Rutiinist, sõpradest, uudistest ja järjekordsest nädalavahetusest

Tervitused (viimaks ometi päikeselisest) Edela-Austraaliast!

Mõned päevad on jälle möödunud ja aeg oleks koduseid lugejaid ka informeerida. Kus, mis, kellega, millal ja mis edasi?!

Reedel oli võrdlemisi lihtne tööpäev, kuna ilm oli ilus ja tegime harvendamist. Täpsemalt pidime väikestelt õunapuudelt absoluutselt kõik viljad ja õied eemaldama. Lihtne, mõtlemist mittevajav töö. Harjutasime niiöelda päris harvendamiseks.  Täna (esmaspäeval) proovisime juba suuremaid puid „thinnida“ ehk harvendada. See on alguses veidi keerulisem, kuna veidike peab ajusid kasutama. Täpsemalt koosneb iga puu oksadest, nagu te juba teate. Igal oksal on mitmed kobarad viljadega. Antud juhul siis on tegu õunadega. Kobaras on neid umbes 5-8tk. Peame eemaldama väikeste täppidega (rahest tingituna) õunad ja pisemad õunad, nii, et igasse pesakonda peaks jääma 1-2 õuna.

Mulle tundub see töö veidi imelikuna. Eestis ma küll vanaema juures neid väikeseid õunu minema ei loopinud. Veits nagu raiskamisena tundub. Tegelikult on asi kvaliteedis ja selles, et habras oks peaks viljadest tingitud raskusele vastu ja ei murduks.

Tööl pole viga. Seda hakkame selles või järgmisest nädalast tegema „contract“i alusel. Ehk siis, niipalju, kui teed, niipalju doltse tasku pistad. Oled kiire, saad rikkaks, oled aeglane, ei saa. Meie tegime seda niiöelda „päris thinnimist“ täna veidi üle tunni. Meie poleks tänase seisuga rikkaks saanud. Aga alguse asi ma arvan. Harjume tööga, tempo tõuseb ja ehk saame poindile hiljem paremini pihta. Seda tööd pidavat olema meil nüüd järgmised 8 nädalat, kuni korjamise hooajani või miskit sinnakanti. Hetkel tundub, et minu ja Marieli thinnimise kiiruse vahe ei ole kuigi erinev, kui mitte öelda, et lausa identne.

Räägin siis natuke reedest. Just. Natuke. J Eks igaüks saab ehk aru, miks.

Tulime töölt koju, tegime süüa ja selleks ajaks olid juba meie sõbrad Gronnie, Stephen (iiri sõbrad, parimad siin meil, kellest teeme ka pikemalt juttu), Nillosh (saksa sõber, super kutt, kellest ka veidi täpsemalt hiljem), James (Inglismaa sõber), ning paljud teised juba reede tähistamisega alustanud. Liitusime meiegi. Tõime poest siidrit, kuna britid joovad ainult siidrit, siis meie mõtlesime, et proovime ka.

Tegime mõned dringid, mängisime piljardit, kuulasime muusikat ja niisama sotsialiseerusime, kuni läksime pubisse. Pubis tegime tantsu ja tralli, kuni tuled põlema pandi ja pidu läbi sai. Seal tegime Marieliga ainult ühe joogi, sest 8,5 dollarit on ühe pindi kohta päris palju küsitud. Õnneks olime kahe jalaga maapeal ja hoidsime korralikku joont. Mina üritasin teha mingeid breigi tantsu liigutusi ja vist saltot ja käisin selili, teist korda ei proovinud. Tegelikult kukkus see vist nii hästi välja, et kõik arvasid, et see pidigi nii olema. Õnneks.

Pubist tagasi, muusika hosteli hoovis põhja ja tants ja laul jätkus. Britid imestasid, et mis pagana pärast ma nende Iiri rahvamuusikat nii hästi kaasa laulda oskan. Rääkisin siis neile oma sala Iiri muusika armastusest ja olin laksu pealt kambas sees. Jess!

Magama läksime vist kella 4-5 vahel.  Oli väga tore õhtu.

Laupäeval alustasin päeva enda tavapärase lemmikuga. Peekon, muna ja pealereedene, laupäevahommikuse arbuusiga. Hea, odav ja aitab. Soovitan! (Eriti Pafile) :P

Muusika läks käima ja tegime päev läbi mitte miskit. Piljard ja lebo. Miski kella 16:30 paiku võtsime ette väikese 280km pikkuse reisi Bunbury’sse. Ei, mitte kängurusid, vaatamisväärsuseid, ega jumal teab mida siin austraalias kõike vaadata on, vaid läksime tüdrukute soovil Twilight 4 vaatama. Pole esimesi näinud, pole millestki ilma ka jäänud. Meie Stepheniga polnud sellest kuigi vaimustuses, kuid iga mees teab, et kui naine tahab, siis peab minema.

Stephen hüppas rooli ja asusime teele. Nemad on rikkamad, neil on maastur. Tegelt oli päris tore ise ka vahepeal kaasreisija rollis olla ja loodust nautida. Kaunid mäed ja orud. Veekogud ja muu. Kängurusid ei olnud, tigersnake vaid roomas teeääres. Miskine tiigermadu. Sirgeid lõike oli kokku vast umbes 10km jagu, ülejäänud vaid kurvid, tõusud, langused. Ilus.

Kohale jõudes oli flmi alguseni aega umbes tunnike. Istusime Stepheninga autoralli konsoolide taha ja tegime ühe sõidu. Sain kaela. Peale seda haarasime popkornid ja vaatasime filmi. Imelik film oli. Veidi jälk. Hiljem tagasi koju ja siis hakkas minu laupäev alles pihta. Teatavasti mulle meeldib jalgpall, aga siin on selle vaatamine ajavahe tõttu veidi nihkes ja raskendatud. Istusime Stepheniga teleri ette ja vaatasime hommikul kella neljani Inglise liigat. Tüdrukud läksid magama. Oli tore.

Pühapäeval oli lebopäev, kuigi jah oleks võinud igale poole minna ja igasuguseid asju teha, aga puhkama peab ka.

Nagu nägite tormasin ma ilusti nädalavahetusest läbi, on põhjust ka.

Nimelt reedel ootasin pingsasti kõnet, mis annaks mingitki informatsiooni maja kohta. Seda oodatud kõnet me ei saanud. Nädalavahetusel mõtlesin sellele alatasa ja hakkasin kahtlema. Veidi tekkis selline ahastuse moodi asi juba sisse. Kui maja ei saa, siis tuleb siin ennast vigaseks maksta. Vähemalt kolm kuud, et saada teise aasta viisa. Pagan, kolm kuud siin pead jalad koos. Hetkel küll oleme siiani saanud kahekesi toas olla, kuid juba täna pidid mingid uued meie tuppa tulema. Pole veel ennast näole andnud, loodame , et ei anna ka.

Tänasest tööpäeva lõpust ma juba rääkisin, hüppan tagasi hommikusse.

5:10 äratus ja tööle. Päike paistis, hea päev. Esmaspäeva kohta liikus aeg kiiresti ja valutult. Päevad võivad olla ikka nii erinevad. Esimese pausini tegime thinningut ning peale seda sõitsime meie firma ühte teise farmi. Seal tekkis juba farmi tunne ka, kuna kõrval oli karjamaa, väga erinevate lehmadega. Nendest tehakse liha. Tapamaja materjal siis. Riisusime seal pooljoostes ja tahtsime asjaga kiiresti ühele poole saada. „Abis“ olid meil ka kaks kohalikku neiut, kelle tempo oli nii „kiire“, et teod vuhisesid neist lausa mitu korda mööda.

Viimaseid ridu riisudes helises telefon. Ei teadnud kuidas alguses vastatagi.

Valisin variandi: „Hello, this is Rain speaking“.

Teiselt poolt toru kõlas rõõmus naisvokaal, kes lausus mulle blablabla, et ühesõnaga me olime sobivad kandidaadid majaomanikule ja palju õnne, maja on teie!

Olin õnnelik ja üritasin naisterahvaga aega kokku leppida, kuid 100 meetrit eemalt kuulsin teist naishäält segamas. Nimelt arvas Mariel, et ma räägin temaga ja turtsus, et rääkigu ma kõvemini ja nii edasi.

Neiu pakkus välja, et võiksime homme agentuurist läbi astuda ja lepingu sõlmida. Pakkusin ta üle ja laususin, et tuleme täna. Minu võit. Mariel oli väga õnnelik, minagi ei suutnud oma rõõmu tagasi hoida ja tundsin seda tunnet, kuidas näolihased ei suuda suunurki alla suruda ja tõsist olemist teeselda.

Peale 1,5 tunnist riisumist suundusime tagasi oma tavapärasesse farmi (Starkie Road) ning rääkisime koheselt bossile. Temalgi oli meie üle hea meel ning mainis kohe ära ka oma lemmik õllesordi. Eks peale palgapäeva läheme ja viime talle tänutäheks mõned. ;)

Iiri sõbrad Stephen ja Gronnie (häälda Stiiven ja Gronja) on Austraalias olnud veidi üle kolme kuu. Perthi kandis elanud, ringi reisinud, puhanud ja isegi langevarju hüpped ära teinud. Seda viimast on plaan teha ka meil. Iga asi omal ajal.

Rääkisime neile eelmine nädal oma maja plaanist ja kutsusime neid enda juurde elama, kui peaksime maja saama. Nad vastasid, et kuna nad said töö läbi Gary (hosteli managerist tropp), siis hostelist lahkumise korral, kaotavad nad oma töö. Siin see lihtsalt nii juba on. Omamoodi hosteli maffia. See on üks põhjus, miks me Merikesele nii tänulikud oleme. Me ei sõltu ei kellegist, peale iseenda.

Kuid, ega me siis nii lihtsalt alla ei andnud. Täna, peale maja uudise teadasaamist, mainisime bossile, et tahame oma Iiri sõpru maja jagama kaasata, kuid asjalood on sellised nagu nad on, siis ega tal juhuslikult nelja imedoredat abikätt vaja ei lähe, millele pikema tutvustamise järel positiivse vastuse saime.  Briggsy (meie boss) oli nõus nad enda tiiva alla võtma. Nemad saaksid kindla töö, meie omale super toredad majakaaslased ja madalama üüri. Perfektne.

Agentuuri minnes võtsin Eesti kontolt vajamineva 5 nädala üüri raha välja ja istusime laua taha. Meiega tegelev sõbralik tädi rääkis nii valju häälega, et tundsin kõrvus valu nagu viimast korda Egiptuses sukeldumas käies. No miks sa tädi karjud??? See selleks.

Leping sõlmitud, küsisin siis selle kohta, et kui sõpru külla kutsuda tahame, siis kas see on lubatud. Vastus oli tädil valmis mõeldud ja fikseeritud.  Meie juures võivad inimesed elada 6 nädalat ilma taustakontrollita, pikema visiidi korral tahavad taustakontrolli, nagu tehti meie kohta. Nii, et ootame teid, sõpru ja peresid, endale külla.

Hetkel siis Mariel tegi imemaitsvat õhtusööki. Vana hea keedukartul ja vorstikaste. Stephenile ja Gronniele teeme väikese ettepaneku ja loodame, et nad on nõus.

Võtmed saame reedel ja sisse kolime ka reedel. Homme peaksime maksma hosteli eest uue nädala, kuid plaan on küsida meie Prantsuse töökaaslaselt Jeffilt paariks ööks öömaja. Tema sai oma maja koos sõbraga juba reedel kätte. Tasuta ööbimisega hoiaks kergelt 240 dollarit kokku, mille eest saab igasugust head ja paremat. Ahjaa, palka saame ka neljapäeval. Ootame ja loodame, ei tea mida loota, aga ikka loodame, et saame rohkem. :P

Laupäeval Bunburys käies avastasime, et igalpool on jõulukaunistused. Palav päike ja jõulukaunistused – eiei, no üldse mitte ei lähe. Igatahes mõtlesime jõulude peale ja tekkis väikestviisi kurb tunne, et siin pole meil ei pere, ega sõpru, kellega koos jõule veeta. Siis aga pakkus Gronnie välja, et võiksime nendega nende Perthi majja tulla jõulude ajal ja seal koos siis jõule pidada. Maja on neil Scarbrough rannas. Arvatavasti sinna lähemegi, sest nemad on siin meie ainuke pere. Samuti kutsus meid sinna ka üks Iiri väga südmalik neiu Tammy, arvatavasti Marieli kõige parem sõber siin. Nii, et muretsemiseks vast pole enam põhjust. Tore, kui  kahekesti kuskil pärapõrgus istuma ei pea jõulude ajal.

Kiirelt ka paari sõbraga minu piljardi ja bändikaaslasest (sakslasest) Nilloschist.

Justnimelt bändikaaslane, sest siin on muusikaruum ,kus me ikka jämmimas käime. Mina trummidel ja tema kitarril. Nalja kui palju. Varsi esineme, kui siit enne minema ei lähe. Kift, naljakas kuju.

Täna võttis ta minu parkimiskoha ära, kuna ta kardab oma autole päikesekahjustust saada ja minu autol olevat parem/varjuline koht olnud. Naljaga pooleks riidlesin temaga ja ähvardasin, et Eestis oleks sellise asja eest tal kummid läbi torgatud ja mainisin, et sõpruse poolest lõikasin ma tal ainult kaks rehvi läbi. Seda muidugi naljaga. Tegelikult ei lõiganud, ausalt ka.

James, tugeva briti aktsendiga iirlane. Sõbralik, väga rahulik ja tore kutt. Reisib üksi. Selline suure kondiga ja habemega 24. aastane jõmm. Täna töölt tulles vaatasin, et mingi uus põkk on meile siia ilmunud. Tegelikult oli James ennast täna igavusest ennast kiilastanud ja habeme maha ajanud. Enne nägi ta välja nagu 48 aastane paks vanamees, nüüd aga nagu 18. Aastane marurahvuslane. Päris jube, kuidas karvkatte eemaldamine võib inimest ja teiste suhtumist inimesse muuta. Loomulikult meie jaoks, kes teda tunnevad, on ta ikka see sama muhe James, aga kui teda nüüd võõrana kuskil pimedal tänaval kohata, võib küll püksi teha.

Eks püüan mõnd säravamat ja toredamat/ebameeldivamat inimest/seltskonda edaspidi veel tutvustada, kuid tänaseks aitab. Vaatame nüüd filmi ja püüame Iirlastega jutule saada.

Mis siis ikka, aitäh pöidlahoidjatele ja kaasaelajatele. Teist oli kasu!  Anname oma tegemistest varsti jälle teada ja loodetavasti saame oma sõpsid endale majja. Aadressi annan ka järgmine kord, kuhu jõuluvanapakke ootame! :D 

Laupäeval luban teile juba ette pilte majast.  Iseasi, kui palju, aga midagi ehk ikka saab üles laetud.

Slan go foil!  (Kasutage Google Translatorit või Iiri – Eesti sõnaraamatut)