Manjimupi argipäev ehk kui igavusse surra saaks, oleksime me juba surnud.

Tere suured ja väikesed!

Nädal möödus aprikooside seltsis ja veidi sai ka õunu thinnitud, seda kõike Graphite Roadi farmis. Ilm oli selline vahelduv. Saime vihma ja päikest, müristamist ja äikest. Tegelt 30km eemal märatsev äikesetorm meieni ei jõudnudki, aga see lause läks lihtsalt hästi riimi. Viimased õhtud oleme Rogeriga Football Manageri mänginud ja muud elu väga ei ole olnudki. Reedel uuris boss, et kas tahame laupäeval ka tööd teha, mille peale mina vastasin jälle jaatavalt. Lõunapausi ajal olid teised otsustanud, et nädalavahetusel töötamise asemel võiksime hoopis magada ja puhata ning nii seekord ka läks.

Nädalaid tagasi otsustasime Marieliga, et läheme ühele loengule. Loengut/jutlust viivad läbi neli , erinevatest riikidest pärit, härrasmeest - Liibanonist, Armeeniast ning USAst. Nimelt on nende eesmärgiks vähendada tänapäevaühiskonnas inimeste seas levinud „pohhuiismi“  peamiselt (tänapäeva) sõja, kuid ka seksi ja narkootikumide teemadel. See loeng peaks inimesi rohkem üksteist armastama ja meid veidi rohkem üksteisest hoolima panema. Hoolima rohkem inimestest ja loodusest meie ümber. Samuti liigutakse ajas veidi tagasi ning meenutatakse ajaloo traagilisemaid hetki – holokausti.

Pilet loengule meile kahele läheb maksma $340 kanti. Jah, see on üsna suur väljaminek, kuid sellist võimalust nende jutlust kuulata võib olla vaid korra elus. Samuti astuvad rahva ette ka teised, erineva maailmavaatega diktaatorid. Avavad nad inimeste silmi ja mõistlikkust läbi muusika. See on ka üks peamisi põhjuseid, peale levitatava sõnumi, miks me neid nii väga kuulata soovime. Loeng toimub Perthis, 5 märtsil. Oodata on sinna meeletut rahvahulka. Kümneid, kui mitte sadu tuhandeid inimesi. Nagu laulupidu, aga veelgi emotsionaalsem. Kui laulupeol pigistad silmast välja pisara ja kogu üritus ja rahvamassid poevad sulle südamesse, siis seal on tunne sama, kuid nii tugevalt võimendatuna, et tahad omaenda nahast välja pugeda. Selle tunde saab mingil määral kätte ka nende jutlusi youtubest kuulates. Lisangi siia video nende 10 aasta tagusest Austraalia külastusest:

Samuti astuvad seal üles väga inetute välimustega inimolendid, kes oma muusikaga suudavad puudutada ka kõige rahulikuma inimese sügaval hingesopis asuvat „õhku lendamise“  nupukest. Eks paljud inimesed esmapilgul, süvenemata nende sõnumisse, võtavad neid esmamulje tõttu, kui vägivallale ja selle õhutamisele suunatud kollektiivi. Tegelikult on ka nende grupeeringu üks liidritest juba öelnud, et igal pool leidub psüühiliselt ebastabiilseid inimesi, kes sooritavad kuritegusid, mitte kellegi teise, ega millegi muu pärast, kui selle, et nad on niiöelda „kadunud“ või lihtsalt väga persekukkunud mõistusega psühhopaadid/kurjategijad.

Nemad lihtsalt väljendavad oma emotsioone läbi agressiivse muusika. Olgem ausad, ka armastust on võimalik väga mitmel moel avaldada, eksole. Mõtlemiskoht..

Ühesõnaga siin on nende väike stiilinäide:

Mega, kas pole? 

Oleme mõlemad väga ärevil ning üsna kindlad, et sellest saab üks pagana hea mälestus kogu eluks. Mul käivad külmavärinad üle kere juba neid oma pleierist kuulates. Festivali nimi on Soundwave. Lavale astub veel tuhat miljon, tegelt mingi 50, bändi. Marilyn Mansonist Bushi, Limp Bizkiti ja Staindini. Ulme, ulme..

Aprikoosidest niipalju veel, et oleme kahte blokki tänaseks juba 2 nädalat järjest läbi käinud. Iga päev samad read, samad blokid. Point on selles, et ühel päeval korjad ilusad ja valmis aprikoosid ära, järgmisel päeval on juba uued asemel. Aprikoosikorjamine ongi selline paari nädala teema. Kiirelt puuotsast alla, pakkimisse ja müüki. Ega nad kaua kesta. Vihmasematel päevadel saab rea peale, squirreli otsas töötades mingi 5-8 kasti, kuna korjatakse ainult ilusaid ja valmis vilju. Päikeselisel päeval võib ka veidi rohelust peal olla. Reedel korjasin rekordarvu kaste, ming 40-50 kanti. Järgmise nädalaga peaks aprikoosipidu läbi saama. Eriti lebo töö. No ikka väga lihtne. Tunnitöö peal eriti.

Tunnitööst rääkides, siis reede õhtul helistas mulle Briggsy. Lasin Marielil telefonile vastata, kuna mul oli tähtsamaid asju teha, kui ülemusega rääkida. Mängisin oma jalka mänedžeri jälle. J

Nimelt uuris ta, et kas me nädalavahetusel tööd teeme. Ei tee.

 Lisaks sellele oli ta Marielilt küsinud, et kas ma tean, et ta lasi mu palka tõsta. Ei teadnud.

Naljatades viskas ta killu, et joob Charlton Mid õlut. ;) ME JUBA TEAME SEDA PETER!

Ühesõnaga sain oma tunnipalga veits kõrgemaks. Olen rahul. Pikkade päevadega ja nädalavahetustel töötamisega peab nüüd veelgi lähemalt tutvust tegema.

Nädalavahetusel plaanisime siis lebotada ja magada. Plikad koristasid kodu, Mariel tegi isegi auto korda. Meie ei teinud Rogeriga midagi. Mis mõttes ei teinud midagi? Football Manageri mängisime ja olime seal edukad. :P

Plikad premeerisid ennast videolaenutusest DVD laenutamisega. Teadsin, et Mariel ühe filmiga ei lepi ja mingi superpakkumisega ta sealt tagasi tuleb. Pakkusin, et 2-3 filmi võtab ikka. Püha jumal, tagasi tulles oli neil 9 filmi. Okei, Manjimupis pole tõesti midagi teha, aga 9 filmi? Head vaatamist!

Üks mega uudis on ka, nimelt Enelin ja Janek on meile varsti külla tulemas. Arvatavasti küll alles veebruari lõpus, aga see aeg läheb siin niikuinii väga kiiresti. Ei jõua ära oodata. Suhtleme nendega aktiivselt ja paneme edasisi plaane paika. Sellel rohkem hetkel ei peatuks.

Ega väga midagi rohkem rääkida ei olegi. Avastasin tööjuures ükspäev, et võiksin vabalt poksijaks hakata oma reaktsiooni tõttu. Nimelt nägin silmanurgast üht ämblikku turrrrbokiirusel mööda käevart kaela poole tormamas. No see liigutus, mis ma tegin oleks isegi Kevin Renno võpatama pannud. Aprikoosid lendasid ja ämblik koos nendega. Töötempo tõmbab nendega vahepeal kohtumine küll alla. Pulsile annab ka korraliku stardipaugu.

Aga mis siis ikka, naudin nüüd oma allesjäänud pühapäeva ja ootan kuni Mariel oma une täis saab, siis ootab ees tõsine filmimaraton. Niikaua ümisen omaette, et "oi blää, eestlane olla on uhke ja hää", sest no teil ikka pritsib seal Eestis neid "staare" peale, kel katus kokku variseb. Tervitaks Margret Järve. Klounide paradiis.

Luulenurga haiku:

Palun aidake.

Aprikoose korjata,

Pole väga fun.

Kuulake head muusikat ja jätke see Ewert Sundja kus kurat!