Boxing Day ehk kaunis päev Windy Harbouris

Mis on Boxing Day? Loe Wikipediast. http://en.wikipedia.org/wiki/Boxing_day

Mõni päev on parem, mõni päev kehvem.  Täna oli lihtsalt imeline, küll väikese mitte nii toreda avapauguga.

Jõululaupäeval lugesime kõik luuletusi ja Deeli tegi kartulisalatit ja kana. Luuletuste eest saime kingipakid. Jõuluvanaks olin traditsiooniliselt mina.  Roger sai minu käest (ranna?) jalkapalli. Deeli Marielilt kehakreemid. Mina Rogerilt vihjega (vist?!) hügieenitarbeid ja Mariel Deelilt ka mingi kookoselõhnalise hügieeni või kreemi komplekti. Peseme ennast küll ja vahel isegi kasutame dushigeeli ka, aga no minaeitea... ;)

Väike jõuluõlu ja ega istumine kaua ei kestnud. Peale keskööd läksime magama.

Inimestele, kes Facebookis minu alkoholitarvitamise peale sõna on võtnud ja minu tervise pärast pidevalt muret tunnevad ütleks, et kogus, mille ära jõin oli meeletu. Koguni 4-5 tervet õlut. Kanget kraami ei puutunud. (Tervisi Raunole ja Reinule ning kuldset kõri poisid!)

Pühapäev möödus kodus filme vaadates. Kokku vaatasime vist 4 filmi ära. Muud miskit ei teinudki.

Kuna täna on austraallastele ja brittidele väga tähtis päev (26.detsember, „Boxing Day“), siis sain mina ka oma esimese Boxing Day kriketi ,viis päeva kestva test matši osaliseks, televiisori vahendusel. Äratuskell 7:00, kohvi ja teleka ette. Vaatasin, kuni kell sai 9:00 ja Marieli äratamiseks vaja minev luba hakkas jälle kehtima.

Otsustasime õhtul Marieliga, et esmaspäeval läheme kuskile väikesele väljasõidule. Ei taha Manjimupis kogu puhkust veeta. Marsruut jäi minu otsustada, õnneks. Valisin sihtkohaks 90km lõunas asuva Windy Harbour-i (Eesti k. „Tuuline Sadam“).  

Pakkisime rannariided kotti, paar pakki krõpsu, Pepsit ja minek. Ühendasin oma pleieri automakiga ja sättisin esimeseks lauluks Skrillex – First Of The Year’i. Nii, segane lugu, eks. Kes ei tea mis lauluga tegu on, siis ütleme nii, et autosõidulugu. Kodus oleks see mul kiivri all klappides olnud. Ühesõnaga piisavalt agressiivne, täiesti erinev minu autosõidu stiilist.

Üldjuhul on Austraalias nende liikluspiirangutega väga segased lood. Kurvilistel teedel asulavälisel teel on piirang 110. Meil, Eestis, oleks sellistel lõikudel 70 väljas. Linnas võib siin 60km/h sõita, peatänavatel 50 km/h.

Ah, et miks ma sellest räägin? Teravamad pliiatsid jagavad ehk isegi lahti.

Niisiis „agressiivne laul“ peale ja minek. Ei jõudnud veel Manjimupist väljagi, kui Mariel (minu autosõiduinstruktor ja minu silmad) ütles miskit, et „mennndddiiiiiiiidddd“! No ja nii üks oma fööniga teepeale äkitselt tõttaski. Mina muidugi paugutasin tosin roppu sõna kohe takka ja panin suuna sisse ning keerasin teeäärde.

Väike dialoog mälusopist:

Aken alla

Ohvitser: „Tere päevast, kuidas läheb?“

Mina: Eee, tere päevast officer, hästi, siiani.

Ohvitser: „Peatasime teid, kuna liikusite lubatust kiiremini. Siin on 70 ala, teil oli kiiruseks 83.“

Mina:“ Oh jumal, ma ei teadnud. Oh jumal, oh jumal. See on paha. Oh jumal. Ma sõidan seda teedpidi iga päev tööle, aga lihtsalt praegu olin mõtetega juba rannas.“

Ohvitser: „ Tule minuga kaasa.“

Mina:“Jah, jah, okei“

Ohvitser: „Teen sulle pühade puhul $150 asemel 50% alla ja saad hoopis $75 postkontorisse maksta ning 4. Punkti asemel lajatan sulle hoopis 1.“

Mina: „Eee, aitäh?!“

(Miks postkontorisse? Sest siin makstakse elektriarved isegi postkontorisse. Lihtsalt kõik see elu siin käib läbi postkontori. Peaks vist oma postkontori avama. Punktisüsteemist räägin hiljem).

Ohvitserihärra rääkis pikemalt ja uuris kust ma pärit olen ning minu nime peale küsisid, et : Kas su nimi on päriselt ka Vihm? Tõsiselt?“

Mina: „Jah, tean, et siin tähendab see miskit muud“

Ohvitser number 2: „Su vanematel oli vist hea huumorimeel“

Mina:“ Sellel ajal, kui nad mulle nime panid, ei teadnud nad inglise keelest mitte mõhkugi.“

Vestlesime veel teemadel: Eesti, farm, miks Austraalia, kui kaua, kui kauaks, kuhu edasi, kus elad, kuhu lähed, kas autos olev tüdruk on sinu tüdruksõber Eestist, kihlatu.. jne.

Enne minekut ütles ohvitserihärra :“Ära kiirusta ja ohutut teekonda teile.“

Mina vabandasin tähelepanematuse tõttu ja hüüdsin ühe jalaga juba autos sees olles, et „ Muuseas, tänud allahindluse eest!“

Ohvitserid naeratasid ja sõit võis jätkuda.

Ma polnud enda peale isegi tige. Mõtlesin, et okei, sellel nädalal teenin selle 1 ületunniga iga päev tasa ja ei lasknud enda päeva sellest intsidendist kõigutada. Pealegi ohvitserihärrad on siin sõbralikud ja mures sinu elu, mitte kukru tühjendamise pärast, NAGU MEIL EESTIS, RAISK!

Ühesõnaga punktisüsteemiga ma veel täpselt kursis ei ole, aga iga rikkumise eest saad kirja ka „punkte“ Maksimum on vist aasta või kahe aasta jooksul 12 punkti, peale mida võetakse sinu load ilusasti kolmeks kuuks hoiule. Peale seda, iga rikkumise eest vist 6 kuuks ja nii edasi. Pole plaanis rohkem rikkuda, ei viitsi ausalt uurida ka selle kohta praegu. Aga üks punkt on mul kirjas. Jess.

Niisiis, valisin uuesti loo, kuid enam mitte selle sama pagana Skrillexi. Viskasin midagi rahulikumat peale. Iron Maiden! :P

Päike puhkas pilvitus taevas. Imeline ilm väljasõiduks.

30km kaugusel Manjimupist asub väike linnake nimega Pemberton. Vaatamisväärsusi on seal nii mõnigi. Meie neid ei külastanud, kuna siht oli silme ees suurem – jõuda Windy Harbourisse.

Pembertonis nägime ka üht maasturit, Land Rover „Discot“ ehk Discovery’t. Honnasilt esiklaasil oli naeruväärsed $4200, kuid huvi pakkus ikkagi. Otsustasime, et tagasi koju sõites viskame lähemalt pilgu peale.

Tunnike sõitu ja asfalttee keset soist mastikku viis meid Windy Harbour Road’i  metsade vahele.  Ma ei mäleta, kus mul sarnane fiiling Austraalias ja millal tekkis, aga tundsin täna seda sama. Püüan siis veidi kirjeldada. Loodus läks iga kilomeetriga aina rohelisemaks. Liiv teeääres oli saranane või isegi veel valgem, kui kalli Leeds United’i kodusärk. Taamalt paistis kaljuserv, rohelusest pakatav kaljuserv. Suunurgad liikusid aina ülespoole. Jätan siinkohal pooleli, hiljem läks emotsioon edasi.

Tuju oli hea ja tee (tegelikult GPS) viis meid kohale. Parkisime auto parklasse ja liikusime veepoole. Lõhnas nagu kevadine Pirita või suvine Audru. Adrulõhn oli küll veidi leebem, kui neis kahes eelpoolmainitud Eesti paikades, kuid siiski. Koht oli ka selle nime vääriline (Tuuline Sadam). Koht iseenesest oli kaunis, kuid vetteminemiseks liiga...kuidas öelda..liiga veider. Sadamas ei ujuta. Tahame randa!

Otsustasin eemalseisvalt ohvitserihärralt teed küsida. Mingit barjääri ma meie vahel ei tundnud, kuna eelnevalt olin juba ohvitseridega rääkimises praktikat omandanud. Teadsin kuidas läheneda. Lähenesin seekord aeglasemalt, sest olin jala. Ohvitserihärra juhatas meid sõbralikult kilomeeter eemal asuvasse (sellesama rohelise kaljuserva äärsesse) ujumiskohta. Tänasime viisakalt ja sõitsime kohale. Veidi viisakam, kuid mitte päris see. Tegime paar pilti ja äkitselt parkis meie auto kõrvale politseiauto ning äkitselt lähenesid kaks ohvitseri mulle salapäraselt. Tuttav tunne, ebameeldiv tunne. Mitte, et ma mingi kriminaal oleks, aga isegi peale väikest kviitungit tunnen ma ennast nagu viimane pätt või kurjategija.

Õnneks oli tegemist selle sama politseinikuga, kes meid siiagi juhatas. Kaasas oli veel veidi lühem ja turskem vennike, samuti vormikandja. Tulid nad meile hoopis paremat kohta soovitama. Ütlesid, et see siin on ikka jamps ja mingu me 2,8km kaugusel asuvale Salmon Beach’ile (Eesti k. „Lõherand“). Aitas selle asukoha mul isegi GPS’i sisestada. Vahetasime viisakusi ja saime jälle oma riiki tutvustada.  Tuju tõusis, nad ei teinudki trahvi. Hehee!

Niisiis, alustasime meie viimase lootuse retke. Retke paika, mida ohvitserihärra kirjeldas, kui sinist laguuni valge liivarannaga. Uskumatu see nüüd veidi tundus, aga okei, läheme vaatame.

Veidi imelikuna tundus see, et me mäest alla liikumise asemel mäetipu poole liikuma hakkasime, aga usaldame kohalikke võime, nemad teavad paremini.

Mäletate ma kirjeldasin enne veidi enda emotsioone. Veel enne Windy Harbourisse jõudmist. Nüüd tuleb teine osa.

Mitte, et kedagi huvitaks, aga enne Austraaliasse tulemist oli reisimise palavik mul juba aastaid tagasi sees. Küll tahtsime Taavetiga Hispaaniasse hääletada ja ei tea mis veel. Ammu enne seda, kui ma veel Austraaliasse plaanisin tulla, oli mul teada, mida ma oma reisist ootan. Olgu see siis kas Austraalias, Hispaanias, Jordaanias või Indoneesias. Ma olen oma reisiga rahul, kui...

1)      Kui olen teinud kõik asjad, mis on kirjutatud minu mälus asuvasse „to do! listi“ (Eesti keelde tõlgituna  ~ „Kindlate eesmärkide nimekirja“.

2)      Olen läbi elanud nö. „oma momendi“ (Täpsemalt kirjeldan seda siis, KUI selle kunagi leian).

Justnimelt seda teist eesmärki ootan ma nii pingsalt, sest esimesse punkti kuuluvaid asju saab sooritada iga kell. Ainult veidi raha ja lase käia. Seda teist punkti aga ei tea, kas üldse tulebki. Ühesõnaga, täna tundsin, et olen sellele päris lähedal.

Sõites mäetipu poole, avanes meile imeline vaade alla orgu. Rohelise maastiku taustal kaugustesse ulatuv ookean. Suunurgad liikusid endalegi märkamatult nii üles ja naeratus nii laiaks, et lausa valus hakkas. Imelik tunnistada, kuid isegi silmad kiskusid veidi märjaks.  Süda puperdas otusärevusest ja kõigest ümbritsevast. Kahjuks pean siinkohal kirjeldamise katkestama, kuna minu eneseväljendusoskus ja piiratud sõnavara ei suudaks seda hetke isegi  õigekeelsussõnaraamatu pähetuupimise järel siia kirja panna. Vapustav.

Vaikisime Marieliga mõlemad.

Kitsa sõidutee serval olid päikeseloojangu vaatlemiseks ehitatud miniatuursed parklad. Peatusime ühes hetkeks, kuid seejärel jätkasime teekonda ranna suunas. Lõpuks parkisime auto ning jalutasime läbi liiva üle väikese mäenõlva. Samm läks kiiremaks ja ärevus suuremaks. Väikese sörgiga jõudsin nõlvale ja avaneva vaate peale hüüdsin Marielile :“PARADIIS!!!“ . Mariel jõudis mulle hetke pärast järele ja nõustus minu väitega.

Otsisime endale sobiva koha, kuhu enda tekk asetada. Mitte, et tegu oleks olnud Pärnu ranna sarnase publikuhulgaga, vastupidi, rand oli INIMTÜHI. Umbes 2-3 km paradiisiranda, vaid meile kahele. Lained möllasid, ilm oli tuuline. Leidsime veidi varjulisema koha, kus pikali heites polnud tuulest enam kuuldagi. Ainus mida kuulda võis, oli lainetega mängiv ookean. Tõeline surfarite paradiis. Istusime hetke ja nautisime, peale mida läksime vette. Lained olid aukartust äratavalt metsikud. Läksin vaid põlvedeni vette, kus hetkepärast, tänu lainete tugevale inertsile, olin sunnitud alla andma ja sõna otseses mõttes vooluga kaasa minema. Põlvedeni vesi muutis aeg-ajalt sügavust. Kord põlvini, kord jäi vaid peanupp veest välja.

Tahtsin enamat ja läksin veidi sügavamale. Äkitselt kadus pind jalge alt ja otsustasin siiski veidi madalamal ujuda. Mis ujumist ja vett puudutab, siis siiani olen ennast ikka vapraks pidanud, kuid tunne, kuidas lained sind nende alla surusid ja ookeaniavaruste poole tirisid võttis veidi „jahedaks“ küll. Miskipärast kõlasid õe lausutud sõnad koguaeg kõrvus ja rannas olev silt, millel seisis kirjas „Ei soovita ujuda, kuna lained suruvad vee alla“ vms, ei andnud ka enesekindlusele just suuremat tõuget.

Lisatud oli ka üks pilt, mis pidanuks väljendama füüsikaseadust, millega inimjõud vastu ei saa.

Midagi sellist:

Peale ujumist, tegime ka rannas mõningad pildid. Seejärel ujusime, lebotasime, ujusime, lebotasime, ujusime ja peale kella 4, hakkasime kodupoole liikuma.

Tagasitee läks lauldes ja üsna kiiresti. Pembertonis peatusime ja uurisime Land Roverit, kuid otsustasime seekord omanikuga mitte ühendust võtta. Autol oli küll gaasiseade ja läbisõit vaid 240 000km, kuid väljanägemiselt polnud see just kellegi „unistuste auto“.

Kojusõidul trahvikviitungeid ja punkte rohkem ei kogunud.

Imeline päev veel imelisema reisikaaslasega. Võib kindlalt paigutada selle kuu „parima päeva edetabelis“ esimesele kohale.

Väike lisapala: Mina olen paras juhe, aga Mariel näiteks läks pesu kuivama panemise asemel neid uuesti pesema, sest unustas enne eelmist pesu lisada pesupulbrit. Palju õnne inimesed maakera kuklapoolel. Katsuge ise pea alaspidi mõtelda. Ei ole kerge, ei ole...

PS! Tegin täna ka erinevaid videoklippe, millest üritan nüüd miskit kokku monteerida. Ehk saate homme väikese (hilinenud) jõuluüllatuse ka!

UUS! Küsimuse rubriik:

Iga mõne aja tagant, kui juhe väga kokku jookseb ja ei tea, kellelt küsida, sest Mariel vastab igale küsimusele üldjuhul jaatavalt (kui küsimus ei puuduta just nõudepesu või midagi sellist), siis küsin ma seda kodustelt abilistelt, kes blogi lugeda viitsivad. Ühesõnaga testin uut app'i ja leidma peaksite te selle meie lehe paremast servast. Loodan, et võtab vedu. Juba üks vastus on vastus. Tänane küsimus puudutab tekstivormingut. Varem kirjutasin blogi day-by-day kaupa, ehk alustasin esmaspäeva hommikust ja lõpetasin reede õhtuga. Viimasel ajal olen hakanud endale teadlikult alustama postitust mingi tähtsama sündmusega ja sisse sidunud eelnevaid päevi kronoloogilises järjekorras. Ehk siis kuidas on selgem/mugavam teil lugeda? Kas päev päeva järel või rääkides suuremast sündmusest ja kaasates aeg ajalt teisi päevi?

Andke teada! 

Parimatega,

Rain

Pilte Boxing Day väljasõidust

Mariel ja Windy Harbour

 Nevesis ja Windy Harbour

 Kohustuslik hüppepilt. Mariel Salmon Beachil.

 Õnnelikud. 

 Öeldakse, et üks pilt ütleb rohkem, kui tuhat sõna. Järgmine kord panen ainult selliseid pilte ja teksti polegi vaja.

 Land Down Under, ehk nii me siin siis tagurpidi elame.

 Päkapikk kivi otsas. ;)

Krabiline Raini ründamas.