Joyeux noel!

...ehk Jeff (New Caledoniast) ütleb:"Häid jõule" .

Jõuluaeg on ilus aeg, kui sa oled Eestis. Meie jõululaupäev nägi ja näeb välja sedamoodi..

Hommikul kadus uni kell 6:30. Eile olime plaaninud minna 130km kaugusel asuvasse linna Bunburysse.  Jäime ka hommikul oma plaanile kindlaks. Sõime kõhud täis ja väljasõit võis alata. Tagavararatta võtsin pagassist välja, et suurel kiirusel rattad väga koopasse ei käiks ja rehve ei kulutaks. Teatavasti on meil neljakesi reisides see mure veel õhus, kuna autol on liiga suured veljed/laiad rehvid ja ega see vedrustussüsteemgi enam oma parimates aastates ei ole. Tund koma viis sõitu ja olimegi kohal. Parkisime auto ja läksime jalutama. Umbes 10 minutit püsisime koos, siis läksid meie teed lahku. Meie Marieliga otsisime mulle jalanõusid, mütsi ja lühkasid, kuid lõpuks ei saanud me mitte midagi. Selle asemel purunes Marieli Perthist ostetud käekoti rihm hoopis.

Tänavatel käisid ringi jõulutaadid, kes jagasid inimestele kommi. Me saime kohe mitu portsjonit. Lõpuks Mariel juba palus meile neid enam mitte jagada, kuna olime piisavalt saanud. Mina vana ahne päss võtsin kõik vastu.

Neljapäeval leppisime majanaabrite (Rogeri ja Deeliga) kokku, et teeme loosipakid. Lihtsalt lõbu ja jõulutunde tekitamise pärast. Martinit ja Eliisat süsteemi kaasata ei saanud, kuna nemad lahkusid meie juurest juba eelmine nädalavahetus.

Niisiis prioriteediks oli leida kingitus mõlemale majakaaslasele. Ahjaa, loosimise tulemusena pidin mina tegema paki Rogerile ja Roger minule. Tüdrukud said paki teha üksteisele. Leidsime kingid ja olime üldjoontes rahul. Paki väärtuseks leppisime kokku $10. Pole küll suurem asi, kuid jõulupaki sõbrale saab selle eest ikka.

Viimased nädalad olen püüdnud igapäevaselt pilku peal hoida ka autoturul. Ühe prantslannaga olime peaaegu juba neljapäeval kokku saamas, kuid helistasin ja jätsin diili siiski katki, kuna tema auto oli registreeritud Northern Territory osariiki ja auto arvele võtmine siin, kus meie oleme (Western Australia), oleks olnud piin ja mõttetult kulukas. Plaan oli tädile anda oma auto ja vaheraha, vastu oleksin saanud üsna kobeda 2,8 turrrrbodiisel Mitsubishi Pajero ’97a. See selleks.

Niisiis, aega oli piisavalt ja ostsin Kuldse Börsi sarnase lehe nimega Quokka ning Western Australia Times nimelise ajakirja. Otsisin sealt erinevaid autoplatse, ning külastasin neid. Platsid olid küll huvilistele avatud, kuid pühade tõttu müügimehi kohal ei olnud. Huvi äratas üks veidi vanem Pajero, kuid telefonikõnele onkel ei vastanud. Leidsin veel paar eraisikute poolt pakutavat masinat, millele saatsin ka sõnumeid ja püüdsin helistada, kuid vastuse sain vaid ühelt Holden Jackaroo omanikult, kes oli ka pühade ajaks linnast välja sõitnud. Eks võtan peale pühi uuesti ühendust.

Siin on pühade ajal ikka päris surnud kogu see süsteem. Poed, kauplused ja muud asutused on siin kuni kolmapäevani (28.12) suletud. Täna (24.12) oli viimane võimalus poodidest head ja paremat saada, kuna nendele see kuupäev paljut ei tähenda. Enamus maailmast siiski peab jõule 25.detsembril ning kõige tähtsam päev on neil Boxingday, ehk siis 26.12.

Shoping tehtud, autod nähtud suundusime MacDonald’sisse ning tagasi kino ees asuvasse parklasse, kus kohtusime uuesti Rogeri ja Deeliga, peale mida suundusime randa otsima. Peale lühikest sõitu peatusime mäenõlval asuvas parklas, kust avanes imeline vaade rannale. Millised jõulud. 32 kraadi ja pilvitu taevas. Laineid nähes ei pidanud kaua mõtlema, võtsime moonakoti ja tõttasime lainetesse. Plikad vette ei tulnud, kuna Marielil on hetkel kuiv periood. Nii alkoholi, kui ka ujumise koha pealt.

Nimelt teisipäeval tööle minnes mainis Mariel, et haigus hakkab vist uuesti tunda andma. Tööle jõudes läksid tüdrukud thinnima, ning meie Rogeriga asusime oma tõstukite poole teele. Jah, saime omale tõstukid, millega thinnime puulatvu. Oleme nende masinatega juba „sina peal“. Süsteem on lihtne. Masinal on kabiin ning kaks pedaali. Vasakuga liigutad üles ja alla, parema jalaga sõidutad masinat edasi -ja tagasisuunas ning paremat jalga kõrvale keerates keeravad siis ka vastavalt masina rattad. Lihtne.

Nädalakese saime Rogeriga koos töötada. Tema ühel pool puid, mina teiselpool. Teisipäeval tuli Briggsy ja ütles, et me oleme koos nagu homod ja ta lööb meid laiali. Saime nüüd omale uued töökaaslased. Tema pojad. Mina alustasin tööd tema noorema poja Robertiga (35a.) ja Roger sai enda kaaslaseks vanema poja Danny (36.a). Töötasime suhteliselt kiires tempos, kuni tuli minu juurde Mariel, kes andis märku, et tal on seis ikka päris kehv ning soovib koju minna. Ülemuselt luba saadud ja minekut. Apteegid olid veel kinni, kuna kell oli alles 8 hommikul. Viisin Marieli koju ja läksin ise tagasi tööle.

Tagasi tööle minnes sain mina uueks kaaslaseks Peteri vanema poja Danny, kellega töötan siiamaani koos. Väga värvikas kuju. Kahe lapse isa, suure reisipalavikuga mees, kelle naine on inglanna. Selle kujuga mööduvad tööpäevad linnulennul, kuna tema seiklusi kuulates ja mina omaomi temaga jagades, lihtsalt rammime tööpäevadest läbi. Enamus ajast kõht kõveras naerdes.

Rogeri uueks partneriks sai Martin.

Peale teisipäevast tööpäeva läksime Marieliga kiirabisse. Visiiditasu paberite täitmise eest maksime $177. Tunne oli hetkeks nagu oleks kriketi kurikaga piki tatti saanud. Marielile kirjutati antibiootikumid 5 päevaks. Selle pärast tal ka see kuivaperiood. Mitte, et meie siin oluliselt rohkem alkoholi tarbiks. Sellest hiljem...

Kolmapäevast läks Mariel haiguslehele ning reedel pidi tagasi tööl olema, kuid otsustasime kõik koos (Mariel, mina ja Peter), et kindlam oleks oodata nädalake ning siis järgmisel kolmapäeval, alles siis kui tervis parem, tagasi tööle tulla.

Meie alustasime kolmapäevast 10 tunniseid tööpäevi. Kuna 30min (lõunapaus) läheb niikuinii palgast maha, siis ärkame 4:30, tööd alustame 5:30 ning lõpetame kell 16:00. Raha on ju vaja ja vaba ajaga pole siin niikuinii miskit teha. Enamus backpackereid (seljakotireisijaid) muidugi lakuvad iga päev, kaasa arvatud meie suur sõber/ töökaaslane prantslane Jeff. Kutsusime ta meile jõule pidama, kuna tal eriti sõpru ei ole vist. :P

Reedel tegime suurema toidushopingu, sest kolmapäevani on poes teatavasti kinni. Võtsime ka suurema koguse alkoholi, sest jõulud ning aastavahetus on ees. Kui jääb alles, siis jääb alles. Joome siin niikuinii 3 korda harvemini ja 4 korda vähem, kui Eestis. Ise arvasin, et siin võib päris käest ära minna, aga suureks üllatuseks pole tööpäevade lõpus (kaasa arvatud reedeti) enam jaksu ega isu seda õlut kätte võtta või poodi seda ostma minna. Pagana kallis lõbu on see siin. Pudelina ostes maksad $3 kanti, kasti (24 pdl, 0,33dl) saab $40. Dollarid või Eurod vahet ei ole. Euro on teil niikuinii juba põhja minemas ja varsti samal tasemel, kui meie dollar. Roger ükspäev näitas, et kurss on miski 1.28 juba.

Niisiis ostsime terve nädala jagu toitu pühade ajaks ja käisime ka üle 2 nädala alkopoes. Toitudest ei viitsi rääkida, sest teil on niikuinii palju isuäratavam jõululaud, kui meil. Niisiis, alkost.

Mina ostsin omale kasti Toohey’s Extra Dry’d ja ühe pudeli Jim Beami. Roger läks õllega teist teedpidi, kuid Jim Beamist temagi ära ei ütelnud. Lisaks lubasin omale kuuspaki Guinnessi. J Nämm. (Tervitaks siinkohal Paffi). Roger võttis lisaaja tarbeks omale kuuspaki siidrit. Arve oli mul veidi alla $100. Eestis elades ei kujutaks ma ette, et raiskan iseenda alkoholikoguse peale 1000 eeku. Ulme. Kehva päeva palk. Niipidi mõeldes on teine teema, eksole.

Niisiis, tuleme tagasi tänasesse päeva.

Jooksime Rogeriga kohe laintesse. Jõhker. Väga hull. Vinge. Tundsin ennast, kui väikese lapsena vanematega tuulise ilmaga Pärnu rannas käies. Lained olid megad. Lihtsalt kiskusid mind 20m algelisest asukohast eemale. Vahel oli tunne, kui suu vee ja liivaga täidetud oli, et lained tahavad sõna otseses mõttes mind tükkideks rebida. Õe sõnad olid seekord meeles ja ohutunne säilis. Marieli sõnad aga lendasid ühest kõrvast sisse ja teisest kõrvast välja. Nimelt ei soovitanud ta mul päkapiku mütsi ja päikeseprillidega vette minna. Esimene laine sai minu poolt endale jõulukingiks päikeseprillid. Teine laine tahtis mütsi, aga ma ei andnud. Tegime ka paar pilti ja hakkasime tagasi kodupoole sõitma.

Marieli tervisest niipalju, et ta tunneb ennast juba paremini ja muretsemiseks enam põhjust ei ole. Kindlustusest ka huvilistele niipalju, et Mariel võttis QBE rahvusvahelise kindlustusesindajaga ühendust (Ungaris) ning saatis vajalikud dokumendid teele. See aga tahab veel kogu haiguslugu, mida haigla meile avaldada kahjuks ei saa. Kogu protsess on alles hoogu võtmas ja tõotab tulla päris põnev lahing, aga sellest juba täpsemalt järgmine kord. Ühest küljest $177 pole iseenesest midagi hullu võrreldes Marieli haigusega, aga teisest külejst tahame jõuda lõpptulemuseni, kuna mille muu pagana pärast meil see kindlustus siis üldse on, kui sellest kasu pole, eks.

Niisiis..loojuva päikese ja paraja väsimuse lainel äkitselt jäi makk vait. Hakkasin seda näppima, kui Mariel järsku karjus: „KÄNGURU!!!“. Vaatasin ette ja seal ta oligi. Keset kuradi teed mingi 3-4 väikest känguru, üle tee hüppamas. Üks oli minu äkilise pidurdamise peale nii hirmunud, et vaeseke pani keset teed lausa külili. Õnneks keegi viga ei saanud. Meie, auto ja kängurud jäid kõik mingi jõuluime abil terveks ja ellu. Sõit jätkus tavapärasel kombel. Jõudsime koju. Mina lubasin perele, et panen paar rida kirja, tehtud. Plikad koristavad ja Roger aitab neid. Jeff peaks ka kohe siia jõudma.

(Väike kiire lisa blogile. Jeff jõudis ja ajas õlle elutoa põrandale vaiba peale maha, jõulupidu alaku! :D )

Jõuluvanast ja kinkidest räägin üsna pea. Pole veel meieni  jõudnud. Kujutan ette kuidas ta oma saanuga mööda asfalti praegu siia poole kihutab. Sädemeid pillub ja.. okei las ta jääb.

Rikkalikku toidulauda ja rahulikke pühi kallid pered, tuttavad, blogi lugejad. Kohtume jälle üsna pea!

Kui küsimusi on, lajatage kommentaaridesse.

Jõulurain ja Jõulujuusu

 Minu uus kolmerattaline sõber.

 Reede õhtune shopping.

 Jõululaupäev Bunbury rannas.

 Mariel pole meil just parim fotograaf aga mingi laine ta ikka peale sai. :)

 Nii nagu Eestis, käivad asjad meil ka siin. Bosspäkapikk piinamas oripäkapikku.

 MinuJõulujuusu! :)

 Mõtlen proffessionaalse fotograafi karjäärile.

See on tegelikult ülimalt lihtne, kui sul on niivõrd fotogeeniline modell! ;)

HÄID JÕULE!