Nädala esimesed kaks päeva ehk üks lõputult pikk postitus

(Vabandan pika ja esialgu negatiivsusest pakatava postituse pärast, aga luban, et poole pealt läheb paremaks) J Pidage vastu.

Muši, muši.

Justnimelt, mitte me ei kübersuudle kedagi siin veel, vaid see peaks tähendama Jaapani keeles tervitust või halloo’d. Kuna seltskond on meil siin hostelis kirju siis suhtleme paljude erinevate inimestega. Üks toredatest inimestest on Jaapani tütarlaps Manami. Väga sõbralik ja lahke. Laenas meile soola ja pipart, kui Marieliga praekartuleid vorsti, muna ja juustuga üks õhtu valmistasime. Sõpradest ja uutest tuttavatest räägime teile järk järgult, et oleks millest rääkida.

Eile tegime kahepeale esimest korda kotlette. Küll siis kõik imetlesid seda Eesti kokakunsti.  Väga hästi kukkus välja muide.

Kahe päevaga võib siin nii palju juhtuda ja muutuda, et ei teagi millest alustada. Meeleolud võivad olla miinuses ja paar tundi hiljem juba piirajas positiivsusest.

Alustame algusest.

Eile ärkasime jälle tavapäraselt kell 5:10 ja peale toimetusi asusime tööle. Ilm oli pilvine, mis tähendab siinmail halba, minu arust. Tööle jõudes olime nädalavahetusest kenasti puhanud ja reipad, ootasime esimest tööülesannet. Nagu mäletate,  lõpetasime nädala sidudes, mis tundus raskem, kui „thinning“, mida esimesel tööpäeval tegime. Valesti arvasime.

Hommikul oli lisandunud veel üks tööline, 31 aastane Prantsuse päritoluga noormees Jeff. Päeva peale selgus, et ta on Merikese tuttav ja nad olla siinsamas farmis aasta tagasi koos töötanud. Maailm on pisike. Jeff on tore.

Suundusime siis esimesele noorte õunapuudega kaetud põllule, mis oli meie poolt kenasti ära „thinnitud“ (harvendatud) ja boss hakkas inglise keeles rääkima, et alustaksime „weedinguga“. Marieli silmad läksid suureks ja ta lausus:“oh jumal“. Mina aga mõtlesin, et mis seal ikka, vaatame, kuidas seda tehakse ja ehk pole hullu. Oleksin pidanud oma teist poolt ehk Marieli usaldama juba tema pilgust. Asi oli hullem, kui alguses tunduda võis.

Nimelt „weeding“ tähendab meie mõistes rohimist. Minu mäletamistmööda toimus see meie maailmas sedasi:
Vanaema juures Põltsamaal mindi õue. Ema ja vanaemad ning Rain hakkasid rohima. Rain võttis kaks rohuliblet, peale mida, tuli 10 minutiline külma värskelt pressitud õunamahla paus. Ja siis tagasi kahe lible järele ning mängima.

Siin see nii ei ole!

Läksime siis põllule. Mina, Mariel ja Jeff. Igaüks sai ühe rea (miinimum 1 km).  Väikeste õunapuude all oli metsikult umbrohtu, mille pidime paljaste kätega välja kiskuma. Suured pahmakad, lausa võsad. See sõna võsa pole siin hetkel nali. Hakkasime kiskuma. Peagi märkasin, et Mariel on maha jäämas, kuna tal sattus jube täis kasvanud rida ja minul oli just 100 meetrit vahe, kus polnud ühtki taime. Otsustasin džentelmeni mängida ja read Juusuga ära vahetada. Mõeldud tehtud. Peale kahte tundi tuli meelde, et mul on kehv selg olnud kogu elu ja jama hakkas pihta. Ei saa kummardada, kükitada jne. Kõik tuhat poosi sai läbi proovitud, kuni mõtlesin, et pagan võtaks, enam hullemaks minna ei saa.

Ja siis nagu just minu lause peale oli vaja kellegil ennast tõestada. Vihma hakkas kallama. Mitte nagu Eestis, et „ah tead kallab“. Nooo siin ikka kallab, kui juba kallab! Saime märjaks, asi läks sopaseks, taimed libedamaks ja suured viinamäe tigude sarnased sõbrad aina praksusid ja praksusid meie pisikeste käekeste vahel, kes olid ennast kenasti lehtede vahele vihma eest ära peitnud.

Peagi avastasin ühe tarkusetera, mida tahaksin ka teiega jagada, et oleksite teie, mehed, tulevikus targemad, kui mina.
„Ära püüa olla džentelmen enne, kui oma töö on tehtud“ Hiljem saab ju alati appi minna, kui enda osa tehtud. Nii oleme koguaeg teinud. Kui ühel valmis, aitab teist. See selleks. Olin uhke oma teo üle ja lahmisin vapralt edasi. 4 tundi tööd tehtud, tuli 15 minutiline paus. Meie esimene „teepaus“ ja lõuna koosneb tavaliselt mõlemale ühest võileivast. Millest peaks piisama kogu päevaks. Lihtsalt ei ole poest midagi leidnud, mida päeval süüa ja hommikul pole aega midagi teha. Täna olime targemad ja ostsime võikumaterjali ja sõime eilseid maitsvaid kotlette. Tegime nüüd mõlemad kaks võikut mõlema pausi ajal. Jess! Tegelt pole siin väga isu ka, ei tea miks. Kodus teedeehituse ajal sai ikka 4 korda samapalju korraga söödud.

Niisiis, paus läbi ja tööle. 60 dollari eest bossi kaudu soodukaga sebitud vihmakombed selga ja hakkas see pull jälle pihta. Imelik on see, et kui vihmakombe seljas on, siis tuleb päike välja. Võtsime siis kombed seljast ja tegime edasi. Ilm oli parem, tuju ikka nullis ja käed-selg valusad. Tegime kuskil tunnikese ja liikusime selle ajaga umbes 300m kaugemale. Siis tundus juba, et no ehk  hakkab varsti see jama töö läbi saama ja saame midagi kergemat teha. Siis tuli meie kõigi lemmik........ vihm.

Kombed jätsime muidugi 300m tahapoole, mina täiesti algusesse. Mariel jooksis ja pani oma kombe selga ja kui minu omaga tagasi jõudis, olin läbi vettinud pealaest jalatallani. Viskasin kombes selga ja arvake ära mis juhtus..!?! Justnimelt, päike tuli välja.

Meie sõber Justin, kelle juures peatusime, kui Austraaliasse jõudsime ütles, et me oleme head inimesed ja õnn saadab häid inimesi. Olgem ausad, on tõesti meil siin palju õnne olnud ja oleme õnnelikud, aga mille pagana pärast siis see must esmaspäev?

Lõpetasime oma read ära ja lõime plaksu ja tantsu, et see hull asi läbi on. Küsisime bossilt, mis edasi. Tal oli kiire ja ütles, et tehke igaüks veel seda rohimist, kuni kõik on tehtud. Ja hakkasime uuesti pihta. Ei hakka enam emotsioone kirjeldama, muidu arvate, et oleme ikka paberist ja ei saa siin üldse hakkama. Veidi tegime, siis boss saatis mind ja Marieli puid siduma. Olime õnnest sinised. Päike tuli välja ja laul hakkas jälle pihta. Veidi sidusime ja siis läksime oksi riisuma. Pidime siis varsti vilja kandma hakkavate  õunapuude ridade alt ära harvndatud jääke riisuma ja puu otsa kinni jäänud oksi alla tõmbama. Tunne oli parem, kui peale suurt rasket nädalavahetust pidutsedes, pühapäeval spas veeta ja pärast jalgpalli vaadata. (Tervitused Pafile). Just nii me ennast tundsime. Tööäev saigi läbi ja kokkuvõttes olime õnnelikud, et vastu pidasime. 

Tööpäev oli edukalt 10h pikk. Pappi tuleb!

Lahkusime töölt ja kiirustasime panka ning kinnisvaraärisse.

Panga ukse taha jõudsime, aga sisse meid enam ei lastud. Otsustasime teisipäeval uuesti proovida, kuna mina olin oma deebetkaardi aktiveerimisega nii mihkel, et suutsin selle poole tunniga lukku keerata. 10 päeva tagasi seatud parool oli meelest läinud ja mulle, ajutaibule viiest korrast proovimisest ei piisanud. Astusime siis kõrvalasuvasse kinnisvaraärisse sisse ja küsisime korterit või maja, mis oleks sisustatud. Neil oli terve rida tühju, kuid ainult üks sisustatud „unit“, mis meie mõistes peaks olema nagu ridaelamuboks. 1 korrus, 2 magamistuba, 1 vannituba, parkimiskoht ja väike tagaaed. Hostelis maksame kahepeale nädalas 320$, kuid selle eest tahetakse 220$ nädalas + kommunaalid, nendest hiljem.

Andsime teada, et oleme huvitatud ja paluti täita vorm, ning anda esimese nädala üür. Edasi toimib siin asi nii, et toimub konkurss, kus helistatakse sinu tuttavatele ja eelmistele korteriomanikele, kellelt oled tuba üürinud, vaadatakse ja kaalutakse, kes on parim kandidaat ja langetatakse otsus. Maakleritasu ei küsita. Kui välja ei valita, makstakse see esimese nädala sissemaks tagasi ja asi vask.

Niisiis võtsime avalduse vormi pataka koju, kuid kodus peale pikka päeva seda enam täita ei suutnud.

Natukene jooksid küll asjad rappa ka. Nimelt saime teada, et erinevalt kõikidest teistest, ei saa meie mitte iga nädal palka, vaid iga kahe nädala tagant. Ühesõnaga järgmine kolmapäev. Enne palgapäeva jääb selle aja sisse veel kaks hosteli üürikorda + elamine. Üür ainuüksi 640 kahe nädala peale, toit on siin kõige kallim kulu. Mõelge nüüd ise.  Õnneks oli meil üks õlekõrs varuks, mida ka kasutasime.

Niisiis käisime veel poes, tegime õhtul süüa ja läksime magama. Hommikul oli ärevus sees. Parema käe sõrmed oleks nagu korduvalt auto uste vahele löödud (eilne töö). Mariel kõndis ringi (siiani kõnnib) nagu lahtise kõhuga roostes robot (lihased).

Õue minnes nägime kaunist sinist selget taevast ja tõusvat päikest, algus tundus ilus.

(Luban kohe ette ära, et eelnevale negatiivsele lisa ei tule, nüüd ainult positiivne).

Sõitsime tööle, jätkasime riisumist ja rääkisime Jeffiga majadest. Tema oma sõbraga tahab ka üürida ja olla meie bossi Peter’i oma kontaktisikuks pannud. Mõtlesime, et kas me ka huvitav võiks nii teha. Päev tööl oli kaunis ja lihtne. Ärevus oma Austraalia kodu järele oli päeva kiireks teinud.

Tavaliselt, kui boss oma auto või ATVga meie poole kihutab, oleme alati mures, et mis nüüd saab. Seekord tuli ta ja küsis sõbralikult (nagu enamasti), „Kuidas läheb, kas kõik on kontrolli all?“ Naeratasime ja ütlesime, et ikka on. Seejäerel hakkas ta meiega niisama lobisema ja küsis, kuidas meil kodu otsingud edenevad ja kus kaudu me seda otsime. Rääkisime loo ära ja ta küsis, kas me teda seal mainisime. Loomulikult mitte. Meie ei teadnud, et ta selle linna populaarseim vanamees on..

Ühesõnaga lobisesime veidi ja ta isegi jõudis rääkida meile oma lapselapsest ja sellest, et ta facebooki kasutab. Marielile läks bossi väike visiit täitsa hinge. Ausaltöeldes mulle ka. Tegelt on ikka päris hea, kui ülemus ei ole ainult karjuja, vaid tuleb ja küsib ka eraelu kohta ja selle kohta, kas oleme ikka õnnelikud. Andis kõva energia laengu. Tegime tööd edasi, naeratades ja nägu muigel.

Maja kohta veel niipalju, et maja üüritakse miinimum 6 kuuks. Meie plaan siia Manjimupi linnakesse jääda oli umbes 3 kuuks.

Väikese jutu käigus küsisisime bossilt veel, et kuidas me talle sobime ja kas meil oleks lootust siin 3 kuu asemel isegi kauem, näiteks 6 kuud töötada? Boss ütles, et loomulikult, kui  tööd teete olge niikaua kui tahate.

 WH viisaga üle 6 kuu ühe ettevõtte all töötada ei tohi. Selline on reegel. Me nüüd mõtleme, et kui tõesti maja saame, siis teemegi ehk siin meie sügise/teie kevadeni tööd ja lahkume suurema rahakotiga, saame pikema unistuste reisi ümber ja läbi Austraalia teha. Marieli soovil ka ehk juba varsti  väikese paarinädalase põikega Indoneesiasse – Bali saartele sõita.

Unistused, unistused... Peab ju unistama, muidu oleks jama.

Töölt minema sõites peatas meid kinni boss, kes ütles, et võttis ühendust selle kinnisvarafirmaga ja „highly reccommended you guys“ , ehk siis soovitas meid väga väga tugevalt.

Niisiis, ilusale tööpäevale perfektne lõpp.

Tööst väga rääkida ei viitsi hetkel pikemalt, kuna rääkida on veel millest muust, kui uue kodu ootusest. Peale tööd põrutasime panka, saime oma asjad seal aetud ja kaardid toimivad, saame sealt veel veits pappi juurde, mis esimesel päeval Aussi saabudes sinna tagavaraks panime.

Siis hüppasime jälle tuttavasse kinnisvaraärisse sisse ja hakkasime koos sealse teenindajaneiuga koos ankeeti täitma.

Panime minu soovitajateks Justini Perthist ja Peter’i, meie bossi.  Marieli ankeeti täites ütles neiu, et meil peavad erinevad soovitajad olema, nii , et panime Merikese ja tema kuti. Kumbki pole elusees Marieli näinud. Helistan neile kohe ja annan teada, et segasin neid supi sisse. :P Sorri Merike, annad sõrme....ja nii ta läheb eks!!!!!

Avaldus valmis, läksime kohe aadressi järgi seda otsima.  Kuskil  5 minuti jalutuskäigu kaugusel linna keskusest.  Leidsime aia, mille peal oligi ridakate number 24. Sisenesime ja imestasime. Selline Ameerikalik, puhta ja korras hoitud hoovidega aed. Modernsed majad. Mariel tegi „WOOOOOW“, oleksime nagu rikkurite rajooni eksinud.  Maja ees roheline muru ja lilled. Maja ääres ilupõõsad. Heledast kivist majad, tumeda katusega. Parkimiskohapeal oli isegi katus. Igaühel eraldi pisike tagahoov. ILUS, PUHAS, OOTUSI KÕRGELT ÜLETAV!  Rullusime oma sinise käruga sealt hoovist välja ja suud venisid kõrvuni. Sõitsime koju ja Mariel tegi süüa. Kõik jälle imestasid Eestlase kokakunsti.

Igatahes, vabandan pika- väga pika sissekande eest. Tublid kes viitsisid läbi lugeda, üritan edaspidi veidi lühemalt kirjutada, aga mitte nii lühidalt, kui Mariel, sest muidu jääks see meie viimaseks postituseks. J

Nüüd kõik pöialt hoidma, et me selle unistuste järgmise taseme ikka saavutaks.

Ahjaa, ette peab maksma veel 5 nädala üüri, nii et väljaminek tuleb päris kopsakas, aga eks peale seda saab jälle koguma hakata. Töö, töö, töö. Loodame, et jõulude ajaks oleme juba sees ja harjunud. Ei tahaks jõule ühikas veeta.

Pilte ikka veel ei saa kahjuks.

Tänan tähelepanu eest, head und!

Rain Hansen Tammsaare Reiljan