Kauaoodatud mõõn. (Tsenseerimata)

Eile sai õhtust söödud ning mindi magama. Äratus oli hommikul jälle tavapäraselt kell 5:05. Kordamööda toimetati köögis ja pakiti lõunapausiks toitu kaasa. Väljas sadas. Seda teavad kõik, mis tähendab, kui vihma sajab – halb päev.

Riided selga, autosse ja tööle.

Tööle jõudes käskis boss mul meie majakaaslased kontorisse viia, et neid seal asjaga kurssi viia. Mõeldud tehtud.  Marieli jätsin sinna, kus esmaspäeval pooleli jäi ja tagasi tulles liitusin ise ka temaga. Vihma kallas korralikult. Jube külm oli, töö ei liikunud ja mott oli maas. Peale 1,5h, kui meie olime kahepeale 1 rea puid thinninud panime tähele, et tüdrukud meie kõrval olid selle ajaga juba kolmanda rea peal. See tõmbas veel rohkem suunurgad allapoole, sest bossi sõnul lähme üsna pea tükitöö peale. See omakorda tähendab, et kuna me oleme teistest kõvasti aeglasemad, siis saame teistest kõvasti vähem raha ka.

Vahepeal helistas boss ja küsis, kas ma toon oma sõbrad ära ka kontorist, vastasin jaatavalt. Ütlesin veel, et ootan nende kõnet ja siis torman neile järgi.  Selle peale palus ta mul veel ühe kuti peale võtta. Olin loomulikult nõus.

15 minti hiljem tuli boss meie rea juurde ja küsis tugeval toonil, et:“ kus kurat su sõbrad on? Kas käisid juba järgi?“. Selgitasin talle, et ootan lubatud kõnet. Selle peale käskis ta mul kohe sinna minna, sest nad pidavat juba ammu ootama. No kurat. Nüüd olen mina veel süüdi? Minge te ka!

Roger ja Deeli ära toodud, asusin uuesti tööle. Marielil jäi samuti arusaamatuks, et mis pagana pärast boss mulle üldse peale lendas, aga see selleks.

Prantslast Jeffi mäletate? Temaga tuli palk jutuks. Meie tunnipalk oli vist 18.15, temal aga 18.98 vms. Arvasin, et teise aasta värk, kuna ta seal enne juba töötanud ja kogenum, siis loogiline, et ta rohkem saab.

Iisraeli kutti mäletate? Tema mainis, et tuli peale meid siia firmasse ja saab ka sama. Asi tundus juba siis imelik, et miks siis eestlased nii vaene orjarahvas on, et meile kõikidest teistest vähem makstakse? Ei tea.

Roger ja Deeli mainisid, et ka nemad saavad niipalju, kui teised ja rohkem, kui meie. Selle peale ei osanud ma enam midagi arvata, kui seda, et ehk Briggsy panigi meile selle eelmise aasta palga, kuna olime esimesed, kes siia üldse võeti sel aastal ja uut palganumbrit polnud veel välja mõeldud. Otsustasime, et ootame oma TFN numbrid ära, mis peaks sel nädalal tulema, siis läheme kontorisse ja küsime, mis värk on.

Tegelikult ei ole sellel 1$ tunnis midagi vahet. Oled kindel, et ei ole vahet?

Nonii, arvutamise aeg.

Kaks inimest teevad tööd, kuid saavad teenitud palgast tunnis ühe dollari vähem = 2$

9 tunnise päeva peale tuleb see summa 18$

2 nädala peale tuleb see vahe juba 180$.

Maja üür nädalas on 220$, mis teeb minule ja Marielile kokku 110$, kahe nädala peale 220$.

Selle mõttetu dollariga saaksime me siin majas põhimõtteliselt tasuta elada. Vahet pole? On!

Niisiis mõtlesin, et lähen sel nädalal kontorisse ja küsin õiglast palka. Nii vist teemegi.

See tõmbas veel moti maha, et ei teadnud palju tükitöö eest saame ja palju üldse jõuame teha. Mingi 30 dollarit päevas pole mõtet ka siin Manjimupis tiksuda. Ajasin ennast juba oma peakolu sees nii närvi, et kaalusin variante edasi liikumiseks. Igasugused mõtted käisid peast läbi. Kus edasi? Kas on kuskil üldse mingit tööd saada? Nii kaua pidasimegi vastu? Siis aga mõtlesin, et saab mis saab ja lubasin Marielile, et ma niisama alla ei anna ja luban, et kõik saab korda.

Ega tema vist polnudki niiväga see põdeja, ma ise olin. Siis tuli esimene paus ja peale seda, umbes tund hiljem, tuli boss ja teatas selle uudise mida kõige rohkem kartsime. Saate kõik tükitöö. Võtsime siis kõik omale read. Austraalia plika 1 (Claire), kiire kui välk Austraalia plika 2 (Jess), Mina, Mariel. Roger ja Deeli võtsid kahepeale rea. Seda ma ei teagi, kas nad tükitöö peale üldse pandigi.

Eks tundsin, et see on aeg natuke iseenesele millegi tõestamiseks. Töö hakkas pihta ja andsime endast parima. Minu kõrval ühel pool oli Mariel, teisel pool Claire ja kaugemal Jess. Võtsin eesmärgiks neist mitte väga maha jääda.  Taktika oli kõigepealt ühelt poolt alt kõik käeulatusse jäävad kobarad ära thinnida, siis teiselt poolt. Seejärel võeti redel ja tehti ühelt ning teiselt poolt. Peale ühelt poolt alt thinnimist, jõudsin üllatuseks ka endale, mina esimesena rea lõppu. Seejärel hakkas lõunapaus, kuid meie Marieliga seda ära ei kasutanud. Tegime tööd edasi, kui alt thinnides tagasi lõppu jõudes olid äkitselt tüdrukud mul juba kannul.

Neil on lihtsalt ulmeline kiirus. Räägib telefoniga ja töötab  samal ajal, aga ikka on tal järgi püsida üsna keeruline. Tegin küll nii, et ei vaadanud mujale, kui ainult otsisin õunakobaraid silmadega. Käed käisid nii kiiresti, kui võimalik oli. Redelit haarates olime juba ühel kaugusel. Õppisin seda redelit kasutama oma moodi. Põhimõtteliselt on redelil kolm jalga. Umbes sammu/jooksu pealt hüppasin nagu kangemates tuletõrjujavideotes YouTubes sinna teisele astmele ja samal ajal lükkasin käega otse olevat tugijalga paika. Okei, nii hull ka asi ei old, aga päris efektne oli küll. Toimis. Peale redeli esimese rea lõpetamist olin endiselt esimene, mis tegi meele küll paremaks, sest kui juba nendel plikadel järgi oled, siis oled üsna kiire. Samamoodi tuiskasime ka tagasi ja oligi päev läbi.

Tegin kiire matemaatika ja tahtsin teada, kas ma siis suudan siin miskit teenida, või on jama majas.

Puu tükihind 2$, töö tegemiseks kulunud aeg 2:54 (suts alla 3h), puid kokku 44. Ehk siis 44 x 2 / 3 = ~30$/h.

Ühesõnaga, kui asja tõsiselt võtta on võimalik teenida küll. Tõstsin oma tunnitasu 18 pealt 30 peale. Nüüd on vaid vaja veel kuskilt energiat ja vastupidavust hankida ja võib sarnaselt laksida küll. Iseasi, kuidas kvaliteedikontroll asjale vaatab, aga hiljem tegime tiiru peale ka ja silmatorkavamad üksikud kobarad harvendasime ka ära. Kõik tehtud, lõpetasime päeva. Homme jälle. Umbes 8 nädalaks pidi seda tööd meil olema. Kui suudaks vähemalt 2 rida päevas juba teha, oleks eesmärk saavutatud. Elame näeme.

Homme või neljapäeval tulevad hosteli sõbrad külla. Stephen, Grainne ning arvatavasti sakslane Nillosch ja Iirlane James.

Ühesõnaga lõpp hea, kõik hea. Iga päev on erinev. Hoiame pea püsti ja anname endast parima.

Lund teile sinna sombusesse Eestisse. Meil tuleb laupäeval 35 kraadi sooja ja lähme töökaaslase (Kiiretüdruk Claire) ema juurde kängurubeebisid näppima. Saab pilti ja värki ka.