Katastroofist, kuumusest, kolimisest ja uutest reisikaaslastest

Ootame, millal asjad allamäge minema hakkavad, sest hetkel tundub kõik just nii ilus nagu ma oma vaimusilmas seda Austraalia elu nägin. Isegi parem ja veidi lihtsam, kui oskasin arvata.

Töönädal möödus üsna kiiresti. Ilmad on päris kuumaks läinud. Nädala esimesel poolel olid kuumakraadid üle 30 ja see tähendas lühemat tööpäeva ja vaba aega. Ühel päeval läksime meie Iisraeli sõbraga ujuma. Hüppasime tema auto peale, kui ta rahvast endaga ujuma kutsus. 5 minutit sõitu ja mingi õunafarmi juures nägime väikest veekogu. Parkisime auto ära, mina hüppasin (väga stiilselt!!!!)  üle aia. Mariel aga avastas, et okastraadiga kaunistatud aia väraval on lukk lahti ja nemad siis otsustasid iisraellasest sõbraga sealtkaudu tulla. Miks minna lihtsamat teed, kui saab ka keerulisemat teed pidi. Eksole.

Palavusega on mitmekordistunud ka kärbeste arv tööjuures. Täiesti metsik, kui palju neid on ja kuidas nad sulle sõbralikult ikka küljealla poevad. Rääkida ei saa, kuna ronivad suhu. Nina kaudu hingates satub neid ka sinna. Kerge ei ole nendega. Korraga on tavaliselt sind piinamas umbes 40-50 kärbest. Vahel ka rohkem. Kolmapäeval enam ei suutnud ja peale tööd ostsime poest 8 doltsiga endale mütside peale käivad kärbsevõrgud. Need on minu elu kõige paremini kulutatud 8 dollarit. Kindlasti! Neljapäev ja reede olid kohe teisest puust. Naersin nende väikeste vastikute olevuste üle ja tundsin ennast targa inimesena.

Kolmapäeval nägime pilvi, mis ulatusid maast taevani. Peagi saime teada, et tegemist on tulekahjuga Margaret Riveris, meist umbes  tunnikese kaugusel asuvast ilusast ookeaniäärses linnakeses. Tulekahju sai alguse metsa põletamisest, mis on siin tavaline. Kontrollitud tulekahju läks kontrolli alt ja hetkel on tegemist väga suure katastroofiga. Õhtuks oli maha põlenud 9 elamist. Asi oli päris hull neljapäeval, kui hosteli töökaaslased said vaba päeva, kuna suits oli jõudnud Manjimuppi ja töötada ei olnud võimalik. Meie tegime tööd tossu sees edasi. Kärbsed, kuumus ja valge udu sarnane toss. Seda oli nii palju, et täiesti pilvitus taevas oli päikest vaevu näha. Hetkel vaatan uudiseid ja tänase seisuga on tuli peatatud. Kokku hävis 39 elamist ja inimesed evakueeriti linnast. Tõeliselt kurb katastroof, mis on vapustanud kogu Austraaliat.

Granniest ja Stephenist niipalju, et nad meile elama ei tule, kuna nende sõbrad jõuavad järgmine nädal Manjimuppi ja nad ei taha neid lihtsalt üle lasta. Töö meie farmis oleks neil juba olemas olnud, aga kuna nad ise kutsusid oma sõbrad varasemalt Manji, siis on arusaadav, et nad ei tulnud. Asi võttis aga hoopis teise pöörde.

Samal ajal, kui iirlased alles meie pakkumist kaalusid, sain ma sõnumi Rogerilt ja Deelilt. Uurisid, kuidas meil läheb. Vastasin ja küsisin ka nende elu kohta. Deeli sõnul on neil seal farmis paar nädalat veel tööd ja edasisi plaane ei tea. Koheselt tärkas mul mõte, et pagan, nad on ju meist ainult tunnikese kaugusel. Pakkusin neile varianti, et tulgu nad siia ja siis saame maja koos üürida. 4 peale odav elamine ja veel koos inimestega, keda usaldame ja tunneme. Uurisime ka bossilt, et kas kaks töökat eestlast talle veel ära kuluks. Tema küsimus oli, et kas tütarlaps on ilus. Mariel vastas, et Deeli on väga ilus, ilusam, kui Mariel ise. Selle peale oli boss nõus ja lõime käed. Andsime koheselt Rogerile ja Deelile teada ning peale väikest mõtlemisaega saime neilt positiivse vastuse. Nad tulevad meile elama ja meiega koos tööle! Super.

Selle uudise peale olime mõlemad Marieliga õnnest sinised ja leppisime kokku, et läheme neile Frankland Riverisse esmaspäeval peale tööd järgi. Neil endal autot hetkel ei ole, aga kuna töötama ja elama hakkame niikuinii samas kohas, siis ei näe me selles probleemi. Saame hetkel meie autoga hakkama. Bossile seda mainides arvas ta sama, et ei tohiks probleemi tekkida. Siis on lootust, et saame ka samas farmis tööd teha ja neid meist eraldi kuhugi ei saadeta. Meie farm teiste Newtoni farmidega võrreldes on nagu paradiis. Boss on super, töökaaslased on veel vingemad ja tööd on alati.

Palga saime kätte, jäime rahule. Ise arvasin, et saame vähem, aga palgalehte nähes läks nägu naerule. Marieli arvele tulev raha jääb puutumata, seda niikauaks, kui võimalik. Põhjus on lihtne, kogume raha reisimiseks ja unistuste täideviimiseks. Unistustest nii palju, et Marielil on oma kindel soov, minul oma. Arvatavasti töötame siin nii kaua, kui võimalik, siis on aega ja raha,et reisida. Esialgu plaanisime Manjis alustada ja töötada 3 kuud, kuid praegu tundub, et oleme siin kauem. Kui tööd on ja raha suudame sama moodi ka edaspidi teenida, siis pole mõtet mujale liikuda. Ülejäänud poolteist aastat on aega rännata, näha ja teha küll ja küll. Seda, kas vahepeal ka Eestisse tuleme, ei oska veel öelda. Liiga kaugele pole mõtet mõelda, siin võib kõik päevapealt muutuda.

Eile oli meie ja kahe inglase lahkumispidu hostelis. Kõik pidutsesid, päris hullult. Läksime pubisse ja pärast jaurasime hostelis edasi. Pidime juba reedel sisse kolima, kuid ei saanud. Käisime võtmetel järel ja pakkisime hostelis asju, kui sain sõnumi agentuurist, et „Tere Rain, unustasime majast pilte teha ja teeme need homme hommikul. Palun ärge täna sisse kolige.“ Eino tere päevast. Lendasime siis kiirelt tagasi agentuuri, et küsida, mis värk on. Uks oli kinni ja agentuur juba suletud. Helistasime siis managerile, kes enam vastu ei võtnud. Eriti proffessionaalne käitumine ikka. Hüppasime siis autosse ja sõitsime maja juurde. Mingi buss seisis ees ja miski tolmuimeja sarnane asi tegi kõva lärmi. Uurisime asja ja tuli välja, et see oli mingi vaibapuhastusmees. Kuna terve maja on seest kaetud vaipkattega, siis peale puhastamist ei tohtinud mitu tundi seal peal kõndida. Mingi keemiline puhastus või midagi sinnakanti. Vaibad olid libedad ja toad keemia haisu täis. Istusime siis autosse ja olime veidi pettunud. Meie jaoks tähendas see veel üht ööd hostelis ja veel 60 dollarit mõttetut kulu.

Vaatasime asja teise külje alt ja leppisime olukorraga. Vähemalt saime korraliku lahkumispeo maha pidada. Mis seal ikka, väikene komistuskivi. Pealegi saime just palka ja pole hullu. Aga siiski, missugune käitumine proffessionaalselt agentuurilt. Saata SMS ja isegi mitte helistada. Lambad.

Täna läksime „väsinuna“ poodidesse asju ostma. Käisime majast läbi, et vaadata, mis olemas on ja mida vaja osta on. Meie üllatuseks olid paljud asjad majast kadunud. Elutoast oli plasma teler minema viidud. Elutoa teleka asemele oli toodud meie magamistoa telekas. Okei, suva. Voodiriideid ei olnud. Tekke, patju, midagi. Suur külmik oli asendatud sellise tavalise suuruse külmikuga, mis jääb neljale inimesele selgelt väikeseks. Saame hakkama, aga ikkagi, pettumus. Üldse tundus see maja nüüd seest veidi kahvatum, kuna maja oli tühjavõitu. Seinapildid ja kogu hubasus oli kadunud. Vaiba keemia lõhn on ikka toas. Võib olla tuli nüüd väikestest mõttetutest detailidest kokku jälle mingi jonn ja hala, aga tegelt oleme ikka valitud koduga väga rahul.

Poes maksime patjade, teki, linade, rösteri, veekeedukannu ja toidu eest kokku umbes 200 doltsi. Ulme riik on see Austraalia.  Justnimelt selle pärast, et gaasipliidi jaoks vajamineva välgumihkli hind võrdub rösteri ja veekeedukannu hinnaga. 12 dollarit. Muide see on teine röster, mis ma poole aasta jooksul ostnud olen. Misasja?!

Eks siia on vaja nipet näpet väikeseid investeeringuid teha, aga liiga palju kraami ei tahaks ka osta, kuna hiljem, autoga reisima minnes, pole seda kola kuskile lihtsalt panna. Teise nurga alt vaadates, ei saa 6 kuud päris koid ka mängida ja ebamugavalt elada. Pikemas perspektiivis on need väikesed väljaminekud eluliselt vajaminevad ja teevad elu lihtsalt palju mugavamaks. Näiteks röster on odavam, kui 4pakk õlut. Ma ikka ei saa üle oma rösterist. Saime hea hinnaga ja oleme õnnelikud.

Üldiselt hoiame poes käies sellist odavamat joont. Ostame enamasti oma toidukaubad Coles supermarketist ja just nende enda tooteid, kuna need on märgatavalt odavamad, kui muude firmade omad. Näiteks sool, pipar, munad, küpsetuspaber, piim, sai, pählivõi jne. Hinnavahe tuleb igal tootel dollar-3 dollarit odavam. Saia ostame 1 dollariga. Ülejäänud saiad ületavad 3 dollari hinna. Sai on sai, mis vahet sellel on, mis firma märk sul seal pakendi peal on. Sama on teiste asjadega.

Eriti rahul oleme oma teki, patjade ja voodipesukomplekti üle. Ilusad ja super hinnaga. Mitte väga super, aga ikkagi odavamad ja ilusamad, kui teised! J

Poest tagasi tulles tassisime asjad tuppa ja hakkasime tegutsema. Mariel hakkas asju kraamima ja mina oma autokest pesema. Eile sain lõpuks tööjuures õli ka vahetatud. Üks kutt lubas aidata, lõpuks seisin mina tema kõrval ja tema oli auto all õli sees. Andsin talle tänutäheks 6pack õlle. Õli läks kokku 3,5 liitrit, mille sain allahinatuna. Kokku maksin 4l Castroli õli eest 36 doltsi. Sama õli, mis enne sees oli. Filtri vahetasin ka ära (loe: Tom vaetas). Selle sain tasuta eelmiselt omanikult. Olen üsna õnnelik, et selle tehtud sain, sest see on mitu nädalat hinge kriipinud. Jahutusvedelikku peab ka veel ostma, sest see on otsakorral, siis peaks autoga mõneks ajaks rahu majas olema. Täna pesin maja ees päikesepaistel ta ära ka. Seest ja väljast. Samal ajal mõtlesingi, et millal huvitav küll see langus tuleb, kuna tunne oli nagu enam paremaks minna ei saagi. Päike paistab, soe on. Auto on olemas ja töökorras. Saime enda esimese maja Marieliga. Töö on olemas ja bossiga suhted väga head. Sõbrad tulevad meile elama. No tõesti, hetkel oleme õnnelikud ja eluga väga rahul. Kõik see planeerimine, muretsemine, pabistamine on ennast ära tasunud. Meile meeldib siin.

Poest ostsin ka pildiraami, kuhu sisse panin kalli vennanaise kingitud pildi, kus peal oleme meie Marieli ja Rasmusega. Hetkel seda pilti vaadates hakkab seest süda värisema ja tuju läheb kurvaks, et ei näe teda enam mõnda aega ja ei saa tema kasvamise kõrval olla. Nüüd on see pilt meil elutoas teleka kohal riiulis.

Ta on meil siin tuntud sell. Ma siin ikka keksin ja räägin oma vennapojast nagu hiina imest. Näitasin arvutist hostelis teistele pilte ja kõik teavad, kes minu elus kaks esmatähtsat Inimest on!  ;)

(Annika, sa ikka jätka meile kirjutamist, et kuidas Rassul läheb. Saame siis siin kaugel ka tema käekäikude üle uhked olla!)

Pidime täna ringreisile minema iirlastega, aga kuna eile oli nii kõva pidu, et maa värises ja täna isegi linnud ei laula, siis jäi asi homse peale. Täna oleme maja kallal tegutsenud terve päeva ja tahtsin teile ka paar rida kirja panna, sest muidu hakkavad asjad ununema ja vanadest asjadest väga niikuinii kirjutada ei viitsi, kuna emotsioonid on juba ununenud. Mõtlesimegi, et kuna nüüd on suured asjad saavutatud ja edaspidi oleme ebahuvitavad tööloomad, siis mõnda aega kirjutame blogi nädalas korra. Teine variant on iga paari päeva tagant miskit kirjutada ja siis nädala lõpus sellest üks suurem post kokku panna ja üles laadida. Ehk siis jälle, mõttetu jutt, midagi tegelikult ei muutu.

Kuna täna on meil siin kõigil raske päev olnud, siis võivad laused ka veidi udused olla. Peaks hakkama nädala sees kirjutama, muidu isa arvab äkki, et me oleme siin kogu aeg veidi udused. :D

Tegelikult see nii ei ole. Nädala sees ärkame kell 5. Magama läheme kell 20 ja pidu panemisest ei taha kuuldagi.

Ahjaa, alkoholist rääkides meenus mulle veel üks asi. Kui nädala alguses oma maja saamisest teada saime, tänasime bossi abi eest. Ta ütles selle peale naljatades oma lemmik õlleordi. Võtsime julguse kokku ja käisime neljapäeval alkopoes. Ostsime talle kasti seda õlut ja viisime eile hommikul siis tööjuurde. Kastiga kuuri jalutades nägin Jeffi, kes ladus täpselt samasugusest kastist õllesid külmkappi. Ka tema oli tänutäheks Peterile kasti tema lemmikut õlle toonud. Boss oli õnnelik. Meie oleme pugejad/asskisserid. Tänasime selle kastiga teda selle eest, et ta meie sõbrad tööle võtab ja meile maja aitas sebida.

Mis seals ikka tänan tähelepanu eest ja hakkan esimest õhtut meie uues kodus nautima (TV on 4 kanalit, millest 3 näitavad sporti, hihii).

Pilte proovin ka lisada, ei luba midagi, aga annan endast parima.

 Nillosch ja Stephen

 Õunapuid tühjendamas

 Vasakul Mariel, keskel boss Peter, paremal kutid.

 Kas selle jaoks oleks redelit vaja olnud? Kuumaga hakkan imelikke asju tegema.

 Pesin oma kaunitari puhtaks. Kodus, maja ees. 

 Meie Block.

 Maja esine.

 Meie väike tagahoov.

Maja taga, taustal on mingi kuuri taoline osmik ainadusvärkide jaoks.


AADRESS:

Graphite Road 24-15
Manjimup
WA, 6258
Australia