Tükitöö, imeline nädalavahetus ja lubatud kängurud / videod!

Tere,

Kiire töönädal seljataga, saab jälle miskit kirja panna. Kolmapäeval töö tehtud, tulime koju. Käisime korra veel poes ja tagasi koju tulles enne hoovi sisenemist nägime kaht jalgratturist tüdrukut. Need olid Tammy ja Grainne. Nemad olid parajasti oma igaõhtusel jalgrattatiirul. Kutsusime nad tuppa ja jutustasime tunnikese. Pakkusime neile jäätist ja  külma Pepsit. Tagasi hostelisse minnes lubasid nad kõigile rääkida, et sõitsid terve aja rattaga ja tegid tugevat trenni. Jäätisest ajalugu vaikib.

Paar tundi hiljem helistas mulle Stephen ja mainis, et tulevad Nilloschiga meile külla. Ootasime neid ja mõtlesime, et neid tuleb ikka rohkem, kuid ei. Soola ja leiva asemel tõid nad 6paki Guiness Stouti. Maitses hää. Päkad silma, ajasime veel veidi juttu, mõnitasime Stepheni Iiri aktsenti ja kutid läksidki juba koju. Meie läksime magama, sest äratus oli juba kell 5:00.

Hommikul üles ja tööle. Mõlemad võtsime ühe pika rea puid ja hakkasime thinnima. Enamus päev läks nende ridade tegemiseks ära. Mul 85 puud ja Marielil 87. Viimase tunnikese tegime lihtsamaid puid kuid suurema hinnaga. Tegelikult oli see päev veidike frustreeriv, sest nägime, et töötame tempokalt, aga ikka jääb sellest väheks. Eks mure oli peal ja klapid kõrvas polnud muud teha, kui mõelda, mõelda, mõelda. Mõtlesingi juba igasuguste varu variantide peale. Mitte, et kuhugi juba minema hakkaks, vaid lihtsalt, mulle meeldib, kui alati on mingi tagavaraplaan - mingi valik.

Boss käis vahepeal jutul ja viis meid väikesele tiirule. Saime natukene ka südamerahu selle tükitöö osas. Mariel näitas Peterile ja ühele firma bossile, kuskohast me õunausside moodi tõuke leidsime. Õhtul lõpetasime töö ja bossi soovitusel tulime reede hommikul varem tööle.  Äratus kell 4:00 ja tööl olime seekord juba kell 5:00. Marieli soovil tegin ühe tiiru ka ümber farmi, et kängurusid näha. Ühel hommikul nägime tee peal keksimas kolme känguru, keda hakkasin jälitama. Kaks neist põgenesid okastraataia vahelt metsa, kolmandale oleksin peaaegu otsa sõitnud, kuna üritasin samal ajal filmida. Keegi viga ei saanud. Kängurud pugesid ohutust kohast läbi. No worries. Pilte ei saanud, videot ka mitte.

Reede hommikul aga peale pikemat tiiru, nägime tervet kängurude perekonda. Suured, keskmised ja väikesed. Mariel tegi oma värisevate käekestega väikese video, mille üritan ka siia lisada.

Kängurud nähtud võis tööle hakata. Tempo oli hommikul kõrge ja kõik rabasid nagu loomad. Mariel tõmbas mulle mingi hetk piduri peale, kui tuletas mulle meelde, et teeme korralikult, mitte kiirustades. Boss sõitis ligi, küsis meilt kuidas läheb. Vastasime, et hästi. Saime kiita hea tehtud töö eest ja töö võis jätkuda. Ümber tegema meie ei pidanud. Jess. Päev läks kiiresti ja lõpetasime 14:30 paiku. Reedene teenistus oli hea, meie jaoks siis tegemist hetkel Austraalias saadud suurima päevapalgaga. Mingi hetk mainis Mariel Peterile, et oleme nädalavahetusel liikumas Bridgetowni ja sealt edasi Claire’i vanematekoju, kus pidavat olema väga ilus maastik, mäed, jõed ja kaks kodustatud kängurubeebit. Selle peale kirjutas boss oma aadressi Marielile paberile ja kutsus meid külla, paarile õllele. Lubasime selle peale mõelda.

Töö tehtud läksime farmi taga asuva metsatuka alla tehisjärve ujuma. Ilus, soe, puhas vesi. Suplesime ja nautisime töönädala lõppu. Tõeliselt värskendav ja nauditav suplus kuumas ja päikeselises Manjimupis. Kodus pikka pidu ei olnud. Kastsin maja ees muru, teised tegelesid majataguse ja söögi tegemisega. Pesin ja koristasin auto jälle ära, sellise ilmaga on seda lausa lust teha. Endal ka ju hea puhta autoga sõita. Klaasike veini ja reede õhtuse peo asemel läksime juba kell 8:30 ajal magama. Režiim, rutiin.

Laupäeva hommik algas minul kõige varem. 5:40 olin välja puhanud ja otsustasin ärgata. Võtsin läpaka ja hakkasin autosid otsima ja maile saatma. Nimelt on plaan Toyota mingi hetk 4x4 masina vastu välja vahetada. Iga päevaga hakkan aina rohkem ja rohkem aru saama, et siin on tõesti vajalik veidi suurem auto, kuna maakohtades sõiduauto omaniku elu ei ole lihtne. Lihtsalt lõhud oma vara, muud midagi. Vaikselt paneb nüüd muigama küll, kui mõtlen, milleks Eestis küll maastur? Tervitaks isa! :D

 Mõned vead on Toyotal hakanud ilmnema. Nimelt võtit keerates, ei taha see starteris ringi käia. Peaks miskit lukuõli kiiresti vaatama. Varuvõtmega keeramine ei aidanud samuti. Juksisin päris tükk aega, enne, kui auto käima sain. Võti lihtsalt ühel hetkel ei keera. Seda remonti mul auto eelarvesse arvestatud ei olnud. Jätaks selle parema meelega kellegile teisele. Peab selle lukuõli ostma täna, ehk saab lihtsamalt asja aetud.

Mariel ärkas 8:30. Mis tähendab, et mina pidin teda äratama jälle. Traditsiooniline laupäevahommikune muna-peekoni-juustu sai tehtud, asjad pakitud ja asusimegi Bridgetowni poole teele. Helistasime veel Jessiele ja leppisime kokku, et saame „Sillaküla“ silla parklas kokku. Jõudsime kohale veidi enne teda, ning ootasime ja pildistasime kohalikku kuulsat silda, mille järgi see linn omale nime saanud on. Peagi jõudis ka Jess oma Jeep Grand Chrokeega ja võtsime talle sappa ning ralli võis alata. Miks ralli? Sest kohalikud teed on tõeline surmasõit ja selle plika jalg on raske. Ütleme nii, et ma ei ole autoga sõitmist kunagi eriti põdenud, aga mägiteedel 110ga tulistada, teades, et 1-2 meetrit vasakul on ilma piireteta kuristik (org), pani küll mõtlema. Üritasime siis Marieliga tal järel püsida, rattad sujuvalt koopaid paitades. Pool tundi – 40 minutit sõitu ja olimegi kohal. See sõit oli meile omaette vaatamisväärsus. Ütlesin veel Marielile, et : „Just selle vaate pärast ma siia Austraaliasse tulingi“. Mäed, orud. Fantastiline.

Jõudsime mingi suure aia taha, mille Jessie väike õde meile avas. Hoovini oli peaaegu läbimatu tee. Nüüd saan aru, miks nad kõik Jeepidega siin sõidavad. Auto pargitud, ei uskunud me oma silmi. Sellises kohas on kellegil kodu? Mäe nõlval. Ulmeline. Ütlesime Claire’le ka, et ta kodukoht on muinasjutuline. Seejärel kutsus ta meid tuppa, kus nägime kaht magavat kängurupoega. Üks poiss ja teine känguruplikake. Toa nurgas seisis ehitud jõulukuusk, mille ehteid kass küljest rebida püüdis. Jõulukaunistused ja kuum ilm? Ei, no kohe mitte ei lähe need kokku. Ainuke mis kokku läks oli minu juhe.

Seejärel anti Marielile üks kängurubeebi sülle ja toodi lutipudel, millega ta teda sööta sai. Mina olin aga ametis hoopis teise loomaga. Nimelt peres oli veel ka üks pisike koer, kellele mina kangesti meeldisin. Tunded olid vastastikused. Kuna kõik teised loomad olid tähelepanu temalt ära võtnud, siis oli tekkinud temal tähelepanuvajadus. Tsillisin siis seal oma koeraga.

Kängurudest niipalju, et nende ema olla jäänud auto alla ja Claire’i ema oli hea inimene ning võttis kängurupojad oma hoole alla, niikauaks kuni nad suuremaks kasvavad ja omal käel hakkama saavad. Seejärel lastakse nad vabadusse. Vabadusse on vist kuidagi valesti öeldud, sest niipea, kui Claire’i ema kuskile läks, keksis üks beebidest talle alati järele. Niimoodi armsasti pots ja pots ja pots. J

Räägite sellest nunnumeetrist. Mina olen karm Eesti mees ja mina ei tea mis tähendab nunnu. No okei, tegelt mul oli jah see põhjas. Endal teil oleks ka!

Veidi aega siis paitasime ja hoidsime neid seal, kuni Claire käis välja, et läheks ujuma, kuna väljas oli vist keskpäevaks juba üle 30c. Hüppasime kõik Jessie Jeepi ja sõitsime mäe nõlvapidi alla tehisjärve äärde. Mariel vist hakkas hirmust peaaegu nutma, mina hoidsin ka juba pisaraid tagasi, kuna surma hirm oli suur. :D Päris jube oli. Selle peale plikad ainult naersid ja lubasid mõni nädalavahetus meid „päris“ off road tripile viia. Oeh jah, meile piisas juba sellest.

Väike veekogu, millel oli parv ja isegi miniatuurne saareke, sobis sinna orgu justkui valatult. Päevitasime, lebotasime ja ujusime. Mariel võttis umbes pool tundi hoogu, aga erinevalt reedest, vette ta seekord ikkagi tuli. Peale ujumist tegime väikesed snäkid ja rääkisime veidi sellest rajoonist, maalapist ja rahvast.

Saime teada niipalju, et selle imeilusa ja tohutu suure maalapi ostis Claire’i isa kui ta oli 20 aastat vana. Raha pärandas talle tema enda isa, ehk Claire’i vanaisa. Hinnaks oli 30 000 dollarit, mis on 300 000 vana Eesti raha, ehk siis põhimõtteliselt sai ta selle maalapi tänapäeva mõistes tasuta.  Tol ajal oli see summa muidugi midagi muud. Hea investeering. Nüüd vaatab ta oma valdustele mäenõlval asuvast suurest majast. Poleks uskunud, et ma kunagi midagi sellist näen või kellegi sellise juurde satun, kes sellises kohas elab. Emotsioonid olid laes. Ühele nõlvale kasvatavad nad noort metsa. Hiljem lisan ka video, millelt seda näha võib.

Claire ise räägib, et ta veidi pelgab inimestele ütlemast, kust ta pärit on või kus elab, sest siinkandis elavad tõelised maakad. Rassistidest kitsa silmaringiga maakad. Meie peale nende perekonna kedagi ei kohanud.

All tiigi ääres nägime mingeid jälgi. Siis saime teada, et tal pidavat seal maalapil kuskil veel ka 3 hobust vabalt ringi jooksma, aga meie neid ei näinud. Samuti oli puu najal üks jalgratas, mille peale Claire naeris ja ütles, et see on tema  noorema õe toodud. Sõitis ta siis ükskord sellega siia alla, et ujuma tulla, kuid kuna mägi on üsna suur katsumus, siis siia see jäigi. Hea, et ise üles läks. Keegi pole seda üles enam viitsinud viia ka, nii ta seal siis roostetab. Naljakas.

Peale ujumisretke istusime uuesti autosse ja mägironisime üles majani. Edukalt. Seal ootas meid Claire’i ema poolt valmistatud lõunasöök terrassil. Kindlasti lisan väikese videoklipi, siis ehk saate aimu, miks ma sellest nii vaimustuses olen. Sõbrad-tuttavad-pere, peaks teadma, kuidas loodus suudab mind liigutada. 21. Sajandi Mowgli? Ei tea. Kindlasti ei anna video seda fiilingut edasi, aga miskit ikka näete.

Lõunasöögi ajal imetlesin vabas looduses kasvavaid sidruni ja apelsinipuid, kui äkitselt nägin terrassilt mingit pika kaelaga loomlindu ehk Emu. Selle peale läksid kõik üsna õhinasse, sest neid ei pidavat sealkandis eriti leiduma. Väitsid, et see oli kokkusattumus ja, et meil vedas, et teda seal üldse nägime. Meie olime igatahes päris pöördes ja uutest-huvitavatest asjadest üledoosi saamas.

Austraaliapärane lõunasöök söödud, kängurud toidetud asusime jälle teele. Jessie juurde, Bridgetowni. Filmisime natukene ka teekonda. Üritan mingi video kokku monteerida ja siis kiirendatuna üles laadida, sest suhteliselt pointless oleks lihtsalt 5 minutit videot autosõidust siia postitada. Kahjuks ekstreemsemad kohad magasime maha ja jalustrabavamaid kohti seekord ei näe.

Jessie juures kaua ei viibinud, pakuti veini ja öömaja, aga keeldusime viisakalt, kuna päev oli jõudnud juba lõunasse ja päikese tõttu olime üsna väsinud, pealegi lubasime Peteri juurest veel läbi hüpata, sest tal olla naine kodust läinud. Otsustasimegi Peteri juurde minna. Mariel helistas ette ja ta ütles, et ootab meid.

Kohale jõudes imestasime ka tema suure ja kauni kodu üle. Mõtlesime, et vana farmer elab ikka mingis onnis, mitte kuskil kuradi villas. Okei, villast oli asi kaugel, aga luksuslikuks majaks võib seda küll kutsuda. Megailusa aiaga. Tegi ta siis meile väikese tuuri majas ja tõi külmad õlled lauale. Tegemist oli hoopis teistsuguse Peteriga, kui tööjuures. Rahulik, sõbralik, lahke. Samas, ega ta tööjuures ka mingi saatan ei ole. Ühesõnaga, tegime ühed õlled. Siis tõi ta järgmised, kuid keeldusin viisakalt ja ütlesin, et pean roolis olema. Siin võib sõita, kui paar õlle sees on, aga jäin siiski selle koha peal Eesti seadustele ja nulltolerantsile kindlaks. Peter ennast minu blokkimisest segada ei lasknud ja jõi sama ajaga neli pudelit ära. Kiire mees, olen kuulnud. Nüüd ka ise näinud. Pakkus temagi meile üllatuseks süüa, juua ja eraldi magamistuba. Lausa soovis, et talle külla jääksime, kuna tal oli igav ja lubas meile isegi känguruliha teha. Lubasime järgmine kord kauemaks tulla. Olime üsna väsinud.

Algaski tagasitee koju. Poolel teel nägime teeääres Ford Explorerit, mille klaasil oli hinnasilt $ 3500. Peatusime ja uurisime. 1997 aasta 4 liitrise mootoriga maastur. Kahjuks oli käigukasti rikkega ja lotovõidust jäime ühesõnaga ilma. Jõudsime peagi koju. Sõime kergelt ja vaatasime iga üks oma nurgas filme. 22:30 hakkas ragbi. Wales – Austraalia. Tegime paar klaasi veini ja sinna diivanile ma magama jäingi. Täna, pühapäeva hommikul ärkasin veidi enne 7:00 üles ja otsustasingi teile paar rida meie nädalast kirjutada. Teised alles magavad. Proovin nüüd veel mingi video ka kokku monteerida. Ei luba midagi, aga üritan.

Täna on minu plaan filme ja sarju vahtida ja mitte midagi teha. Lihtsalt puhata, et homme jälle uue hooga raha teenima hakata. Ahjaa, otsustasin selle tunnipalga jandi ikka sinnapaika jätta. Mõtlesin veidi herr Reinu kommentaari peale ja usun, et tal võib õigus olla. Pole vaja tühja koha pealt kedagi siin tagajalgadele ajama hakata, sest suhted on tööjuures head ja pealegi pole me enam tunnipalgal ja ei usu, et kunagi olema hakkamegi.

Reedel sai Manikil ja Onu Nainil ka Massusele väike meene ostetud. Esmaspäeval paneme teele ja hoiame pöialt, et see ka jõuluks kohale ikka jõuab.

Kuna ilmad lähevad aina kuumemaks ja tööpäevi alustame varsti arvatavasti juba kell 4:00, siis nädala sees blogimisest võin vist ainult unistada. Peale tööpäeva ei ole peale magamise midagi olemas. Aga eks näis. Saime veel infot, et 16. detsember on meil jõulupidu. No seda nalja tahaks küll näha. Päkapikumütsides 35 kraadise kuumaga jõululaule lauda. Can't wait.

Soovime teile sinna palju lund ja ohutut liiklemist libedatel teedel. Hoidke ennast!

 Bridgetowni sild

 Mariel ja pisike 'roo

 Orus olev veekogu

Loodusest pilves?

Video on kehva kvaliteediga, kõige kehvemaga, mis programm teha lubas. Kuna mahu pealt käib maksmine, siis tahame seda hoida minimaalsena. Ärge full screeni pangie siis saate miskit aru ka ehk. :)