Uued elukaaslased Frankland Riverist + video!

Tervist,

Esimene öö uues kodus möödus hästi.  Õhtul nautisime üle pika aja televiisorimõnusid, kust tulid jõulufilmid. Nautisime siis tv ees uut kodu ja magama läksime 1:00 paiku öösel. Uni oli hea, magada mugav. Jätsin ruloo veidi eest ära, et saaks hommikul ilma äratuskellata suvises Manjis ärgata. Nii läkski. Kella 7:45 paiku avasin silmad ja nägin ruloo vahelt päikeselist majaesist. Nägu läks naerule. Mõnus. Ärkasin siis üles ja hakkasin nädalavahetuse uudistesaadet vaatama. Kogu info Aussis toimuvast, euroopa jalgpallini välja hõlmav saade, kella 7:00 – 10:00ni. Tegin esimest korda peale Eesti st lahkumist endale kohvi ja hakkasin Marieli ärkamist ootama. See aeg oli nii pikk, et selle aja jooksul oleks jõudnud Perthis poes käia.

8:20 ajal helises telefon. Kuna siin ei näita Eesti kõnede korral numbreid ja nimesid, vaid mingit random Aussi numbrit, siis ei teadnud, kes pagan mulle nii vara helistada võib. Arvasin, et ehk purjus sõbrad. Ei pannud mööda. Olid sõbrad ja olid purjus. Nimelt Paf ja Mairold olid Rockcafest Pafi juurde jõudnud ja mõtlesid, et teevad mulle äratuse. Kordamööda telefoni mingeid lauseid väga ebamäärases järjekorras lausudes sain aru, et:  1)nad tulid RockCafest, 2)Nad arvasid, et ma alles magasin, 3) nad tahtsid omale lowriderit osta ja pidid mu isale helistama pühapäeval selle asjus. Need olid siis asjad, millest mina aru sain. Nemad ei saanud aga midagi aru. Suhteliselt jutukad olid ja mulle jäi sel korral kuulaja roll. Igatahes, aitäh sõbrad, et helistasite. Super algus super päevale.

Kohvi joodud, sõpradega räägitud, läksin Murkat tüütama. Valetasin kella 11:00 pealt 13:00 peale ja vopsti üleval ta oligi. Pääsesin kergema karistusega, kuna valmistasin hommikusöögi, milleks oli, (oh üllatust) keedetud munad, röstsaia, peekoni ja juustuga. Lisaks tassike kuuma kohvi. Imeline.

Kõht täis mõtlesime ringi uitama minna. Pikema mõtlemiseta panime plaani paika ja otsustasime, et läheme hoopis Franklandi Rogerile ja Deelile järgi. Helistasime ja küsisime, kuidas neile sobib. Nemad olid plaaniga päri ja teel me olimegi. Paak täis, GPS paigas ja Franklandi poole teele. Ilusad teed, kurved, mäed. Super loodus. Olime sõitnud umbes 25km , kui juhtus midagi enneolematut. Keset maanteed, kus kiirusepiirang 110....

Lisan video, mis peaks asja põnevamaks tegema, nautige:

Niisiis, lambad nähtud, video tehtud,  asusime uuesti teele. Nautisime siis muusikat ja asfalti umbes 80 km, kuni GPS juhatas meid kruusateele. Siinsed kruusateed ei ole mitte üheski aspektis sarnased Eesti kruusateedega. Esiteks on see punane, mitte hall. Teiseks on seal peal sõitmine nagu teedeehitus objektil rullimata killustikaluse peal „ujumine“. 20 km sõitu ja tagasi asfaltteel, kus GPS väitis, et oleme kohal.  Keset maanteed, oleme kohal. Veider. Kuna maja numbrit mul ei olnud, siis seisimegi keset maanteed kuskil Franklandi kandis. Tundus, et seal peale meie kedagi rohkem ei olnud ja läbi ka ei sõitnud. Mõtlesime, et läheme lihtsama vastupanu teed ja helistame Deeli telefonile ja uurime, kuhu nüüd siis edasi tulema peaks. Siis läks jälle elu huvitavaks. Levi polnud. Sõitsime umbes 5km edasi ja otsisime levi, kuid tulutult. Olime keset tühjust. Otsustasime esimeselt ettejuhtuvalt inimeselt uurida, kus siinkandis eestlaseid või viinamarjafarme leidub.

Leidsime ühe viinamarjaistanduse ja veinikeldri. Kuna nägime parklas vaid üht autot, siis eeldasime, et selles on süüdi nädala viimane päev. Uksed olid lukus ,kuid uksekella peale tuli üks tore naisterahvas meile vastu, kellelt abi küsisime. Ütlesime, et aadressi me ei tea, aga otsime eestlasi. Naisterahvas küsis meilt, et mis farmiga võib tegu olla. Meie sellepeale, et :„viinamarja! Kindlalt viinamarja!“ Arvasime, et asi oli juba selge ja nüüd paneb tädi pildi kokku ning juhatab meid Rogeri ja Deelini, kuid seepeale küsis ta veel ühe küsimuse... „Millises viinamarjafarmis?“ Meie sellepeale, et „mis mõttes millises? Frankland riveri viinamarjafarmis!“ Naine naeratas ja mainis, et Frankland river ongi viinamarja istanduste rajoon. Siin olevat neid päris korralikult. Sellepeale nimetas ta umbes 7 farmi nime, millest valisime ühe ja väikeste juhiste saamise järel asusime jälle teele.  Kilomeetreid umbes 6-7 jõudsime mingite majadeni, millest tänu Rogeri ja Deeli blogile tundsime (Mariel tundis) maja koheselt ära. Läksime aiast sisse ja tabasime Rogeri teolt. Piljardit mängis.

Asjad pakitud ja autosse. 20 meetrit sõitu ja pull hakkas pihta. Nimelt meie Toyotal on all 17 tollised rullnoka veljed ja maailma laiad rehvid. 4 inimest ja täis pagass lõid rattad koopasse, isegi 40km/h kiirusel. Peatusime ja võtsime raskemad asjad tagaistmele ja ette. Proovisime uuesti. Ikka sama jama. Marieli saatsime taha istmele ja Rogeri ette. Ikka sama jama. Kuna paremat lahendust ei leidnud siis leppisime kokku, et sõidame selle 100 km siis 50-70km/h.  Jubedalt käisid ikka rattad koopasse. Peatusime peale tunnikest sõitu (40-50km) ja tuvastasime tagumiste rehvide külgedel poritiiva  tugevalt „sisse söönud jooned“. Asi tegi murelikuks, kuna kahjustused rehvidel olid silmnähtavad, kuid sõita oli veel piisavalt maad. Aeglustasime veel tempot, kuid abi sellest väga ei olnud. Viimased 20 minutit olid kõik väga vaiksed ja nalja väga enam autos ei tehtud. Õnneks jõudsime kohale. Koju. Rehvid jäid terveks ja kokkuvõttes ei ole hullu midagi. Enne Manjimuppi jõudmist tegime kerge turistipõike ka Lake Muiri äärde ja saime sealt paar pilti.

Rogerile ja Deelile vist nende uus kodu meeldis. Loodame vähemalt nii. Tassisime asjad tuppa, seejärel seadsid nad ennast sisse ja tegime jõudude ühendamise terviseks paar külma õlut. Juttu jätkus pea keskööni. Tundsime, et oleme jälle teinud ühe sammu edasi ja olime õnnelikud, et meil sõbrad siin on.  Jutustasime ja naersime isegi nii, et pisarad olid silmis. Kift oli.

Õhtul magama ja hommikul 5 äratus. Tööl tegime seda sama, millega reedel lõpetasime, ehk siis okste harvendamisega õunapuudelt. Peale esimest pausi hakkasime tegema „thinnimist“ ehk õunamugulate harvendamist, mida arvatavasti sel nädalal tükitööna tegema hakkame. Esialgu puhastasime alumistel okstel kobarad kuni kobarasse jäid 1-2 õuna 5-7st. Teise tiiruga tegime sama, kuid seekord redelitega kõrgemalt. Rääkisime bossiga natuke Rogerist ja Deelist. Võtame nad homme kaasa ja vaatame mis saab. Loodame, et sisse elamiseks antakse neile samamoodi aega ja lebomat tööd nagu meilegi. Nii ma Briggsy jutust vähemalt aru sain.

Tükitöö peale minemisest veel niipalju, et täna proovisime täie paueriga panna. No tuli enam vähem välja isegi, aga kaks kohalikku plikat, küll veidi lohakamalt tehes, tegid meist ikkagi kaks korda kiiremini. Ulme. Hirm on natuke sellele tükitööle üleminemise ees. Kas ikka saame hakkama? Kas teenime piisavalt? Eks näis. Elame hetkel päeva korraga ja üritame mitte üle põdeda nagu tavaliselt. :)

Lõunapausi ajal käisime linnas „Subway“-s lõunal ja kohtusime meie majakaaslastega. Tagasi tööle minnes saime sahmaka vihma ja kõva paugu motivatsioonile. Lõpetasime päeva ja olime õnnelikud lihtsa esmaspäeva puhul. Peale tööd tegime tiiru agentuuri, et Roger ja Deeli meile registreerida ja teine punt võtmeid saada.

Kiire käik toidupoodi ja koju. Mariel tegi täna kotlette, juba kutsutaksegi sööma. Peab jälle lõpetama selleks korraks. Ahjaa, eile tegid Roger ja Deeli kohe õhtusöögi ka. Pasta ja salat kapsa ja küüslauguga. Viis keele alla. Super! Üle pika aja midagi korralikku. Oleme siin ainult pitsat ja nuudleid lahminud, kuna pole viitsimist olnud korralikku toitu teha. Nüüd ehk saame jälle nende abiga normaalse toidu lainele tagasi.

Viskan paar pilti ka, kuna majanaabritel on hea nett, laename.

Parimate soovidega!

 Roger ja Mariel Lake Muiri ääres

 Lake Muir

 Mariel redelil

Külgede pealt ära söödud rehv.