Number muutus, kõik on sama.

Tere ja head uut aastat!

Kolmapäeval ja neljapäeval töötasime teises Newton Brothersi farmis. Nimelt Graphite Roadil, samal tänaval (linnast välja u 5km) asuvas puuviljakeskuses. Tööks oli kirsside korjamine ja maksti tunnitöö alusel. Töö iseenesest on võrreldes õunade thinnimisega veel lihtsam või nagu jeff armastab öelda oma naljaka Prantsuse aktsendiga, madalal toonil:“Toooo eeeazyyyy“. Päikene lõõmas taevas ja korvid muudkui täitusid. Üle pika aja saime Marieliga koos töötada, mis oli meelepärane meile mõlemale.

Kujutasin ette, et kirsside korjamisest ei tule seal küll miskit välja, kuna arvasin, et pool ajast kulub söömisele. Eksisin. Sõin päeva peale umbes 5-10 kirssi. Suured, mahlased, lillakaspunased kirsid. Lihtsalt kuuma ilmaga ei ole väga isu neid magusaid marju endale väga palju sisse ajada. Mariel vist sõi küll veidi rohkem. Töö oli lihtne ja päevad möödusid kiiresti. Neljapäeval saime juba kell 12 koju, sest ilm oli liiga kuum (37c) kanti. Ei tahtnud päeva niisama raisku lasta ja otsustasime ujuma minna. Võimalus oli Starkie Roadi farmi taha, metsadega ümbritsetud veekogusse minna, kuid tahtsime midagi uut. Aega meil ju oli ja ilmal polnud ka viga. Sõitsime linnast veidi välja, Pembertoni külje all olevasse Big Brooke Dami. Kaunis koht rahva ja liivarannaga. Kohalikke seal jagus. Mulle üldiselt rahvarohked kohad ei meeldi, Marielile jälle vastupidiselt see koht sobis, kuna seal ei olnud laineid. Käisime ujumas ning peale väikest päikese all kuivamist naasesime koju.

Õhtupoolikul oli kuulda müristamist ja väljas võis näha veidi äikest. Vihma tibutas. Reede hommikul tööle minnes unustasime vihmakombed koju ja päeva peale saime natukene vihma. Polnud hullu. Muretsesin veidi Marieli pärast, sest alles ta ju oli meil haige. Tema sõnul külm tal ei hakanud ja märjaks ka ei saanud.

Päeval uuris Briggsy (boss), et kas me laupäeval ja esmaspäeval tööd teha tahame, millele vastasime jaatavalt. Meil olid küll väikesed plaanid aastavahetuseks, kuid ei midagi kindlat. Mariel laupäevase tööpäeva peale väga õnnelik ei olnud, aga lubasin ta õhtul peale tööd vastutasuks Bunburysse kinno viia. Naeratus tema näol oli tagasi. J

Niisiis peale tööd käisime kiirelt pesus, ostsime telefonile kõneaega ning ajakirja Quokka, millest olen siin juba iganädalase traditsiooni teinud. Ajaleht on keskendunud autode müügikuulutustele, kuid leida võib sealt veel paljut muud kraami.

Mariel hüppas roolitaha ja sõit võis alata. Ah, et miks just Mariel? Sellepärast, et ma saaksin silmadega kiirelt Bunburys asuvate maasturite kuulutused üle lasta. Mitte midagi ei leidnud. Mitte midagi. Küll aga oli mul ühe Holden Jackaroo omaniku number, kes asus samuti bunbury külje all. Sõnumineerisin talle ning aeg ja koht oli kokku lepitud.

Bunburysse jõudes käisime kiirtoidurestoranis nimega KFC, mis on põhimõtteliselt nagu iga teine burksiputka, ainult, et pihvide asemel on ainult kana ja kanakoivad. Sõime kõhu täis ning asusime kino poole teele. Ostsime piletid kella 21:15 linastuvale filmile „New Years Eve“. Kõht täis, piletid olemas, otsustasime selle maasturi üle vaadata.

Autost suurt midagi ma ei teadnud, vahet polnudki, niikuinii on kuulutused ühesugused ja valelikult ülistatud. Uus-meremaalase maja ette jõudes nägime üht üsna suurt ja valget värvi Jackarood. Läksime ligemale ja hakkasime uudistama, kuni toast ilmus välja auto omanik. Tutvustas autot ja käivitas mootori. Võib öelda, et Austraalia aja jooksul oli tegemist kõige viisakama väljanägemisega ja hästi hoolitsetud müügis oleva maasturiga. Ruumikas, suure 3,5 liitrise mootoriga monster. Käivitades näitas läbitud kilomeetreid 290 000. Nii ja naa, kuid ei midagi katastroofilist. Kõrva on jäänud, et iga 100 000km tagant peaks vahetama hammasrihma. See tekitas veidi kahtluseid, kuna 10 000 km pärast peaksin seda juba tegema, kui tule põlema peaks lööma. Vahetamine on kallis lõbu, selle eiramine veel kallim. Suurim mure oli armatuuril põlev tuluke, millel seisis kirjas „check engine“.

Müüja oli selline neljakümnendates pereisa. Suhteliselt vaoshoitud oleku ja usaldusväärse näolapiga meesterahvas. Tema jutu peale oli Mariel valmis juba raha järgi jooksma hakkama, kuid minus tema jutt just väga usaldust ei tekitanud. Nimelt lugu oli selline. Müüb autot sõbra eest, kuna too on hetkel puhkusel ja ei tea millal naaseb. Olla ta oma perest lahku läinud ja vajab väiksemat autot. Hinnaks oli $5000. Mootorituli olnud põlenud juba siis, kui ta selle auto ostis ning kolm erinevat mehhaanikut ei osanud sellega midagi ette võtta ja nad olla väitnud, et viga mootoris ei ole. Minu küsimuse peale, et miks ta seda tuld siis kustutada ei lasknud või esindusse ei viinud vastas ta, et keegi ei osanud seda ära kustutada. Imelik, kas pole? Meil Eestis, tehakse seda igas teises garaažis. See selleks.

Otsustasin siiski väikese proovisõidu teha. Auto oli seest veelsuurem, kui väljast. Tunne oli nagu oleks sõitnud Land Cruiseri või Mersu maasturiga. Väga sujuv ja rahulik masin, kuid mitte uimane. Pedaali kõvemini vajutades liikus väga agressiivselt. Eks kütust võtab ka sama agressiivselt ma usun.  Super mugav ja ruumikas igatahes.

Uurisin veel, et kas enne ostmist oleks võimalik autole esinduses tehniline kontroll teha. Talle sobis. Uurisin ka hinna kohta ja sain hinna $500 madalamale ehk siis $4500 peale. Usun, et konkreetsemalt rääkides ja sularaha näidates saaks paarsada doltsi veel alla tingida, kuid tuluke armatuuril tõmbas sellele masinale minu silmis kriipsu igatahes peale.

Tänasime proovisõidu eest ja lahkusime.

Tagasi kinno jõudes oli veel aega umbes tunnike. Marielile popkorn ühte kätte, Coca Cola teise kätte ja sammusimegi saali.

Filmist väga midagi rääkida ei oska, aga need 15 minutit algusest ja 15 minutit lõpust, mil ajal ma ei maganud, olid päris huvitavad ja nauditavad. Meeldis. Uni aga sai must võitu ja magasin sõna otseses mõttes filmi maha. Kahju natuke oli, aga tegelikult tulime kinno, kuna Mariel soovis ja peaasi, et talle meeldis. Film vaadatud hakkasimegi kodupoole liikuma. Kell oli selleks ajaks 23:30 saanud.

Tavaliselt läheme siin enne tööpäeva magama kell 20:00 paiku. Muretsesin natuke laupäeva pärast, kuna teadsin, et väsinuna tööl olla pole just minu lemmikteema. Tagasisõites oli väljas tunda vaikust enne tormi. Müristas ja välgutas, aga vihmani asi ei jõudnudki. Tagasisõit kestis tavapärased 2 tundi, mille käigus kogesime jälle midagi uut. Nimelt välku lõi umbes iga 5 sekundi järel. Mariel soovis seda isegi filmida, kuid mina vana kadedus, ei olnud nõus oma uneaega peatuste peale rohkem raiskama. Välk oli ikka omaette kogemus. Pimedas Austraalias näha kuidas piksenooled taevast maani ulatuvad...väga vinge. Olime mõlemad väga vaimustuses.  Sõita oli üsna kõle, kuna kängurusildid teeääres panid veidi muretsema ning hinge kinni hoidma.  Bridgetowni jõudes saime ka ühe seisaku teha, kui kaks jänest järsku teepeale jooksid. Ei, ma ei kartnud jäneseid ega neile otsa põrutamist. Olin lihtsalt pinges, kuna selle poole sekundi jooksul, mil reageerima pidin, ei saanud ju veel aru millega täpsemalt tegu oli. Nägin lihtsalt miskit teepeale hüppamas ja panin rattad „plokki“. Äratus missugune. Kummivilinast ja rehvisuitsust toibunud, võis sõit jätkuda. Kellegile otsa ei põrutanud...jälle.

Koju jõudsime 1:30 paiku ning peale seda läksime kohe magama. Äratus oli 4:50, tööd alustasime 5:30. Tööks seekord aprikooside korjamine ning jällegi tunnitöö alusel. Enam lihtsamat tööd olla ei saa. Tõesti. Meie Rogeriga lebotasime tõstukite otsas ja korjasime äsja valminud mahlaseid aprikoose. Neid sõin küll rohkem, kui eelmistel päevadel kirsse ja eelmisel kuul tooreid õunu kokku. J Mulle maitsesid.

Tüdrukud pidid kahe jalaga maapeal töötama. Lisaks sellele kasutama redelit ja seda tassima ning aprikoosidest täituvat rasket korvi kaelas hoidma. Mulle tudnud see üsna ebaaus, kuna tõstukil olles pead sa liigutama vaid oma varbaid ja sõrmekesi. Väga, no ikka väga lebo. Maapeal arvatavasti vinguksin, et pagana raske on. Ah ei tea ka. Igatahes olime arvestanud poole tööpäevaga, peale mida oli plaan koju minna ja paar tundi enne aastavahetust magada. Plaani täitumisest oli asi ikka väga kaugel. Töötasime kella 16:00ni. 10,5h, laupäeval, riigipühal ja megaväsinuna. Silm vajus kinni ja pea ei lõiganud. Olin nagu masin. Peale tööpäeva lõppu hüppasime veel alkopoest läbi, et vahuveini osta. Aastavahetus ikkagi ju.  Mõeldud tehtud. Seejärel koju, pesema ja magama.

Ärkasime kell 21:00 paiku tänu Rogerile, kellel ma olin palunud meid äratada, kuna magasin kõrvatroppidega. Ei tahtnud teiste päevaseid toimetusi oma magamisega segada (selles mõttes, et ei tahtnud, et nad peaksid kikivarvukil keset päeva mööda tuba käima). Kõrvatroppidest oli kasu ja uni sai minema peletatud.

Loksutasime Marieliga ajud paika, tegime õhtusöögi ja juba oligi sõber Jeff meil külas. Vaatasime televusserist uue aasta programmi ning Sidneys toimunud ilutulestikku ning südaööl avasime vahuveinid ja soovisime üksteisele kõike paremat algavaks reisiaastaks.

Jeff, tavapäraselt endale, ajas viskiklaasi ümber, nii, et see ka kenasti vaiba peal katki läks. Tüdrukud koristasid kiiresti ja tublisti kõik ära ja pidu võis jätkuda. Tegelikult peoks seda kutsuda ei saa, pigem rahulik koosviibimine. Deeli ja Mariel läksid kella 2 ajal magama, kuid meie poistega jäime veel tunnikeseks üles. Jõime veits vahuveini ja Jim Beami ning läksime ka magama ning Jeff koju.

Aastavahetus Manjimupis ei ole küll miskit erilist, kuid kartsin hullemat. Tegelikult oli see isegi üle ootuste meeldiv. Meeldiv on vist tõesti parim sõna kirjeldamaks seda öist meeleolu. Aga tegelikult, mida rohkem heaks olemiseks vaja ongi? Kalliks saanud sõpru ja enda kallist kaaslast, eksole. Meil olid need kõik olemas ja mina olen kokkuvõttes õnnelik. Loodan, et teised on ka.

Hommikul sai juba kella 10 paiku silmad avatud, küll väikese küljepealekaldumise efektiga, aga hullu polnud midagi. Pole midagi paremat, kui ärgata uue aasta hommikul ilma olulise pohmellita. Usun, et siinkohal on igaüks minuga nõus ning teab millest ma räägin.

Kiire hommikusöök ning kõne Jeffile. Läksime Rogeriga tema juurde FIFAt mängima. Tuleb ju uus aasta kohe ära õnnistada. Kaotasin korra Rogerile ja korra Jeffile, aga ülejäänud mängud said nad mult ikka pähe! Võtke välja poisid, võtke välja! :D FIFA isandat nii lihtsalt juba iga mees ei murra. Eriti mingi Prantsuse loff.

Ahjaa, Jeffist veel niipalju, et kutt tegi sõbraga kihlveo, et ei aja kuu aega habet. Tänaseks on ta $50 rikkam ja ilma poole habemeta. Nimelt on tal nüüd Motörheadi Lemmy soeng. Väga kift. Jeff muidugi ise ei teadnud, kes see Lemmy on või missugune ta vunts välja näeb, see tegi olukorra veel naljakamaks.

Nüüd siis peaksin lõpetama, sest olen oma tegemistega jõudnud praegusesse hetke, aga EI! Ei lõpeta!

Iga päev tööjuures mõtlen paratamatult blogist. Mida kirjutada, milliseid emotsioone teile edastada ja kuidas. Nüüd on aeg teha väikeseid kokkuvõtteid eelmisest aastast ja kirja panna veidi meie uue aasta eesmärke. Nimekiri täieneb kindlasti jooksvalt. Üritan selle kuidagi eraldada teistest postitustest.

Väike kokkuvõte 5.november – 31.detsember, ehk ajast mis oleme veetnud Austraalias.

Inimesed, ehk siis tähtsamad kujud, kes on figureerinud või figureerivad meie elus ja on andnud meile oma abikäe või tõuke parema elu suunas.

Justin U. – Peatusime tema juures Perthis. Inimene, kes aitas meil kohaneda, pakkus abi autoostul ning näitas meile linna. Need on vaid vähesed märksõnad, kuid tegemist on südamlikuma inimsesga, keda vist eales kohanud oleme.

Merike - tänu kellele me üldse ilma suurema vaevata juba enne Austraaliasse jõudmist töö olime saanud. Aitäh sulle Merike!

Peter Briggs „Briggsy“ – Meie boss. Andis abikäe kodu saamisel. On kutsunud meid isegi külla. Tema naljad on enamasti väga iroonilised ja perverssed, kuid kui ma teda vaatan ja enda nalju tema omadega võrdlen, siis tuleb tunnistada, et ma vist juba tean missugune inimene minust kunagi saab.

Parimad väljavõtted Briggsy ja minu vahelistest vestlustest:

1)      Ühel suvalisel päeval sõitsime tööle, Briggsy meie taga. Jäin seisma parempoolses teeservas ning avasin akna. Mariel istus minu kõval. Hommikutervituse asemel ütles Briggsy mulle :“See on tore, et sa oma auto just sealpool teeservas kinni pidasid, nii ma ei pea hommikul esimese asjana sinu ´ugly fucking face’i´ nägema“. Tõlkima ei hakka, kasutage Google Translatorit.

2)      Eelmisel nädalal sõitis ta minu juurde, kui oma tõstukiga/squirreliga (eesti k. Oravaga) tööd tegin. Ronisin tõstuki otsast maha ja vestlesime üsna pikalt erinevatest asjadest umbes 10 minutit. Juttu alustas ta muidugi väikese naljaga minu pihta küsides:“Kuidas sa tead kas tegemist on emase või isase tõstukiga/squirreliga?“ Kuna pässil oli tõsine nägu ees, tegin ma ka tõsise näo ja ütlesin, et : “ sorry, tõesti ei tea noh.“ Sellepeale vastas ta : „Sinul on emane squirrel. Emase squirreli tunned ära selle järgi, et seal otsas istub „cunt“. Hetkel seda sõna samuti tõlkima ei hakka, kasutage Google Translatorit.

Tegelikult viskab ta vaid nalja.  Mina neid nalju pahaks ei pane ning suupeale kukkunud ei ole. Viskan talle endalegi vahel teravat geihuumorit vastu. See talle meeldib...

Olen ka vahel lihtsalt temaga tõsisematel teemadel vestelnud ning tegelikult on mees ausa ja hea südamega. Ütlen siinkohal, et sarnast inimest maamunal ei ole olemas. Kindlasti üks värvikamaid kujusid, kellega kohtunud olen. Väga sõbralik ja lahke ja meid ta igatahes hoiab.  Kindlasti ka parim ülemus senise elu jooksul. Tean, et mõnele tema naljad ei meeldi ning samuti ka tema isiksus, kuid eks see on võib-olla koht kus peaks igaüks ise peeglisse vaatama ja oma kibestunud pilgu eest pühkima ja asju veidi vabamalt võtma. Mulle meeldib töötada keskkonnas, kus ma ei pea iga kord krampis olema ja bossi juuresolekul tühja koha pealt peapesu ootama. Väike nali igas päevas kulub ära.

Samuti ei ole ta kade ka teiste kohta nalju viskama. Näiteks talle ei meeldi iisraellased, kuna nad on laisad, rumalad ja ei oska inglise keelt. Ühel päeval tuli ta minuga jälle sädistama ja küsis, et kas mul peale eestlast ka mõnd saksa või afgaani päritoluga sõpra ei juhtu olema. Mina küsisin sellepeale, et miks tal neid just vaja on. Briggsy ütles, et tal on vaja inimesi, kes lõhkekehasid ja pomme ehitada oskavad, et saaks need kuradi iisraeli „cunt“-id õhku lasta.

Tean, et ma lähen selle eest põrgusse, et ma selliste naljade üle naeran, aga mis teha. Shit happens mate!

Eks ta kostitab ka meie oma eestlasi ja ikka korralikult. Näiteks on ta kindlal arvamusel, et Deelil on rohkem „mune“, kui Rogeril ja püksid olla kindlasti Deeli jalas. :D

Teiste eestlaste pihta tuleb vähe teravamat kraami, kuna ta teab, et nemad hoiavad omaette ja on veidi „teistsugusemad/erilisemad“ inimesed. Kahjuks siia ma seda postitada ei saa. Ei oleks lihtsalt aus...Briggsy suhtes.

Ahjaa, kuna enamus ajast oleme tegelenud thinnimisega, siis iga jumala kord kui ta minuga täristama tuleb meeldib talle mind väikeste õuntega loopida samal ajal ,kui ta teise käega mul nokamütsi silmade ette lööb. Ma räägin, imelik kuju, aga seda kõike teeb ta naljaga.

Oleme näinud ka tema pehmemat külge, kui ta oma lapselastest räägib jne. Samuti abikaasast.

Marielil võttis ükskord isegi pisara silma. No ma tean, et vahet pole, sest tal võtab jah iga asi pisara silma. Aga ikkagi, mainimist väärt.

Briggsy lugudest tuleb kindlasti kunagi ka eriväljaanne. Kindlasti paljud mõtlevad, et miks ma sellist jama siia kirjutan, aga kirjutan, sest tean, et on inimesi, kes nendest naljadest aru saavad. Vot.

Inimestest, kes on mainimist väärt sooviksin veel esile tõsta Prantsuse sõbra Jeffi. Temaga juba igav ei hakka. Nagu postitustest lugeda võite, olen siin veedetud aja jooksul temaga kõige pikemalt läbi saanud.  Pärit on ta väikesest Prantsuse kolooniast (saarelt) nimega New Caledonia. Elab seal 250 000 inimest ja pindalalt on veidi rohkem kui 3 korda väiksem, kui Eesti. Asukoht on tegelikust Prantsusmaast 20 000km eemal. Nimelt 1500km Austraaliast idapool. Kui aus olla, siis olen ennast geograafias alati suhteliselt tugevaks pidanud (vähemalt tugevamaks, kui matemaatikas), kuid sellest saarest polnud ma varem midagi isegi kuulnud. Nüüd mul on isegi sealt üks sõber ja sõbrad tähendavadki rikkust. Olen rikas. Vinge ju! J

                                                                     Jeff ja Briggsy

Kõik, kes on meie blogi lugenud, teavad iirlasi Stephenit ja Grainnet. Peale hostelist lahkumist oleme nendega ikka veel suhtlema jäänud. Loodetavasti nii see ka jätkub. Hetkel on nad juba 2 nädalat Perthis olnud ja pole neid pikalt näinud. Sel nädalal või nädalalõpul pidime jälle hängima.

                                                            Grainne ja Stephen

Mainimata ei saa mitte kuidagi jätta ka Rogerit ja Deelit, kellega koos on juba praegu läbi elatud päris palju emotsioone ja hetki. Toredad inimesed need meie majakaaslased! J

                                                                 Deeli ja Roger meiega

Loomulikult tuleb tänada pere ja sõpru, tuttavaid, kes meie blogi elus hoiavad ja tagasisidet annavad. Sellest on tublisti kasu, kui tead, et keegi ikka ootab uusi postitusi. Vahet pole kas siis tuleb kommentaar siia postituse alla või facebooki kontole. Super lugeda ja kuulda, et inimesed loevad. Sellised inimesed ka, kellest poleks seda uskunud. On isegi võhivõõraid. Aitäh teile kõigile, püüan blogi ikka aegajalt uuendada ja teid meie tegemiste ja lugudega kursis hoida.

Kindlasti see nimekiri veel täieneb, sest siia tuleb veel palju palju inimesi, kellega kohtumist me pikisilmi ootame. Negatiivsetest kogemustest ja inimestest meie oma blogis ei kirjuta. Katsume ikka positiivsemat joont hoida. Õnneks Austraalias neid palju ei leidu.

-----------------------

Nüüd aga väikene välgatus mis mul üleväsinuna tõstuki otsas turnides laupäeval pähe lõi.

Krokodill Gena ja Potsataja. Kas see mitte pole vene multikas? Mida ühist on krokodillidel ja koaala välimusega Potsatajal Venemaaga? Austraaliast imporditud, kindlalt!

----------------------

Siiani „parima Austraalias veedetud päeva“ auhind läheb hiljutisele Windy Harbouri külastusele. Imeline ja unustamatu päev. Selle kohta on ka eraldi postitus tehtud, siin pikemalt ei peatukski.

Veidra auhinna saab seekord komme, kuidas Austraalias poodlemine käib. Nimelt mõndades poodides ei ole kassapidajaid. Lähed viskad asjad korvi, liigud kassaaparaadi/kaalu juurde. Lased ise oma asjad läbi ja maksad arve. Keegi ei kontrolli, vähemalt meid ei kontrollitud. Vargapoistele midagi.

Teine veider komme on toidupoes panna iga teine asi erinevasse kilekotti. Kui Eestis maksad mingeid sente ja ostad ühe kilekoti või suurema poeskäigu korral kaks kilekotti, siis siin lahkud poest tavapärase toidushopingu järel umbes 8-12 erineva kilekotiga. Säh, nagu nätaki piki tatti loodusearmastajatele. Väga veider tõesti. Samas jälle kokkuhoid, sest prügikotte eraldi ostma ei pea. Pead vaid kauba letile asetama ja kassapidaja pakib kõik kotid sinu eest ära, sulle jääb vaid kojutassimise rõõm.

Aasta 2011 eesmärgid Austraalias olid:

Osta auto – check!

Jõuda Manjimuppi – check!

Töötada, töötada, töötada ja säästa võimalikult palju raha – check!

Rentida oma maja – check!

Mitte minna pankrotti – check!

Näha känguru – check!

Käia mõnel live sport eventil – check! (Kriket Perthis)

Nüüd on aeg püstitada eesmärgid aastaks 2012. Just sedasama nimekirja on plaan pidevalt täiendada ja ärategemise korral järele kirjutada „check!“ või põrumise korral „fail!“. Asjad on loetletud täiesti suvalises järjekorras:

*Osta maastur, mis kätte ära ei sureks.

*Kolida  Manjimupist minema, 4400km kaugusel asuvasse linna Darwinisse.

*Sõita/reisida läbi Austraalia läänekallas.

*Sõita Darwinist risti läbi austraalia/mööda idakallast Melbourne’i.

*Leida töö erialases valdkonnas.

*Mitte minna pankrotti.

*Hüpata vette vähemat 15-30m kõrguselt kaljuservalt peakat.

*Täita Marieli kõik unistused (mitte kõik soovid, sest neid tuleb tal ikka igasuguseid vahepeal)

*Teha langevarjuhüpe koos Marieliga.

*Näha vabas looduses krokodilli.

*Puudutada vabas looduses krokodilli.

*Tutvuda vähemalt ühe austraallasega, kes peaks oma tegude eest vangis istuma.

*Teha läbi korralik safari/offroad 4x4 sõidukiga.

*Külastada linna nimega Broome.

*Üritada surfida.

*Müüa maha SkyBlue.

*Külastada ja snorgeldada kohas nimega Great Barrier Reefi (eesti k. Suur Vallrahu.)

*Kogeda seda nn „perfektset hetke“ (See kõlab veidi imelikult, ma tean. Tegelt see on normaalne.)

*Leida postkastist kiri pealkirjaga „2nd year visa approved“

*Mitte katkestada blogi kirjutamist.

Kui sellest listist juba ühega maha saame, oleme oma eesmärgi täitnud. Edu meile!

Eks täiustame seda listi siis aegajalt. Olenevalt siis kas peale krokodilli puudutamist ühe käega „check!“ või äkitselt kõrgust karma hakates elu ja tervise juures olles „fail!“.

Praeguseks kõik. Soovime teile kõigile edukat ja õnnestunud uut aastat ning veel kaht kõige olulisemat – hoidke tervist ja hoidke üksteist!

Lõpetuseks teile veel väike uue aasta luulenurga haiku:

Silbitage siis ikka 5-7-5 nagu haikuvormile kombeks.

Kui sa palju jood,

Oled nagu prantslane.

Ajad ümber kõik.

HEAD UUT AASTAT!