Manjimup

Heia linnainimesed!

Siin me siis oleme. Manjimupis. 300km Perthist lõunasse. Väike linn, Paide, Rapla sarnane, ehk isegi pisem maakoht. Istume bäkkeris ja mõtleme, et iga päev on ikka nii erinev. Eile jätsime Justiniga hüvasti, koristasime natuke, pakkisime asjad, panime võtme mati alla, midagi ei varastanud ja asusime teele. GPSile sai seatud sihtkohaks Manjimup.
Justinile jätsime laua peale Kalevi kommidest tehtud tänusõnad (lisame pildi). Rain hüppas rooli, Juss kaardilugejaks. Auto oli asjadest pungil nagu guugeldades võib leida pilte transpordivahenditest Indias. Plaan oli esimesse ettejuhtuvasse bensiinijaama sõita, sest paagis oli veidi üle veerandi.
Väikeste eksimistega leidsime tee linnast välja, kiirteele. Iga kolme minuti tagant võis kuulda Marieli suust sõnu: "PALUN ÄRA KALDU TEELT VÄLJA, AAAAAA!!! APPIII, SA KALDUD VÄLJA!!! AAA! " jne.. vahetasime erinevates keeltes erinevaid väljendeid ja jäime mõlemad muusikat kuulama. Mariel vist olla lasknud silmagi looja muuseas. Nägime rekkat, millel oli järel lammaste neljakorruseline hotell. Lihtsalt mainime.
Seejärel imetlesin mingit Jeepi, kes minu eest rahulikult püsikiirusehoidjat kasutas. Mina kasutasin teda. Polnud hullu. Paar padukat, veidi kuuma päikest, kuid ikkagi ei ühtegi bensukat. Muutusime murelikumaks.
Ühel hetkel nägi Mariel bensuka märki, mis juhatas kiirteelt maha. Rain vaatas ja sõitis edasi, kahjuks. Siis leppisime kokku, et kui järgmine bensuka märk tulema peaks, kasutame seda seekord ära. Nii leidsimegi umbes 10 km pärast uue sildi ja keerasime kõrvalteele. Meie õnneks oli seal peale bensiinijaama veel ka Hungry Jacks (kohalik BurgerKing ehk kiirtoidurestoran). Panime paagi täis, kohaliku tüübi nõuannetega ja läksime sööma. Tegime kerged eined ja asusime teele. Pidavat veel umbes 250km minna olema.
Mis seal siis on, kiirteel 110, muudkui tulista. Oleks siis! Veel umbes 50 km pärast lõppes kiirtee ära ja algas Lõuna-Eesti sarnane maastik (korda kolm). Mäest üles, mäest alla. Juhe oli koos juba ja väsimus peal. Muide, kiirteedel võis alatasa näha suuri elektroonilisi silte (umbes nagu Tallinnasse sissesõidul Tartu poolt, aga kordi suuremalt) : "Drivers, please look twice for motorcycles!" Ehk siis emakeeli öeldes: "Autojuhid, palun veenduge kaks korda, et märkaksite mootorrattureid!". Tegi südame soojaks.
Üldse olid seal liiklusohutust propageerivad sildid "veidi" erinevad, kui meil Eestis. Eestis on ristid ja kõik liiklusega seonduv nii mustades toonides. Näiteks ühest väikelinnast läbi sõites, oli asulast väljudes silt :"Palun ole liikluses ettevaatlik, sest tahame sind veel siin näha". Tundub, kuidagi kenam või mõtlemapanevam. Ei tea..
Niisiis, olime sõitnud 110kmh alas 100ga (uued ja rohelised), kuni keerasime kiirteelt maha. Ootasime 90 märke, kuid ei miskit. Ikka 110. Eestis oleks sellistel teedel kindlasti 90. Mingi suvaline külavahetee. Sõitsin seal siis 90kmh, kuid Marieli karjetele (LIIGA TEE ÄÄRES, LIIGA TEE ÄÄRES, LIIGA TEE ÄÄRES..AAAAAAA!)ei näinud lõppu tulevat. Seejärel nägime 70 märki, mille peale vajusid näod küll ära. Kurvid, ulmelised kurvid. Selline kena 30-50kmh ala. Sõitsime siis ja imetlesime neid alleesid ja mägesid ja orge. Ulmeliselt ilus vaatepilt.
Mingi hetk, ei mäletagi kas kurv vasakule, paremale, mäest alla või üles tulles, märkasin teeääres ilusat löökauku. Loomulikulit panin pauguga läbi sealt, no kohe nii täiega, et paremini ei annaks sihtidagi. Marieli ilme oli priceless, kuid ta ei hakanud soola haavadele raputama. Intelligentsus, lugupidamine ja kaastunne. Mina aga sõimasin ja ropendasin veel vähemalt 15 minutit. Siiamaani olen maruvihane enda peale. Mariel muigas. (Auk oli vasakus teeservas, sellepärast äkki, või jaa? ).
Pea juba väsimusest üsna uimane, keerasime peale mingit väikelinna vasakule ja nägime esimest korda reaalselt Manjimupi poole viitavat silti, woohoo!
Sõitsime siis edasi ja mingi hetk teatas sõbralik naishääl GPSis, et keeraku me vasakule. (Merike hoiatas meid selle eest, et maakohtades võib GPS veits alt vedada). Vasakule vaadates nägime metsa sisenevat kruusateed. Ilus oranž Austraalia kruus. Meie seda ei usaldanud ja sõtsime edasi...50m pärast siiski otsustasime gpsu naishääle tungival soovil siiski ringi keerata ja metsa minna. Sõitsime siis enam vähem olemata teed pidi metsa, kuni tädi gepsus soovitas paremale keerata. Mingi pooleks kukkunud ebamäärane silt kattus tädikese mainitud teenimetusega.
Vaatasime paremale, kus teed enam ammu ei oldud kasutatud. Ette oli tehtud teeblokeering mingist mädanevast puust. Ei hakanud seda maha rammima ja otsustasime selle viimased ~2 km tagasi maanteele sõita. Maantee ääres sisetasime uuesti Manjimupi mingi suvalise tänava ning jätkasime teekonda sealt, kus see pooleli jäi.
Sõitsime veel umbes 40 km ja olimegi kohal! Milline kergendus.
Ekslesime natuke linnas ning peatusime kohaliku hotelli ees. Kell oli saanud juba 18:00. Siis võttis Rain telefoni ja helistas bossile. Vastas mitte eriti sõbralik meeshääl.
Dialoog:
Rain: Tere, meie oleme need eestlased, kellest Merike teile rääkis, oleme nüüd kohal, Manjimupi Hotelli ees.
Boss: Nii, ja siis?
Rain: Eee..,et kuhu me tulema peaksime, või kas Teil on aega kokku saada, me eksisime natuke ära vahepeal.
Boss: Ma olen kodus juba.
Rain: Okei, aaaaga, mis me siis teeme? Kas tahate meile ehk näidata kus me homme tulema peame või mis?
Boss matutas toitu: Ma elan 40 km Manjimupist.
Rain, hääl värises juba: Aga, kas saame siis homme kokku?
Boss: Kus te ööbite?
Rain: Me ei tea veel, vaatame ehk omale koha mingis hostelis.
Boss: Minge backpackersisse ja saame seal ees hommikul kell 7:00 kokku, ei tulge 6:45 hosteli ette.
Rain: Okei, cool, sobib!
Boss: Okei.
Tuut,tuut,tuuuuut.

Niisiis hakkasime hostelit otsima, leidsime. Uks oli lukus, uksel oli number. Mariel helistas. Meesterahvas ütles, et kohe tuleb keegi ja laseb meid tuppa.
Ootasime 5 min. Külm oli, lühkadega, Austraalia ju ikkagi. Jube külm oli..
Mingi tsikk avas ukse ja läksime sisse, näitas natuke ringi ja palus omanikku oodata. Ootasime 10 min. Siis veel 20. Siis veel 30. Tund oli kindlasti möödas, kui üks neiu ütles, et see on selle mehe puhul tavaline, et kõik peavad ootama.
Istusime väljas diivanil, piljardilaua juures, oli külm. Aga diivanite juures oli õnneks ahi, mis sooja andis. Tutvusime veidi rahvaga ja peale mingit 1,5h tuligi kohaliku bäkkeri kunn. Siis näitas ta veidi ringi ja rääkis hindadest. 150 doltsi oli inimene, ilma konditsioneerita toas, kus haises. 160, oli kondiga. Rain tahtis 150 tuba, hinna pärast, Mariel 160, mugavuse. Võtsime kondiga. Tulime tuppa ja Rain tänas Marieli super otsuse eest. Olime kahekesi neljases soojendusega toas. Lükkasime hiiteri põhja ja läksime sööma. Tegime paki nuudleid ja tulime tagasi tuppa kus oli ikka megakülm.
Otsustasime magada esimese öö külmas hostelis nari alumisel korrusel kahekesi, kuna nii kuradi tohutult külm oli. Meenutasime, et meie Mustamäe kodus polnud aasta jooksul kordagi sellist külma toas veel olnud..
Rain jättis dressid jalga ja pusa selga, Mariel tegi sama. Võtsime kaks paksu tekki peale ja magama. Väsimusest tingituna tuli uni imekiirelt. Äratus oli 5:30. Läksime pesema.
Pesuruumide uksed olid avatud, see tähendab meie keeles, jääkülma. Vesi läks pikapeale õnneks soojaks. Asi seegi. Ärkasime üles, panime riidesse ja kobisime maja ette bossi ootama.
6:45 teda veel ei olnud. Ootasime veel 10 minutit ja onu oma vana vaevuliikuva maasturiga oligi kohal. Tutvusime kiirelt ja ta käskis Rainil järgi sõita. Marieli nõudis ta enda autosse. Rain oli tige, aga nõus.
Sõitsime linnast välja (bäkkerist umbes 3km kaugusel) asuvasse õunafarmi, mis oli hiiiigelsuur. Igalepoole, kuhu vähegi vaatasid ja pilk ulatus, olid lõputud õunapuude read. Panime oma nn töökaardid aparaati, mis fikseeris meie töö algusaja. Seejärel tegi onkel meile pooletunnise tiiru oma maasturiga ümber oma valduste, mille käigus nägime korduvalt auto kõrval kekslevaid kängurusid. Metsik.
Armsad olevused (kängurud) hüplesid meie õunapuude vahel vabalt ringi. Pilti ei hakanud tegema, kuna kartsime veel seda bossi veits.
Seejärel sõidutas onu meid garaaži juurde, kus alustasime oma tööga.
Meie ülesandeks oli "thinning", ehk noorte õunapuude hõrendamine. Täpsemalt pidime 0,5m - 2m õunapuudelt võtma ära tipust pungi ja õisi. Tippu pidi viimase värske oksa alles jätma ja sellest ~10cm allolevatest lehtedest jms puhastama. Väga lihtne töö.
Tegime umbes 2h, kuni tuli esimene paus. Sõime kergelt miskit ja jätkasime. Ainus asi oli see, et kui nägime mürgipritsi lähenemas, pidime põgenema uude kohta, sest see mürk ei pidavat väga tervislik olema. Mariel oli tubli, Rain oli tubli. Onkel viis peale teist lõunat Raini tiirule, peakontori juurde linna. Hea töö puhul saime omale juba päevaga välja teenitud lepingud.
Homme tutvume tööohutusnõuetega, sõlmime lepingud ja hakkame ametlikult farmeriteks. Kena.
Sõites kontorisse suutis boss ära mainida, et Rainil on nii suur müts, et selle tagant ei näe isegi välja. Rain eemaldas mütsi ja sõit võis jätkuda.
Sellel mehel on omapärane viis suhtlemiseks. Kui Eestis on sidesõnadeks:aga, kuid, vaid jne.. siis temal on lihtsalt FUCK!
Sõbralik aga omamoodi huumorisoonega vennike.
Päev oli ühesõnaga ootustest parem.
Tööpäev algas 7:00
Esimene paus 15min : 10:00
Teine paus 30min : 12:30
Tööpäeva lõpp: 15:30
Töö oli tõesti lihtne ja saime enda arust hästi hakkama.
Palgapäev on iga kolmapäev, ehk siis tööpäevad on esmasp-reede. Palka saame tundide kaupa.
Oleme siin esimesed turistid, kes algaval hooajal tööd said. Teist rahvast hakatakse tööle võtma alles paari nädala pärast. AITÄH MERIKE!
Käisime toidupoes ja võtsime süüa. Käisime ka drive in-is. Mitte mäki vaid bottle shopi omas. Sõidad autoga ligi, tädi küsib, mis alkot soovid ja nii lihtne see ongi.
Võtsime õhtusöögi kõrvale õlut ja tulime koju. Tegime süüa ja mängisime pinksi. Võitjateks tulime mõlemad. :)
Lubasime, et enne magama ei lähe, kui endast blogisse teada anname. TEHTUD!

Nüüd magama ja homme tööle. Otsustasime, et paar päeva blogi ei kirjuta. Nädalavahetusel lähme reisime natuke ringi ja uurime kohalikke vaatamisväärsusi. Reedel on Eesti - Iirimaa kohtumine. Kuna siin on palju iirlasi siis arvatavasti lähme nendega pubisse ja vaatame koos. Öösel kell 4-6 aga mis seal ikka. Jalka on elu. Ka siin. (Rain)

Ilm oli muide täna ilus, Marielil päikesest käed punased ja nina ka punane.

Aga olks siis. Ei tea, paljud teist seda lugeda viitsisid, aga loodame, et keegi veel loeb meie pikki romaane.
Järgmine nädal kirjutab Mariel, sest Raini nädal sai just praegu läbi ja näpud saavad kohe kohe puhata.

Olge tublid ja andke endast ka siis teada meile. (See käib eriti Marieli vanemate kohta, sest Mariel igatseb teist ka midagi teada).

Meil on hetkel veel kõik hästi. Eks näis mis homne toob.

Farmerid,
Mörijel änd Rein/Ryan

Nett liiga aeglane, et uploadida, lisame pildid homme, kui saame.