..
leidsime sellise nunnu eraranna.
Otsustasime, et ei lähegi sealt täna enam ära vaid jääme ööseks. Chillisime siis niisama tunnikese-paar vee ääres ja Rain ujus. Minu jaoks oli kell juba palju ja natuke liiga jahe, et vette ronida. Kella 7 paiku läksime siis rannast ära karavani parki mis asus kohe seal samas kõrval. Kahjuks oli aga kontor juba kinni ja ükse peal silt, et kõik kohad on täis ja sisse võid minna ainult siis kui sul broneering on. Meil polnud ja ei julgenud niisama ka minna. Äkki võtame kellegi teise koha ära. Kell oli küll juba palju ja veel täpselt see aeg ka mil need kängurud armastavad ringi hüpata aga siiski otsustasime, et sõidame Margareth Riverisse välja. See asus ainult 40 km kaugusel. Lootsime, et ehk seal ikka on mõnda karavan parki kuhu jääda saab. Kohale jõudsime pimedas, sõime pizzabaaris õhtust ja kuna Margareth River on üle maailma üks surfarite lemmikpaiku, siis Rain tahtis hirmsasti ranna ka üle vaadata. Sõitsime siis 10 km veel ranna äärde ka. Midagi ei näinud, kottpime oli. Mina hakkasin juba rahutuks ka muutuma, et meil pole ohutut kohta kus magadagi. Juhuse tahtel sõitsime mööda ühest üsna uhkest väikeste majakestega karavan pargist. Seal oli siispääsu juures lausa elektri tross, mis siis takistab autosi sisse-välja käimast. Tross polnud küll ees vaid lõdvalt maas. Kontor oli loomulikult kinni aga antud oli telefoni number. Helistasime. Keegi vastu ei võtnud. Mina küll ei tahtnud jääda ja kartsin natuke seda trossi aga Rain kinnitas mulle, et lähme ikka sisse ja kui hommikul jama on siis selgitame,et me püüdsime helistada ju ja et meil pole midagi maksmise vastu. Leidsime omale koha ja jäimegi sinna.
Hommikul
kell pool 6 äratab Rain mind, et Mariel kuule: „ Ma pole öö läbi
magada saanud ja kui magan siis näen unes, et hommikul on see tross
seal ees. Lähme kiirelt minema.“ Läksimegi, ei olnud trossi ees.
Vedas.
Lõpuks, teisipäeval võtsime siis suuna kodu poole. Tee peal peatusime Busseltonis, sõime hommikust ja läksime kell 7 hommikul randa. Ilm oli imeilus. Rand oli veel ilusam. Seal oli selline pikk pikk kai, 1.8 km pikk ja me mõtlesime, et lähme jalutame lõppu. Äkki näeme lahedaid kalu vms.
Pilt j2llegi internetist, aga saate v2ikse kujutuse kui pikk see kai ikka oli. Me k2isime sinna l6ppu ja tagasi!
Pärast
ujusime veel ja võtsime päikest ja sõitsimegi Perthi ära. Muide
rannas olles helistas meile see kinnisvara agentuur kuhu me eelmine
nädal maja avalduse sisse olime andnud. Me osutusime valituks!
Jeeee! 13 veebruar kolime Rockinghami.
Eelmisel
nädalal andsin ma mõne cv ka paari newsagencysse Rockinghamis ja
nüüd sel samal teisipäeval sain ma meili, et kui ma huvitatud olen
siis nad sooviks mind enda juurde tööle ka võtta. Võiks öelda,
et täitsa hea päev oli
Eile, 30 jaanuar käisin juba esimest korda uues töökohas tööl. Kõik oli juba tuttav ja lihtne. Töökaaslased olid ka väga sõbralikud ja toredad. Rain käis ka täna esimest päeva tööl ja tal on üks uus töökaaslane kes on Leedsist pärit ja loomulikult Leedsi fänn! Veab tal. :)
Vot, ongi praeguseks kõik. Kallid teile kõigile koju! :)
Hei,
ReplyDeleteKallid teile vastu ka !
Aitäh , suure pika blogi eest, väga tubli oled Mariel! Kui sina juba midagi lubad , siis sa ka sõna pead :) Mitte et Rain sõna ei peaks , aga ta lihtsalt ei lubanudki:P
Olete jõudnud selle paari nädalaga ikka mega palju ringi sõita ja huvitavat näha :)
Palun ärge enam nii pikka pausi tehke – teate ju küll, et me kõik ootame seda blogi niiväga.
Tore, et olete oma uue kodu leidnud ja kolimise ootel olete – meie aga ootame nüüd samuti sellest pilte ja blogi !
Kallikalli!!!
Suuured suured TERVITUSED teile!!!!! Aitäh postituse eest!!!! KALLLLLI KALLLI ootan järgmist ;)
ReplyDeleteJään põnevusega järge ootama....
ReplyDelete