Tööst ja majast

Kolmapäeval oli tavapärane hommik, ärkasime, ilm oli suurepärane, läksime tööle. Tööl alustasime jälle riisumisega, mida tegime rahulikus tempos esimese teepausini. Päike paistis, elul polnud viga.

Saime isegi päeva peale esimesed jumed, ehk siis meil on T-särgid tugevasti selga päevitunud. Mina sain ka kummardades tööd tehes omale alaseljale, pükste ja särgi vahele, ilusa punase triibu. Tänks päike. Nüüd on mu selja peal ilus, pikk,  valus punapruun triip.

Boss käis ja uuris, kuidas meil majaga lood on, rääkisime, et peame peale tööd alles agentuuri minema ja seejärel ehk saame maja kaema minna. Peale teepausi läksime oma baasi ja hakkas pull jälle pihta. Nimelt eelneval päeval olime traktori kastis, Mariel ühel, mina teisel pool ja loopisime kastist maha umbes poole meetri pikkuseid vertikaalselt lõhki lõigatud plastiktorusid. Iga pisikese puu juurde käis üks. Kokku puid umbes miljon. Tegelt umbes 5400.

Tegime ära, saime kiita.

 Traktorijuhist kiidusõnade edastajaks oli meil seekord Newton Brothersi firma omaniku vend. Miskine 70 aastane vanahärra. Tore sell. Niisiis, nüüd pidime neid plastiktorusid hakkama puudele ümber paigutama. Kuna hommik oli jahe, siis parim aeg oligi alates peale kella 10, kui päike oli torud veidi soojemaks/pehmemaks teinud. Esialgu tundus asi lihtne ja loogiline, kuid nagu alati, kestis see täpselt niikaua, kuni töö pihta hakkas. Lisaks meile tulid kõrvalradadele juurde veel bossi poeg või pojapoeg (mina ei tea) ja tema kaks sõpra. Boss ütles mulle, kui üritasin esimesi paigaldada, et „sa ei pea nende torudega seal armatsema, vaid need lihtsalt ümber panema“ (see oli nüüd väga tsenseeritult tõlgitud).  Seejärel ütles ta veel ühe lause, mis kogu asja pahupidi keeras. „Ärge ******* uimerage, pidage meeles, et ma maksan teile nende eest tükitasu“. No siis hakkas alles eriline võidusõit pihta. Esiteks, me ei tahtnud ju alla jääda kohalikele farmipoegadele ja teiseks see oli see koht, kus tundsime, et peame ennast tõestama hakkama. Esimesed torud ümber pandud ja väiksemad kriimusused kätele saadud ( plastik lõikab päris hästi nahka, kui sõrmi serva mööda libistada) märkasin, et olen viimasel kohal, kuid mitte oluliselt teistest maas.

 Mariel oli eesotsas, kiire kui jänes. Kummardades ja kükitades nagu meil siin igapäev kombeks on saanud, hakkas jälle selg tunda andma. Eks see on lihtsalt selle töö eripära, millega peab harjuma. Enamus töid teeme siin konna asendis.  Boss mainis, et tehke alususeks pooled ära täna. Nagu ikka pidas ta oma sõna. Kuni töö tehtud sai muidugi. Siis oli algus ju tehtud juba ja saime ikka teise poole ka endale kaela. Tegime selle ka ära ja siis oli kell juba kuskil 14:00.

 Järgmine töö oli sarnane, justnimelt asendi poolest. Nimelt jooksevad puuridadega paralleelselt väetisevoolikud.  Pidime siis neid hakkama kinnitama traatide külge, nii, et nad oleks kuskil 50cm maast kõrgemal. Kinnitasime neid põrsa saba taoliste plastik julladega. Iga üks sai omale koti, mis sisaldas 1000 tk jullat. Tegime seda tunnikese ja saabuski kätte tööpäeva lõpp.

Seejärel kiirustasime koju pessu ja maakleriga kokku saama. Istusime agentuuris ja ootasime umbes 10 minutit ja siis saime teada, et peame hoopis üürile antava maja juures kokku saama. Kihutasime kohale, ootasime seal ka paar minutit, kuni hoovi veeres maastur, mille roolis oli pisike Austraalia tütarlaps. Tutvusime ja asusime välisukse poole teele.

Ootused majast olid seinast seina, kuid olime valmis ka kõige hullemaks. Päeval just arutasime Marieliga, et ehk on keegi oma vanad mööbid ja koli sinna kokku vedanud ja nüüd üürib rumalatele turistidele seda maja välja. Väljast oli maja kena, nagu juba kirjutasime. Läksime uksest sisse ja esmapilgul nägime elutuba, mis oli väga hubane, kaasaegne ja puhas. Telerilaual ilutses 32 tolline lcd teler. Olime juba esimesest toast joovastuses. Liikusime edasi kööki. Köögis oli mega suur külmik, gaasipliit ja kõik muu vajalik. Kaasa arvatud potid, pannid, nõud jne. Ühesõnaga kõik. Köök oli väga avar ja ruumikas. Samuti kaasaegne. Tuju läks aina paremaks.

Siis liikusime edasi pesuruumi. Me isegi ei osanud loota, et seal pesumasin on, aga oli!  Peale selle oli veel eraldi kuivati, pesu jaoks.  Sealt viis uks otse tagaaeda, mis kujutas endast katusealust ja väikest privaatset kõrge aiaga tagahoovi. Imeilusad lilled ja niidetud muruga. Väga kaunis ja rahulik.

Liikusime tuppa tagasi ja järgmisena nägime tualetti ja vannituba, mis olid eraldi ruumides. Vannitoas võiks väikese peo korraldada, sest ruumi on seal rohkem, kui meie Mustamäe köögis. Suur peegel ja Mariel oli häpi.

Arvasime, et see ongi kõik, kuid siis juhatati meid esimesse magamistuppa, mille peale vajusid küll meil mõlemal suud lahti. Ülisuur, sepistatud voodipeatsega, pehme voodi. Suure all ei pea ma silmas tavalist kaheinimese voodit, vaid kahe suure suure inimese voodit. Seal toas oli samuti mingi hiigel teler ning maast laeni lükandustega peegelkapp.

Seejärel nägime teist magamistuba, mis oli kaheinimese voodiga ja samuti peegelkapiga sisustatud hubane ruum.

Emotsioone püüdsime tagasi hoida, kuid arvan, et nägime välja nagu väikesed lapsed kes said kasti kartulikrõpse või pulgakomme. Ulme lihtsalt. Mõttes võrdlesin neid veidike odavamaid elamistingimusi hosteli omadega.  Nimelt hostelis oleme kahe nariga neljainimese toas hetkel, mille seinas ilutseb vaid üks imelik rauast riiul.  Janu selle maja järele aina kasvas. Oleme väga elevil ja loodame siin iga päev, et keegi juba helistaks ja lõpetaks meie piinad vastusega. Hetkel oleme majale veel ainsad pretendeerijad.

Täna sain Merikeselt sõnumi, et agentuurist helistati ja küsiti, mis inimesed me sellised oleme. Merike ja Colin muidugi kiitsid meid taevani ja ütlesid kõige peale „no problemo“ . Ülemus olla samuti nendega rääkinud. Ühesõnaga soovitajad on meil head.

Muide, kui maakler Stephanie meiega eile rääkis, siis tuli jutuks, et töötame Peter Briggsi heaks ja ta juba olevat meist temaga rääkinud ning lausus: „Kui te Peter Briggsiga juba hästi läbi saate ja tema teid soovitab, siis on see väga suur samm selleni, et te ka selle maja endale saate“. Temaga läbi saamine ja talle meelejärgi olemine ei pidavat just lihtsamate ülesannete killast olema.

Kommunaalidest niipalju, et täpseid numberid ei tea, aga maksmine käib kolme kuu kaupa ja selle ajavahemiku kohta saime mingi umbe numbri, mis ei ole hetkel isegi mainimist väärt.

Ühesõnaga oleme hetkel positiivsed ja loodame järgmine nädal juba siit hostelist minema saada.

Tänasest päevast niipalju, et vihma kallas (mis tähendab, nagu juba mainitud, halba). Tegime seda torude sidumist konna asendis kella 6:00 – 15:00ni. Mis oli piin ja millest väga rääkida ei viitsiks enam. Juusul oli nutukas suus alguse ja lõpu poole, aga kuna ta on ainuke tütarlaps meie farmis, siis mina astun küll tema kaitseks välja ja ütlen, et ta on ikka vapper sell mul siin. Saime selle jamaga täna ühele poole ja ootame homset, sest ehk homme on juba veidi kergem päev ja homme on juba reede!!!

Muide, olime täna meie hostelist AINUKESED, kes tööl olid, sest teised läksid 7ks tööle ja olid 7:30 kodus tagasi, kuna vihma kallas. Aga teise nurga alt vaadates oleme me ka ainukesed, kes täna omale kergelt 4000 vana Eesti raha tasku pistsid! ;) Nii, et ei kurda. Päeva lõpuks oleme päris läbi ja valudes, aga ikka veel õnnelikud! J

Eile pesime valget pesu ja panime nöörile. Siiamaani on nööril ja „kuivavad“. Teravamad pliiatsid saavad ehk naljast aru! :D

NB! Lisan igaks juhuks veel selle, et soovitan lugeda minu vinguvaid postijuppe poolnaljaga.  Asi ei ole nii hull ühti.

Õnnitlused ka minu kallile vanaemale ette ära, kui juhul homme-ülehomme uut sissekannet ei tule.

Aga mis siis ikka. Tervitame teid siit „päikeselisest“ Austraaliast.  Kell on juba 19:07 ja meil kohe uneaeg. Head ööd!

Rain ja Jonks

Mariel ei pannud tähele, et pilti tehti.

Mina ka mitte...

Õunapuude taga on meil mets, üsna kõrgete puudega.

Pool meie väikeste õunapuude põllust. Pildilt on näha paigaldatud valged kaitsed ja paigaldamata väetisevoolik