Long time no see Mõmmid!

Tervitused väsitavast kolkakülast.

Kõigepealt vabandan pika pausi pärast. Põhjuseid, miks kirjutamiseks aega ja viitsimist ei ole olnud, on mitu. Väsitavad tööpäevad, motivatsiooni ja inspiratsiooni puudus, samuti tingitud veel mitmetest erinevatest asjaoludest. See selleks.

Esmaspäeval uuris boss, et kas mul juhuslikult pole veel mõnd tuttavat, kes farmitööd otsiks. Mõte liikus kohe Martini peale. Kõne tehtud, mõtlesid nad veidi ja lubasid kolmapäevaks kohal olla. Ega nädala sees miskit põnevat polnudki. Töö, töö, töö. Mõni päev tulusam, mõni naeruväärselt vaene.

Kolmapäeva õhtuks oli Martin oma kaaslase Eliisaga Manjimupis kohal. Lubasime neile ajutist öömaja pakkuda, kuni nad omale miskit leiavad. Hetkel siis elame siin kuuekesi. Veits on nagu ühikas, aga ajutiselt elab üle. Oleks meil vaid kuu tagasi tuttavad siin ees olnud, oleks, poleks, polnud.

Neljapäev oli selle nädala pommpäev, mis sai alguse netist leitud ja taevani kiidetud Jeep Grand Cherokee Sport maasturi leidmise tagajärjel. Helistasin ja uurisin, et mis pilliga tegu ja kas tehniliselt korras. Jutt oli ilusam, kui tuhkatriinu muinasjutus. Kes mind teavad ja tunnevad, siis neile ei tule see üllatusena, et lähen mõnikord asjadest nii põöema, et aju ei suuda oma ülesannet enam täita ja silmaklapid eest ära ei tule. Isa kindlasti mäletab minu KTMi supermoto ostu. Pilt oli nii ilus, et kohalejõudes oleksin tahtnud sellele rajakale veel pealegi maksta.

Niisiis käisin peale suhteliselt rasket tööpäeva ja magamata ööd välja briljantse idee 230 km sinna kohale sõita ja auto ära osta. Müüja kinnitas telefoni teel veel, et tühja sõitu sellest mul ei tule ja auto on tehniliselt ideaalses korras. Mõeldud tehtud.

Hüppasin rooli ja asusime Martiniga teele. Umbes 3h sõitu ja olimegi kohal Mandurrahi nimelises väikelinnas. Kõne müüjale ja kohal ta oligi.

Auto oli hinnatud 4500 dollari peale. Väljast oli samasugune nagu piltidelt näha võis. Avades juhiukse võis näha kartulikottidele sarnanevat sisu. Väga rõve. Lisaks sellele tungis ninna äratuntav lehk, täpsemalt haises see auto vaipade keemilise puhastuse vahendi järele. Mott oli maas ja teadsin juba siis, et seda autot ma ei taha. Olin üsna nördinud. Müüja oli täis tatoveeritud jorss. Selline Lasnamäe Dima moodi kuju. Sõber oli ka kaasas. Mingi sinise silmaga pärdik. Sellised kutid, keda olete harjunud oma kodulinnas nägema kas süstla otsas või väga purjus peaga autoroolis magamas.

Kuna õhtu oli juba kätte saabunud ja väljas pime, siis nende palvele neile järele sõita, kuskile pagana metsa vahele me vedu ei võtnud. Käisime ümber auto ja avasime kapoti. Kõik oli talutav, kuni alustasin proovisõiduga. Käigukast oli automaatne. Lükkasin kangi „D“ peale ja vabastasin piduri, mille peale kõrvale istunud müüja sõber (sinise silmaga jorss) mulle selgitas, et sellel autol peab käike manuaalselt vahetama, kuna nad täispeaga olla selle kasti õhtale lasknud. Muigasin ja frustratsioonist hakkasin naerma. Selle peale uuris ta, et mis mulle ei meeldi. Ütlesin, et mis nali see nüüd on, auto pidi ju super ideaal korras olema. Töll üritas mulle selgitada asja paremat poolt, et mõtle sellele, kui manuaalkastile, millel sidurit ei pea vahetama, ideaalne ju!

Tegin väikese tiiru üle lamavate politseinike kuskil õhtuses kaubanduskeskuse parklas ja hakkasin tagasi oma auto juurde sõitma, kuid kutt soovis, et pööraksin kuskile pimedale tänavale. Tema soovile ütlesin viisakalt ära. Tagaistmel istuv Martin soovitas mul ka meie auto juurde tagasi sõita. Tegime seda.

Auto juurde jõudes küsisid kutid kuidas siis jääb. Vastasin viisakalt, et mõtleme ja, kui sobib toome raha ja ostame ära. Lihtsalt ei olnud mune, et neid otse perse saata seal. Tunne oli selline, et kohe tuleb kuskilt litakas piki tatti ja oleme ilma oma hammastest, rahast ja hea õnne korral isegi ka autost.

Üritasime paar korda head aega öelda, kuid selle peale kutid ainult viisid teema tagasi auto peale. Lõpuks ei suutnud enam nendega seal viisakusi jagada ja istusime lihtsalt autosse ning sõitsime minema.

Veidi aega olime mõlemad veidike pettunud ja šhokis. Ei saanudki täpselt aru, kas pea on tuline ja pilt virvendab pingelangusest, vihast või teadmisest, et see taskus olnud sularaha oli nagu maast leitud.. ei tea..

Panime sealt veel edasi Perthi, tõime Martini ja Eliisa viimased asjad nende vanast elukohast ära ja asusime tagasi Manjimupi poole. Kuna eelmine öö olin piirdunud 4h unega, siis pikka pidu mul roolis ei olnud. Mingi 50km ja silmad vajusid kinni. Õnneks oli Martin valmis minu eest rooli hüppama. Mina siis üritasin üleval püsida, sest öises Austraalias väsinuna sõita pole just naljaasi. See õnnestus mul iga 5 minuti  tagant. Magasin, ärkasin, magasin, ärkasin. Tripp oli kift. Jõudsime kella kahe ajal koju ja olime õnnelikud, et niigi läks. Magasime paar tundi ja läksime tööle. Tööpäev oli tuksi keeratud, kuna uni tahtis tappa ja raha teenida ei suutnud. Vähemalt otsustasin tööle minna ja midagigi teenida. Asi seegi.

Päev otsa oli jube masendus peal oma põikpäisuse ja kiirustamise pärast. Kaotasin vaid bensiiniraha, kuid ikkagi olin enda peale maruvihane. Siiani vist olen.

Reedel panime Rogeriga plaani paika, et teeme kõvemad rummid reede õhtu puhul. Uni sai võitu ja plaan läks vett vedama. Jäin kella 8 ajal juba magama. Hommikul kelal 7ks olin ilusti välja puhanud ja valmis Manjimupi aasta suurimale üritusele minema.

Tegemist oli siis suurelt reklaamitud kirsifestivaliga. Nädala sees käis üks korraldajatest meid, eestlaseid, osalema kutsumas. Nimelt soovis ta, et osaleksime kirsikivi sülitamise võistlusel, mille võitja sai auhinnaks reisi Uus-Meremaale lõppvõistlusele. Olime oma nõusoleku andnud ja läksime vapralt kohale. Terve linn oli suletud ja üritus nägi välja nagu suuremat sorti paraadidega laat. Tore.

Ootasime siis oma võimalust etteasteks, kui ühel hetkel kutsutigi osalejad lavale, kaasa arvatud mind ja Rogerit. Tutvustati meid, kui Eesti kirsikivisülitamise meistreid. Tema sõnul alustasime me väga noorelt ja oleme olnud Eesti tegijamad kivipurskajad juba järjestikused 16 aastat. Nalja ja naeru oli palju.

Eelvõistluselt pääsesime mingi 7m kaugusega mõlemad edasi.  Sülitamine toimus lavapealt. Finaalis suutsin ma ühele pealtvaatajale ka oma kiviga pihta saada. Keegi viga ei saanud, rahu.

Finaalis sai Roger 9 meetriga 5. Koha, mina 10. Meetriga 4. koha.  Rahvas aplodeeris ja armastastas meid. Olime staarid. Aguliküla süljestaarid. Tiitlit ja reisi tasku ei pannud, lasime teistel võita sel korral.

Peale pidu oli higi väljas, seda küll enamjaolt päikese tõttu. Kodust läbi ja Fonty’s Pooli ujuma. Sissepääs 3 dollarit ja meie kasutuses oli üsna lahmakas välibassein.

Kuidas see täpsemalt oligi, et „Ära hüppa tundmatus kohas pea ees vette“?

Enda IQ-le vastavalt otsustasin mina kohe hüppelaualt pea ees sisse hüpata.  Tundus kõige mõistlikum idee. Peaga põhja puudutades ja pinnale ujudes märkasin suurt silti mille peal olid numbrid 1.80m deep. Njah, jumal kaitseb lolle. Läks jälle napilt.

Veidi ujusime, töllasime ja läksime minema. Kodus riided vahetatud saime kõne Stephenilt ja Grainnelt, kes olid hostelis juba peoga alustanud. Käisime Rogeriga bensukas ja hüppasime ka korra hostelist läbi. Pidu oli metsik. Endisele 20 pealisele seltskonnale oli juurde tulnud veel 50 inimest, mis tähendas puupüsti maja. Meid ehiti mingite jõulukaunistustega ära ja läksime kodupoole. Tegime väikesed dringid ja sammusime siis juba plikadega koos tagasi hostelisse. Korralik pralle käis kuskil 5ni. Seejärel koju, magama. Peost täpsemalt ei räägi, kuna ega väga ei meenu miskit. No kirsifestivali afterparty, saage aru. J

Pühapäeval vegeteerisime kodus. Kõik olid omadega läbi. Majast välja keegi vist ei liikunudki.

Esmaspäeval käisime tavapäraselt tööl, kõik peale Marieli. Rahaliselt võis päevaga rahule jääda, aga kuna Mariel jäi põiepõletikuga koju, siis pidime minu teenitud palga ka ikkagi mõtteliselt pooleks jagama ja pea norgu laskma. Teisipäevaks oli Mariel taas jonksus ja tuli tööle. (Tervis korras, muretsema ei pea). Päev oli meil kahepeale masendav. Erinevad mõtted ja mured ja mingid majas hõljuvad pinged ei lasknud kätel piisavalt kiiresti käia. Enamus aega kulust tujutult torisemisele ja uute ideede ja pääseteede genereerimisele.

Meie farmi tuli juurde ka üks uus supervisor, kes on pärit Indiast. Tema inglise keel on..on..ei ole. Igatahes oleme talle paar nime juba välja mõelnud. Mõni kannatab rohkem kriitikat mõni vähem. Enamus nimed kriitikat ei kannata ja siia lisada ei oleks sobilik. Rassistid me ei ole, aga nalja oskame ikka teha. Seda loomulikult mingites piirides ja omavahel, oma emakeeles. 

Minu päev otsa kestnud pomminaljade peale keegi eriti ei naernud, kuni tuli meie armastatud valge nahaga ülemus ja tegi ise pomminalja nende india ja iisraeli tüüpide aadressil. Minu süda oli rahul. Vähemalt, keegi on nii rikutud huumori soonega nagu mina.

Uutest iisraellastest ka niipalju, et need kaks kutti ja plika on samuti inglise keele oskusteta. Tööülesannetest aru eriti ei saa. Lisaks kiruvad neid bossid nende lohakuse tõttu. Käitumiselt on nad nagu meie Eesti venelased. Karjuvad oma inetus keeles üle istanduse ja lasevad telefonist kõigile muusikat. Tuleb tuttav ette? Vahet pole, kas Austraalias õunapuude vahel, või Tallinnas ühistranspordis. Võib neile kahele rahvusele mingis mõttes võrdusmärgi vahele tõmmata küll.

Erinevate rahvuste kirumisest vast nüüd aitab. Eestlased on niikuinii kõige egoistlikum ja hullem rahvus üldse, eksole! :) 

Koju jõudes panime Rogeri ja Deeliga pead kokku ja hakkasime pikema perspektiivi peale mõtlema. Mis edasi? Millal? Kuhu? Kas?

Kokkuvõttes olin mina jälle see, kes ennast päeval käima tõmbas. Mariel suudab alati rahulikuks jääda ja suudab elada päev korraga, „Kui täna oli kehv, siis homme on jälle parem“ põhimõttega. Mina mõtlen jälle pikemalt ette ja muretsen rohkem.  Isegi liiga palju. Tõesti, liiga palju.

Õhtul suutsid nad kolmekesi mu jälle kahe jalaga maapeale tuua. Mitte pilvede vahelt vaid kuskilt sügavamalt. Tuju läks paremaks ja sai hea tujuga magama jääda.

Hommikul panime turbo peale, kuni boss meid „segama“ tuli. Nimelt võttis ta mu enda ATV taha peale ja viis mind väikesele sõidule. Kartsin, et peame miskit uuesti tegema, või parkisin auto jälle vale koha peale või kes teab veel mis. Tegelikult tahtis ta vaid minuga rääkida. Võib isegi öelda, et tuli ja tegi mulle pakkumise, mille ma loomulikult vastu võtsin ja tänasin. Nimelt oli tal mulle midagi varuks. Sõitsime tagasi tööpõllule, kus kõik teised tööd tegid, tänasin Briggsyt ja tegime Marieliga tööd edasi. Seejärel võttis ta peale Rogeri ja tegi temaga sama. Suunurgad taevapoole näitasime Rogeriga üksteisele „thumbs up’i“ (pöidlad püsti?). 

Meil on üldse siin Rogeriga lõbus. Kui tuju kehv on, siis Roger ikka mõne tobeda naljaga suudab kõikidel tuju heaks teha. Sõna tobe on kohati varieeruv. 

Sellest, mida boss meile nii salaja rääkima pidi, ei räägi me teilegi, veel. Lähipäevil anname uuesti märku endast ja siis juba kõigest täpsemalt. Ühesõnaga kordas ta oma sõnu ja kinnitas veelkord meile, et kui nädala pärast enamus inimestele „Fuck Off“ öeldakse, siis meile mitte. Selle asemel saame oma CV-sse uue oskuse lisada, millega peaks meil Austraalia farmitööstuses lihtsam jalaga uksi lahti lüüa olema.

Asjad võtavad siin ikka üle päeva erinevaid pöördeid. Viimased 7 päeva on olnud „meie Austraalia aja“ kõige kehvem nädal. Tänane päev vist oli terve detsemrikuu kõige positiivsem, kuigi vihma saime sama palju nagu detsembri jooksul kokku oleme saanud.

Paar fakti veel, mida kuskile vahele ei mõistnud toppida.

Käisime Rogeriga üht autot Manjimupis vaatamas. Hinna saime 4000 pealt umbes tonni alla. Tegime proovisõitu, isegi offroadi proovisime. Toyota 4runner. Point oli aga selles, et läbisõit oli 400 000km. Auto ise oli ilusti hoitud ja peaaegu tegime diili ära, kuid lõpuks otsustasime, et kogume veel veidi ning ostame kohe korralikuma masina, millega ehk isegi terve reisi järjest siin sõita saaks.  Sain oma 4x4 tuhina nüüd veidike maha suruda, sest tegelikult on meil ju auto olemas ja muretsemiseks põhjust ei ole. Uuel aastal uued asjad..

Ühe uudise saime veel. Enelin ja Janek otsustasid läbi astuda. Said ka nemad vist aru, et Austraalia reis tänapäeval on sama kohustuslik nagu 5 aastat tagasi oli ülikoolis käimine. Loodame siis, et nad alt ei vea ja peagi saame neid juba lähemalt näha ja katsuda. J

Hetkel siis kõik. Vabandan pika viivituse pärast. Nüüdsest üritan nädalalõpus ikka kokkuvõtte teha, sest emotsioonideta sündmusi meenutada ja kirja panna on kuidagi väga mage ja paras puder.

Pafile palju õnne sünnipäevaks. Kingitus jõuab sinuni ilmselt uue aasta esimestel päevadel. Sorri. Mina ei ole süüdi, et inimesed teatud asutuses ei suuda oma tööd korralikult teha. Nimelt, sain täna kirja, et vabandavad viivituse pärast ja... ühesõnaga veidi aega läheb kulla sõber.

Paar pilti ei tee ka vast paha.

 Tutvustame kohalikku Bundabergi rummi

 Cherry Festivalilt koju sõites märkasime tänaval 40cm pikkust Bobtaili. Jäme elukas kas pole?

 Neegrid kirsikivisülitamise meistrivõistluste eelvoorus.

Mariel suunab oma sõrme minu nime/tulemuse peale.

Tugevam võitis. Khmmm.. ehk siis mina loomulikult. :D