Kauaoodatud mõõn. (Tsenseerimata)

Eile sai õhtust söödud ning mindi magama. Äratus oli hommikul jälle tavapäraselt kell 5:05. Kordamööda toimetati köögis ja pakiti lõunapausiks toitu kaasa. Väljas sadas. Seda teavad kõik, mis tähendab, kui vihma sajab – halb päev.

Riided selga, autosse ja tööle.

Tööle jõudes käskis boss mul meie majakaaslased kontorisse viia, et neid seal asjaga kurssi viia. Mõeldud tehtud.  Marieli jätsin sinna, kus esmaspäeval pooleli jäi ja tagasi tulles liitusin ise ka temaga. Vihma kallas korralikult. Jube külm oli, töö ei liikunud ja mott oli maas. Peale 1,5h, kui meie olime kahepeale 1 rea puid thinninud panime tähele, et tüdrukud meie kõrval olid selle ajaga juba kolmanda rea peal. See tõmbas veel rohkem suunurgad allapoole, sest bossi sõnul lähme üsna pea tükitöö peale. See omakorda tähendab, et kuna me oleme teistest kõvasti aeglasemad, siis saame teistest kõvasti vähem raha ka.

Vahepeal helistas boss ja küsis, kas ma toon oma sõbrad ära ka kontorist, vastasin jaatavalt. Ütlesin veel, et ootan nende kõnet ja siis torman neile järgi.  Selle peale palus ta mul veel ühe kuti peale võtta. Olin loomulikult nõus.

15 minti hiljem tuli boss meie rea juurde ja küsis tugeval toonil, et:“ kus kurat su sõbrad on? Kas käisid juba järgi?“. Selgitasin talle, et ootan lubatud kõnet. Selle peale käskis ta mul kohe sinna minna, sest nad pidavat juba ammu ootama. No kurat. Nüüd olen mina veel süüdi? Minge te ka!

Roger ja Deeli ära toodud, asusin uuesti tööle. Marielil jäi samuti arusaamatuks, et mis pagana pärast boss mulle üldse peale lendas, aga see selleks.

Prantslast Jeffi mäletate? Temaga tuli palk jutuks. Meie tunnipalk oli vist 18.15, temal aga 18.98 vms. Arvasin, et teise aasta värk, kuna ta seal enne juba töötanud ja kogenum, siis loogiline, et ta rohkem saab.

Iisraeli kutti mäletate? Tema mainis, et tuli peale meid siia firmasse ja saab ka sama. Asi tundus juba siis imelik, et miks siis eestlased nii vaene orjarahvas on, et meile kõikidest teistest vähem makstakse? Ei tea.

Roger ja Deeli mainisid, et ka nemad saavad niipalju, kui teised ja rohkem, kui meie. Selle peale ei osanud ma enam midagi arvata, kui seda, et ehk Briggsy panigi meile selle eelmise aasta palga, kuna olime esimesed, kes siia üldse võeti sel aastal ja uut palganumbrit polnud veel välja mõeldud. Otsustasime, et ootame oma TFN numbrid ära, mis peaks sel nädalal tulema, siis läheme kontorisse ja küsime, mis värk on.

Tegelikult ei ole sellel 1$ tunnis midagi vahet. Oled kindel, et ei ole vahet?

Nonii, arvutamise aeg.

Kaks inimest teevad tööd, kuid saavad teenitud palgast tunnis ühe dollari vähem = 2$

9 tunnise päeva peale tuleb see summa 18$

2 nädala peale tuleb see vahe juba 180$.

Maja üür nädalas on 220$, mis teeb minule ja Marielile kokku 110$, kahe nädala peale 220$.

Selle mõttetu dollariga saaksime me siin majas põhimõtteliselt tasuta elada. Vahet pole? On!

Niisiis mõtlesin, et lähen sel nädalal kontorisse ja küsin õiglast palka. Nii vist teemegi.

See tõmbas veel moti maha, et ei teadnud palju tükitöö eest saame ja palju üldse jõuame teha. Mingi 30 dollarit päevas pole mõtet ka siin Manjimupis tiksuda. Ajasin ennast juba oma peakolu sees nii närvi, et kaalusin variante edasi liikumiseks. Igasugused mõtted käisid peast läbi. Kus edasi? Kas on kuskil üldse mingit tööd saada? Nii kaua pidasimegi vastu? Siis aga mõtlesin, et saab mis saab ja lubasin Marielile, et ma niisama alla ei anna ja luban, et kõik saab korda.

Ega tema vist polnudki niiväga see põdeja, ma ise olin. Siis tuli esimene paus ja peale seda, umbes tund hiljem, tuli boss ja teatas selle uudise mida kõige rohkem kartsime. Saate kõik tükitöö. Võtsime siis kõik omale read. Austraalia plika 1 (Claire), kiire kui välk Austraalia plika 2 (Jess), Mina, Mariel. Roger ja Deeli võtsid kahepeale rea. Seda ma ei teagi, kas nad tükitöö peale üldse pandigi.

Eks tundsin, et see on aeg natuke iseenesele millegi tõestamiseks. Töö hakkas pihta ja andsime endast parima. Minu kõrval ühel pool oli Mariel, teisel pool Claire ja kaugemal Jess. Võtsin eesmärgiks neist mitte väga maha jääda.  Taktika oli kõigepealt ühelt poolt alt kõik käeulatusse jäävad kobarad ära thinnida, siis teiselt poolt. Seejärel võeti redel ja tehti ühelt ning teiselt poolt. Peale ühelt poolt alt thinnimist, jõudsin üllatuseks ka endale, mina esimesena rea lõppu. Seejärel hakkas lõunapaus, kuid meie Marieliga seda ära ei kasutanud. Tegime tööd edasi, kui alt thinnides tagasi lõppu jõudes olid äkitselt tüdrukud mul juba kannul.

Neil on lihtsalt ulmeline kiirus. Räägib telefoniga ja töötab  samal ajal, aga ikka on tal järgi püsida üsna keeruline. Tegin küll nii, et ei vaadanud mujale, kui ainult otsisin õunakobaraid silmadega. Käed käisid nii kiiresti, kui võimalik oli. Redelit haarates olime juba ühel kaugusel. Õppisin seda redelit kasutama oma moodi. Põhimõtteliselt on redelil kolm jalga. Umbes sammu/jooksu pealt hüppasin nagu kangemates tuletõrjujavideotes YouTubes sinna teisele astmele ja samal ajal lükkasin käega otse olevat tugijalga paika. Okei, nii hull ka asi ei old, aga päris efektne oli küll. Toimis. Peale redeli esimese rea lõpetamist olin endiselt esimene, mis tegi meele küll paremaks, sest kui juba nendel plikadel järgi oled, siis oled üsna kiire. Samamoodi tuiskasime ka tagasi ja oligi päev läbi.

Tegin kiire matemaatika ja tahtsin teada, kas ma siis suudan siin miskit teenida, või on jama majas.

Puu tükihind 2$, töö tegemiseks kulunud aeg 2:54 (suts alla 3h), puid kokku 44. Ehk siis 44 x 2 / 3 = ~30$/h.

Ühesõnaga, kui asja tõsiselt võtta on võimalik teenida küll. Tõstsin oma tunnitasu 18 pealt 30 peale. Nüüd on vaid vaja veel kuskilt energiat ja vastupidavust hankida ja võib sarnaselt laksida küll. Iseasi, kuidas kvaliteedikontroll asjale vaatab, aga hiljem tegime tiiru peale ka ja silmatorkavamad üksikud kobarad harvendasime ka ära. Kõik tehtud, lõpetasime päeva. Homme jälle. Umbes 8 nädalaks pidi seda tööd meil olema. Kui suudaks vähemalt 2 rida päevas juba teha, oleks eesmärk saavutatud. Elame näeme.

Homme või neljapäeval tulevad hosteli sõbrad külla. Stephen, Grainne ning arvatavasti sakslane Nillosch ja Iirlane James.

Ühesõnaga lõpp hea, kõik hea. Iga päev on erinev. Hoiame pea püsti ja anname endast parima.

Lund teile sinna sombusesse Eestisse. Meil tuleb laupäeval 35 kraadi sooja ja lähme töökaaslase (Kiiretüdruk Claire) ema juurde kängurubeebisid näppima. Saab pilti ja värki ka.

Uued elukaaslased Frankland Riverist + video!

Tervist,

Esimene öö uues kodus möödus hästi.  Õhtul nautisime üle pika aja televiisorimõnusid, kust tulid jõulufilmid. Nautisime siis tv ees uut kodu ja magama läksime 1:00 paiku öösel. Uni oli hea, magada mugav. Jätsin ruloo veidi eest ära, et saaks hommikul ilma äratuskellata suvises Manjis ärgata. Nii läkski. Kella 7:45 paiku avasin silmad ja nägin ruloo vahelt päikeselist majaesist. Nägu läks naerule. Mõnus. Ärkasin siis üles ja hakkasin nädalavahetuse uudistesaadet vaatama. Kogu info Aussis toimuvast, euroopa jalgpallini välja hõlmav saade, kella 7:00 – 10:00ni. Tegin esimest korda peale Eesti st lahkumist endale kohvi ja hakkasin Marieli ärkamist ootama. See aeg oli nii pikk, et selle aja jooksul oleks jõudnud Perthis poes käia.

8:20 ajal helises telefon. Kuna siin ei näita Eesti kõnede korral numbreid ja nimesid, vaid mingit random Aussi numbrit, siis ei teadnud, kes pagan mulle nii vara helistada võib. Arvasin, et ehk purjus sõbrad. Ei pannud mööda. Olid sõbrad ja olid purjus. Nimelt Paf ja Mairold olid Rockcafest Pafi juurde jõudnud ja mõtlesid, et teevad mulle äratuse. Kordamööda telefoni mingeid lauseid väga ebamäärases järjekorras lausudes sain aru, et:  1)nad tulid RockCafest, 2)Nad arvasid, et ma alles magasin, 3) nad tahtsid omale lowriderit osta ja pidid mu isale helistama pühapäeval selle asjus. Need olid siis asjad, millest mina aru sain. Nemad ei saanud aga midagi aru. Suhteliselt jutukad olid ja mulle jäi sel korral kuulaja roll. Igatahes, aitäh sõbrad, et helistasite. Super algus super päevale.

Kohvi joodud, sõpradega räägitud, läksin Murkat tüütama. Valetasin kella 11:00 pealt 13:00 peale ja vopsti üleval ta oligi. Pääsesin kergema karistusega, kuna valmistasin hommikusöögi, milleks oli, (oh üllatust) keedetud munad, röstsaia, peekoni ja juustuga. Lisaks tassike kuuma kohvi. Imeline.

Kõht täis mõtlesime ringi uitama minna. Pikema mõtlemiseta panime plaani paika ja otsustasime, et läheme hoopis Franklandi Rogerile ja Deelile järgi. Helistasime ja küsisime, kuidas neile sobib. Nemad olid plaaniga päri ja teel me olimegi. Paak täis, GPS paigas ja Franklandi poole teele. Ilusad teed, kurved, mäed. Super loodus. Olime sõitnud umbes 25km , kui juhtus midagi enneolematut. Keset maanteed, kus kiirusepiirang 110....

Lisan video, mis peaks asja põnevamaks tegema, nautige:

Niisiis, lambad nähtud, video tehtud,  asusime uuesti teele. Nautisime siis muusikat ja asfalti umbes 80 km, kuni GPS juhatas meid kruusateele. Siinsed kruusateed ei ole mitte üheski aspektis sarnased Eesti kruusateedega. Esiteks on see punane, mitte hall. Teiseks on seal peal sõitmine nagu teedeehitus objektil rullimata killustikaluse peal „ujumine“. 20 km sõitu ja tagasi asfaltteel, kus GPS väitis, et oleme kohal.  Keset maanteed, oleme kohal. Veider. Kuna maja numbrit mul ei olnud, siis seisimegi keset maanteed kuskil Franklandi kandis. Tundus, et seal peale meie kedagi rohkem ei olnud ja läbi ka ei sõitnud. Mõtlesime, et läheme lihtsama vastupanu teed ja helistame Deeli telefonile ja uurime, kuhu nüüd siis edasi tulema peaks. Siis läks jälle elu huvitavaks. Levi polnud. Sõitsime umbes 5km edasi ja otsisime levi, kuid tulutult. Olime keset tühjust. Otsustasime esimeselt ettejuhtuvalt inimeselt uurida, kus siinkandis eestlaseid või viinamarjafarme leidub.

Leidsime ühe viinamarjaistanduse ja veinikeldri. Kuna nägime parklas vaid üht autot, siis eeldasime, et selles on süüdi nädala viimane päev. Uksed olid lukus ,kuid uksekella peale tuli üks tore naisterahvas meile vastu, kellelt abi küsisime. Ütlesime, et aadressi me ei tea, aga otsime eestlasi. Naisterahvas küsis meilt, et mis farmiga võib tegu olla. Meie sellepeale, et :„viinamarja! Kindlalt viinamarja!“ Arvasime, et asi oli juba selge ja nüüd paneb tädi pildi kokku ning juhatab meid Rogeri ja Deelini, kuid seepeale küsis ta veel ühe küsimuse... „Millises viinamarjafarmis?“ Meie sellepeale, et „mis mõttes millises? Frankland riveri viinamarjafarmis!“ Naine naeratas ja mainis, et Frankland river ongi viinamarja istanduste rajoon. Siin olevat neid päris korralikult. Sellepeale nimetas ta umbes 7 farmi nime, millest valisime ühe ja väikeste juhiste saamise järel asusime jälle teele.  Kilomeetreid umbes 6-7 jõudsime mingite majadeni, millest tänu Rogeri ja Deeli blogile tundsime (Mariel tundis) maja koheselt ära. Läksime aiast sisse ja tabasime Rogeri teolt. Piljardit mängis.

Asjad pakitud ja autosse. 20 meetrit sõitu ja pull hakkas pihta. Nimelt meie Toyotal on all 17 tollised rullnoka veljed ja maailma laiad rehvid. 4 inimest ja täis pagass lõid rattad koopasse, isegi 40km/h kiirusel. Peatusime ja võtsime raskemad asjad tagaistmele ja ette. Proovisime uuesti. Ikka sama jama. Marieli saatsime taha istmele ja Rogeri ette. Ikka sama jama. Kuna paremat lahendust ei leidnud siis leppisime kokku, et sõidame selle 100 km siis 50-70km/h.  Jubedalt käisid ikka rattad koopasse. Peatusime peale tunnikest sõitu (40-50km) ja tuvastasime tagumiste rehvide külgedel poritiiva  tugevalt „sisse söönud jooned“. Asi tegi murelikuks, kuna kahjustused rehvidel olid silmnähtavad, kuid sõita oli veel piisavalt maad. Aeglustasime veel tempot, kuid abi sellest väga ei olnud. Viimased 20 minutit olid kõik väga vaiksed ja nalja väga enam autos ei tehtud. Õnneks jõudsime kohale. Koju. Rehvid jäid terveks ja kokkuvõttes ei ole hullu midagi. Enne Manjimuppi jõudmist tegime kerge turistipõike ka Lake Muiri äärde ja saime sealt paar pilti.

Rogerile ja Deelile vist nende uus kodu meeldis. Loodame vähemalt nii. Tassisime asjad tuppa, seejärel seadsid nad ennast sisse ja tegime jõudude ühendamise terviseks paar külma õlut. Juttu jätkus pea keskööni. Tundsime, et oleme jälle teinud ühe sammu edasi ja olime õnnelikud, et meil sõbrad siin on.  Jutustasime ja naersime isegi nii, et pisarad olid silmis. Kift oli.

Õhtul magama ja hommikul 5 äratus. Tööl tegime seda sama, millega reedel lõpetasime, ehk siis okste harvendamisega õunapuudelt. Peale esimest pausi hakkasime tegema „thinnimist“ ehk õunamugulate harvendamist, mida arvatavasti sel nädalal tükitööna tegema hakkame. Esialgu puhastasime alumistel okstel kobarad kuni kobarasse jäid 1-2 õuna 5-7st. Teise tiiruga tegime sama, kuid seekord redelitega kõrgemalt. Rääkisime bossiga natuke Rogerist ja Deelist. Võtame nad homme kaasa ja vaatame mis saab. Loodame, et sisse elamiseks antakse neile samamoodi aega ja lebomat tööd nagu meilegi. Nii ma Briggsy jutust vähemalt aru sain.

Tükitöö peale minemisest veel niipalju, et täna proovisime täie paueriga panna. No tuli enam vähem välja isegi, aga kaks kohalikku plikat, küll veidi lohakamalt tehes, tegid meist ikkagi kaks korda kiiremini. Ulme. Hirm on natuke sellele tükitööle üleminemise ees. Kas ikka saame hakkama? Kas teenime piisavalt? Eks näis. Elame hetkel päeva korraga ja üritame mitte üle põdeda nagu tavaliselt. :)

Lõunapausi ajal käisime linnas „Subway“-s lõunal ja kohtusime meie majakaaslastega. Tagasi tööle minnes saime sahmaka vihma ja kõva paugu motivatsioonile. Lõpetasime päeva ja olime õnnelikud lihtsa esmaspäeva puhul. Peale tööd tegime tiiru agentuuri, et Roger ja Deeli meile registreerida ja teine punt võtmeid saada.

Kiire käik toidupoodi ja koju. Mariel tegi täna kotlette, juba kutsutaksegi sööma. Peab jälle lõpetama selleks korraks. Ahjaa, eile tegid Roger ja Deeli kohe õhtusöögi ka. Pasta ja salat kapsa ja küüslauguga. Viis keele alla. Super! Üle pika aja midagi korralikku. Oleme siin ainult pitsat ja nuudleid lahminud, kuna pole viitsimist olnud korralikku toitu teha. Nüüd ehk saame jälle nende abiga normaalse toidu lainele tagasi.

Viskan paar pilti ka, kuna majanaabritel on hea nett, laename.

Parimate soovidega!

 Roger ja Mariel Lake Muiri ääres

 Lake Muir

 Mariel redelil

Külgede pealt ära söödud rehv.

Katastroofist, kuumusest, kolimisest ja uutest reisikaaslastest

Ootame, millal asjad allamäge minema hakkavad, sest hetkel tundub kõik just nii ilus nagu ma oma vaimusilmas seda Austraalia elu nägin. Isegi parem ja veidi lihtsam, kui oskasin arvata.

Töönädal möödus üsna kiiresti. Ilmad on päris kuumaks läinud. Nädala esimesel poolel olid kuumakraadid üle 30 ja see tähendas lühemat tööpäeva ja vaba aega. Ühel päeval läksime meie Iisraeli sõbraga ujuma. Hüppasime tema auto peale, kui ta rahvast endaga ujuma kutsus. 5 minutit sõitu ja mingi õunafarmi juures nägime väikest veekogu. Parkisime auto ära, mina hüppasin (väga stiilselt!!!!)  üle aia. Mariel aga avastas, et okastraadiga kaunistatud aia väraval on lukk lahti ja nemad siis otsustasid iisraellasest sõbraga sealtkaudu tulla. Miks minna lihtsamat teed, kui saab ka keerulisemat teed pidi. Eksole.

Palavusega on mitmekordistunud ka kärbeste arv tööjuures. Täiesti metsik, kui palju neid on ja kuidas nad sulle sõbralikult ikka küljealla poevad. Rääkida ei saa, kuna ronivad suhu. Nina kaudu hingates satub neid ka sinna. Kerge ei ole nendega. Korraga on tavaliselt sind piinamas umbes 40-50 kärbest. Vahel ka rohkem. Kolmapäeval enam ei suutnud ja peale tööd ostsime poest 8 doltsiga endale mütside peale käivad kärbsevõrgud. Need on minu elu kõige paremini kulutatud 8 dollarit. Kindlasti! Neljapäev ja reede olid kohe teisest puust. Naersin nende väikeste vastikute olevuste üle ja tundsin ennast targa inimesena.

Kolmapäeval nägime pilvi, mis ulatusid maast taevani. Peagi saime teada, et tegemist on tulekahjuga Margaret Riveris, meist umbes  tunnikese kaugusel asuvast ilusast ookeaniäärses linnakeses. Tulekahju sai alguse metsa põletamisest, mis on siin tavaline. Kontrollitud tulekahju läks kontrolli alt ja hetkel on tegemist väga suure katastroofiga. Õhtuks oli maha põlenud 9 elamist. Asi oli päris hull neljapäeval, kui hosteli töökaaslased said vaba päeva, kuna suits oli jõudnud Manjimuppi ja töötada ei olnud võimalik. Meie tegime tööd tossu sees edasi. Kärbsed, kuumus ja valge udu sarnane toss. Seda oli nii palju, et täiesti pilvitus taevas oli päikest vaevu näha. Hetkel vaatan uudiseid ja tänase seisuga on tuli peatatud. Kokku hävis 39 elamist ja inimesed evakueeriti linnast. Tõeliselt kurb katastroof, mis on vapustanud kogu Austraaliat.

Granniest ja Stephenist niipalju, et nad meile elama ei tule, kuna nende sõbrad jõuavad järgmine nädal Manjimuppi ja nad ei taha neid lihtsalt üle lasta. Töö meie farmis oleks neil juba olemas olnud, aga kuna nad ise kutsusid oma sõbrad varasemalt Manji, siis on arusaadav, et nad ei tulnud. Asi võttis aga hoopis teise pöörde.

Samal ajal, kui iirlased alles meie pakkumist kaalusid, sain ma sõnumi Rogerilt ja Deelilt. Uurisid, kuidas meil läheb. Vastasin ja küsisin ka nende elu kohta. Deeli sõnul on neil seal farmis paar nädalat veel tööd ja edasisi plaane ei tea. Koheselt tärkas mul mõte, et pagan, nad on ju meist ainult tunnikese kaugusel. Pakkusin neile varianti, et tulgu nad siia ja siis saame maja koos üürida. 4 peale odav elamine ja veel koos inimestega, keda usaldame ja tunneme. Uurisime ka bossilt, et kas kaks töökat eestlast talle veel ära kuluks. Tema küsimus oli, et kas tütarlaps on ilus. Mariel vastas, et Deeli on väga ilus, ilusam, kui Mariel ise. Selle peale oli boss nõus ja lõime käed. Andsime koheselt Rogerile ja Deelile teada ning peale väikest mõtlemisaega saime neilt positiivse vastuse. Nad tulevad meile elama ja meiega koos tööle! Super.

Selle uudise peale olime mõlemad Marieliga õnnest sinised ja leppisime kokku, et läheme neile Frankland Riverisse esmaspäeval peale tööd järgi. Neil endal autot hetkel ei ole, aga kuna töötama ja elama hakkame niikuinii samas kohas, siis ei näe me selles probleemi. Saame hetkel meie autoga hakkama. Bossile seda mainides arvas ta sama, et ei tohiks probleemi tekkida. Siis on lootust, et saame ka samas farmis tööd teha ja neid meist eraldi kuhugi ei saadeta. Meie farm teiste Newtoni farmidega võrreldes on nagu paradiis. Boss on super, töökaaslased on veel vingemad ja tööd on alati.

Palga saime kätte, jäime rahule. Ise arvasin, et saame vähem, aga palgalehte nähes läks nägu naerule. Marieli arvele tulev raha jääb puutumata, seda niikauaks, kui võimalik. Põhjus on lihtne, kogume raha reisimiseks ja unistuste täideviimiseks. Unistustest nii palju, et Marielil on oma kindel soov, minul oma. Arvatavasti töötame siin nii kaua, kui võimalik, siis on aega ja raha,et reisida. Esialgu plaanisime Manjis alustada ja töötada 3 kuud, kuid praegu tundub, et oleme siin kauem. Kui tööd on ja raha suudame sama moodi ka edaspidi teenida, siis pole mõtet mujale liikuda. Ülejäänud poolteist aastat on aega rännata, näha ja teha küll ja küll. Seda, kas vahepeal ka Eestisse tuleme, ei oska veel öelda. Liiga kaugele pole mõtet mõelda, siin võib kõik päevapealt muutuda.

Eile oli meie ja kahe inglase lahkumispidu hostelis. Kõik pidutsesid, päris hullult. Läksime pubisse ja pärast jaurasime hostelis edasi. Pidime juba reedel sisse kolima, kuid ei saanud. Käisime võtmetel järel ja pakkisime hostelis asju, kui sain sõnumi agentuurist, et „Tere Rain, unustasime majast pilte teha ja teeme need homme hommikul. Palun ärge täna sisse kolige.“ Eino tere päevast. Lendasime siis kiirelt tagasi agentuuri, et küsida, mis värk on. Uks oli kinni ja agentuur juba suletud. Helistasime siis managerile, kes enam vastu ei võtnud. Eriti proffessionaalne käitumine ikka. Hüppasime siis autosse ja sõitsime maja juurde. Mingi buss seisis ees ja miski tolmuimeja sarnane asi tegi kõva lärmi. Uurisime asja ja tuli välja, et see oli mingi vaibapuhastusmees. Kuna terve maja on seest kaetud vaipkattega, siis peale puhastamist ei tohtinud mitu tundi seal peal kõndida. Mingi keemiline puhastus või midagi sinnakanti. Vaibad olid libedad ja toad keemia haisu täis. Istusime siis autosse ja olime veidi pettunud. Meie jaoks tähendas see veel üht ööd hostelis ja veel 60 dollarit mõttetut kulu.

Vaatasime asja teise külje alt ja leppisime olukorraga. Vähemalt saime korraliku lahkumispeo maha pidada. Mis seal ikka, väikene komistuskivi. Pealegi saime just palka ja pole hullu. Aga siiski, missugune käitumine proffessionaalselt agentuurilt. Saata SMS ja isegi mitte helistada. Lambad.

Täna läksime „väsinuna“ poodidesse asju ostma. Käisime majast läbi, et vaadata, mis olemas on ja mida vaja osta on. Meie üllatuseks olid paljud asjad majast kadunud. Elutoast oli plasma teler minema viidud. Elutoa teleka asemele oli toodud meie magamistoa telekas. Okei, suva. Voodiriideid ei olnud. Tekke, patju, midagi. Suur külmik oli asendatud sellise tavalise suuruse külmikuga, mis jääb neljale inimesele selgelt väikeseks. Saame hakkama, aga ikkagi, pettumus. Üldse tundus see maja nüüd seest veidi kahvatum, kuna maja oli tühjavõitu. Seinapildid ja kogu hubasus oli kadunud. Vaiba keemia lõhn on ikka toas. Võib olla tuli nüüd väikestest mõttetutest detailidest kokku jälle mingi jonn ja hala, aga tegelt oleme ikka valitud koduga väga rahul.

Poes maksime patjade, teki, linade, rösteri, veekeedukannu ja toidu eest kokku umbes 200 doltsi. Ulme riik on see Austraalia.  Justnimelt selle pärast, et gaasipliidi jaoks vajamineva välgumihkli hind võrdub rösteri ja veekeedukannu hinnaga. 12 dollarit. Muide see on teine röster, mis ma poole aasta jooksul ostnud olen. Misasja?!

Eks siia on vaja nipet näpet väikeseid investeeringuid teha, aga liiga palju kraami ei tahaks ka osta, kuna hiljem, autoga reisima minnes, pole seda kola kuskile lihtsalt panna. Teise nurga alt vaadates, ei saa 6 kuud päris koid ka mängida ja ebamugavalt elada. Pikemas perspektiivis on need väikesed väljaminekud eluliselt vajaminevad ja teevad elu lihtsalt palju mugavamaks. Näiteks röster on odavam, kui 4pakk õlut. Ma ikka ei saa üle oma rösterist. Saime hea hinnaga ja oleme õnnelikud.

Üldiselt hoiame poes käies sellist odavamat joont. Ostame enamasti oma toidukaubad Coles supermarketist ja just nende enda tooteid, kuna need on märgatavalt odavamad, kui muude firmade omad. Näiteks sool, pipar, munad, küpsetuspaber, piim, sai, pählivõi jne. Hinnavahe tuleb igal tootel dollar-3 dollarit odavam. Saia ostame 1 dollariga. Ülejäänud saiad ületavad 3 dollari hinna. Sai on sai, mis vahet sellel on, mis firma märk sul seal pakendi peal on. Sama on teiste asjadega.

Eriti rahul oleme oma teki, patjade ja voodipesukomplekti üle. Ilusad ja super hinnaga. Mitte väga super, aga ikkagi odavamad ja ilusamad, kui teised! J

Poest tagasi tulles tassisime asjad tuppa ja hakkasime tegutsema. Mariel hakkas asju kraamima ja mina oma autokest pesema. Eile sain lõpuks tööjuures õli ka vahetatud. Üks kutt lubas aidata, lõpuks seisin mina tema kõrval ja tema oli auto all õli sees. Andsin talle tänutäheks 6pack õlle. Õli läks kokku 3,5 liitrit, mille sain allahinatuna. Kokku maksin 4l Castroli õli eest 36 doltsi. Sama õli, mis enne sees oli. Filtri vahetasin ka ära (loe: Tom vaetas). Selle sain tasuta eelmiselt omanikult. Olen üsna õnnelik, et selle tehtud sain, sest see on mitu nädalat hinge kriipinud. Jahutusvedelikku peab ka veel ostma, sest see on otsakorral, siis peaks autoga mõneks ajaks rahu majas olema. Täna pesin maja ees päikesepaistel ta ära ka. Seest ja väljast. Samal ajal mõtlesingi, et millal huvitav küll see langus tuleb, kuna tunne oli nagu enam paremaks minna ei saagi. Päike paistab, soe on. Auto on olemas ja töökorras. Saime enda esimese maja Marieliga. Töö on olemas ja bossiga suhted väga head. Sõbrad tulevad meile elama. No tõesti, hetkel oleme õnnelikud ja eluga väga rahul. Kõik see planeerimine, muretsemine, pabistamine on ennast ära tasunud. Meile meeldib siin.

Poest ostsin ka pildiraami, kuhu sisse panin kalli vennanaise kingitud pildi, kus peal oleme meie Marieli ja Rasmusega. Hetkel seda pilti vaadates hakkab seest süda värisema ja tuju läheb kurvaks, et ei näe teda enam mõnda aega ja ei saa tema kasvamise kõrval olla. Nüüd on see pilt meil elutoas teleka kohal riiulis.

Ta on meil siin tuntud sell. Ma siin ikka keksin ja räägin oma vennapojast nagu hiina imest. Näitasin arvutist hostelis teistele pilte ja kõik teavad, kes minu elus kaks esmatähtsat Inimest on!  ;)

(Annika, sa ikka jätka meile kirjutamist, et kuidas Rassul läheb. Saame siis siin kaugel ka tema käekäikude üle uhked olla!)

Pidime täna ringreisile minema iirlastega, aga kuna eile oli nii kõva pidu, et maa värises ja täna isegi linnud ei laula, siis jäi asi homse peale. Täna oleme maja kallal tegutsenud terve päeva ja tahtsin teile ka paar rida kirja panna, sest muidu hakkavad asjad ununema ja vanadest asjadest väga niikuinii kirjutada ei viitsi, kuna emotsioonid on juba ununenud. Mõtlesimegi, et kuna nüüd on suured asjad saavutatud ja edaspidi oleme ebahuvitavad tööloomad, siis mõnda aega kirjutame blogi nädalas korra. Teine variant on iga paari päeva tagant miskit kirjutada ja siis nädala lõpus sellest üks suurem post kokku panna ja üles laadida. Ehk siis jälle, mõttetu jutt, midagi tegelikult ei muutu.

Kuna täna on meil siin kõigil raske päev olnud, siis võivad laused ka veidi udused olla. Peaks hakkama nädala sees kirjutama, muidu isa arvab äkki, et me oleme siin kogu aeg veidi udused. :D

Tegelikult see nii ei ole. Nädala sees ärkame kell 5. Magama läheme kell 20 ja pidu panemisest ei taha kuuldagi.

Ahjaa, alkoholist rääkides meenus mulle veel üks asi. Kui nädala alguses oma maja saamisest teada saime, tänasime bossi abi eest. Ta ütles selle peale naljatades oma lemmik õlleordi. Võtsime julguse kokku ja käisime neljapäeval alkopoes. Ostsime talle kasti seda õlut ja viisime eile hommikul siis tööjuurde. Kastiga kuuri jalutades nägin Jeffi, kes ladus täpselt samasugusest kastist õllesid külmkappi. Ka tema oli tänutäheks Peterile kasti tema lemmikut õlle toonud. Boss oli õnnelik. Meie oleme pugejad/asskisserid. Tänasime selle kastiga teda selle eest, et ta meie sõbrad tööle võtab ja meile maja aitas sebida.

Mis seals ikka tänan tähelepanu eest ja hakkan esimest õhtut meie uues kodus nautima (TV on 4 kanalit, millest 3 näitavad sporti, hihii).

Pilte proovin ka lisada, ei luba midagi, aga annan endast parima.

 Nillosch ja Stephen

 Õunapuid tühjendamas

 Vasakul Mariel, keskel boss Peter, paremal kutid.

 Kas selle jaoks oleks redelit vaja olnud? Kuumaga hakkan imelikke asju tegema.

 Pesin oma kaunitari puhtaks. Kodus, maja ees. 

 Meie Block.

 Maja esine.

 Meie väike tagahoov.

Maja taga, taustal on mingi kuuri taoline osmik ainadusvärkide jaoks.


AADRESS:

Graphite Road 24-15
Manjimup
WA, 6258
Australia

Rutiinist, sõpradest, uudistest ja järjekordsest nädalavahetusest

Tervitused (viimaks ometi päikeselisest) Edela-Austraaliast!

Mõned päevad on jälle möödunud ja aeg oleks koduseid lugejaid ka informeerida. Kus, mis, kellega, millal ja mis edasi?!

Reedel oli võrdlemisi lihtne tööpäev, kuna ilm oli ilus ja tegime harvendamist. Täpsemalt pidime väikestelt õunapuudelt absoluutselt kõik viljad ja õied eemaldama. Lihtne, mõtlemist mittevajav töö. Harjutasime niiöelda päris harvendamiseks.  Täna (esmaspäeval) proovisime juba suuremaid puid „thinnida“ ehk harvendada. See on alguses veidi keerulisem, kuna veidike peab ajusid kasutama. Täpsemalt koosneb iga puu oksadest, nagu te juba teate. Igal oksal on mitmed kobarad viljadega. Antud juhul siis on tegu õunadega. Kobaras on neid umbes 5-8tk. Peame eemaldama väikeste täppidega (rahest tingituna) õunad ja pisemad õunad, nii, et igasse pesakonda peaks jääma 1-2 õuna.

Mulle tundub see töö veidi imelikuna. Eestis ma küll vanaema juures neid väikeseid õunu minema ei loopinud. Veits nagu raiskamisena tundub. Tegelikult on asi kvaliteedis ja selles, et habras oks peaks viljadest tingitud raskusele vastu ja ei murduks.

Tööl pole viga. Seda hakkame selles või järgmisest nädalast tegema „contract“i alusel. Ehk siis, niipalju, kui teed, niipalju doltse tasku pistad. Oled kiire, saad rikkaks, oled aeglane, ei saa. Meie tegime seda niiöelda „päris thinnimist“ täna veidi üle tunni. Meie poleks tänase seisuga rikkaks saanud. Aga alguse asi ma arvan. Harjume tööga, tempo tõuseb ja ehk saame poindile hiljem paremini pihta. Seda tööd pidavat olema meil nüüd järgmised 8 nädalat, kuni korjamise hooajani või miskit sinnakanti. Hetkel tundub, et minu ja Marieli thinnimise kiiruse vahe ei ole kuigi erinev, kui mitte öelda, et lausa identne.

Räägin siis natuke reedest. Just. Natuke. J Eks igaüks saab ehk aru, miks.

Tulime töölt koju, tegime süüa ja selleks ajaks olid juba meie sõbrad Gronnie, Stephen (iiri sõbrad, parimad siin meil, kellest teeme ka pikemalt juttu), Nillosh (saksa sõber, super kutt, kellest ka veidi täpsemalt hiljem), James (Inglismaa sõber), ning paljud teised juba reede tähistamisega alustanud. Liitusime meiegi. Tõime poest siidrit, kuna britid joovad ainult siidrit, siis meie mõtlesime, et proovime ka.

Tegime mõned dringid, mängisime piljardit, kuulasime muusikat ja niisama sotsialiseerusime, kuni läksime pubisse. Pubis tegime tantsu ja tralli, kuni tuled põlema pandi ja pidu läbi sai. Seal tegime Marieliga ainult ühe joogi, sest 8,5 dollarit on ühe pindi kohta päris palju küsitud. Õnneks olime kahe jalaga maapeal ja hoidsime korralikku joont. Mina üritasin teha mingeid breigi tantsu liigutusi ja vist saltot ja käisin selili, teist korda ei proovinud. Tegelikult kukkus see vist nii hästi välja, et kõik arvasid, et see pidigi nii olema. Õnneks.

Pubist tagasi, muusika hosteli hoovis põhja ja tants ja laul jätkus. Britid imestasid, et mis pagana pärast ma nende Iiri rahvamuusikat nii hästi kaasa laulda oskan. Rääkisin siis neile oma sala Iiri muusika armastusest ja olin laksu pealt kambas sees. Jess!

Magama läksime vist kella 4-5 vahel.  Oli väga tore õhtu.

Laupäeval alustasin päeva enda tavapärase lemmikuga. Peekon, muna ja pealereedene, laupäevahommikuse arbuusiga. Hea, odav ja aitab. Soovitan! (Eriti Pafile) :P

Muusika läks käima ja tegime päev läbi mitte miskit. Piljard ja lebo. Miski kella 16:30 paiku võtsime ette väikese 280km pikkuse reisi Bunbury’sse. Ei, mitte kängurusid, vaatamisväärsuseid, ega jumal teab mida siin austraalias kõike vaadata on, vaid läksime tüdrukute soovil Twilight 4 vaatama. Pole esimesi näinud, pole millestki ilma ka jäänud. Meie Stepheniga polnud sellest kuigi vaimustuses, kuid iga mees teab, et kui naine tahab, siis peab minema.

Stephen hüppas rooli ja asusime teele. Nemad on rikkamad, neil on maastur. Tegelt oli päris tore ise ka vahepeal kaasreisija rollis olla ja loodust nautida. Kaunid mäed ja orud. Veekogud ja muu. Kängurusid ei olnud, tigersnake vaid roomas teeääres. Miskine tiigermadu. Sirgeid lõike oli kokku vast umbes 10km jagu, ülejäänud vaid kurvid, tõusud, langused. Ilus.

Kohale jõudes oli flmi alguseni aega umbes tunnike. Istusime Stepheninga autoralli konsoolide taha ja tegime ühe sõidu. Sain kaela. Peale seda haarasime popkornid ja vaatasime filmi. Imelik film oli. Veidi jälk. Hiljem tagasi koju ja siis hakkas minu laupäev alles pihta. Teatavasti mulle meeldib jalgpall, aga siin on selle vaatamine ajavahe tõttu veidi nihkes ja raskendatud. Istusime Stepheniga teleri ette ja vaatasime hommikul kella neljani Inglise liigat. Tüdrukud läksid magama. Oli tore.

Pühapäeval oli lebopäev, kuigi jah oleks võinud igale poole minna ja igasuguseid asju teha, aga puhkama peab ka.

Nagu nägite tormasin ma ilusti nädalavahetusest läbi, on põhjust ka.

Nimelt reedel ootasin pingsasti kõnet, mis annaks mingitki informatsiooni maja kohta. Seda oodatud kõnet me ei saanud. Nädalavahetusel mõtlesin sellele alatasa ja hakkasin kahtlema. Veidi tekkis selline ahastuse moodi asi juba sisse. Kui maja ei saa, siis tuleb siin ennast vigaseks maksta. Vähemalt kolm kuud, et saada teise aasta viisa. Pagan, kolm kuud siin pead jalad koos. Hetkel küll oleme siiani saanud kahekesi toas olla, kuid juba täna pidid mingid uued meie tuppa tulema. Pole veel ennast näole andnud, loodame , et ei anna ka.

Tänasest tööpäeva lõpust ma juba rääkisin, hüppan tagasi hommikusse.

5:10 äratus ja tööle. Päike paistis, hea päev. Esmaspäeva kohta liikus aeg kiiresti ja valutult. Päevad võivad olla ikka nii erinevad. Esimese pausini tegime thinningut ning peale seda sõitsime meie firma ühte teise farmi. Seal tekkis juba farmi tunne ka, kuna kõrval oli karjamaa, väga erinevate lehmadega. Nendest tehakse liha. Tapamaja materjal siis. Riisusime seal pooljoostes ja tahtsime asjaga kiiresti ühele poole saada. „Abis“ olid meil ka kaks kohalikku neiut, kelle tempo oli nii „kiire“, et teod vuhisesid neist lausa mitu korda mööda.

Viimaseid ridu riisudes helises telefon. Ei teadnud kuidas alguses vastatagi.

Valisin variandi: „Hello, this is Rain speaking“.

Teiselt poolt toru kõlas rõõmus naisvokaal, kes lausus mulle blablabla, et ühesõnaga me olime sobivad kandidaadid majaomanikule ja palju õnne, maja on teie!

Olin õnnelik ja üritasin naisterahvaga aega kokku leppida, kuid 100 meetrit eemalt kuulsin teist naishäält segamas. Nimelt arvas Mariel, et ma räägin temaga ja turtsus, et rääkigu ma kõvemini ja nii edasi.

Neiu pakkus välja, et võiksime homme agentuurist läbi astuda ja lepingu sõlmida. Pakkusin ta üle ja laususin, et tuleme täna. Minu võit. Mariel oli väga õnnelik, minagi ei suutnud oma rõõmu tagasi hoida ja tundsin seda tunnet, kuidas näolihased ei suuda suunurki alla suruda ja tõsist olemist teeselda.

Peale 1,5 tunnist riisumist suundusime tagasi oma tavapärasesse farmi (Starkie Road) ning rääkisime koheselt bossile. Temalgi oli meie üle hea meel ning mainis kohe ära ka oma lemmik õllesordi. Eks peale palgapäeva läheme ja viime talle tänutäheks mõned. ;)

Iiri sõbrad Stephen ja Gronnie (häälda Stiiven ja Gronja) on Austraalias olnud veidi üle kolme kuu. Perthi kandis elanud, ringi reisinud, puhanud ja isegi langevarju hüpped ära teinud. Seda viimast on plaan teha ka meil. Iga asi omal ajal.

Rääkisime neile eelmine nädal oma maja plaanist ja kutsusime neid enda juurde elama, kui peaksime maja saama. Nad vastasid, et kuna nad said töö läbi Gary (hosteli managerist tropp), siis hostelist lahkumise korral, kaotavad nad oma töö. Siin see lihtsalt nii juba on. Omamoodi hosteli maffia. See on üks põhjus, miks me Merikesele nii tänulikud oleme. Me ei sõltu ei kellegist, peale iseenda.

Kuid, ega me siis nii lihtsalt alla ei andnud. Täna, peale maja uudise teadasaamist, mainisime bossile, et tahame oma Iiri sõpru maja jagama kaasata, kuid asjalood on sellised nagu nad on, siis ega tal juhuslikult nelja imedoredat abikätt vaja ei lähe, millele pikema tutvustamise järel positiivse vastuse saime.  Briggsy (meie boss) oli nõus nad enda tiiva alla võtma. Nemad saaksid kindla töö, meie omale super toredad majakaaslased ja madalama üüri. Perfektne.

Agentuuri minnes võtsin Eesti kontolt vajamineva 5 nädala üüri raha välja ja istusime laua taha. Meiega tegelev sõbralik tädi rääkis nii valju häälega, et tundsin kõrvus valu nagu viimast korda Egiptuses sukeldumas käies. No miks sa tädi karjud??? See selleks.

Leping sõlmitud, küsisin siis selle kohta, et kui sõpru külla kutsuda tahame, siis kas see on lubatud. Vastus oli tädil valmis mõeldud ja fikseeritud.  Meie juures võivad inimesed elada 6 nädalat ilma taustakontrollita, pikema visiidi korral tahavad taustakontrolli, nagu tehti meie kohta. Nii, et ootame teid, sõpru ja peresid, endale külla.

Hetkel siis Mariel tegi imemaitsvat õhtusööki. Vana hea keedukartul ja vorstikaste. Stephenile ja Gronniele teeme väikese ettepaneku ja loodame, et nad on nõus.

Võtmed saame reedel ja sisse kolime ka reedel. Homme peaksime maksma hosteli eest uue nädala, kuid plaan on küsida meie Prantsuse töökaaslaselt Jeffilt paariks ööks öömaja. Tema sai oma maja koos sõbraga juba reedel kätte. Tasuta ööbimisega hoiaks kergelt 240 dollarit kokku, mille eest saab igasugust head ja paremat. Ahjaa, palka saame ka neljapäeval. Ootame ja loodame, ei tea mida loota, aga ikka loodame, et saame rohkem. :P

Laupäeval Bunburys käies avastasime, et igalpool on jõulukaunistused. Palav päike ja jõulukaunistused – eiei, no üldse mitte ei lähe. Igatahes mõtlesime jõulude peale ja tekkis väikestviisi kurb tunne, et siin pole meil ei pere, ega sõpru, kellega koos jõule veeta. Siis aga pakkus Gronnie välja, et võiksime nendega nende Perthi majja tulla jõulude ajal ja seal koos siis jõule pidada. Maja on neil Scarbrough rannas. Arvatavasti sinna lähemegi, sest nemad on siin meie ainuke pere. Samuti kutsus meid sinna ka üks Iiri väga südmalik neiu Tammy, arvatavasti Marieli kõige parem sõber siin. Nii, et muretsemiseks vast pole enam põhjust. Tore, kui  kahekesti kuskil pärapõrgus istuma ei pea jõulude ajal.

Kiirelt ka paari sõbraga minu piljardi ja bändikaaslasest (sakslasest) Nilloschist.

Justnimelt bändikaaslane, sest siin on muusikaruum ,kus me ikka jämmimas käime. Mina trummidel ja tema kitarril. Nalja kui palju. Varsi esineme, kui siit enne minema ei lähe. Kift, naljakas kuju.

Täna võttis ta minu parkimiskoha ära, kuna ta kardab oma autole päikesekahjustust saada ja minu autol olevat parem/varjuline koht olnud. Naljaga pooleks riidlesin temaga ja ähvardasin, et Eestis oleks sellise asja eest tal kummid läbi torgatud ja mainisin, et sõpruse poolest lõikasin ma tal ainult kaks rehvi läbi. Seda muidugi naljaga. Tegelikult ei lõiganud, ausalt ka.

James, tugeva briti aktsendiga iirlane. Sõbralik, väga rahulik ja tore kutt. Reisib üksi. Selline suure kondiga ja habemega 24. aastane jõmm. Täna töölt tulles vaatasin, et mingi uus põkk on meile siia ilmunud. Tegelikult oli James ennast täna igavusest ennast kiilastanud ja habeme maha ajanud. Enne nägi ta välja nagu 48 aastane paks vanamees, nüüd aga nagu 18. Aastane marurahvuslane. Päris jube, kuidas karvkatte eemaldamine võib inimest ja teiste suhtumist inimesse muuta. Loomulikult meie jaoks, kes teda tunnevad, on ta ikka see sama muhe James, aga kui teda nüüd võõrana kuskil pimedal tänaval kohata, võib küll püksi teha.

Eks püüan mõnd säravamat ja toredamat/ebameeldivamat inimest/seltskonda edaspidi veel tutvustada, kuid tänaseks aitab. Vaatame nüüd filmi ja püüame Iirlastega jutule saada.

Mis siis ikka, aitäh pöidlahoidjatele ja kaasaelajatele. Teist oli kasu!  Anname oma tegemistest varsti jälle teada ja loodetavasti saame oma sõpsid endale majja. Aadressi annan ka järgmine kord, kuhu jõuluvanapakke ootame! :D 

Laupäeval luban teile juba ette pilte majast.  Iseasi, kui palju, aga midagi ehk ikka saab üles laetud.

Slan go foil!  (Kasutage Google Translatorit või Iiri – Eesti sõnaraamatut)

Tööst ja majast

Kolmapäeval oli tavapärane hommik, ärkasime, ilm oli suurepärane, läksime tööle. Tööl alustasime jälle riisumisega, mida tegime rahulikus tempos esimese teepausini. Päike paistis, elul polnud viga.

Saime isegi päeva peale esimesed jumed, ehk siis meil on T-särgid tugevasti selga päevitunud. Mina sain ka kummardades tööd tehes omale alaseljale, pükste ja särgi vahele, ilusa punase triibu. Tänks päike. Nüüd on mu selja peal ilus, pikk,  valus punapruun triip.

Boss käis ja uuris, kuidas meil majaga lood on, rääkisime, et peame peale tööd alles agentuuri minema ja seejärel ehk saame maja kaema minna. Peale teepausi läksime oma baasi ja hakkas pull jälle pihta. Nimelt eelneval päeval olime traktori kastis, Mariel ühel, mina teisel pool ja loopisime kastist maha umbes poole meetri pikkuseid vertikaalselt lõhki lõigatud plastiktorusid. Iga pisikese puu juurde käis üks. Kokku puid umbes miljon. Tegelt umbes 5400.

Tegime ära, saime kiita.

 Traktorijuhist kiidusõnade edastajaks oli meil seekord Newton Brothersi firma omaniku vend. Miskine 70 aastane vanahärra. Tore sell. Niisiis, nüüd pidime neid plastiktorusid hakkama puudele ümber paigutama. Kuna hommik oli jahe, siis parim aeg oligi alates peale kella 10, kui päike oli torud veidi soojemaks/pehmemaks teinud. Esialgu tundus asi lihtne ja loogiline, kuid nagu alati, kestis see täpselt niikaua, kuni töö pihta hakkas. Lisaks meile tulid kõrvalradadele juurde veel bossi poeg või pojapoeg (mina ei tea) ja tema kaks sõpra. Boss ütles mulle, kui üritasin esimesi paigaldada, et „sa ei pea nende torudega seal armatsema, vaid need lihtsalt ümber panema“ (see oli nüüd väga tsenseeritult tõlgitud).  Seejärel ütles ta veel ühe lause, mis kogu asja pahupidi keeras. „Ärge ******* uimerage, pidage meeles, et ma maksan teile nende eest tükitasu“. No siis hakkas alles eriline võidusõit pihta. Esiteks, me ei tahtnud ju alla jääda kohalikele farmipoegadele ja teiseks see oli see koht, kus tundsime, et peame ennast tõestama hakkama. Esimesed torud ümber pandud ja väiksemad kriimusused kätele saadud ( plastik lõikab päris hästi nahka, kui sõrmi serva mööda libistada) märkasin, et olen viimasel kohal, kuid mitte oluliselt teistest maas.

 Mariel oli eesotsas, kiire kui jänes. Kummardades ja kükitades nagu meil siin igapäev kombeks on saanud, hakkas jälle selg tunda andma. Eks see on lihtsalt selle töö eripära, millega peab harjuma. Enamus töid teeme siin konna asendis.  Boss mainis, et tehke alususeks pooled ära täna. Nagu ikka pidas ta oma sõna. Kuni töö tehtud sai muidugi. Siis oli algus ju tehtud juba ja saime ikka teise poole ka endale kaela. Tegime selle ka ära ja siis oli kell juba kuskil 14:00.

 Järgmine töö oli sarnane, justnimelt asendi poolest. Nimelt jooksevad puuridadega paralleelselt väetisevoolikud.  Pidime siis neid hakkama kinnitama traatide külge, nii, et nad oleks kuskil 50cm maast kõrgemal. Kinnitasime neid põrsa saba taoliste plastik julladega. Iga üks sai omale koti, mis sisaldas 1000 tk jullat. Tegime seda tunnikese ja saabuski kätte tööpäeva lõpp.

Seejärel kiirustasime koju pessu ja maakleriga kokku saama. Istusime agentuuris ja ootasime umbes 10 minutit ja siis saime teada, et peame hoopis üürile antava maja juures kokku saama. Kihutasime kohale, ootasime seal ka paar minutit, kuni hoovi veeres maastur, mille roolis oli pisike Austraalia tütarlaps. Tutvusime ja asusime välisukse poole teele.

Ootused majast olid seinast seina, kuid olime valmis ka kõige hullemaks. Päeval just arutasime Marieliga, et ehk on keegi oma vanad mööbid ja koli sinna kokku vedanud ja nüüd üürib rumalatele turistidele seda maja välja. Väljast oli maja kena, nagu juba kirjutasime. Läksime uksest sisse ja esmapilgul nägime elutuba, mis oli väga hubane, kaasaegne ja puhas. Telerilaual ilutses 32 tolline lcd teler. Olime juba esimesest toast joovastuses. Liikusime edasi kööki. Köögis oli mega suur külmik, gaasipliit ja kõik muu vajalik. Kaasa arvatud potid, pannid, nõud jne. Ühesõnaga kõik. Köök oli väga avar ja ruumikas. Samuti kaasaegne. Tuju läks aina paremaks.

Siis liikusime edasi pesuruumi. Me isegi ei osanud loota, et seal pesumasin on, aga oli!  Peale selle oli veel eraldi kuivati, pesu jaoks.  Sealt viis uks otse tagaaeda, mis kujutas endast katusealust ja väikest privaatset kõrge aiaga tagahoovi. Imeilusad lilled ja niidetud muruga. Väga kaunis ja rahulik.

Liikusime tuppa tagasi ja järgmisena nägime tualetti ja vannituba, mis olid eraldi ruumides. Vannitoas võiks väikese peo korraldada, sest ruumi on seal rohkem, kui meie Mustamäe köögis. Suur peegel ja Mariel oli häpi.

Arvasime, et see ongi kõik, kuid siis juhatati meid esimesse magamistuppa, mille peale vajusid küll meil mõlemal suud lahti. Ülisuur, sepistatud voodipeatsega, pehme voodi. Suure all ei pea ma silmas tavalist kaheinimese voodit, vaid kahe suure suure inimese voodit. Seal toas oli samuti mingi hiigel teler ning maast laeni lükandustega peegelkapp.

Seejärel nägime teist magamistuba, mis oli kaheinimese voodiga ja samuti peegelkapiga sisustatud hubane ruum.

Emotsioone püüdsime tagasi hoida, kuid arvan, et nägime välja nagu väikesed lapsed kes said kasti kartulikrõpse või pulgakomme. Ulme lihtsalt. Mõttes võrdlesin neid veidike odavamaid elamistingimusi hosteli omadega.  Nimelt hostelis oleme kahe nariga neljainimese toas hetkel, mille seinas ilutseb vaid üks imelik rauast riiul.  Janu selle maja järele aina kasvas. Oleme väga elevil ja loodame siin iga päev, et keegi juba helistaks ja lõpetaks meie piinad vastusega. Hetkel oleme majale veel ainsad pretendeerijad.

Täna sain Merikeselt sõnumi, et agentuurist helistati ja küsiti, mis inimesed me sellised oleme. Merike ja Colin muidugi kiitsid meid taevani ja ütlesid kõige peale „no problemo“ . Ülemus olla samuti nendega rääkinud. Ühesõnaga soovitajad on meil head.

Muide, kui maakler Stephanie meiega eile rääkis, siis tuli jutuks, et töötame Peter Briggsi heaks ja ta juba olevat meist temaga rääkinud ning lausus: „Kui te Peter Briggsiga juba hästi läbi saate ja tema teid soovitab, siis on see väga suur samm selleni, et te ka selle maja endale saate“. Temaga läbi saamine ja talle meelejärgi olemine ei pidavat just lihtsamate ülesannete killast olema.

Kommunaalidest niipalju, et täpseid numberid ei tea, aga maksmine käib kolme kuu kaupa ja selle ajavahemiku kohta saime mingi umbe numbri, mis ei ole hetkel isegi mainimist väärt.

Ühesõnaga oleme hetkel positiivsed ja loodame järgmine nädal juba siit hostelist minema saada.

Tänasest päevast niipalju, et vihma kallas (mis tähendab, nagu juba mainitud, halba). Tegime seda torude sidumist konna asendis kella 6:00 – 15:00ni. Mis oli piin ja millest väga rääkida ei viitsiks enam. Juusul oli nutukas suus alguse ja lõpu poole, aga kuna ta on ainuke tütarlaps meie farmis, siis mina astun küll tema kaitseks välja ja ütlen, et ta on ikka vapper sell mul siin. Saime selle jamaga täna ühele poole ja ootame homset, sest ehk homme on juba veidi kergem päev ja homme on juba reede!!!

Muide, olime täna meie hostelist AINUKESED, kes tööl olid, sest teised läksid 7ks tööle ja olid 7:30 kodus tagasi, kuna vihma kallas. Aga teise nurga alt vaadates oleme me ka ainukesed, kes täna omale kergelt 4000 vana Eesti raha tasku pistsid! ;) Nii, et ei kurda. Päeva lõpuks oleme päris läbi ja valudes, aga ikka veel õnnelikud! J

Eile pesime valget pesu ja panime nöörile. Siiamaani on nööril ja „kuivavad“. Teravamad pliiatsid saavad ehk naljast aru! :D

NB! Lisan igaks juhuks veel selle, et soovitan lugeda minu vinguvaid postijuppe poolnaljaga.  Asi ei ole nii hull ühti.

Õnnitlused ka minu kallile vanaemale ette ära, kui juhul homme-ülehomme uut sissekannet ei tule.

Aga mis siis ikka. Tervitame teid siit „päikeselisest“ Austraaliast.  Kell on juba 19:07 ja meil kohe uneaeg. Head ööd!

Rain ja Jonks

Mariel ei pannud tähele, et pilti tehti.

Mina ka mitte...

Õunapuude taga on meil mets, üsna kõrgete puudega.

Pool meie väikeste õunapuude põllust. Pildilt on näha paigaldatud valged kaitsed ja paigaldamata väetisevoolik

Nädala esimesed kaks päeva ehk üks lõputult pikk postitus

(Vabandan pika ja esialgu negatiivsusest pakatava postituse pärast, aga luban, et poole pealt läheb paremaks) J Pidage vastu.

Muši, muši.

Justnimelt, mitte me ei kübersuudle kedagi siin veel, vaid see peaks tähendama Jaapani keeles tervitust või halloo’d. Kuna seltskond on meil siin hostelis kirju siis suhtleme paljude erinevate inimestega. Üks toredatest inimestest on Jaapani tütarlaps Manami. Väga sõbralik ja lahke. Laenas meile soola ja pipart, kui Marieliga praekartuleid vorsti, muna ja juustuga üks õhtu valmistasime. Sõpradest ja uutest tuttavatest räägime teile järk järgult, et oleks millest rääkida.

Eile tegime kahepeale esimest korda kotlette. Küll siis kõik imetlesid seda Eesti kokakunsti.  Väga hästi kukkus välja muide.

Kahe päevaga võib siin nii palju juhtuda ja muutuda, et ei teagi millest alustada. Meeleolud võivad olla miinuses ja paar tundi hiljem juba piirajas positiivsusest.

Alustame algusest.

Eile ärkasime jälle tavapäraselt kell 5:10 ja peale toimetusi asusime tööle. Ilm oli pilvine, mis tähendab siinmail halba, minu arust. Tööle jõudes olime nädalavahetusest kenasti puhanud ja reipad, ootasime esimest tööülesannet. Nagu mäletate,  lõpetasime nädala sidudes, mis tundus raskem, kui „thinning“, mida esimesel tööpäeval tegime. Valesti arvasime.

Hommikul oli lisandunud veel üks tööline, 31 aastane Prantsuse päritoluga noormees Jeff. Päeva peale selgus, et ta on Merikese tuttav ja nad olla siinsamas farmis aasta tagasi koos töötanud. Maailm on pisike. Jeff on tore.

Suundusime siis esimesele noorte õunapuudega kaetud põllule, mis oli meie poolt kenasti ära „thinnitud“ (harvendatud) ja boss hakkas inglise keeles rääkima, et alustaksime „weedinguga“. Marieli silmad läksid suureks ja ta lausus:“oh jumal“. Mina aga mõtlesin, et mis seal ikka, vaatame, kuidas seda tehakse ja ehk pole hullu. Oleksin pidanud oma teist poolt ehk Marieli usaldama juba tema pilgust. Asi oli hullem, kui alguses tunduda võis.

Nimelt „weeding“ tähendab meie mõistes rohimist. Minu mäletamistmööda toimus see meie maailmas sedasi:
Vanaema juures Põltsamaal mindi õue. Ema ja vanaemad ning Rain hakkasid rohima. Rain võttis kaks rohuliblet, peale mida, tuli 10 minutiline külma värskelt pressitud õunamahla paus. Ja siis tagasi kahe lible järele ning mängima.

Siin see nii ei ole!

Läksime siis põllule. Mina, Mariel ja Jeff. Igaüks sai ühe rea (miinimum 1 km).  Väikeste õunapuude all oli metsikult umbrohtu, mille pidime paljaste kätega välja kiskuma. Suured pahmakad, lausa võsad. See sõna võsa pole siin hetkel nali. Hakkasime kiskuma. Peagi märkasin, et Mariel on maha jäämas, kuna tal sattus jube täis kasvanud rida ja minul oli just 100 meetrit vahe, kus polnud ühtki taime. Otsustasin džentelmeni mängida ja read Juusuga ära vahetada. Mõeldud tehtud. Peale kahte tundi tuli meelde, et mul on kehv selg olnud kogu elu ja jama hakkas pihta. Ei saa kummardada, kükitada jne. Kõik tuhat poosi sai läbi proovitud, kuni mõtlesin, et pagan võtaks, enam hullemaks minna ei saa.

Ja siis nagu just minu lause peale oli vaja kellegil ennast tõestada. Vihma hakkas kallama. Mitte nagu Eestis, et „ah tead kallab“. Nooo siin ikka kallab, kui juba kallab! Saime märjaks, asi läks sopaseks, taimed libedamaks ja suured viinamäe tigude sarnased sõbrad aina praksusid ja praksusid meie pisikeste käekeste vahel, kes olid ennast kenasti lehtede vahele vihma eest ära peitnud.

Peagi avastasin ühe tarkusetera, mida tahaksin ka teiega jagada, et oleksite teie, mehed, tulevikus targemad, kui mina.
„Ära püüa olla džentelmen enne, kui oma töö on tehtud“ Hiljem saab ju alati appi minna, kui enda osa tehtud. Nii oleme koguaeg teinud. Kui ühel valmis, aitab teist. See selleks. Olin uhke oma teo üle ja lahmisin vapralt edasi. 4 tundi tööd tehtud, tuli 15 minutiline paus. Meie esimene „teepaus“ ja lõuna koosneb tavaliselt mõlemale ühest võileivast. Millest peaks piisama kogu päevaks. Lihtsalt ei ole poest midagi leidnud, mida päeval süüa ja hommikul pole aega midagi teha. Täna olime targemad ja ostsime võikumaterjali ja sõime eilseid maitsvaid kotlette. Tegime nüüd mõlemad kaks võikut mõlema pausi ajal. Jess! Tegelt pole siin väga isu ka, ei tea miks. Kodus teedeehituse ajal sai ikka 4 korda samapalju korraga söödud.

Niisiis, paus läbi ja tööle. 60 dollari eest bossi kaudu soodukaga sebitud vihmakombed selga ja hakkas see pull jälle pihta. Imelik on see, et kui vihmakombe seljas on, siis tuleb päike välja. Võtsime siis kombed seljast ja tegime edasi. Ilm oli parem, tuju ikka nullis ja käed-selg valusad. Tegime kuskil tunnikese ja liikusime selle ajaga umbes 300m kaugemale. Siis tundus juba, et no ehk  hakkab varsti see jama töö läbi saama ja saame midagi kergemat teha. Siis tuli meie kõigi lemmik........ vihm.

Kombed jätsime muidugi 300m tahapoole, mina täiesti algusesse. Mariel jooksis ja pani oma kombe selga ja kui minu omaga tagasi jõudis, olin läbi vettinud pealaest jalatallani. Viskasin kombes selga ja arvake ära mis juhtus..!?! Justnimelt, päike tuli välja.

Meie sõber Justin, kelle juures peatusime, kui Austraaliasse jõudsime ütles, et me oleme head inimesed ja õnn saadab häid inimesi. Olgem ausad, on tõesti meil siin palju õnne olnud ja oleme õnnelikud, aga mille pagana pärast siis see must esmaspäev?

Lõpetasime oma read ära ja lõime plaksu ja tantsu, et see hull asi läbi on. Küsisime bossilt, mis edasi. Tal oli kiire ja ütles, et tehke igaüks veel seda rohimist, kuni kõik on tehtud. Ja hakkasime uuesti pihta. Ei hakka enam emotsioone kirjeldama, muidu arvate, et oleme ikka paberist ja ei saa siin üldse hakkama. Veidi tegime, siis boss saatis mind ja Marieli puid siduma. Olime õnnest sinised. Päike tuli välja ja laul hakkas jälle pihta. Veidi sidusime ja siis läksime oksi riisuma. Pidime siis varsti vilja kandma hakkavate  õunapuude ridade alt ära harvndatud jääke riisuma ja puu otsa kinni jäänud oksi alla tõmbama. Tunne oli parem, kui peale suurt rasket nädalavahetust pidutsedes, pühapäeval spas veeta ja pärast jalgpalli vaadata. (Tervitused Pafile). Just nii me ennast tundsime. Tööäev saigi läbi ja kokkuvõttes olime õnnelikud, et vastu pidasime. 

Tööpäev oli edukalt 10h pikk. Pappi tuleb!

Lahkusime töölt ja kiirustasime panka ning kinnisvaraärisse.

Panga ukse taha jõudsime, aga sisse meid enam ei lastud. Otsustasime teisipäeval uuesti proovida, kuna mina olin oma deebetkaardi aktiveerimisega nii mihkel, et suutsin selle poole tunniga lukku keerata. 10 päeva tagasi seatud parool oli meelest läinud ja mulle, ajutaibule viiest korrast proovimisest ei piisanud. Astusime siis kõrvalasuvasse kinnisvaraärisse sisse ja küsisime korterit või maja, mis oleks sisustatud. Neil oli terve rida tühju, kuid ainult üks sisustatud „unit“, mis meie mõistes peaks olema nagu ridaelamuboks. 1 korrus, 2 magamistuba, 1 vannituba, parkimiskoht ja väike tagaaed. Hostelis maksame kahepeale nädalas 320$, kuid selle eest tahetakse 220$ nädalas + kommunaalid, nendest hiljem.

Andsime teada, et oleme huvitatud ja paluti täita vorm, ning anda esimese nädala üür. Edasi toimib siin asi nii, et toimub konkurss, kus helistatakse sinu tuttavatele ja eelmistele korteriomanikele, kellelt oled tuba üürinud, vaadatakse ja kaalutakse, kes on parim kandidaat ja langetatakse otsus. Maakleritasu ei küsita. Kui välja ei valita, makstakse see esimese nädala sissemaks tagasi ja asi vask.

Niisiis võtsime avalduse vormi pataka koju, kuid kodus peale pikka päeva seda enam täita ei suutnud.

Natukene jooksid küll asjad rappa ka. Nimelt saime teada, et erinevalt kõikidest teistest, ei saa meie mitte iga nädal palka, vaid iga kahe nädala tagant. Ühesõnaga järgmine kolmapäev. Enne palgapäeva jääb selle aja sisse veel kaks hosteli üürikorda + elamine. Üür ainuüksi 640 kahe nädala peale, toit on siin kõige kallim kulu. Mõelge nüüd ise.  Õnneks oli meil üks õlekõrs varuks, mida ka kasutasime.

Niisiis käisime veel poes, tegime õhtul süüa ja läksime magama. Hommikul oli ärevus sees. Parema käe sõrmed oleks nagu korduvalt auto uste vahele löödud (eilne töö). Mariel kõndis ringi (siiani kõnnib) nagu lahtise kõhuga roostes robot (lihased).

Õue minnes nägime kaunist sinist selget taevast ja tõusvat päikest, algus tundus ilus.

(Luban kohe ette ära, et eelnevale negatiivsele lisa ei tule, nüüd ainult positiivne).

Sõitsime tööle, jätkasime riisumist ja rääkisime Jeffiga majadest. Tema oma sõbraga tahab ka üürida ja olla meie bossi Peter’i oma kontaktisikuks pannud. Mõtlesime, et kas me ka huvitav võiks nii teha. Päev tööl oli kaunis ja lihtne. Ärevus oma Austraalia kodu järele oli päeva kiireks teinud.

Tavaliselt, kui boss oma auto või ATVga meie poole kihutab, oleme alati mures, et mis nüüd saab. Seekord tuli ta ja küsis sõbralikult (nagu enamasti), „Kuidas läheb, kas kõik on kontrolli all?“ Naeratasime ja ütlesime, et ikka on. Seejäerel hakkas ta meiega niisama lobisema ja küsis, kuidas meil kodu otsingud edenevad ja kus kaudu me seda otsime. Rääkisime loo ära ja ta küsis, kas me teda seal mainisime. Loomulikult mitte. Meie ei teadnud, et ta selle linna populaarseim vanamees on..

Ühesõnaga lobisesime veidi ja ta isegi jõudis rääkida meile oma lapselapsest ja sellest, et ta facebooki kasutab. Marielile läks bossi väike visiit täitsa hinge. Ausaltöeldes mulle ka. Tegelt on ikka päris hea, kui ülemus ei ole ainult karjuja, vaid tuleb ja küsib ka eraelu kohta ja selle kohta, kas oleme ikka õnnelikud. Andis kõva energia laengu. Tegime tööd edasi, naeratades ja nägu muigel.

Maja kohta veel niipalju, et maja üüritakse miinimum 6 kuuks. Meie plaan siia Manjimupi linnakesse jääda oli umbes 3 kuuks.

Väikese jutu käigus küsisisime bossilt veel, et kuidas me talle sobime ja kas meil oleks lootust siin 3 kuu asemel isegi kauem, näiteks 6 kuud töötada? Boss ütles, et loomulikult, kui  tööd teete olge niikaua kui tahate.

 WH viisaga üle 6 kuu ühe ettevõtte all töötada ei tohi. Selline on reegel. Me nüüd mõtleme, et kui tõesti maja saame, siis teemegi ehk siin meie sügise/teie kevadeni tööd ja lahkume suurema rahakotiga, saame pikema unistuste reisi ümber ja läbi Austraalia teha. Marieli soovil ka ehk juba varsti  väikese paarinädalase põikega Indoneesiasse – Bali saartele sõita.

Unistused, unistused... Peab ju unistama, muidu oleks jama.

Töölt minema sõites peatas meid kinni boss, kes ütles, et võttis ühendust selle kinnisvarafirmaga ja „highly reccommended you guys“ , ehk siis soovitas meid väga väga tugevalt.

Niisiis, ilusale tööpäevale perfektne lõpp.

Tööst väga rääkida ei viitsi hetkel pikemalt, kuna rääkida on veel millest muust, kui uue kodu ootusest. Peale tööd põrutasime panka, saime oma asjad seal aetud ja kaardid toimivad, saame sealt veel veits pappi juurde, mis esimesel päeval Aussi saabudes sinna tagavaraks panime.

Siis hüppasime jälle tuttavasse kinnisvaraärisse sisse ja hakkasime koos sealse teenindajaneiuga koos ankeeti täitma.

Panime minu soovitajateks Justini Perthist ja Peter’i, meie bossi.  Marieli ankeeti täites ütles neiu, et meil peavad erinevad soovitajad olema, nii , et panime Merikese ja tema kuti. Kumbki pole elusees Marieli näinud. Helistan neile kohe ja annan teada, et segasin neid supi sisse. :P Sorri Merike, annad sõrme....ja nii ta läheb eks!!!!!

Avaldus valmis, läksime kohe aadressi järgi seda otsima.  Kuskil  5 minuti jalutuskäigu kaugusel linna keskusest.  Leidsime aia, mille peal oligi ridakate number 24. Sisenesime ja imestasime. Selline Ameerikalik, puhta ja korras hoitud hoovidega aed. Modernsed majad. Mariel tegi „WOOOOOW“, oleksime nagu rikkurite rajooni eksinud.  Maja ees roheline muru ja lilled. Maja ääres ilupõõsad. Heledast kivist majad, tumeda katusega. Parkimiskohapeal oli isegi katus. Igaühel eraldi pisike tagahoov. ILUS, PUHAS, OOTUSI KÕRGELT ÜLETAV!  Rullusime oma sinise käruga sealt hoovist välja ja suud venisid kõrvuni. Sõitsime koju ja Mariel tegi süüa. Kõik jälle imestasid Eestlase kokakunsti.

Igatahes, vabandan pika- väga pika sissekande eest. Tublid kes viitsisid läbi lugeda, üritan edaspidi veidi lühemalt kirjutada, aga mitte nii lühidalt, kui Mariel, sest muidu jääks see meie viimaseks postituseks. J

Nüüd kõik pöialt hoidma, et me selle unistuste järgmise taseme ikka saavutaks.

Ahjaa, ette peab maksma veel 5 nädala üüri, nii et väljaminek tuleb päris kopsakas, aga eks peale seda saab jälle koguma hakata. Töö, töö, töö. Loodame, et jõulude ajaks oleme juba sees ja harjunud. Ei tahaks jõule ühikas veeta.

Pilte ikka veel ei saa kahjuks.

Tänan tähelepanu eest, head und!

Rain Hansen Tammsaare Reiljan

Head Isadepäeva!

Tere isad ja teised onud, tädid.

Reede õhtul hüppasime Lõuna-Aafrikast pärit tüübi autopeale ja tõime nädalavahetuseks erinevaid varusid. Õhtu oli väga tore, istusime väikese rahvaga ahju ümber õues, mängisime piljardit ja pinksi. Leppisime iirlasest sõbra (Stepheniga) kokku, et ärkame 3:30 üles ja hakkame jalkat vaatama. Kesköö paiku läks mariel voodisse. Teised ka. Jäime sakslase ja iirlasega kitarri mängima ja jorisema. Miski ühe paiku läksin ka magama, et enne nelja mängu veidi värskemana vaadata. Äratuskell helises, kuid jäin seda kinni pannes magama. Stephen helistas ja äratas õnneks. Meil on siin tv ruum, kus on mingi hiigel telekas sees. Pakuksin midagi sinna 52-60 tolli vahele. Viskasime pikali nahkdiivanitele ja hakkasime mängu vaatama.  Suhteliselt ühepoolne piitsutamine, mis seal ikka. Ei osanud ausalt kuidagi õigustada Eestit. Olime kehvemad ja toodi meid lõpuks maapeale tagasi. Pikemalt ei hakka jalgpalli teemal peatuma.

Peale mängu kobisime magama ja mina ärkasin kell 10:30 paiku, uimase ja väsinuna. Seejärel äratasin ka Marieli ja läksime poodi. Tegime maailma parimat hommikusööki. Ostsime suured peekoniribad (odavam kui eestis isegi), muna-juustuga, röstsai. Magustoiduks värske banaan ja mahlane arbuus. No see arbuus läks hosteli sõpradele ka väga peale, kuna õhtu oli mõni õlu joodud.

Laupäeval tahtsime randa, muusikafestarile või iirlastega seda mega suurt puud vaatama minna, kuhu otsa ronida saab. Kokkuvõttes sõime kõhu täis, puhkasime, mängisime õues piljardit ja uimasime niisama terve päeva maha. Õhtul tegi hosteli omanik kõigile süüa. Riis + kaste, mille sees olid vorstijupid ja herned jne. Kõik sõid seda magedat toitu ja olid õnnelikud. Mariel võttis igaks juhuks vähe. Umbes niipalju nagu tavaliselt kassid söövad. Igaks juhuks noh.

Ega väga midagi muud ei teinudki. Proovisime panka minna, kuna saime postkontorist oma uued ja väga uhked pangakaardid kätte. Neid peab kuidagi aktiveerima, aga kuna internett siin nii aeglane on, siis ei viitsinud peale minu kaardi lukku laskmist enam proovima hakata. Pank oli kinni, esmaspäeval proovime uuesti peale tööd.

Käisime ka kinnisvarabüroo seinalt korterite hindasid vaatamas. Hetkel maksame 160x2 nädalas. Ehk siis 320$, mis teeb igakuiselt 1280$ , mis meie kolme kuu lõikes, mis plaanime siin olla läheks maksma veidi alla 4000$. Ulme. Ühikas elamise eest maksta kvartalis üle 42 000 vana hea krooni.

Kinnisvarabüroo seinalt leidsime, et 1 magamistoa ja vannitoaga korter maksab 108$nädal (kahepeale). Kahe magamistoaga korter on 120$. Kui see kahetoaline korter üürida kolmeks kuuks oleks kokkuhoid meeletu. 1 kuu 480$, kolm kuud 1440$. Hostelist loobudes oleks kolme kuu lõikes võit umbes 2500$. Ehk nüüd saavad kõik aru, miks ma siin hostelis enam nädalatki olla ei taha.

Point on aga selles, et kinnisvarafirmad ei anna alla 6 kuu vist eriti üürile neid kortereid. Peab esmaspäeval- teisipäeval uurima minema. Siiin küll ei kannata elada . Selle raha eest saaks Eestisse külla tulla ja tagasi ka veel.  Eks nad tahavad kolme kuu üüri ja tagatisraha ka kindlasti, see tähendab vähemalt nädalat veel siin hostelis elamist ja raha kogumist , et saaksime jälle odavamalt hakkama.

Seltskond ja kõik need mugavused on küll toredad, aga ma arvan, et kui praeguse 10 inimese asemel siin need 60-70 tulevad, siis on siin loomaaed. Nii, et minu kindel plaan on oma korteri jonni edasi ajada hetkel.

Igatahes eilsest õhtust siis veel natuke. Mariel mängis hosteli bossiga pinksi, ta olla raha peale mängija ja ulme proff. Mariel tõmbas talle lihtsalt koti pähe! Hea töö!  Samal ajal vaatasime meie Stepheniga ragbit. Uni oli peal ja peale ragbit ei hakanud kella 1 ajal enam Inglismaa – Hispaania jalkat vaatama. Aga nägin täna unes, et seis jäi 2-2. Eks kohe kui netti seda üles laadima tulen, siis näen, mis seis tegelikult jäi. J

Hetkel alles voodis ja ootan kuni Mariel ärkab. Täna peaks autot koristama ja veidi ringi vaatama minema. Eks anname endast päeva peale teada ka. Isadepäeva puhul tahaks skype’i videokõne proovida.

Head isadepäeva kõikidele isadele! 

Head Nädalavahetust!

Howdy mate's!

Just niivisi tervitab meid igal hommikul üks farmeritest, kes on tõesti väljamaa filmidest nagu välja lõigatud. Näeb välja nagu üks tõeline farmer ja räägib nii kiiresti ja segaselt, et tavaliselt ainult noogutame ja naeratame talle.
Proovige nüüd kõik järgi, kuidas ta meile kõlab. Hoidke näppudega nina kinni ja öelge üks suvaline lause inglise keeles, üli ilmekalt ja võrdlemisi kiiresti. Igatahes, seesama pärisfarmer (nime ei mäleta) küsis ükspäev, kust ma pärit olen. Vastasin, et Eestist. Sellepeale küsis ta kus see on. Vastasin eestlasele loomulikul kombel, et Soomest lõunas ja Rootsi kõrval, Põhja - Euroopas. Mitte ei maininud Venemaad.
Seepeale küsis ta midagi oma ninakinni turbokiirusel farmerite keeles "blablabla 3 months?" Ma naeratasin ja ütlesin "Yes!" Seepeale tegi ta suured silmad ja küsis:"REALLY" ? Ma jumala kindlalt ütlesin veelkord:"YES!", seejärel pobises midagi veel ja läks minema. Ei taha kohe mitte teada, mida ta küsis. Ilmselgelt oleks pidanud: "NO!" vastama. Siin võib igaüks oma fantaasiat lennutada ja mõelda, mis see siis oli. Ma rohkem sellele mõelda ei taha, sest tunnen ennast niigi nagu need aasia turistid, kes iga asja peale ainult naeratavad ja jaatavalt vastavad, ükskõik, mis sa neilt ka ei küsiks, ükskõik mis keeles.
Niisiis, lubasin, et ei postita see nädalavahetus, aga, kuna tulime töölt ja käisime tavapäraselt pesemas, mis mõnel meist võtab tund kauem kui teisel, siis istun meie toas ja viskan miskit kirja, et meelest ei läheks.
Esimene tööpäev seljataga tulime koju, tegime süüa ja mängisime pinksi. Õhtuti lähme hiljemalt 21:00 magama, sest rohkem lihtsalt ei jaksa üleval olla. Eile ärkasime jälle 5:30 ja käisime kontoris lepinguid sõlmimas. Vaatasime mingeid firmat tutvustavaid videoklippe ja veetsime niisama aega, saime raha ka selle eest.
Kontoris läks umbes tund. Tegime siis oma "thinningut" edasi ja saimegi selle tööga ühele poole. Kuna väikeseid puid, milleni ilma tõstukita ulatasime, said lihtsalt otsa. Helistasime bossile ja ta leidiski kohe meile uue töö.
Nimelt oli siis meie ülesandeks suure harvesting tõstukiga saaki ootavate õunapuude ja suuremate okste ning tippude toestamine või supportimine kummist juhtmetega. Lihtsalt lõikad rullist vastava jupi seda kummi (umbes 10-15cm lõigu) ja seod mingi spets farmeri leiutatud sõlmedega need lihtsalt diagonaalselt jooksvate metalltraatide külge kinni. Põhimõte on selles, et 1) Puu laiaks ega viltu ei kasvaks 2) Puu / oks koormusele vastu peaks, mis saak põhjustada võib. Tõstukijuhiks olen mina ja seome me mõlemad. Tõstukiga peab siis vastavalt sõitma kas edasi või tagasi, puude kõrgusele vastavalt siis kas kõrgemale või madalamale laskma ning küljepealt laiendusi vajaduse korral välja laskma.
Esialgu olid käed tööd täis, kuid täna oli juba asi selge ja väga lihtne. Näpuotsad on päris valusad, aga kuna täna on reede ja lühendatud tööpäev, siis ei nurise. Oleme tublid ja saame vist hakkama, kuna midagi veel öeldud ei ole. Mariel sai sõlme alguses kohe selgeks, samal ajal kui mina punnis silmadega (vana sõlmekartja) seal kõrval pabistasin. Kui boss minema läks peale sõlme õpetamist, mis koosnes 2 korda ette näitamisest, siis õpetas Murka mulle ka ja võisin vabamalt hingata.
Reeded on jah lühemad päevad, kuna farmeritele meeldib varakult jooma minna. Küll kutsuvad nad seda siin "To take a piss", mis kõlas algul päris veidralt. Et noh, miks üks täismees peaks mulle, eestalsele ütlema, seda, et ta liiga palju baaris pissil käib. Aga veits läks aega ja jagasime välja, et onklil ei ole mitte põiepõletik, vaid kerge alkoholilembus. Tahtvad siis nad lõpetada reedeid umbes 14:00 paiku, aga täna pigistasime meie ikka kella 15:00 peaaegu välja, sest mis kasu meil sellest koju tulekust siis on. Ilm oli ilus, päike paistis, omaette toimetasime seal võsavahel. Ahjaa, päike oli väljas täna. Ilus! KUUM! Lõuna ajal ei söönud kumbki midagi, sest nii kuum oli, et pikutasime autos konditsioneer põhjas lihtsalt.
Tööpäev läbi, tulime kodupoole. Hüppasime paarist asutusest ka läbi. Mingi kaltsukas, kust tahtsime tööriideid, ma sain ühe korraliku sellise farmeri triiksärgi, millega Eestis võib inimesi niisamagi ringi käimas näha. Maksin selle eest 2 doltsi. Äss diil! Seejärel läksime Manjimup tourist infosse ja küsisime, mida nad soobitaksid inimestel nädalavahetusel teha, kes tulevad teiselt poolt maakera siia kolkasse. Saime mega palju infot. Super kasulik koht! Saime mingid voldikud ja kaardid ja juhised. Siit umbes 50km on randa. Ilus sinine vesi ja haisid väga palju ei pidavat olema. Lähme homme sinna vist. Samuti teises suunas liikudes, Bridgetownis, toimub mingi muusikafestival. Suur üritus pidavat olema. Hunnik artiste kohale aetud. Tegevust jagub, vaadata jagub.
Ühesõnaga kõik on tore. Reede on tore, ilm on tore ja kohe lähme kööki süüa tegema, mis pole nii tore.
Rein! Käisin Hotellis ja saatsin Miss Margaretile tervised edasi. Näitas meile teie tuba ja võibolla kolime järgmine nädal sisse. Eks näis. Hind on küll tõusnud, aga see selleks. Tervitas sind ja Maritet vastu ka!

Aga olks siis, siin on nii kehv nett, et ei tea, kas saan mingi hetk pilte ka laadida, aga eks näis. Oleme neid teile juba päris palju teinud.

Kuidas teil ilm on? :)

Rain

Meie töömasin! :)

Lubatud pildid..

Täna saime õhtul uue töö, millest räägime järgmine nädal. Laseme teil lugemisest puhata nädalavahetusel ja puhkame ise ka. Hosteli rahvas on tore ja igal õhtul püüame ikka sotsialiseeruda (paari õllega).
TÄNAME KOMMENTAARIDE EEST! Need jõuavad meile igal hommikul ja annavad hoogu kõvasti juurde ja toovad muige näole! Iga kommentaar on nagu pomm energiat, aitäh teile kõigile!

Oleme õnnelikud ja armunud! :)

EESTI, EESTI, EESTI! Loodan, et saan nädalavahetuse veeta iirlastele näpuga näidates, sest meie hostelis on neid 1/3 kogu seltskonnast. Tooge võit koju siis!

Siin nett kallis ja aeglane. Levi pole. Seega tihti netti ei saa. Otsustasime korterit otsima hakata, sest üritame teise aasta viisa siin ära teha, mis tähendab vähemalt 3 kuud Manjimupis olemist.

Head ja paremat teile kõigile kallid sõbrad, tuttavad, pere!

Teie,

Rain ja Mariel

 Justinile jäetud Kalevi kommid

 Valel pool 

 110 ala. Ilus.

 Künkad, mäed, kõrged puud teel Manjimuppi

 Same as above..

 GPSi käsul metsa

 Esimene tööpäev meie garaaži ees.

 Selliseid ridu korrastasime. Kahepeale päevaga umbes 1000tk kanti

 Tööülesanne: Taim enne.

 Meie tööülesande tulemus pärast "thinningut"

 Ilusa mütsiga mees.

Meie farm, nii kaugele, kui silm võtab, on meie ala ja nii 360 kraadi.