Boxing Day ehk kaunis päev Windy Harbouris

Mis on Boxing Day? Loe Wikipediast. http://en.wikipedia.org/wiki/Boxing_day

Mõni päev on parem, mõni päev kehvem.  Täna oli lihtsalt imeline, küll väikese mitte nii toreda avapauguga.

Jõululaupäeval lugesime kõik luuletusi ja Deeli tegi kartulisalatit ja kana. Luuletuste eest saime kingipakid. Jõuluvanaks olin traditsiooniliselt mina.  Roger sai minu käest (ranna?) jalkapalli. Deeli Marielilt kehakreemid. Mina Rogerilt vihjega (vist?!) hügieenitarbeid ja Mariel Deelilt ka mingi kookoselõhnalise hügieeni või kreemi komplekti. Peseme ennast küll ja vahel isegi kasutame dushigeeli ka, aga no minaeitea... ;)

Väike jõuluõlu ja ega istumine kaua ei kestnud. Peale keskööd läksime magama.

Inimestele, kes Facebookis minu alkoholitarvitamise peale sõna on võtnud ja minu tervise pärast pidevalt muret tunnevad ütleks, et kogus, mille ära jõin oli meeletu. Koguni 4-5 tervet õlut. Kanget kraami ei puutunud. (Tervisi Raunole ja Reinule ning kuldset kõri poisid!)

Pühapäev möödus kodus filme vaadates. Kokku vaatasime vist 4 filmi ära. Muud miskit ei teinudki.

Kuna täna on austraallastele ja brittidele väga tähtis päev (26.detsember, „Boxing Day“), siis sain mina ka oma esimese Boxing Day kriketi ,viis päeva kestva test matši osaliseks, televiisori vahendusel. Äratuskell 7:00, kohvi ja teleka ette. Vaatasin, kuni kell sai 9:00 ja Marieli äratamiseks vaja minev luba hakkas jälle kehtima.

Otsustasime õhtul Marieliga, et esmaspäeval läheme kuskile väikesele väljasõidule. Ei taha Manjimupis kogu puhkust veeta. Marsruut jäi minu otsustada, õnneks. Valisin sihtkohaks 90km lõunas asuva Windy Harbour-i (Eesti k. „Tuuline Sadam“).  

Pakkisime rannariided kotti, paar pakki krõpsu, Pepsit ja minek. Ühendasin oma pleieri automakiga ja sättisin esimeseks lauluks Skrillex – First Of The Year’i. Nii, segane lugu, eks. Kes ei tea mis lauluga tegu on, siis ütleme nii, et autosõidulugu. Kodus oleks see mul kiivri all klappides olnud. Ühesõnaga piisavalt agressiivne, täiesti erinev minu autosõidu stiilist.

Üldjuhul on Austraalias nende liikluspiirangutega väga segased lood. Kurvilistel teedel asulavälisel teel on piirang 110. Meil, Eestis, oleks sellistel lõikudel 70 väljas. Linnas võib siin 60km/h sõita, peatänavatel 50 km/h.

Ah, et miks ma sellest räägin? Teravamad pliiatsid jagavad ehk isegi lahti.

Niisiis „agressiivne laul“ peale ja minek. Ei jõudnud veel Manjimupist väljagi, kui Mariel (minu autosõiduinstruktor ja minu silmad) ütles miskit, et „mennndddiiiiiiiidddd“! No ja nii üks oma fööniga teepeale äkitselt tõttaski. Mina muidugi paugutasin tosin roppu sõna kohe takka ja panin suuna sisse ning keerasin teeäärde.

Väike dialoog mälusopist:

Aken alla

Ohvitser: „Tere päevast, kuidas läheb?“

Mina: Eee, tere päevast officer, hästi, siiani.

Ohvitser: „Peatasime teid, kuna liikusite lubatust kiiremini. Siin on 70 ala, teil oli kiiruseks 83.“

Mina:“ Oh jumal, ma ei teadnud. Oh jumal, oh jumal. See on paha. Oh jumal. Ma sõidan seda teedpidi iga päev tööle, aga lihtsalt praegu olin mõtetega juba rannas.“

Ohvitser: „ Tule minuga kaasa.“

Mina:“Jah, jah, okei“

Ohvitser: „Teen sulle pühade puhul $150 asemel 50% alla ja saad hoopis $75 postkontorisse maksta ning 4. Punkti asemel lajatan sulle hoopis 1.“

Mina: „Eee, aitäh?!“

(Miks postkontorisse? Sest siin makstakse elektriarved isegi postkontorisse. Lihtsalt kõik see elu siin käib läbi postkontori. Peaks vist oma postkontori avama. Punktisüsteemist räägin hiljem).

Ohvitserihärra rääkis pikemalt ja uuris kust ma pärit olen ning minu nime peale küsisid, et : Kas su nimi on päriselt ka Vihm? Tõsiselt?“

Mina: „Jah, tean, et siin tähendab see miskit muud“

Ohvitser number 2: „Su vanematel oli vist hea huumorimeel“

Mina:“ Sellel ajal, kui nad mulle nime panid, ei teadnud nad inglise keelest mitte mõhkugi.“

Vestlesime veel teemadel: Eesti, farm, miks Austraalia, kui kaua, kui kauaks, kuhu edasi, kus elad, kuhu lähed, kas autos olev tüdruk on sinu tüdruksõber Eestist, kihlatu.. jne.

Enne minekut ütles ohvitserihärra :“Ära kiirusta ja ohutut teekonda teile.“

Mina vabandasin tähelepanematuse tõttu ja hüüdsin ühe jalaga juba autos sees olles, et „ Muuseas, tänud allahindluse eest!“

Ohvitserid naeratasid ja sõit võis jätkuda.

Ma polnud enda peale isegi tige. Mõtlesin, et okei, sellel nädalal teenin selle 1 ületunniga iga päev tasa ja ei lasknud enda päeva sellest intsidendist kõigutada. Pealegi ohvitserihärrad on siin sõbralikud ja mures sinu elu, mitte kukru tühjendamise pärast, NAGU MEIL EESTIS, RAISK!

Ühesõnaga punktisüsteemiga ma veel täpselt kursis ei ole, aga iga rikkumise eest saad kirja ka „punkte“ Maksimum on vist aasta või kahe aasta jooksul 12 punkti, peale mida võetakse sinu load ilusasti kolmeks kuuks hoiule. Peale seda, iga rikkumise eest vist 6 kuuks ja nii edasi. Pole plaanis rohkem rikkuda, ei viitsi ausalt uurida ka selle kohta praegu. Aga üks punkt on mul kirjas. Jess.

Niisiis, valisin uuesti loo, kuid enam mitte selle sama pagana Skrillexi. Viskasin midagi rahulikumat peale. Iron Maiden! :P

Päike puhkas pilvitus taevas. Imeline ilm väljasõiduks.

30km kaugusel Manjimupist asub väike linnake nimega Pemberton. Vaatamisväärsusi on seal nii mõnigi. Meie neid ei külastanud, kuna siht oli silme ees suurem – jõuda Windy Harbourisse.

Pembertonis nägime ka üht maasturit, Land Rover „Discot“ ehk Discovery’t. Honnasilt esiklaasil oli naeruväärsed $4200, kuid huvi pakkus ikkagi. Otsustasime, et tagasi koju sõites viskame lähemalt pilgu peale.

Tunnike sõitu ja asfalttee keset soist mastikku viis meid Windy Harbour Road’i  metsade vahele.  Ma ei mäleta, kus mul sarnane fiiling Austraalias ja millal tekkis, aga tundsin täna seda sama. Püüan siis veidi kirjeldada. Loodus läks iga kilomeetriga aina rohelisemaks. Liiv teeääres oli saranane või isegi veel valgem, kui kalli Leeds United’i kodusärk. Taamalt paistis kaljuserv, rohelusest pakatav kaljuserv. Suunurgad liikusid aina ülespoole. Jätan siinkohal pooleli, hiljem läks emotsioon edasi.

Tuju oli hea ja tee (tegelikult GPS) viis meid kohale. Parkisime auto parklasse ja liikusime veepoole. Lõhnas nagu kevadine Pirita või suvine Audru. Adrulõhn oli küll veidi leebem, kui neis kahes eelpoolmainitud Eesti paikades, kuid siiski. Koht oli ka selle nime vääriline (Tuuline Sadam). Koht iseenesest oli kaunis, kuid vetteminemiseks liiga...kuidas öelda..liiga veider. Sadamas ei ujuta. Tahame randa!

Otsustasin eemalseisvalt ohvitserihärralt teed küsida. Mingit barjääri ma meie vahel ei tundnud, kuna eelnevalt olin juba ohvitseridega rääkimises praktikat omandanud. Teadsin kuidas läheneda. Lähenesin seekord aeglasemalt, sest olin jala. Ohvitserihärra juhatas meid sõbralikult kilomeeter eemal asuvasse (sellesama rohelise kaljuserva äärsesse) ujumiskohta. Tänasime viisakalt ja sõitsime kohale. Veidi viisakam, kuid mitte päris see. Tegime paar pilti ja äkitselt parkis meie auto kõrvale politseiauto ning äkitselt lähenesid kaks ohvitseri mulle salapäraselt. Tuttav tunne, ebameeldiv tunne. Mitte, et ma mingi kriminaal oleks, aga isegi peale väikest kviitungit tunnen ma ennast nagu viimane pätt või kurjategija.

Õnneks oli tegemist selle sama politseinikuga, kes meid siiagi juhatas. Kaasas oli veel veidi lühem ja turskem vennike, samuti vormikandja. Tulid nad meile hoopis paremat kohta soovitama. Ütlesid, et see siin on ikka jamps ja mingu me 2,8km kaugusel asuvale Salmon Beach’ile (Eesti k. „Lõherand“). Aitas selle asukoha mul isegi GPS’i sisestada. Vahetasime viisakusi ja saime jälle oma riiki tutvustada.  Tuju tõusis, nad ei teinudki trahvi. Hehee!

Niisiis, alustasime meie viimase lootuse retke. Retke paika, mida ohvitserihärra kirjeldas, kui sinist laguuni valge liivarannaga. Uskumatu see nüüd veidi tundus, aga okei, läheme vaatame.

Veidi imelikuna tundus see, et me mäest alla liikumise asemel mäetipu poole liikuma hakkasime, aga usaldame kohalikke võime, nemad teavad paremini.

Mäletate ma kirjeldasin enne veidi enda emotsioone. Veel enne Windy Harbourisse jõudmist. Nüüd tuleb teine osa.

Mitte, et kedagi huvitaks, aga enne Austraaliasse tulemist oli reisimise palavik mul juba aastaid tagasi sees. Küll tahtsime Taavetiga Hispaaniasse hääletada ja ei tea mis veel. Ammu enne seda, kui ma veel Austraaliasse plaanisin tulla, oli mul teada, mida ma oma reisist ootan. Olgu see siis kas Austraalias, Hispaanias, Jordaanias või Indoneesias. Ma olen oma reisiga rahul, kui...

1)      Kui olen teinud kõik asjad, mis on kirjutatud minu mälus asuvasse „to do! listi“ (Eesti keelde tõlgituna  ~ „Kindlate eesmärkide nimekirja“.

2)      Olen läbi elanud nö. „oma momendi“ (Täpsemalt kirjeldan seda siis, KUI selle kunagi leian).

Justnimelt seda teist eesmärki ootan ma nii pingsalt, sest esimesse punkti kuuluvaid asju saab sooritada iga kell. Ainult veidi raha ja lase käia. Seda teist punkti aga ei tea, kas üldse tulebki. Ühesõnaga, täna tundsin, et olen sellele päris lähedal.

Sõites mäetipu poole, avanes meile imeline vaade alla orgu. Rohelise maastiku taustal kaugustesse ulatuv ookean. Suunurgad liikusid endalegi märkamatult nii üles ja naeratus nii laiaks, et lausa valus hakkas. Imelik tunnistada, kuid isegi silmad kiskusid veidi märjaks.  Süda puperdas otusärevusest ja kõigest ümbritsevast. Kahjuks pean siinkohal kirjeldamise katkestama, kuna minu eneseväljendusoskus ja piiratud sõnavara ei suudaks seda hetke isegi  õigekeelsussõnaraamatu pähetuupimise järel siia kirja panna. Vapustav.

Vaikisime Marieliga mõlemad.

Kitsa sõidutee serval olid päikeseloojangu vaatlemiseks ehitatud miniatuursed parklad. Peatusime ühes hetkeks, kuid seejärel jätkasime teekonda ranna suunas. Lõpuks parkisime auto ning jalutasime läbi liiva üle väikese mäenõlva. Samm läks kiiremaks ja ärevus suuremaks. Väikese sörgiga jõudsin nõlvale ja avaneva vaate peale hüüdsin Marielile :“PARADIIS!!!“ . Mariel jõudis mulle hetke pärast järele ja nõustus minu väitega.

Otsisime endale sobiva koha, kuhu enda tekk asetada. Mitte, et tegu oleks olnud Pärnu ranna sarnase publikuhulgaga, vastupidi, rand oli INIMTÜHI. Umbes 2-3 km paradiisiranda, vaid meile kahele. Lained möllasid, ilm oli tuuline. Leidsime veidi varjulisema koha, kus pikali heites polnud tuulest enam kuuldagi. Ainus mida kuulda võis, oli lainetega mängiv ookean. Tõeline surfarite paradiis. Istusime hetke ja nautisime, peale mida läksime vette. Lained olid aukartust äratavalt metsikud. Läksin vaid põlvedeni vette, kus hetkepärast, tänu lainete tugevale inertsile, olin sunnitud alla andma ja sõna otseses mõttes vooluga kaasa minema. Põlvedeni vesi muutis aeg-ajalt sügavust. Kord põlvini, kord jäi vaid peanupp veest välja.

Tahtsin enamat ja läksin veidi sügavamale. Äkitselt kadus pind jalge alt ja otsustasin siiski veidi madalamal ujuda. Mis ujumist ja vett puudutab, siis siiani olen ennast ikka vapraks pidanud, kuid tunne, kuidas lained sind nende alla surusid ja ookeaniavaruste poole tirisid võttis veidi „jahedaks“ küll. Miskipärast kõlasid õe lausutud sõnad koguaeg kõrvus ja rannas olev silt, millel seisis kirjas „Ei soovita ujuda, kuna lained suruvad vee alla“ vms, ei andnud ka enesekindlusele just suuremat tõuget.

Lisatud oli ka üks pilt, mis pidanuks väljendama füüsikaseadust, millega inimjõud vastu ei saa.

Midagi sellist:

Peale ujumist, tegime ka rannas mõningad pildid. Seejärel ujusime, lebotasime, ujusime, lebotasime, ujusime ja peale kella 4, hakkasime kodupoole liikuma.

Tagasitee läks lauldes ja üsna kiiresti. Pembertonis peatusime ja uurisime Land Roverit, kuid otsustasime seekord omanikuga mitte ühendust võtta. Autol oli küll gaasiseade ja läbisõit vaid 240 000km, kuid väljanägemiselt polnud see just kellegi „unistuste auto“.

Kojusõidul trahvikviitungeid ja punkte rohkem ei kogunud.

Imeline päev veel imelisema reisikaaslasega. Võib kindlalt paigutada selle kuu „parima päeva edetabelis“ esimesele kohale.

Väike lisapala: Mina olen paras juhe, aga Mariel näiteks läks pesu kuivama panemise asemel neid uuesti pesema, sest unustas enne eelmist pesu lisada pesupulbrit. Palju õnne inimesed maakera kuklapoolel. Katsuge ise pea alaspidi mõtelda. Ei ole kerge, ei ole...

PS! Tegin täna ka erinevaid videoklippe, millest üritan nüüd miskit kokku monteerida. Ehk saate homme väikese (hilinenud) jõuluüllatuse ka!

UUS! Küsimuse rubriik:

Iga mõne aja tagant, kui juhe väga kokku jookseb ja ei tea, kellelt küsida, sest Mariel vastab igale küsimusele üldjuhul jaatavalt (kui küsimus ei puuduta just nõudepesu või midagi sellist), siis küsin ma seda kodustelt abilistelt, kes blogi lugeda viitsivad. Ühesõnaga testin uut app'i ja leidma peaksite te selle meie lehe paremast servast. Loodan, et võtab vedu. Juba üks vastus on vastus. Tänane küsimus puudutab tekstivormingut. Varem kirjutasin blogi day-by-day kaupa, ehk alustasin esmaspäeva hommikust ja lõpetasin reede õhtuga. Viimasel ajal olen hakanud endale teadlikult alustama postitust mingi tähtsama sündmusega ja sisse sidunud eelnevaid päevi kronoloogilises järjekorras. Ehk siis kuidas on selgem/mugavam teil lugeda? Kas päev päeva järel või rääkides suuremast sündmusest ja kaasates aeg ajalt teisi päevi?

Andke teada! 

Parimatega,

Rain

Pilte Boxing Day väljasõidust

Mariel ja Windy Harbour

 Nevesis ja Windy Harbour

 Kohustuslik hüppepilt. Mariel Salmon Beachil.

 Õnnelikud. 

 Öeldakse, et üks pilt ütleb rohkem, kui tuhat sõna. Järgmine kord panen ainult selliseid pilte ja teksti polegi vaja.

 Land Down Under, ehk nii me siin siis tagurpidi elame.

 Päkapikk kivi otsas. ;)

Krabiline Raini ründamas.

Joyeux noel!

...ehk Jeff (New Caledoniast) ütleb:"Häid jõule" .

Jõuluaeg on ilus aeg, kui sa oled Eestis. Meie jõululaupäev nägi ja näeb välja sedamoodi..

Hommikul kadus uni kell 6:30. Eile olime plaaninud minna 130km kaugusel asuvasse linna Bunburysse.  Jäime ka hommikul oma plaanile kindlaks. Sõime kõhud täis ja väljasõit võis alata. Tagavararatta võtsin pagassist välja, et suurel kiirusel rattad väga koopasse ei käiks ja rehve ei kulutaks. Teatavasti on meil neljakesi reisides see mure veel õhus, kuna autol on liiga suured veljed/laiad rehvid ja ega see vedrustussüsteemgi enam oma parimates aastates ei ole. Tund koma viis sõitu ja olimegi kohal. Parkisime auto ja läksime jalutama. Umbes 10 minutit püsisime koos, siis läksid meie teed lahku. Meie Marieliga otsisime mulle jalanõusid, mütsi ja lühkasid, kuid lõpuks ei saanud me mitte midagi. Selle asemel purunes Marieli Perthist ostetud käekoti rihm hoopis.

Tänavatel käisid ringi jõulutaadid, kes jagasid inimestele kommi. Me saime kohe mitu portsjonit. Lõpuks Mariel juba palus meile neid enam mitte jagada, kuna olime piisavalt saanud. Mina vana ahne päss võtsin kõik vastu.

Neljapäeval leppisime majanaabrite (Rogeri ja Deeliga) kokku, et teeme loosipakid. Lihtsalt lõbu ja jõulutunde tekitamise pärast. Martinit ja Eliisat süsteemi kaasata ei saanud, kuna nemad lahkusid meie juurest juba eelmine nädalavahetus.

Niisiis prioriteediks oli leida kingitus mõlemale majakaaslasele. Ahjaa, loosimise tulemusena pidin mina tegema paki Rogerile ja Roger minule. Tüdrukud said paki teha üksteisele. Leidsime kingid ja olime üldjoontes rahul. Paki väärtuseks leppisime kokku $10. Pole küll suurem asi, kuid jõulupaki sõbrale saab selle eest ikka.

Viimased nädalad olen püüdnud igapäevaselt pilku peal hoida ka autoturul. Ühe prantslannaga olime peaaegu juba neljapäeval kokku saamas, kuid helistasin ja jätsin diili siiski katki, kuna tema auto oli registreeritud Northern Territory osariiki ja auto arvele võtmine siin, kus meie oleme (Western Australia), oleks olnud piin ja mõttetult kulukas. Plaan oli tädile anda oma auto ja vaheraha, vastu oleksin saanud üsna kobeda 2,8 turrrrbodiisel Mitsubishi Pajero ’97a. See selleks.

Niisiis, aega oli piisavalt ja ostsin Kuldse Börsi sarnase lehe nimega Quokka ning Western Australia Times nimelise ajakirja. Otsisin sealt erinevaid autoplatse, ning külastasin neid. Platsid olid küll huvilistele avatud, kuid pühade tõttu müügimehi kohal ei olnud. Huvi äratas üks veidi vanem Pajero, kuid telefonikõnele onkel ei vastanud. Leidsin veel paar eraisikute poolt pakutavat masinat, millele saatsin ka sõnumeid ja püüdsin helistada, kuid vastuse sain vaid ühelt Holden Jackaroo omanikult, kes oli ka pühade ajaks linnast välja sõitnud. Eks võtan peale pühi uuesti ühendust.

Siin on pühade ajal ikka päris surnud kogu see süsteem. Poed, kauplused ja muud asutused on siin kuni kolmapäevani (28.12) suletud. Täna (24.12) oli viimane võimalus poodidest head ja paremat saada, kuna nendele see kuupäev paljut ei tähenda. Enamus maailmast siiski peab jõule 25.detsembril ning kõige tähtsam päev on neil Boxingday, ehk siis 26.12.

Shoping tehtud, autod nähtud suundusime MacDonald’sisse ning tagasi kino ees asuvasse parklasse, kus kohtusime uuesti Rogeri ja Deeliga, peale mida suundusime randa otsima. Peale lühikest sõitu peatusime mäenõlval asuvas parklas, kust avanes imeline vaade rannale. Millised jõulud. 32 kraadi ja pilvitu taevas. Laineid nähes ei pidanud kaua mõtlema, võtsime moonakoti ja tõttasime lainetesse. Plikad vette ei tulnud, kuna Marielil on hetkel kuiv periood. Nii alkoholi, kui ka ujumise koha pealt.

Nimelt teisipäeval tööle minnes mainis Mariel, et haigus hakkab vist uuesti tunda andma. Tööle jõudes läksid tüdrukud thinnima, ning meie Rogeriga asusime oma tõstukite poole teele. Jah, saime omale tõstukid, millega thinnime puulatvu. Oleme nende masinatega juba „sina peal“. Süsteem on lihtne. Masinal on kabiin ning kaks pedaali. Vasakuga liigutad üles ja alla, parema jalaga sõidutad masinat edasi -ja tagasisuunas ning paremat jalga kõrvale keerates keeravad siis ka vastavalt masina rattad. Lihtne.

Nädalakese saime Rogeriga koos töötada. Tema ühel pool puid, mina teiselpool. Teisipäeval tuli Briggsy ja ütles, et me oleme koos nagu homod ja ta lööb meid laiali. Saime nüüd omale uued töökaaslased. Tema pojad. Mina alustasin tööd tema noorema poja Robertiga (35a.) ja Roger sai enda kaaslaseks vanema poja Danny (36.a). Töötasime suhteliselt kiires tempos, kuni tuli minu juurde Mariel, kes andis märku, et tal on seis ikka päris kehv ning soovib koju minna. Ülemuselt luba saadud ja minekut. Apteegid olid veel kinni, kuna kell oli alles 8 hommikul. Viisin Marieli koju ja läksin ise tagasi tööle.

Tagasi tööle minnes sain mina uueks kaaslaseks Peteri vanema poja Danny, kellega töötan siiamaani koos. Väga värvikas kuju. Kahe lapse isa, suure reisipalavikuga mees, kelle naine on inglanna. Selle kujuga mööduvad tööpäevad linnulennul, kuna tema seiklusi kuulates ja mina omaomi temaga jagades, lihtsalt rammime tööpäevadest läbi. Enamus ajast kõht kõveras naerdes.

Rogeri uueks partneriks sai Martin.

Peale teisipäevast tööpäeva läksime Marieliga kiirabisse. Visiiditasu paberite täitmise eest maksime $177. Tunne oli hetkeks nagu oleks kriketi kurikaga piki tatti saanud. Marielile kirjutati antibiootikumid 5 päevaks. Selle pärast tal ka see kuivaperiood. Mitte, et meie siin oluliselt rohkem alkoholi tarbiks. Sellest hiljem...

Kolmapäevast läks Mariel haiguslehele ning reedel pidi tagasi tööl olema, kuid otsustasime kõik koos (Mariel, mina ja Peter), et kindlam oleks oodata nädalake ning siis järgmisel kolmapäeval, alles siis kui tervis parem, tagasi tööle tulla.

Meie alustasime kolmapäevast 10 tunniseid tööpäevi. Kuna 30min (lõunapaus) läheb niikuinii palgast maha, siis ärkame 4:30, tööd alustame 5:30 ning lõpetame kell 16:00. Raha on ju vaja ja vaba ajaga pole siin niikuinii miskit teha. Enamus backpackereid (seljakotireisijaid) muidugi lakuvad iga päev, kaasa arvatud meie suur sõber/ töökaaslane prantslane Jeff. Kutsusime ta meile jõule pidama, kuna tal eriti sõpru ei ole vist. :P

Reedel tegime suurema toidushopingu, sest kolmapäevani on poes teatavasti kinni. Võtsime ka suurema koguse alkoholi, sest jõulud ning aastavahetus on ees. Kui jääb alles, siis jääb alles. Joome siin niikuinii 3 korda harvemini ja 4 korda vähem, kui Eestis. Ise arvasin, et siin võib päris käest ära minna, aga suureks üllatuseks pole tööpäevade lõpus (kaasa arvatud reedeti) enam jaksu ega isu seda õlut kätte võtta või poodi seda ostma minna. Pagana kallis lõbu on see siin. Pudelina ostes maksad $3 kanti, kasti (24 pdl, 0,33dl) saab $40. Dollarid või Eurod vahet ei ole. Euro on teil niikuinii juba põhja minemas ja varsti samal tasemel, kui meie dollar. Roger ükspäev näitas, et kurss on miski 1.28 juba.

Niisiis ostsime terve nädala jagu toitu pühade ajaks ja käisime ka üle 2 nädala alkopoes. Toitudest ei viitsi rääkida, sest teil on niikuinii palju isuäratavam jõululaud, kui meil. Niisiis, alkost.

Mina ostsin omale kasti Toohey’s Extra Dry’d ja ühe pudeli Jim Beami. Roger läks õllega teist teedpidi, kuid Jim Beamist temagi ära ei ütelnud. Lisaks lubasin omale kuuspaki Guinnessi. J Nämm. (Tervitaks siinkohal Paffi). Roger võttis lisaaja tarbeks omale kuuspaki siidrit. Arve oli mul veidi alla $100. Eestis elades ei kujutaks ma ette, et raiskan iseenda alkoholikoguse peale 1000 eeku. Ulme. Kehva päeva palk. Niipidi mõeldes on teine teema, eksole.

Niisiis, tuleme tagasi tänasesse päeva.

Jooksime Rogeriga kohe laintesse. Jõhker. Väga hull. Vinge. Tundsin ennast, kui väikese lapsena vanematega tuulise ilmaga Pärnu rannas käies. Lained olid megad. Lihtsalt kiskusid mind 20m algelisest asukohast eemale. Vahel oli tunne, kui suu vee ja liivaga täidetud oli, et lained tahavad sõna otseses mõttes mind tükkideks rebida. Õe sõnad olid seekord meeles ja ohutunne säilis. Marieli sõnad aga lendasid ühest kõrvast sisse ja teisest kõrvast välja. Nimelt ei soovitanud ta mul päkapiku mütsi ja päikeseprillidega vette minna. Esimene laine sai minu poolt endale jõulukingiks päikeseprillid. Teine laine tahtis mütsi, aga ma ei andnud. Tegime ka paar pilti ja hakkasime tagasi kodupoole sõitma.

Marieli tervisest niipalju, et ta tunneb ennast juba paremini ja muretsemiseks enam põhjust ei ole. Kindlustusest ka huvilistele niipalju, et Mariel võttis QBE rahvusvahelise kindlustusesindajaga ühendust (Ungaris) ning saatis vajalikud dokumendid teele. See aga tahab veel kogu haiguslugu, mida haigla meile avaldada kahjuks ei saa. Kogu protsess on alles hoogu võtmas ja tõotab tulla päris põnev lahing, aga sellest juba täpsemalt järgmine kord. Ühest küljest $177 pole iseenesest midagi hullu võrreldes Marieli haigusega, aga teisest külejst tahame jõuda lõpptulemuseni, kuna mille muu pagana pärast meil see kindlustus siis üldse on, kui sellest kasu pole, eks.

Niisiis..loojuva päikese ja paraja väsimuse lainel äkitselt jäi makk vait. Hakkasin seda näppima, kui Mariel järsku karjus: „KÄNGURU!!!“. Vaatasin ette ja seal ta oligi. Keset kuradi teed mingi 3-4 väikest känguru, üle tee hüppamas. Üks oli minu äkilise pidurdamise peale nii hirmunud, et vaeseke pani keset teed lausa külili. Õnneks keegi viga ei saanud. Meie, auto ja kängurud jäid kõik mingi jõuluime abil terveks ja ellu. Sõit jätkus tavapärasel kombel. Jõudsime koju. Mina lubasin perele, et panen paar rida kirja, tehtud. Plikad koristavad ja Roger aitab neid. Jeff peaks ka kohe siia jõudma.

(Väike kiire lisa blogile. Jeff jõudis ja ajas õlle elutoa põrandale vaiba peale maha, jõulupidu alaku! :D )

Jõuluvanast ja kinkidest räägin üsna pea. Pole veel meieni  jõudnud. Kujutan ette kuidas ta oma saanuga mööda asfalti praegu siia poole kihutab. Sädemeid pillub ja.. okei las ta jääb.

Rikkalikku toidulauda ja rahulikke pühi kallid pered, tuttavad, blogi lugejad. Kohtume jälle üsna pea!

Kui küsimusi on, lajatage kommentaaridesse.

Jõulurain ja Jõulujuusu

 Minu uus kolmerattaline sõber.

 Reede õhtune shopping.

 Jõululaupäev Bunbury rannas.

 Mariel pole meil just parim fotograaf aga mingi laine ta ikka peale sai. :)

 Nii nagu Eestis, käivad asjad meil ka siin. Bosspäkapikk piinamas oripäkapikku.

 MinuJõulujuusu! :)

 Mõtlen proffessionaalse fotograafi karjäärile.

See on tegelikult ülimalt lihtne, kui sul on niivõrd fotogeeniline modell! ;)

HÄID JÕULE!

Long time no see Mõmmid!

Tervitused väsitavast kolkakülast.

Kõigepealt vabandan pika pausi pärast. Põhjuseid, miks kirjutamiseks aega ja viitsimist ei ole olnud, on mitu. Väsitavad tööpäevad, motivatsiooni ja inspiratsiooni puudus, samuti tingitud veel mitmetest erinevatest asjaoludest. See selleks.

Esmaspäeval uuris boss, et kas mul juhuslikult pole veel mõnd tuttavat, kes farmitööd otsiks. Mõte liikus kohe Martini peale. Kõne tehtud, mõtlesid nad veidi ja lubasid kolmapäevaks kohal olla. Ega nädala sees miskit põnevat polnudki. Töö, töö, töö. Mõni päev tulusam, mõni naeruväärselt vaene.

Kolmapäeva õhtuks oli Martin oma kaaslase Eliisaga Manjimupis kohal. Lubasime neile ajutist öömaja pakkuda, kuni nad omale miskit leiavad. Hetkel siis elame siin kuuekesi. Veits on nagu ühikas, aga ajutiselt elab üle. Oleks meil vaid kuu tagasi tuttavad siin ees olnud, oleks, poleks, polnud.

Neljapäev oli selle nädala pommpäev, mis sai alguse netist leitud ja taevani kiidetud Jeep Grand Cherokee Sport maasturi leidmise tagajärjel. Helistasin ja uurisin, et mis pilliga tegu ja kas tehniliselt korras. Jutt oli ilusam, kui tuhkatriinu muinasjutus. Kes mind teavad ja tunnevad, siis neile ei tule see üllatusena, et lähen mõnikord asjadest nii põöema, et aju ei suuda oma ülesannet enam täita ja silmaklapid eest ära ei tule. Isa kindlasti mäletab minu KTMi supermoto ostu. Pilt oli nii ilus, et kohalejõudes oleksin tahtnud sellele rajakale veel pealegi maksta.

Niisiis käisin peale suhteliselt rasket tööpäeva ja magamata ööd välja briljantse idee 230 km sinna kohale sõita ja auto ära osta. Müüja kinnitas telefoni teel veel, et tühja sõitu sellest mul ei tule ja auto on tehniliselt ideaalses korras. Mõeldud tehtud.

Hüppasin rooli ja asusime Martiniga teele. Umbes 3h sõitu ja olimegi kohal Mandurrahi nimelises väikelinnas. Kõne müüjale ja kohal ta oligi.

Auto oli hinnatud 4500 dollari peale. Väljast oli samasugune nagu piltidelt näha võis. Avades juhiukse võis näha kartulikottidele sarnanevat sisu. Väga rõve. Lisaks sellele tungis ninna äratuntav lehk, täpsemalt haises see auto vaipade keemilise puhastuse vahendi järele. Mott oli maas ja teadsin juba siis, et seda autot ma ei taha. Olin üsna nördinud. Müüja oli täis tatoveeritud jorss. Selline Lasnamäe Dima moodi kuju. Sõber oli ka kaasas. Mingi sinise silmaga pärdik. Sellised kutid, keda olete harjunud oma kodulinnas nägema kas süstla otsas või väga purjus peaga autoroolis magamas.

Kuna õhtu oli juba kätte saabunud ja väljas pime, siis nende palvele neile järele sõita, kuskile pagana metsa vahele me vedu ei võtnud. Käisime ümber auto ja avasime kapoti. Kõik oli talutav, kuni alustasin proovisõiduga. Käigukast oli automaatne. Lükkasin kangi „D“ peale ja vabastasin piduri, mille peale kõrvale istunud müüja sõber (sinise silmaga jorss) mulle selgitas, et sellel autol peab käike manuaalselt vahetama, kuna nad täispeaga olla selle kasti õhtale lasknud. Muigasin ja frustratsioonist hakkasin naerma. Selle peale uuris ta, et mis mulle ei meeldi. Ütlesin, et mis nali see nüüd on, auto pidi ju super ideaal korras olema. Töll üritas mulle selgitada asja paremat poolt, et mõtle sellele, kui manuaalkastile, millel sidurit ei pea vahetama, ideaalne ju!

Tegin väikese tiiru üle lamavate politseinike kuskil õhtuses kaubanduskeskuse parklas ja hakkasin tagasi oma auto juurde sõitma, kuid kutt soovis, et pööraksin kuskile pimedale tänavale. Tema soovile ütlesin viisakalt ära. Tagaistmel istuv Martin soovitas mul ka meie auto juurde tagasi sõita. Tegime seda.

Auto juurde jõudes küsisid kutid kuidas siis jääb. Vastasin viisakalt, et mõtleme ja, kui sobib toome raha ja ostame ära. Lihtsalt ei olnud mune, et neid otse perse saata seal. Tunne oli selline, et kohe tuleb kuskilt litakas piki tatti ja oleme ilma oma hammastest, rahast ja hea õnne korral isegi ka autost.

Üritasime paar korda head aega öelda, kuid selle peale kutid ainult viisid teema tagasi auto peale. Lõpuks ei suutnud enam nendega seal viisakusi jagada ja istusime lihtsalt autosse ning sõitsime minema.

Veidi aega olime mõlemad veidike pettunud ja šhokis. Ei saanudki täpselt aru, kas pea on tuline ja pilt virvendab pingelangusest, vihast või teadmisest, et see taskus olnud sularaha oli nagu maast leitud.. ei tea..

Panime sealt veel edasi Perthi, tõime Martini ja Eliisa viimased asjad nende vanast elukohast ära ja asusime tagasi Manjimupi poole. Kuna eelmine öö olin piirdunud 4h unega, siis pikka pidu mul roolis ei olnud. Mingi 50km ja silmad vajusid kinni. Õnneks oli Martin valmis minu eest rooli hüppama. Mina siis üritasin üleval püsida, sest öises Austraalias väsinuna sõita pole just naljaasi. See õnnestus mul iga 5 minuti  tagant. Magasin, ärkasin, magasin, ärkasin. Tripp oli kift. Jõudsime kella kahe ajal koju ja olime õnnelikud, et niigi läks. Magasime paar tundi ja läksime tööle. Tööpäev oli tuksi keeratud, kuna uni tahtis tappa ja raha teenida ei suutnud. Vähemalt otsustasin tööle minna ja midagigi teenida. Asi seegi.

Päev otsa oli jube masendus peal oma põikpäisuse ja kiirustamise pärast. Kaotasin vaid bensiiniraha, kuid ikkagi olin enda peale maruvihane. Siiani vist olen.

Reedel panime Rogeriga plaani paika, et teeme kõvemad rummid reede õhtu puhul. Uni sai võitu ja plaan läks vett vedama. Jäin kella 8 ajal juba magama. Hommikul kelal 7ks olin ilusti välja puhanud ja valmis Manjimupi aasta suurimale üritusele minema.

Tegemist oli siis suurelt reklaamitud kirsifestivaliga. Nädala sees käis üks korraldajatest meid, eestlaseid, osalema kutsumas. Nimelt soovis ta, et osaleksime kirsikivi sülitamise võistlusel, mille võitja sai auhinnaks reisi Uus-Meremaale lõppvõistlusele. Olime oma nõusoleku andnud ja läksime vapralt kohale. Terve linn oli suletud ja üritus nägi välja nagu suuremat sorti paraadidega laat. Tore.

Ootasime siis oma võimalust etteasteks, kui ühel hetkel kutsutigi osalejad lavale, kaasa arvatud mind ja Rogerit. Tutvustati meid, kui Eesti kirsikivisülitamise meistreid. Tema sõnul alustasime me väga noorelt ja oleme olnud Eesti tegijamad kivipurskajad juba järjestikused 16 aastat. Nalja ja naeru oli palju.

Eelvõistluselt pääsesime mingi 7m kaugusega mõlemad edasi.  Sülitamine toimus lavapealt. Finaalis suutsin ma ühele pealtvaatajale ka oma kiviga pihta saada. Keegi viga ei saanud, rahu.

Finaalis sai Roger 9 meetriga 5. Koha, mina 10. Meetriga 4. koha.  Rahvas aplodeeris ja armastastas meid. Olime staarid. Aguliküla süljestaarid. Tiitlit ja reisi tasku ei pannud, lasime teistel võita sel korral.

Peale pidu oli higi väljas, seda küll enamjaolt päikese tõttu. Kodust läbi ja Fonty’s Pooli ujuma. Sissepääs 3 dollarit ja meie kasutuses oli üsna lahmakas välibassein.

Kuidas see täpsemalt oligi, et „Ära hüppa tundmatus kohas pea ees vette“?

Enda IQ-le vastavalt otsustasin mina kohe hüppelaualt pea ees sisse hüpata.  Tundus kõige mõistlikum idee. Peaga põhja puudutades ja pinnale ujudes märkasin suurt silti mille peal olid numbrid 1.80m deep. Njah, jumal kaitseb lolle. Läks jälle napilt.

Veidi ujusime, töllasime ja läksime minema. Kodus riided vahetatud saime kõne Stephenilt ja Grainnelt, kes olid hostelis juba peoga alustanud. Käisime Rogeriga bensukas ja hüppasime ka korra hostelist läbi. Pidu oli metsik. Endisele 20 pealisele seltskonnale oli juurde tulnud veel 50 inimest, mis tähendas puupüsti maja. Meid ehiti mingite jõulukaunistustega ära ja läksime kodupoole. Tegime väikesed dringid ja sammusime siis juba plikadega koos tagasi hostelisse. Korralik pralle käis kuskil 5ni. Seejärel koju, magama. Peost täpsemalt ei räägi, kuna ega väga ei meenu miskit. No kirsifestivali afterparty, saage aru. J

Pühapäeval vegeteerisime kodus. Kõik olid omadega läbi. Majast välja keegi vist ei liikunudki.

Esmaspäeval käisime tavapäraselt tööl, kõik peale Marieli. Rahaliselt võis päevaga rahule jääda, aga kuna Mariel jäi põiepõletikuga koju, siis pidime minu teenitud palga ka ikkagi mõtteliselt pooleks jagama ja pea norgu laskma. Teisipäevaks oli Mariel taas jonksus ja tuli tööle. (Tervis korras, muretsema ei pea). Päev oli meil kahepeale masendav. Erinevad mõtted ja mured ja mingid majas hõljuvad pinged ei lasknud kätel piisavalt kiiresti käia. Enamus aega kulust tujutult torisemisele ja uute ideede ja pääseteede genereerimisele.

Meie farmi tuli juurde ka üks uus supervisor, kes on pärit Indiast. Tema inglise keel on..on..ei ole. Igatahes oleme talle paar nime juba välja mõelnud. Mõni kannatab rohkem kriitikat mõni vähem. Enamus nimed kriitikat ei kannata ja siia lisada ei oleks sobilik. Rassistid me ei ole, aga nalja oskame ikka teha. Seda loomulikult mingites piirides ja omavahel, oma emakeeles. 

Minu päev otsa kestnud pomminaljade peale keegi eriti ei naernud, kuni tuli meie armastatud valge nahaga ülemus ja tegi ise pomminalja nende india ja iisraeli tüüpide aadressil. Minu süda oli rahul. Vähemalt, keegi on nii rikutud huumori soonega nagu mina.

Uutest iisraellastest ka niipalju, et need kaks kutti ja plika on samuti inglise keele oskusteta. Tööülesannetest aru eriti ei saa. Lisaks kiruvad neid bossid nende lohakuse tõttu. Käitumiselt on nad nagu meie Eesti venelased. Karjuvad oma inetus keeles üle istanduse ja lasevad telefonist kõigile muusikat. Tuleb tuttav ette? Vahet pole, kas Austraalias õunapuude vahel, või Tallinnas ühistranspordis. Võib neile kahele rahvusele mingis mõttes võrdusmärgi vahele tõmmata küll.

Erinevate rahvuste kirumisest vast nüüd aitab. Eestlased on niikuinii kõige egoistlikum ja hullem rahvus üldse, eksole! :) 

Koju jõudes panime Rogeri ja Deeliga pead kokku ja hakkasime pikema perspektiivi peale mõtlema. Mis edasi? Millal? Kuhu? Kas?

Kokkuvõttes olin mina jälle see, kes ennast päeval käima tõmbas. Mariel suudab alati rahulikuks jääda ja suudab elada päev korraga, „Kui täna oli kehv, siis homme on jälle parem“ põhimõttega. Mina mõtlen jälle pikemalt ette ja muretsen rohkem.  Isegi liiga palju. Tõesti, liiga palju.

Õhtul suutsid nad kolmekesi mu jälle kahe jalaga maapeale tuua. Mitte pilvede vahelt vaid kuskilt sügavamalt. Tuju läks paremaks ja sai hea tujuga magama jääda.

Hommikul panime turbo peale, kuni boss meid „segama“ tuli. Nimelt võttis ta mu enda ATV taha peale ja viis mind väikesele sõidule. Kartsin, et peame miskit uuesti tegema, või parkisin auto jälle vale koha peale või kes teab veel mis. Tegelikult tahtis ta vaid minuga rääkida. Võib isegi öelda, et tuli ja tegi mulle pakkumise, mille ma loomulikult vastu võtsin ja tänasin. Nimelt oli tal mulle midagi varuks. Sõitsime tagasi tööpõllule, kus kõik teised tööd tegid, tänasin Briggsyt ja tegime Marieliga tööd edasi. Seejärel võttis ta peale Rogeri ja tegi temaga sama. Suunurgad taevapoole näitasime Rogeriga üksteisele „thumbs up’i“ (pöidlad püsti?). 

Meil on üldse siin Rogeriga lõbus. Kui tuju kehv on, siis Roger ikka mõne tobeda naljaga suudab kõikidel tuju heaks teha. Sõna tobe on kohati varieeruv. 

Sellest, mida boss meile nii salaja rääkima pidi, ei räägi me teilegi, veel. Lähipäevil anname uuesti märku endast ja siis juba kõigest täpsemalt. Ühesõnaga kordas ta oma sõnu ja kinnitas veelkord meile, et kui nädala pärast enamus inimestele „Fuck Off“ öeldakse, siis meile mitte. Selle asemel saame oma CV-sse uue oskuse lisada, millega peaks meil Austraalia farmitööstuses lihtsam jalaga uksi lahti lüüa olema.

Asjad võtavad siin ikka üle päeva erinevaid pöördeid. Viimased 7 päeva on olnud „meie Austraalia aja“ kõige kehvem nädal. Tänane päev vist oli terve detsemrikuu kõige positiivsem, kuigi vihma saime sama palju nagu detsembri jooksul kokku oleme saanud.

Paar fakti veel, mida kuskile vahele ei mõistnud toppida.

Käisime Rogeriga üht autot Manjimupis vaatamas. Hinna saime 4000 pealt umbes tonni alla. Tegime proovisõitu, isegi offroadi proovisime. Toyota 4runner. Point oli aga selles, et läbisõit oli 400 000km. Auto ise oli ilusti hoitud ja peaaegu tegime diili ära, kuid lõpuks otsustasime, et kogume veel veidi ning ostame kohe korralikuma masina, millega ehk isegi terve reisi järjest siin sõita saaks.  Sain oma 4x4 tuhina nüüd veidike maha suruda, sest tegelikult on meil ju auto olemas ja muretsemiseks põhjust ei ole. Uuel aastal uued asjad..

Ühe uudise saime veel. Enelin ja Janek otsustasid läbi astuda. Said ka nemad vist aru, et Austraalia reis tänapäeval on sama kohustuslik nagu 5 aastat tagasi oli ülikoolis käimine. Loodame siis, et nad alt ei vea ja peagi saame neid juba lähemalt näha ja katsuda. J

Hetkel siis kõik. Vabandan pika viivituse pärast. Nüüdsest üritan nädalalõpus ikka kokkuvõtte teha, sest emotsioonideta sündmusi meenutada ja kirja panna on kuidagi väga mage ja paras puder.

Pafile palju õnne sünnipäevaks. Kingitus jõuab sinuni ilmselt uue aasta esimestel päevadel. Sorri. Mina ei ole süüdi, et inimesed teatud asutuses ei suuda oma tööd korralikult teha. Nimelt, sain täna kirja, et vabandavad viivituse pärast ja... ühesõnaga veidi aega läheb kulla sõber.

Paar pilti ei tee ka vast paha.

 Tutvustame kohalikku Bundabergi rummi

 Cherry Festivalilt koju sõites märkasime tänaval 40cm pikkust Bobtaili. Jäme elukas kas pole?

 Neegrid kirsikivisülitamise meistrivõistluste eelvoorus.

Mariel suunab oma sõrme minu nime/tulemuse peale.

Tugevam võitis. Khmmm.. ehk siis mina loomulikult. :D

Tükitöö, imeline nädalavahetus ja lubatud kängurud / videod!

Tere,

Kiire töönädal seljataga, saab jälle miskit kirja panna. Kolmapäeval töö tehtud, tulime koju. Käisime korra veel poes ja tagasi koju tulles enne hoovi sisenemist nägime kaht jalgratturist tüdrukut. Need olid Tammy ja Grainne. Nemad olid parajasti oma igaõhtusel jalgrattatiirul. Kutsusime nad tuppa ja jutustasime tunnikese. Pakkusime neile jäätist ja  külma Pepsit. Tagasi hostelisse minnes lubasid nad kõigile rääkida, et sõitsid terve aja rattaga ja tegid tugevat trenni. Jäätisest ajalugu vaikib.

Paar tundi hiljem helistas mulle Stephen ja mainis, et tulevad Nilloschiga meile külla. Ootasime neid ja mõtlesime, et neid tuleb ikka rohkem, kuid ei. Soola ja leiva asemel tõid nad 6paki Guiness Stouti. Maitses hää. Päkad silma, ajasime veel veidi juttu, mõnitasime Stepheni Iiri aktsenti ja kutid läksidki juba koju. Meie läksime magama, sest äratus oli juba kell 5:00.

Hommikul üles ja tööle. Mõlemad võtsime ühe pika rea puid ja hakkasime thinnima. Enamus päev läks nende ridade tegemiseks ära. Mul 85 puud ja Marielil 87. Viimase tunnikese tegime lihtsamaid puid kuid suurema hinnaga. Tegelikult oli see päev veidike frustreeriv, sest nägime, et töötame tempokalt, aga ikka jääb sellest väheks. Eks mure oli peal ja klapid kõrvas polnud muud teha, kui mõelda, mõelda, mõelda. Mõtlesingi juba igasuguste varu variantide peale. Mitte, et kuhugi juba minema hakkaks, vaid lihtsalt, mulle meeldib, kui alati on mingi tagavaraplaan - mingi valik.

Boss käis vahepeal jutul ja viis meid väikesele tiirule. Saime natukene ka südamerahu selle tükitöö osas. Mariel näitas Peterile ja ühele firma bossile, kuskohast me õunausside moodi tõuke leidsime. Õhtul lõpetasime töö ja bossi soovitusel tulime reede hommikul varem tööle.  Äratus kell 4:00 ja tööl olime seekord juba kell 5:00. Marieli soovil tegin ühe tiiru ka ümber farmi, et kängurusid näha. Ühel hommikul nägime tee peal keksimas kolme känguru, keda hakkasin jälitama. Kaks neist põgenesid okastraataia vahelt metsa, kolmandale oleksin peaaegu otsa sõitnud, kuna üritasin samal ajal filmida. Keegi viga ei saanud. Kängurud pugesid ohutust kohast läbi. No worries. Pilte ei saanud, videot ka mitte.

Reede hommikul aga peale pikemat tiiru, nägime tervet kängurude perekonda. Suured, keskmised ja väikesed. Mariel tegi oma värisevate käekestega väikese video, mille üritan ka siia lisada.

Kängurud nähtud võis tööle hakata. Tempo oli hommikul kõrge ja kõik rabasid nagu loomad. Mariel tõmbas mulle mingi hetk piduri peale, kui tuletas mulle meelde, et teeme korralikult, mitte kiirustades. Boss sõitis ligi, küsis meilt kuidas läheb. Vastasime, et hästi. Saime kiita hea tehtud töö eest ja töö võis jätkuda. Ümber tegema meie ei pidanud. Jess. Päev läks kiiresti ja lõpetasime 14:30 paiku. Reedene teenistus oli hea, meie jaoks siis tegemist hetkel Austraalias saadud suurima päevapalgaga. Mingi hetk mainis Mariel Peterile, et oleme nädalavahetusel liikumas Bridgetowni ja sealt edasi Claire’i vanematekoju, kus pidavat olema väga ilus maastik, mäed, jõed ja kaks kodustatud kängurubeebit. Selle peale kirjutas boss oma aadressi Marielile paberile ja kutsus meid külla, paarile õllele. Lubasime selle peale mõelda.

Töö tehtud läksime farmi taga asuva metsatuka alla tehisjärve ujuma. Ilus, soe, puhas vesi. Suplesime ja nautisime töönädala lõppu. Tõeliselt värskendav ja nauditav suplus kuumas ja päikeselises Manjimupis. Kodus pikka pidu ei olnud. Kastsin maja ees muru, teised tegelesid majataguse ja söögi tegemisega. Pesin ja koristasin auto jälle ära, sellise ilmaga on seda lausa lust teha. Endal ka ju hea puhta autoga sõita. Klaasike veini ja reede õhtuse peo asemel läksime juba kell 8:30 ajal magama. Režiim, rutiin.

Laupäeva hommik algas minul kõige varem. 5:40 olin välja puhanud ja otsustasin ärgata. Võtsin läpaka ja hakkasin autosid otsima ja maile saatma. Nimelt on plaan Toyota mingi hetk 4x4 masina vastu välja vahetada. Iga päevaga hakkan aina rohkem ja rohkem aru saama, et siin on tõesti vajalik veidi suurem auto, kuna maakohtades sõiduauto omaniku elu ei ole lihtne. Lihtsalt lõhud oma vara, muud midagi. Vaikselt paneb nüüd muigama küll, kui mõtlen, milleks Eestis küll maastur? Tervitaks isa! :D

 Mõned vead on Toyotal hakanud ilmnema. Nimelt võtit keerates, ei taha see starteris ringi käia. Peaks miskit lukuõli kiiresti vaatama. Varuvõtmega keeramine ei aidanud samuti. Juksisin päris tükk aega, enne, kui auto käima sain. Võti lihtsalt ühel hetkel ei keera. Seda remonti mul auto eelarvesse arvestatud ei olnud. Jätaks selle parema meelega kellegile teisele. Peab selle lukuõli ostma täna, ehk saab lihtsamalt asja aetud.

Mariel ärkas 8:30. Mis tähendab, et mina pidin teda äratama jälle. Traditsiooniline laupäevahommikune muna-peekoni-juustu sai tehtud, asjad pakitud ja asusimegi Bridgetowni poole teele. Helistasime veel Jessiele ja leppisime kokku, et saame „Sillaküla“ silla parklas kokku. Jõudsime kohale veidi enne teda, ning ootasime ja pildistasime kohalikku kuulsat silda, mille järgi see linn omale nime saanud on. Peagi jõudis ka Jess oma Jeep Grand Chrokeega ja võtsime talle sappa ning ralli võis alata. Miks ralli? Sest kohalikud teed on tõeline surmasõit ja selle plika jalg on raske. Ütleme nii, et ma ei ole autoga sõitmist kunagi eriti põdenud, aga mägiteedel 110ga tulistada, teades, et 1-2 meetrit vasakul on ilma piireteta kuristik (org), pani küll mõtlema. Üritasime siis Marieliga tal järel püsida, rattad sujuvalt koopaid paitades. Pool tundi – 40 minutit sõitu ja olimegi kohal. See sõit oli meile omaette vaatamisväärsus. Ütlesin veel Marielile, et : „Just selle vaate pärast ma siia Austraaliasse tulingi“. Mäed, orud. Fantastiline.

Jõudsime mingi suure aia taha, mille Jessie väike õde meile avas. Hoovini oli peaaegu läbimatu tee. Nüüd saan aru, miks nad kõik Jeepidega siin sõidavad. Auto pargitud, ei uskunud me oma silmi. Sellises kohas on kellegil kodu? Mäe nõlval. Ulmeline. Ütlesime Claire’le ka, et ta kodukoht on muinasjutuline. Seejärel kutsus ta meid tuppa, kus nägime kaht magavat kängurupoega. Üks poiss ja teine känguruplikake. Toa nurgas seisis ehitud jõulukuusk, mille ehteid kass küljest rebida püüdis. Jõulukaunistused ja kuum ilm? Ei, no kohe mitte ei lähe need kokku. Ainuke mis kokku läks oli minu juhe.

Seejärel anti Marielile üks kängurubeebi sülle ja toodi lutipudel, millega ta teda sööta sai. Mina olin aga ametis hoopis teise loomaga. Nimelt peres oli veel ka üks pisike koer, kellele mina kangesti meeldisin. Tunded olid vastastikused. Kuna kõik teised loomad olid tähelepanu temalt ära võtnud, siis oli tekkinud temal tähelepanuvajadus. Tsillisin siis seal oma koeraga.

Kängurudest niipalju, et nende ema olla jäänud auto alla ja Claire’i ema oli hea inimene ning võttis kängurupojad oma hoole alla, niikauaks kuni nad suuremaks kasvavad ja omal käel hakkama saavad. Seejärel lastakse nad vabadusse. Vabadusse on vist kuidagi valesti öeldud, sest niipea, kui Claire’i ema kuskile läks, keksis üks beebidest talle alati järele. Niimoodi armsasti pots ja pots ja pots. J

Räägite sellest nunnumeetrist. Mina olen karm Eesti mees ja mina ei tea mis tähendab nunnu. No okei, tegelt mul oli jah see põhjas. Endal teil oleks ka!

Veidi aega siis paitasime ja hoidsime neid seal, kuni Claire käis välja, et läheks ujuma, kuna väljas oli vist keskpäevaks juba üle 30c. Hüppasime kõik Jessie Jeepi ja sõitsime mäe nõlvapidi alla tehisjärve äärde. Mariel vist hakkas hirmust peaaegu nutma, mina hoidsin ka juba pisaraid tagasi, kuna surma hirm oli suur. :D Päris jube oli. Selle peale plikad ainult naersid ja lubasid mõni nädalavahetus meid „päris“ off road tripile viia. Oeh jah, meile piisas juba sellest.

Väike veekogu, millel oli parv ja isegi miniatuurne saareke, sobis sinna orgu justkui valatult. Päevitasime, lebotasime ja ujusime. Mariel võttis umbes pool tundi hoogu, aga erinevalt reedest, vette ta seekord ikkagi tuli. Peale ujumist tegime väikesed snäkid ja rääkisime veidi sellest rajoonist, maalapist ja rahvast.

Saime teada niipalju, et selle imeilusa ja tohutu suure maalapi ostis Claire’i isa kui ta oli 20 aastat vana. Raha pärandas talle tema enda isa, ehk Claire’i vanaisa. Hinnaks oli 30 000 dollarit, mis on 300 000 vana Eesti raha, ehk siis põhimõtteliselt sai ta selle maalapi tänapäeva mõistes tasuta.  Tol ajal oli see summa muidugi midagi muud. Hea investeering. Nüüd vaatab ta oma valdustele mäenõlval asuvast suurest majast. Poleks uskunud, et ma kunagi midagi sellist näen või kellegi sellise juurde satun, kes sellises kohas elab. Emotsioonid olid laes. Ühele nõlvale kasvatavad nad noort metsa. Hiljem lisan ka video, millelt seda näha võib.

Claire ise räägib, et ta veidi pelgab inimestele ütlemast, kust ta pärit on või kus elab, sest siinkandis elavad tõelised maakad. Rassistidest kitsa silmaringiga maakad. Meie peale nende perekonna kedagi ei kohanud.

All tiigi ääres nägime mingeid jälgi. Siis saime teada, et tal pidavat seal maalapil kuskil veel ka 3 hobust vabalt ringi jooksma, aga meie neid ei näinud. Samuti oli puu najal üks jalgratas, mille peale Claire naeris ja ütles, et see on tema  noorema õe toodud. Sõitis ta siis ükskord sellega siia alla, et ujuma tulla, kuid kuna mägi on üsna suur katsumus, siis siia see jäigi. Hea, et ise üles läks. Keegi pole seda üles enam viitsinud viia ka, nii ta seal siis roostetab. Naljakas.

Peale ujumisretke istusime uuesti autosse ja mägironisime üles majani. Edukalt. Seal ootas meid Claire’i ema poolt valmistatud lõunasöök terrassil. Kindlasti lisan väikese videoklipi, siis ehk saate aimu, miks ma sellest nii vaimustuses olen. Sõbrad-tuttavad-pere, peaks teadma, kuidas loodus suudab mind liigutada. 21. Sajandi Mowgli? Ei tea. Kindlasti ei anna video seda fiilingut edasi, aga miskit ikka näete.

Lõunasöögi ajal imetlesin vabas looduses kasvavaid sidruni ja apelsinipuid, kui äkitselt nägin terrassilt mingit pika kaelaga loomlindu ehk Emu. Selle peale läksid kõik üsna õhinasse, sest neid ei pidavat sealkandis eriti leiduma. Väitsid, et see oli kokkusattumus ja, et meil vedas, et teda seal üldse nägime. Meie olime igatahes päris pöördes ja uutest-huvitavatest asjadest üledoosi saamas.

Austraaliapärane lõunasöök söödud, kängurud toidetud asusime jälle teele. Jessie juurde, Bridgetowni. Filmisime natukene ka teekonda. Üritan mingi video kokku monteerida ja siis kiirendatuna üles laadida, sest suhteliselt pointless oleks lihtsalt 5 minutit videot autosõidust siia postitada. Kahjuks ekstreemsemad kohad magasime maha ja jalustrabavamaid kohti seekord ei näe.

Jessie juures kaua ei viibinud, pakuti veini ja öömaja, aga keeldusime viisakalt, kuna päev oli jõudnud juba lõunasse ja päikese tõttu olime üsna väsinud, pealegi lubasime Peteri juurest veel läbi hüpata, sest tal olla naine kodust läinud. Otsustasimegi Peteri juurde minna. Mariel helistas ette ja ta ütles, et ootab meid.

Kohale jõudes imestasime ka tema suure ja kauni kodu üle. Mõtlesime, et vana farmer elab ikka mingis onnis, mitte kuskil kuradi villas. Okei, villast oli asi kaugel, aga luksuslikuks majaks võib seda küll kutsuda. Megailusa aiaga. Tegi ta siis meile väikese tuuri majas ja tõi külmad õlled lauale. Tegemist oli hoopis teistsuguse Peteriga, kui tööjuures. Rahulik, sõbralik, lahke. Samas, ega ta tööjuures ka mingi saatan ei ole. Ühesõnaga, tegime ühed õlled. Siis tõi ta järgmised, kuid keeldusin viisakalt ja ütlesin, et pean roolis olema. Siin võib sõita, kui paar õlle sees on, aga jäin siiski selle koha peal Eesti seadustele ja nulltolerantsile kindlaks. Peter ennast minu blokkimisest segada ei lasknud ja jõi sama ajaga neli pudelit ära. Kiire mees, olen kuulnud. Nüüd ka ise näinud. Pakkus temagi meile üllatuseks süüa, juua ja eraldi magamistuba. Lausa soovis, et talle külla jääksime, kuna tal oli igav ja lubas meile isegi känguruliha teha. Lubasime järgmine kord kauemaks tulla. Olime üsna väsinud.

Algaski tagasitee koju. Poolel teel nägime teeääres Ford Explorerit, mille klaasil oli hinnasilt $ 3500. Peatusime ja uurisime. 1997 aasta 4 liitrise mootoriga maastur. Kahjuks oli käigukasti rikkega ja lotovõidust jäime ühesõnaga ilma. Jõudsime peagi koju. Sõime kergelt ja vaatasime iga üks oma nurgas filme. 22:30 hakkas ragbi. Wales – Austraalia. Tegime paar klaasi veini ja sinna diivanile ma magama jäingi. Täna, pühapäeva hommikul ärkasin veidi enne 7:00 üles ja otsustasingi teile paar rida meie nädalast kirjutada. Teised alles magavad. Proovin nüüd veel mingi video ka kokku monteerida. Ei luba midagi, aga üritan.

Täna on minu plaan filme ja sarju vahtida ja mitte midagi teha. Lihtsalt puhata, et homme jälle uue hooga raha teenima hakata. Ahjaa, otsustasin selle tunnipalga jandi ikka sinnapaika jätta. Mõtlesin veidi herr Reinu kommentaari peale ja usun, et tal võib õigus olla. Pole vaja tühja koha pealt kedagi siin tagajalgadele ajama hakata, sest suhted on tööjuures head ja pealegi pole me enam tunnipalgal ja ei usu, et kunagi olema hakkamegi.

Reedel sai Manikil ja Onu Nainil ka Massusele väike meene ostetud. Esmaspäeval paneme teele ja hoiame pöialt, et see ka jõuluks kohale ikka jõuab.

Kuna ilmad lähevad aina kuumemaks ja tööpäevi alustame varsti arvatavasti juba kell 4:00, siis nädala sees blogimisest võin vist ainult unistada. Peale tööpäeva ei ole peale magamise midagi olemas. Aga eks näis. Saime veel infot, et 16. detsember on meil jõulupidu. No seda nalja tahaks küll näha. Päkapikumütsides 35 kraadise kuumaga jõululaule lauda. Can't wait.

Soovime teile sinna palju lund ja ohutut liiklemist libedatel teedel. Hoidke ennast!

 Bridgetowni sild

 Mariel ja pisike 'roo

 Orus olev veekogu

Loodusest pilves?

Video on kehva kvaliteediga, kõige kehvemaga, mis programm teha lubas. Kuna mahu pealt käib maksmine, siis tahame seda hoida minimaalsena. Ärge full screeni pangie siis saate miskit aru ka ehk. :)